Isegi kui oled maailma viimane ajakirjanik

Eesti vajab ajakirjanikke

See on minu elu eksperimentaalsuselt teine loeng. Esimesest ei taha ma eriti rääkida.

Ma loodan, et te ei oodanud siia mingit akadeemilist mõttehiiglast, kes teab täit tõde, sest siis võite paraku pettuda. 

Näiteks kui ma aastate eest esitasin suure hilinemisega oma bakatöö, siis oponent Marju Lauristin ütles pärast sellega tutvumist, et selle töö suurim väärtus on see, et see on köidetud.  

Aga siin ma olen. Tänane loeng on meedia tulevikust ja bändki esineb ajakirjanduse teemal. Seetõttu usun, et siin saalis on ka mõni ajakirjandustudeng, kes tahaks kuulda midagi enda tuleviku kohta. 

Minu ees seisab ülesanne mõelda valjusti, mis teist siis umbes 10-20-30 aasta pärast saab?

Üks võimalus tulevikku näha, on vaadata minevikku. Ja küsida, mis on saanud ajakirjandusõpilastest enne teid?

Ma otsisin andmeid selle kohta, mida ajakirjanikud pärast kooli teevad, kuid ma ei leidnud head ülevaadet sellest, kes ja mida teeb. Seepärast vaatan korraks lihtsalt oma ajakirjanduskursust, mis alustas 24 aastat tagasi, aastal 1991.

Mina ja kaks kursusevenda oleme siin Ülikooli peahoone taga pargis. Pakun, et aastal 1991 või 1992.

Mis meist saanud on?

Kogu kursuse rahvast on kaks tükki tänaseks surnud. 
Kaks või kolm, olenevalt sellest, kuidas võtta, on jätkuvalt ajakirjanikud. 

Neist ühte kohtasin mõned aastad tagasi kohvikus Komeet. Oli hommikune kellaaeg, tööpäeval, vist kell 11. Ta tellis konjakit, enne kui hakkas rääkima, milline värdjas pauk ülemus tal on. 

Sellest ma järeldasin, et kolmandik minu ajakirjanikuks jäänud kursakaaslastest, pole oma eluga rahul.

Kõige sujuvamalt läks kursakaaslastel, kes lahkusid ajakirjandusest.

Kõige sujuvamalt läks kursakaaslastel, kes lahkusid ajakirjandusest. Mitmed neist asutasid suhtekorraldusfirmasid ning teenisid üle keskmise head raha. Ausalt öelda, tegin seda isegi. 

Suhtekorraldus oli mõnda aega väga tore, ma sain olla väga tähtsate ja huvitavate asjade keskel. Ma nägin USA presidenti. Ma õppisin kriise lahendama. Ma mõtlesin välja brände ja aitasin neid turule tuua. 

Ning ma tegin jutupunkte ajakirjanikele, kes istusid toimetustes, mis sageli meenutasid lennujaama ooteruumi. Nendes pisut isoleeritud, kuid mingis mõttes mugavates saalides pidid nad tootma tuhandeid tähemärke päevas. 

Mõnigi neist tundus väsinud igapäevasest uudisterutiinist.

Aga isegi suhtekorraldajana oli mul tunne, et ma tahan head ajakirjandust. Sest kuidagi õudne oli vaadata ajakirjanikku, kes trükkis ära lihtsalt selle, mis talle ette söödeti. 

Mul oli õudne näha ka ajakirjanikke, kes teenisid pigem klikke kui tõde. 

Näiteks, mis te arvate, kas valitsus tõesti kulutas 250 tuhat eurot selleks, et tellida riigile “oksendavat siili” meenutava logo? 

Sellist asja pole olnud, kuid 10 aasta eest ilmus palju lugusid, mis jätsid Eesti inimese hinge kustumatu mäletuse, et valitsus on midagi sellist tellinud. See lugu hõljus Eesti kohal nagu konspiratiivteooria, mis toetas mingisuguse rumala süvariigi olemasolu. Kahjuks see lugu sobis nii ajakirjanikule, kes selle kirja pani, kui ka toimetusele, mis selle avaldas. 

