Armastuse kabinet: miks ma karjun su peale?

Milkgirl373 kirjutab Levila uues suhtesarjas armastusest, tülidest, lapsepõlvest kaasa tulnud mustritest ja sellest, kuidas mitte muutuda inimeseks, kelle eest sa ise põgeneda tahaksid. See on jätk Müürilehes ilmunud sarjale “Armastuse kabinet”.

Peika kirjutab ja ma ei taha vastata. Olin eelmisel õhtul mõelnud ja jõudnud järeldusele, et ta ei käitu minuga hästi. Ta ütles mulle, et tema arvates ei ole praegu õige aeg kokku kolimiseks. Me oleme seitse kuud koos olnud. Mina tahan. Tema ei taha. Järelikult on meie suhe perses. Peaks lahku minema. Sad to see him leave, aga...

Eiran ta kõnet, aga siis viimasel sekundil võtan ikkagi vastu. Ma ei suuda kunagi päriselt pahane olla. Olen vait. Tema ütleb tere ja uurib, mis kell ma tahan kokku saada ja deidile minna. Igatseb mind. Plärtsun vastu, et ta pole viimasel ajal mulle üldse tähelepanu pööranud. Vastab, et tal on väga kiire olnud, aga täna lõpetab varem ja ootab mind väga.

Ütlen, et ma mõtlesin ümber ja lähen pigem pärast tööd koju. Ta pakub välja, et isegi kui ma ei taha õhtust sööma minna, siis äkki oleksin nõus lihtsalt rääkima. Või äkki läheksime juba töö ajal lõunale, et saaksime paremini teineteisest aru? Silmast silma on lihtsam vestelda. Ta ei taha, et mul oleks valus ja paha. 

Eiran ta kõnet, aga siis viimasel sekundil võtan ikkagi vastu.

Teadsin, et see juhtub. Et ta näeb mu veidra taktika läbi. Ausalt öeldes ma isegi ei teadnud, et mingit tähelepanu saamise mängu mängin. Et üritan saata mingit signaali. See kõik on vist “palun hooli minust”-karje, aga ma ei oska seda sõnadesse panna. Saan aru, et mu peas on mingi error. Ma ju tahan temaga kokku saada, aga ta tegi mulle haiget. Ei tea, mida teha. Otsustan, et pean talle otse ütlema, et ma pole nõus sellises suhtes olema.

Lõuna ajal ilmubki ta mu kontori juurde. Ta on heas tujus. Üritab small talk’i teha, aga mulle tundub see kohatu. Ta ju teab, et olen pahas tujus. Miks me ilmast räägime?

Ta küsib, kus ma süüa tahan. Ütlen, et ei tea. Ta pakub välja, et läheksime Frenchy restorani. Talle meeldib see koht. Minu arvates on see pask. Ta ütleb, et võime süüa ükskõik kus. Lähen veel rohkem närvi ja tunnen, et ta manipuleerib minuga. Et ta meelega ei otsusta. Ta teab, et ma ei suuda otsustada, kui ma olen kettas. Ta üritab lihtsalt sellepärast lahke olla, et ma olen vihane. Ta nagu vähendab seda oma lahkusega. Ei aktsepteeri mu tundeid. Olen jälle triggered. Ütlen, et no issand, lähme siis Frenchysse. Mis vahet seal on, et see mulle ei meeldi. “Mul on kõht tühi. Ei viitsi nii pikalt valida.“

Tunnen, kuidas hakkan mingisse sügavasse auku vajuma. Tekib tunnel vision, kus näen iga tema liigutust ükskõikse ja julmana. Tean, et see on ohtlik seisund: kui ma hakkan nüüd sõnadega paugutama, siis mõjun enesekindlalt ja lendan sajaga peale, aga hiljem tekib epic emotional hangover. Tegelikult olen ma hellik. Kahetsen palju. Vabandan palju. Bitch mode’isolek on minu jaoks hirmus. 

Istume ja räägime. Ütlen talle, et kui ta ei taha minuga kokku kolida, siis on meie suhe läbi. Ma ei näe point’i olla koos inimesega, kes ei taha mind kogu hingest. Kes ei armasta mind sellisena, nagu juba olen. Tahan kellegagi koos oma elu ehitada. Ta ütleb, et tahab sama, aga meie suhtlusviis on tihti nii terav ja tormiline, et võiksime alustuseks omavahel rääkima õppida. Ta kardab, et jääme nende tunnetega nelja seina vahele kinni. “Me tülitseme nii palju. Ma saan tihti haiget. Su sõnad on nagu žilett.“ Ütlen, et see on minu jaoks alandav, et meie praegune suhe pole tema jaoks piisav.

