60 sekundit: Venelastest, eestlastest ja korealastest

Neljapäev, 21.10.2021

  • Autor: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 10.2021

Mari 60 sekundit: guljanie teeb jalutamisele ära

Venelased on jalutamisrahvas. Seda on küllap teisedki märganud, kuidas vene pered õhtuti kolme-nelja-viiekesi linnatänavatel, terviseradadel, mere ääres või ükskõik kus kulgevad. 

Jooksmas käies hakkavad mulle sellised toredad venekeelsed jalutamispundid sageli silma ning mõtlen ikka ja jälle, et mida eestlased siis samal ajal teevad. Kas vaatavad kodus telerit või on individuaalses triatlonitrennis? Ilmselt mõlemat.

Ilusatel nädalavahetustel traavib ohtralt vene peresid näiteks piki Stroomi randa. Mida teevad eestlased? Sõidavad ilmselt maale – oma Lõuna-Eesti või mereääre suvilatesse, olen ma mõelnud. Äkki ajab venelasi jalutama see, et maakohti pole nii paljudel?

Kui koroonapiirangute tõttu olid vaba aja veetmise kohad suletud, saabusid ka Lasnamäe  jalutusradadele eestlased. Ruumi jagus kõigile, kuigi liiklus oli tihedam. Tuli suvi ja koroonapiirangud said läbi, aga eestlasi oli ikka jalutusradadel omajagu näha. 

Nüüd on ilus suvi läbi, Eesti heitleb taas koroonaga, aga eestlaste punte jalgteedel suurt näha pole. Võim kuumematel jalutustrajektooridel on taas venelaste käes. Külm tuul puhub, aga nemad muudkui jalutavad. 

*Andmed põhinevad autori subjektiivsetel aastatepikkustel vaatlustel jooksurajal. 

Danieli esimene 60 sekundit: autoga rohelusse

Mari küsib, et kus on eestlased? Ise olid eestlane, jooksid seal ju!

Aga ma leidsin mõned veel. Põhimõtteliselt sõidavad mingit tüüpi eestlased autoga kuskile, kus on roheline. Ja siis...

Kõhuli, püsti, hüpe! 10 sekundit! Nüüd hantlid! Hüppenöör! Selles pargis käib korraga kaks vabaõhutrenni. Natuke kaugemal on mingi üksik tüüp kätekõverdusi tegemas. 10 kilomeetrit edasi metsas ootavad ambaali olemisega tüübid oma järjekorda lõuatõstekangi juures. 

Vabaõhutrennidel on praegusel ajal mitu eelist. Koroonasse seal ilmselt ei jää. Treenerile jääb rohkem raha kätte, sest ta ei pea saali eest maksma. Ning võibolla on trenn üldse natuke loomulikum kui jõusaali masinate peal. 

Info trennide kohta levib Instagramis ja suust suhu.

Danieli teine 60 sekundit: ma kartsin kalmaarimängu

Ma kartsin Lõuna-Korea seriaali “Squid Game”. Ma kartsin, et seal näidatakse tapmist normaalsena.

Nüüd on see vaadatud, lõunapauside ajal, õhtutundidel, ühesõnaga, igal vabal hetkel. Ja mu pea plahvatab... Kuidas on võimalik teha lugu, mille käigus tapetakse sadu inimesi, kuid mis on samal ajal... soe ja inimlik?

Üheksa aastat tagasi avaldas Korea räppar PSY video “Gangnam Style”. Sajad miljonid, isegi miljardid inimesed, kes seda vaadanud või kuulnud on, ei ole võibolla aru saanud, et see video oli ületarbimise kriitika (mees ratsutab olematul hobusel). 

“Squid Game” on selgem, ausam. Kui mu laps seda järgmine kord vaadata küsib, võibolla luban.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?