Õnneks on meil alati olnud ja on ka praegu häid ajakirjanikke. Ma fännan näiteks Martin Lainet. Ma fännan oma kolleegi Lennart Ruudat. Ma fännan Pealtnägija kampa, punti Äripäeva inimesi, kes viimasel ajal hakanud tegema eriti head ja teravat ajakirjandust. Kahjuks viimase näite puhul küll üsna paksu maksumüüri taga.

Ning õnneks on Eestis head ajakirjandust võimalik teha. Euroopas on riike, kus see pole enam nii lihtne. Istusin hiljuti samas ruumis Ungari ajakirjanikuga, kes ütles, et valitsus tahab sundida osasid väljaandeid veebilehel avaldama suurt kirja “Välisriigi mõjuagent”. Täpselt nagu seda peavad tegema vähesed allesjäänud terve mõistuse riismetega kanalid Venemaal.

Samasugust ohtu kujutab endast ka ajakirjandusväljaannete koondumine oligarhide kätte, kes omakorda võivad kokku kuhjatud mõju kasutada kitsastes huvides.

Muide, kui ennist jäi mulje, et ma tahan öelda, et suhtekorraldus on parem kui ajakirjandus, siis vastus on ei. Seal on omad probleemid, millest ma täna ei jõua rääkida. Kuid isegi tänase päeva puhul meenub see, et kliendid tahtsid, et me kirjutaksime neile korporatiivseid aprillinalju ja saadaksin neid laiali ning see oli päris masendav.

Kuid sellest olulisem on, et Eesti vajab praegu ajakirjanikke rohkem kui suhtekorraldajaid. Eesti vajab neid, kes mõtestavad ajakirjanduse tulevikku. Eesti vajab teid, kes te siin saalis praegu istute. 

Ma ise lahkusin samuti suhtekorraldusest 6 aastat tagasi. Ma olen selle otsuse üle õnnelik, eriti seetõttu, et mul oli võimalus algatada Levila. Nüüd võib ka mind arvata oma kursuse lõpetanute sekka, kes tegelevad ajakirjandusega. Ja ma olen rõõmus selle üle.

Miski ei saa olema täiesti endine. Ning kõik on siiski võimalik.

Kuid ma usun, et ajakirjandust ei saa kindlasti teha vanamoodi ja me peame seda, mis tuleb, koos päris tõsiselt leiutama hakkama. Miski ei saa olema täiesti endine. Ning kõik on siiski võimalik.

Kui sa pole enam elu keskpunktis

Sõna meedium, mitmuses meedia, tähendab seda, mis on keskel. Olla keskel, on meedia ülimaid lubadusi. Seepärast on meedia jaoks erakordselt valus, kui ta ei ole keskel, ehk kui ta pole kõige tähtsam värske info leidmise koht. 

Ega keskpunkti kokkuvajumine on valus ka kõigi teiste jaoks, nende jaoks, kes usaldasid, et keskpunkt paneb edasi, peab vastu. Nagu kirjutas kunagi William Butler Yeats:

“…kõik vajub laiali, keskpaik ei pea: maailma vallandub anarhia, must verelaine vallandub ja vaob süütuse tseremoonia ta voogu; head kaotanud on meelekindluse, kuid halbu täidab kõige pingsam kirg.”

Kahjuks on lähiminevikus koitnud üks hommik, kus inimesed ärkasid üles maailma, kus traditsiooniline ajakirjandus ei olnud enam kõige tähtsam värske info leidmise koht. Kõige tähtsamaks info leidmise kohaks said sotsiaalmeediaplatvormid. 

Flippening ei tähenda seejuures, et inimesed ei tarbi enam üldse vana meediat.

Ise nimetan seda hetke nii – “Flippening”, see tuleneb inglise keelest ja see tähistab pea peale pöördumise hetke. 

