60 sekundit: Uued sõnumid koroonaosakonnast

Neljapäev, 18.11.2021

  • Autor: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 11.2021

Hanna esimene 60 sekundit: kõige hullem ei ole

Kui käisin esimest korda koroonaosakonnas, olin seal kaks tundi prooviks, et saada mingi arusaam toimuvast ja mõista, kas olen seal töötamiseks suuteline. Mu esimene ülesanne oli toita meesterahvast, kes ei suutnud ise süüa. Ta suutis vaevu oma silmi avada ning aeg-ajalt üritas vaevarikkalt rääkida, küsimaks, et millal need juhtmed küljest ära võetakse. 

Sõime 20 minutit. Ma polnud kedagi varem vist lusikast toitnud. Ühtäkki avastasin, et mul pole aimugi, kuidas peaks lusikat käes hoidma … kuidas on tal hea? Sain harjutada puljongi, kartulipudru ja müstilise magustoiduga. Enne magustoitu küsisin, üritades natuke naljatleda, et kas julgeme seda ka proovida? Mees noogutas. Sõi isuga, ehk seetõttu, et seda oli kerge neelata. “Mis see on?” uurisin. Tema vastusest ei saanud ma aru, ta ei suutnud mulle vastata selliselt, et oleksin aru saanud, mida ta ütles. “Kuidas see maitseb?” küsisin edasi. “Kõige … kõige hullem ei ole!” Naersin … ja kordasin … “Kõige hullem ei ole ...” 

Pea nädal on möödas meie kohtumisest ja olen mõtelnud tema peale pea iga päev. Kas ta täna juba saab ise süüa?

Hanna teine 60 sekundit: šampus

Olen juba seisnud nõutult ligikaudu 40 minutit itsitava vanaema juures ja üritanud nuputada välja, kuidas tema suust saaks sisse panna mandariini, omletti või porgandipüreed. 20 minutit tagasi hakkas mul paus, aga ma seisan seal, käed kilekaitsmetest higised, prillid keha ülekuumenemisest udused, aeg-ajalt itsitavat vanaema udust välja pühkides küsin, et kas sööme veel ühe tüki omletti. 

Sellele reageerib valdavalt hoopis naabervoodis olev vanaema, lausudes iga kord, et tema küll enam süüa ei taha, aga klaasi šampust jooks küll. Itsitav vanaema ütleb itsitades, et jah, väga tahab süüa. Aga kui söögiga suule lähenen, siis ta suud lahti ei tee. Mõistatan seda mõistatust. Tean väga hästi, mida hetkel oleks vaja teha, et minul oleks hea, aga mida teha selleks, et teisel inimesel oleks hea? Sündisin vist tõesti eile?

Aeg-ajalt tunnen ennast nagu mingis puzzle-tüüpi arvutimängus, kus järgmisesse levelisse saamiseks on vaja mõistatus lahendada ja kus liiga pikalt jokutades saab mu enda elu otsa. Annangi alla, lähen võtan kilepõlle eest, kindad ja käised käest ning tuulutan ennast koridoris minuti jagu kui lennuvõimetu lind. Siis panen uuesti kindad, põlle ja käised ning proovin uuesti. 

Proovimise käigus selgub, et kõrvalvoodis oleval šampuse-vanaemal on täna sünnipäev. (Toon oma pausi ajal ära infolauda jäetud uhke roosikimbu ja asetan roosid 5-liitrisesse tühjaks saanud desolappide plastmassämbrisse.)

Hanna kolmas 60 sekundit: hirm

Esimene inimene, keda ma enda mäletamist mööda lusikaga olen toitnud ja kes tundus olevat heas seisus … läksin täna, oma esimesel täispikal vahetusel, väikese elevusega, et teada saada, et tal on kõik hästi. Ta kõht oli kaugusest palatisse vaadates kummaliselt suur. Aga nägin, et ta liigutas. Nii muuseas kaastöötajalt uurides, et kuidas tal on, ütles ta mulle, et tal on ainult hullemaks läinud ja tema ilmselt ei pääse. Ta olevat päevi järjest karjunud ja sõimelnud ja kohe sain ka ise seda kuulda (ja see karjumine kestis terve selle ja järgneva päeva, muutudes justkui täiesti tavaliseks osaks ruumist).

Kui ma poleks endale eemal viibides ette kujutanud mehe positiivset käekäiku, poleks tema täiesti teistsugune seisund mind ka saanud üllatada ja selle läbi hirmutada. Poleks tekkinud seda hirmu arusaamatuse tõttu, et kuidas ühel hetkel oli elu justkui kogumas jõudu ja järgmisel sekundil sellest pea et tühi.

Samal päeval tabasin end veel mõned korrad iseendale hirmu tekitamas oma ettekujutuste abil – mõtlesin, et küllap vist on teistel tema kõrval voodites halb või et küllap on temal nii halb. Mu kaastöötaja, minu küsimuse peale, et kui meesterahvas peaks kunagi paranema, kas ta mäletaks seda, mis toimub praegu, vastas, et vaevalt küll. Ilmselt juba mõnda aega mitte.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?