Ütlen talle, et kui ta ei taha minuga kokku kolida, siis on meie suhe läbi.

Ründan. Surun. Tema tõmbub kinni. Püüab aina rohkem hea olla, aga ei anna kokkukolimise küsimuses alla. Miks ta alla ei anna?

Solvun. Ütlen, et ei taha enam rääkida. Olen nii vihane ja solvunud. Torman minema.

***

Ma olen haige. Ma pole vist mitte kunagi nii haige olnud kui sel nädalal. Eile mõtlesin, et ma ei suuda enam, ja tuleb välja, et ei suutnudki, sest täna on mul juba väike elu sees.

Ma olen siin majas, selles toas, olnud tuhandeid kordi. See on mu vanemate kodu, kus ma olen veetnud oma elu esimesed 18 aastat. Haigus ajab mõtted sassi ja kui ma kiiresti püsti tõusen, hakkab pea ringi käima. Nohu. See kuradi nohu ei lase mu ajju piisavalt hapnikku. Süda hakkab ka puperdama iga kord, kui vetsu lähen. Kui silmad kinni panen, ilmuvad ette hetked, mida olen siin majas elanud. Minu peas on need segamini. Iga hetk algab ja lõpeb suvalise koha peal, aga et end teile tutvustada, proovin need panna õigesse järjekorda. 

Minu esimene mälestus on selle maja aiast. Mu vanaema on terve elu astmahaige olnud ja jäi väga noores eas pensionile. Tema kasvatas mind, kui vanemad tööl käisid. On kevad ja päike paistab, aga õues on veel nii külm, et laps ei tohi kindlasti ilma salli ja mütsita õue minna, kuna muidu jääb ta haigeks. “Aga mul on palav,” ütlen vanaemale. “Kui tuul sinust läbi puhub, jääd kohe haigeks. Kas sa tahad sellise ilmaga toas palavikuga olla?” vastab ta päevast päeva. 

Vanaemal oli aias oma pink. See oli piisavalt kaugel, et ennast natukene liigutada ja piisavalt lähedal, et hingetuks ei tõmbaks. Väike vahepeatus aiamaa ja maja vahel.  

Kui ma olin kolme- või nelja-aastane, mängisin kogu kevade liivakastis. Mulle meeldis mängida restoraniteenindajat, et siis liivakastis koogikesi meisterdada. Läksin vanaema juurde ja ütlesin: “Tere! Mida te täna süüa soovite?” Vanaema vastas tavaliselt midagi klassikalist: “Kohvi ja kooki,” “grillkana ja friikaid,” aga iga päev tegi ta ka vähemalt korra nalja ja ütles: “Sitta ja sibulat, paska ja pabulaid.” LOL, ma oleksin peaaegu püksi teinud.

Tere! Mida te täna süüa soovite? Sitta ja sibulat, paska ja pabulaid.

On hommik ja vanaema kammib mu juukseid, mis on erakordselt sassis. Tunnen valu. “Sa tirid mu pead,” ütlen juba viiendat korda ja tõmban pea eemale. Vanaema läheb närvi. “Kas sa lõpetad vingumise?“ küsib ta ja lööb mulle kammiga vastu pead. Kamm läheb pooleks. Hakkan nutma. Karjun vanaemale, et ta on hull. Vanaema läheb oma tuppa ja paneb ukse lukku. Kraabin terve päeva ust, et vanaema teeks lahti. Vabandan. Anun. Röögin. Palvetan.

Mäletan, et ükskord tuli naabripoiss meile külla. Mängisime pliiatsite ladumist, sõime kiirnuudleid ja tegime hästi palju nalja. Me naersime nii kõvasti, et naabripoisil tuli ninast kiirnuudel välja. Ok, see kõlab rõvedalt, aga see on vist kõige naljakam asi maailmas, kui sa oled viieaastane.

Suvel ei jaksanud vanaema minuga eriti mängida. Mõnikord mängisime peitust nii, et tema istus oma pingil, pani silmad kinni, ja mina peitsin end aeda ära. Tema pidi siis lihtsalt ära arvama, kus ma ennast peidan, ja viimase võhmaga karjuma mulle vastuse.