Võib olla toimus flippening millalgi 2015 või 2016, kui leidis aset kurikuulus Cambridge Analytica skandaal, mille käigus suutsid andmeteadlased väidetavalt mõjutada USA valimistulemusi sotsiaalmeedia algoritmide osava ärakasutamise teel. 

Mina isiklikult arvan, et see skandaal näitas küll, et flippening on lähedal, kuid meedia ise on Cambridge Analytica rolli pisut üle tähtsustanud, sest see oli lihtsalt ka väga hea story, mida avaldada. 

Igatahes, neli aastat hiljem, aastaks 2020, oli flippening toimunud. 

Selle tõi eriti hästi esile Covidi pandeemia.

Kuigi meediat tarbiti kriisile omaselt palju, selgus, et selle mõju oli oodatust väiksem. Liiga paljud inimesed ei usaldanud enam seda, mida ütles suur meedia, ehk nagu nad ise ütlesid, peavoolumeedia. 

Midagi oli teisiti.

Flippening ei tähenda seejuures, et inimesed ei tarbi enam üldse vana meediat.

Ka Eestis vaatab Aktuaalset kaamerat otse jätkuvalt heal päeval 140 000 inimest. See number on justkui suhteliselt muutumatu olnud. Kuid muutunud on see, et Aktuaalset kaamerat ei pea vaatama. Sa ei pea vaatama seda selleks, et elus edukas olla. Inimesed vaatad seda muudel põhjustel. 

Vanasti aga tuli seda vaadata ka selleks, et olla elus edukas. Flip. 

Flippening väljendub ka näiteks sellest, et ettevõtete juhid ei pea enam meedias probleemidest aru andma ja üha vähem jama tuleb sellest, kui seal jätab käimata minister või president või Ameerika Ühendriikide näite puhul, kui president viskab meedia füüsiliselt briifinguruumist välja.

Ei tundu, et inimestel oleks traditsioonilist meediat enam eluliselt vaja. Sest üha rohkem inimesi saab oma uudised kätte mujalt, chattidest, sotsiaalmeediaplatvormidelt, Wikipediast ja oma väikesest sõprusringkonnast, kus seda kõike hekseldatakse.

Kus aga asub pärast flippeningi uus sündmuste ja tähelepanu keskpunkt? Ühest küljest võib tunduda, et see asub mingite uute meediakanalite ja mõjuisikute kätes. Siit slaidilt võite näha … võrgustikku, mis väidetavalt tõi seekord USA-s Donald Trumpile piisavalt hääli, et võita valimisi. 



Aga see pole päris tõde, sest kontroll pole ka nende kätes.

Kõigil tehnoloogilistel platvormidel on nüüd olemas üks ohtlik omadus – nad koondavad võimu, sest nad on keskselt juhitud, hüpertsentraalsed. 

Nii Facebooki, Instagrami kui Tiktoki puhul on kellegi käes on nüüd SUUR LÜLITI, mille vajutamine sõltub sellest, mida otsustab Mark Zuckerberg, Elon Musk või keegi kolmas.

See tähendab võimu suunata feedi. Panna kinni teatud kontod või anda kellegi infovoole rohkem hoogu. 

Selline võimu kuhjumine on risk. Kuid see on ühtlasi alles algus, sest järgmine flippening, sedapuhku tehisaru toel, on juba käimas. Võib olla toob see flippening kaasa ka midagi head, kuigi praegused tehisaru mudelid on jätkuvalt väga tsentraliseeritud. 

Aga need mudelid meeldivad inimestele.

Võib olla on teilgi üha rohkem sõpru, kes armastavad pimedas toas põrandal pikutada ja suhelda ChatGPT-ga. Tundide kaupa. ChatGPT on tark, sõbralik, ta ei pillu hinnanguid ning ei tekita paanikat. Ta on sinu tähelepanu keskpunkt. Ja sina oled tema tähelepanu keskpunkt. Ta on näiliselt perfektne meedium, ideaalselt keskel.

Üks on ilmselt selge – selles flipitud ja võib olla mitu korda flipitud inforuumis ei aita päris need lahendused, mis seni.

Kolm suurt probleemi uudistega

Eesti uudisteportaalid toodavad ühikuid, mida nimetatakse uudisteks. Ühes suures portaalis mingi 300 tükki päevas. Ilmselt ei ole kellelgi meist tunnet, et kui neid uudiseid oleks rohkem, näiteks 350 või 500 tükki päevas, oleks meie elu kuidagi parem.

Nagu kirjutas Alain De Botton irooniliselt oma raamatus “News” – “Inimkonna ellujäämise tõenäosus on väga napp, välja arvatud juhul kui me kõik hoolega pealkirju loeme”. 

Esimene probleem uudistega on seega see, et kas neist üldse kasu on, milleks neid vaja on? Kas uudiste skrollimine pole siis lihtsalt mingi sõltuvus, kasiinolik infomängurlus? Kas see on meie vaimsele tervisele hea? Vaevalt see päästab planeeti või muudab Eestit! 

Eriti kui suur osa uudistest taastoodavad lihtsalt viha ja hirmu, katastroofi ja Urmas Reinsalut? 



Teine probleem uudistega on see, et kui uskuda USA meediavaatlejaid nagu näiteks Casey Newton, siis tehisaru vähendab juba praegu väga paljude saitide ja äppide külastatavust. Eriliselt on pihta saanud ning saavad pihta need lehed, mis vahendavad infot. Ehk siis need kanalid, mis koondavad juba olemasolevat infot, annavad soovitusi asjade ostmiseks ning võrdlevad omavahel reisisihtkohti. 

Need on sama kiirelt ajaloo prügikasti kadumas nagu paberile trükitud telefoniraamatud.

Vahendamisega tegelevad suuremal või vähemal määral uudisteportaalid, kus ilmub uudiseid, mis on kokku kuhjatud teistest kanalitest, vahendatud, refereeritud. Pisut toimetatud ehk, aga siiski, pigem vahendatud. Kui seda vahendamise tööd hakkab üha enam tegema ära tehisaru, mida siis võiks teha ajakirjanikud, kes vabaks jäävad?  

Uudismeedia proovib ennast õigustada sellega, et “meil on faktid, me kontrollime neid”. “Kui meie toimetaja need juba läbi lasi, siis on neil suurem väärtus!”

Kas sa tõesti vajad näiteks 100 fakti asemel päevas 200 fakti ja su elu oleks parem?

Kuid isegi kui uskuda, et inimene teeks seda faktide sõelumist paremini kui tehisaru, siis pole faktid ammu enam asi, mida inimesed juurde vajavad. Fakte on jalaga segada. Tähtsam on see, kas me tegelikult kasutame neid millekski. Kas sa tõesti vajad näiteks 100 fakti asemel päevas 200 fakti ja su elu oleks parem?

Kolmas probleem uudistega tundubki olevat vale arusaam sellest, mida inimesed tänapäeval meedialt ootavad. Kas nad vaatavad Aktuaalset Kaamerat sellepärast, et saada fakte, või vaatavad nad seda sellepärast, et tunda ennast korrakski ühise kogukonnana? 

Eelmisel aastal tegin ma koos oma endise kolleegi Hannes Kontiga loengusarja hübriidsõjast ja kriisijuhtimisest. Me kohtusime 11 korral erinevate inimestega kõikjalt Eestist. Ma esitasin kõigile sama küsimuse:

Kui oleks valida fakti ja kogukonna vahel, mille inimene valiks? 

Kõik nad ütlesid – inimene valib kogukonna, sõbrad esimesena. Fakt tuleb kurva teisena. 

See tähendab, et inimestele on võimalik pakkuda lausa hullumeelseid libauudiseid, kui sa pakud neile samal ajal turvalist seltskonda, oma väikest libatõe kogudust, kus seda uudist vastu võtta. 

Küsimus suurele meediale on seega see, kas te loote kogukondi või te loote auditooriume? 