Mul oli ka palju väljamõeldud sõpru, kellega ma mängisin sõdalasi kuskil mülkas või viskasin üksinda viite minni. Mõnikord mängisin isegi üksinda peitust. Anyway, vanaemaga oli tihti igav. SEST TAL OLI ASTMA…

Me elasime väikeses külas, kus meist umbes poole kilomeetri kaugusel oli veel kolm kortermaja. Meie vahel oli jõgi. Mu isa oli ehitaja ja ma unistasin päevast, mil ta ehitab pika silla, mis läheb otse meie maja juurest üle jõe kortermajade juurde. Ta ei teinud seda, ja sellepärast pidin ma iga päev jalutama läbi pimeda ja sääski täis võpsiku, et sõprade juurde jõuda. 

“Kas Kristel võib õue mängima tulla?” küsisin ma umbes kolm korda päevas Kristeli ema käest. Tihti ütles ta ei, kuna Kristel ei viitsinud minusuguse titega liiga palju mängida. Mäletan, et ma teadsin seda,  aga pinnisin teda ikka. Ilma õhkõrna lootuseta oleksin lihtsalt igavusse surnud. 

Me naersime nii kõvasti, et naabripoisil tuli ninast kiirnuudel välja.

Ühel suvepäeval tuli meil Kristeliga mõte, et lähme naabripoisile külla. Ma ei tea, miks. Me polnud kunagi tahtnud temaga mängida, aga sel päeval tahtsime. Ma arvan, et ka viieaastase poisi aju oli veidi segaduses, miks tüdrukud järsku tema kodus on. Meie istusime diivanil ja poiss istus tugitoolis. Ma vist ütlesin Kristelile, et ta hoiaks poissi kinni. Ta tegi seda ja mingil põhjusel tahtsin ma talle musi teha. Ta puikles, aga Kristel hoidis tugevamini. Võib-olla tegin talle musi. Võib-olla mitte. Ei mäleta täpselt. Me olime vist naabripoisiga sõbrad edasi, kuni ta enne kooliminekut ära kolis. Kakskümmend aastat hiljem saatis ta mulle Facebookis sõbrakutse, mida ma vastu ei võtnud. Love is a fragile thing… 

Mu vanemad said mu väga noorelt. Ema oli 21-aastane ja isa 19-aastane. Mõlemad käisid tööl ja kodus olles tegelesid oma asjadega. Ma ei mäleta nendega koos veedetud ajast eriti midagi head. Isaga oli alati mingi draama. Temaga samas ruumis viibides tundsin ebamugavust. Kui talle jälle midagi ei sobinud, siis tõstis ta häält või paugutas ustega. Vanaema ütles seepeale, et “las ta olla nüüd veidi aega üksinda” ja siis isa oligi mingi 12 tundi järjest oma garaažis. Puuris midagi. 

Fuck, see on nii kurb. Ta lihtsalt ei osanud rääkida. 

Mu isa kasvas üles alkohoolikutest vanematega. Ta oli tihti üksinda. Enamasti kasvatasid ka teda vanaema ja -tädi, kes olid ropult vaesed. Mul ei lähe kunagi meelest jutt, mida ta oma lapsepõlvest rääkis, näides ise seejuures pigem õnnelikuna. Nad olid nii vaesed, et tihti polnud isegi normaalselt süüa. Kui vanaema tegi hernesuppi, söödi seda mitu päeva. Kui hernesupp jäi ka kolmandaks päevaks alles, siis tehti sellest pannkooke. PANNKOOKE.

Isa rääkis tegude keeles. Maja ehitamine, kulu põletamine ja muru niitmine olid isa tööd. Tema argument oli, et ma olen laps, järelikult ei oska ega tohigi ma majapidamistöid proovida. Jäägu need inimestele, kes neid oskavad. Mina ei osanud. Tema arvates.

Praegu suudan ma sellest käitumisest välja lugeda head tahet, kuid selleni jõudmine on võtnud palju aega. Ükskõik kui tülis ma oma isaga ka poleks, aitab ta mind alati kõigega, mis vajab „tegemist“. Ta sõidutas mind hommikust õhtuni sõbrannade juurde, hiljem pidudele. Ta aitab mul kolida ühest linnast teise ja tuleb mulle kas või Hispaaniasse järele. Seal, kus on vaja autot, on ta alati olemas. See on tema teema. 