Kas te mõtlete inimeste tegelikele vajadustele, või te proovite neid hoida üha kiirenevas sõltuvuses tühjadest pealkirjadest, mida suudab toota ka tehisaru. 

Kui Levila alustas, tegime me uuringu, mis vaatas, miks inimesed on riigis pettunud, miks nad on meedias pettunud. Võin sellest teinekord pikemalt rääkida, kuid peamine vastus oli see – see pole minu riik, see pole minu meedia. 

Mulle tundubki nüüd, et meedia ülesanne on anda inimestele tagasi turvaline kogukond. Kus julgetakse rääkida, kus tahetakse kuulata. Sellest lähemalt viimases peatükis. 

Isegi kui sa oled maailma kõige viimane ajakirjanik

Mulle tundub, et ajakirjanik saab olla täna nii paljudes eri vormides ja moel, et see võib kaasa tuua väga olulisi uuendusi sellesse, kuidas me seda elukutset näeme. On arusaadav, miks on vaja piiritletud ajakirjandusväljaandeid, kuid ajakirjanduslikult käituda saab palju laiemalt.

Seepärast oli naljakas vaadata, kuidas üks mu noor kolleeg proovis hiljuti ühes ajakirjanike seltskonnas rääkida sellest, kuidas mõnest ühiskonnale olulisest teemast võiks rääkida läbi arvutimängu, kuid sellele mõttele sai osaks täielik mõistmatus.

Aeg on selline, et tuleb eksperimenteerida. Aeg on selline, et ajakirjandusele võiks vaadata laiema pilguga. Ühe sellise tõehetkeni jõudsin ma enne Levila asutamist. Meil olid kodus külalised ning nad olid umbes kaks tundi meedias ilmunud loost rääkinud. Õhin, mis selle teema ümber keerles, oli meeletu. Iga inimene tahtis midagi lisada. 

See lugu ei ilmunud küll Delfis ega Jupiteris. See ilmus Netflixis. Aga see oli ajakirjanduslik dokumentaal. Dokumentaalfilm ongi meie ajastu suur lugu.

Tänu voogedastusele võib ta jõuda rohkemate inimesteni kui mingid kiiresti tehtud artiklid. Levila puhul õnnestus see meil näiteks filmiga Estcoy 8. 

Võtame teatrietendused, millest viimati ehk silma torkas Rahamaa. Ma ise ei jõudnudki sinna, sest pileteid polnud saada, kuid ma lugesin läbi tekstiraamatu ning ma pean ütlema, et see üldistus, lihtsus ja kirjeldavus, mis seda teksti saatis, saavutas sellise taseme, mida enamus rahapesualaseid artikleid ei saavuta. 

Võtame muusikavideod, näiteks Valge Tüdruku lugu Härra Maakler, mille video autor on minu kolleeg Tristan, Levilast ning mis räägib ühe kinnisvarabossi seksuaalsest laiamisest, ühe konkreetse meedialoo näitel. 

Kasvõi seesama bänd, Karju Lauristin, teeb omal moel ajakirjandust, kui te sõnu peaksite kuulama.

Jätkuvalt töötavad ka kirjutatud lood. Vaadates Levilat, on mitu meie suurt tekstilugu videodele konkurentsi pakkunud ning kõnetanud ligi 100 tuhandet inimest.

Kõigi nende näidete puhul paistab silma üks asi, mis teeb loo heaks – hea lugu ei pea olema positiivne ega negatiivne, kuid ta peaks olema aus ning ta peaks looma mõistmist.

Ning mis oleks, kui ajakirjanik ei oleks ühe või kahe meediumi ori, vaid ikkagi kogukonna agent, kelle tegutsemisprintsiip on olla olemas igal pool, kus on vaja edastada uudiseid, lugusid ning arvamusi, et luua ühist inforuumi?

Mis oleks, kui ajakirjanik ei oleks ühe või kahe meediumi ori?

Ma arvan, et just seepärast ei peaks kartma ka Tiktokki ega muid platvorme, kus saab siiski luua mõistmist kõigile neile inimestele, kes täna seal juba on. Loo endale nime, loo endale võrgustikku.

Kuid loomulikult arvesta, et kõige paremad on need platvormid, mille puhul suur lüliti ei keera kõike kinni. 

Näiteks uudiskiri, mis levib emailis on natuke vastupidavam kui instagrami konto, mis võidakse kergesti kinni keerata.

Üks asi veel, ära lase endale pähe istuda ja ära kuula seda juttu, et meediamaja kasum on a ja o. See võib olla kellegi jaoks a ja o, kuid sina oled ajakirjanik. Sinu a ja o on lood ja nende mõju. 

Teisest küljest – mõtle muidugi ka kasumile, kuid seda siis juba ettevõtlikus mõttes. Kuidas luua UUSI meediakanaleid, uusi ettevõtteid, uusi sihtasutusi?

Ajakirjanikuna on oluline jälgida seadusi ning nõuda, et need kaitseksid inimest ja kogukonda. Et meil oleks kaitse ka tsentraliseeritud võimu eest. Et meil oleks võib olla oma tehisarud, mis jälgiksid ka inimeste õigusi.

Levila 5-aastase kogemuse pealt näen ka seda, et kõige paremini lähevad inimestele korda lood, kus ajakirjanik ei kirjuta mitte mingit oma suurt lugu või väljaande suurt lugu, vaid just nende inimeste suurt lugu, kes on loo peategelased. 

Kui sa annad inimestele võimalikult tugeva hääle, siis sa lood lugusid, mis on kõnekad ja jäävad meelde. Aita neid kellel on lugu see lugu võimalikult hästi ära rääkida.

Mõtle sellele, et su parim aeg on praegu ning isegi kui sa oled maailma viimane ajakirjanik, siis tee lugu nii, et see jääks inimestele meelde, kasvõi kogu eluks. 

Sa ei pea ootama.  

KARJU LAURISTIN on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi akadeemiline punkbänd, mis asutati 2024. aasta septembris.

Algse idee autoriks oli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsiooniteaduste nooremlektor Kaspar Kruup ning bändile pani nime Lennart Joosep Lumi.

Punkbändi laulusõnad on enamasti meediakriitilised ning see on tekitanud muusikakriitikute seas spekulatsioone, et tegu ei olegi päris bändi, vaid ajakirjandusliku eksperimendiga. Osalised on jäänud aga vastustega kidakeelseks.

Kollektiiv on kirjeldanud end järgmiselt: “On see ajakirjanduslik eksperiment, poliitiline organisatsioon või lihtsalt üks liiga kaugele läinud nali? Või on see kõik eelnevad? Kindel olla ei saa. Küll aga saab olla kindel selles, et punk ei ole surnud, ta võttis lihtsalt akadeemilise puhkuse.”

Bändiliikmed on nimetanud suurimate muusikaliste mõjutajatena Vjatšeslav Morozovi, Marko Reikopi ja Denis McQuaili. Kõlapildis on aga kuulda ka Winny Puhhi ja Shanoni mõjutusi.

Teadaolevalt ei ole KARJU LAURISTIN võitnud ühtegi auhinda ega konkursi. Bänd kavatses osaleda lauluvõistlusel Eesti Laulu 2025, kuid unustas enda singli õigel kuupäeval esitada. 

Koosseis
Eerik Ehrpais - trummid
Lennart Joosep Lumi - vokaal
Siim-Robin Noorem - kitarr
Johannes Peetsalu - basskitarr/taustavokaal

Tuntumad heliteosed
“KARJU LAURISTIN”
“Reikop ja ritsikad”
“tahan olla uuringus”
“Minu koolis käib spioon”
“McQuail freestyle”
“ÕIS3”
“Liftilugu”
“err.ee”
“vargus”
“P&E”
“Mölapidamatuse diagnoos”

Akadeemiline punkbänd on leitav instagramis ja Tartu tänavatel.