“On, mis ta on, aga vähemalt pole alkohoolik,” ütles vanaema alati pärast suuremat tüli. 

Samas mu ema on minu jaoks kõige ilusam ja toredam naine. Ta oskas armastust avaldada. Seetõttu ma ei saanud kunagi aru, miks nad isaga koos on. Kord mängisin üleval korrusel Barbiedega ning kuulsin, kuidas vanemad teineteise peale karjuvad. Ühel hetkel ei suutnud ma neid enam kuulata ja läksin trepile. Karjusin täiest kõrist: “ÄRGE KARJUGE KOGU AEG, PALUN!“ Isa läks ära ja lõi ukse pauguga kinni. Ema ütles, et kõik on korras. Läksin nuttes oma tuppa. Ema kutsus isa tagasi ja nad tulid mu tuppa. See oli vist esimene ja viimane kord, kui nad selgitasid mulle üheskoos, paarina, et mõnikord on täiskasvanud teineteise peale pahased.

Mäletan, et ühel päeval vaatasin emaga koos sarja “Jalgpallurite naised“ ja palusin, et ta issist lahku läheks. Et me saaksime koos kuskil paremas kohas olla. Emme ütles, et ta ei saa. “Ega ta nii halb ka pole.“ Minu arvates oli. Ta ei saanud mitte millestki aru. Ta ainult karjus. Lõhkus minu ja ema idülli.

Ühel päeval vaatasin emaga koos sarja “Jalgpallurite naised“ ja palusin, et ta issist lahku läheks.

Ma olin oma vanemates nii pettunud. Et nad ainult nääklevad ja lihtsalt lahku ei lähe. Kuulsin alati argumenti, et “vähemalt su vanemad elavad koos”. Suureks saades kirjeldavad paljud inimesed oma vanemate lahutust traumeeriva kogemusena. Mu arvates on palju hullem, kui kaks inimest lihtsalt ei oska suhelda, ei paranda seda ja ei lähe lahku ka. Mingi vaimne sado-maso-elustiil. Minge lahku lihtsalt! Ma tundsin, kuidas muutun nende sarnaseks. Ma vihkasin seda. Ma vihkasin seda, et ma karjun ega oska väljendada oma emotsioone. 

Näiteks, kui ma Barbiedega kodu mängisin, pidi seal alati mingi intriig olema. Barbie ja Keni vahelised suhted läksid pidevalt teravaks. Natuke nagu mu enda lavastatud “Vaprad ja ilusad”. Ei teagi, kas see tuli seebikatest, mida vanaemaga vaatasin, või sellest, mis päriselt mu ümber toimus. Take a guess.

***

Olen vihane, aga samas igatsen teda. Pärast tööd leian end tema poole kõndimast. Istume magamistoas ja vaidleme. Ma tõstan häält. Tema tõmbub aina rohkem endasse. Üritab iga mu probleemi lahendada ja rahulikult arutada. See kõik ajab mind närvi. Ma ei mõista tema rahu. Kas ta ei saa aru, et mul on valus? Paugutan ustega, peaaegu karjun. MA OLEN FUCKING KETTAS. Ütlen, et ta teeb mulle meelega haiget. Et ta ei hooli minust. Äkki läheme lahku? 

Ta istub põrandale, jääb rahulikuks ja ütleb, et see pole tõsi. Ta tahab minuga koos olla, aga meie tülid on nii koledad, et ta kardab neid. Ometi ei taha ta, et ma lahkuks.

Ta tahab minuga koos olla, aga meie tülid on nii koledad, et ta kardab neid.

Peas käib mingi klõps. Saan aru, et olen selles olukorras varem olnud. Lapsepõlves, eelmistes suhetes. Tuttav, isegi turvaline muster. Ainult et seekord ei karju keegi vastu. See mees mu kõrval ei pauguta uksi ega kao garaaži ära. Ta jääb siia. Ta tahab asja arutada. Rahulikult.

Rahunen maha. Tema jääb mu kõrvale. Lepime. Magan öösel sügavalt, sest tüli oli suur ja keha on pärast seda alati imelikult tühi. Hommikul panen endale aja psühholoogi juurde.