Iseseisva linna manifest

Seletuskiri manifesti juurde

Mul oli ükspäev linnaruumi teemaline vestlus.

Ma nimelt seisin keset tänavat ja olin väga vihane. Mitte enda, vaid laste pärast. Sajad lapsed käivad siin ülekäigurajal. Ja mingi autojuht oli ajanud oma masina peaaegu inimestele otsa. Eriti nõme oli see, et ta vehkis kätega. Ta nägu tundus kuri.

“Sul jääb õigust veel ülegi, jah?”

Vehkisin samuti kätega, ma isegi ei mäleta, mida ma ütlesin, aga no umbes “mida perset, sa sõidad otsa”, ja nii edasi – mida sa ikka ootad endast välja läinud inimeselt. Autojuht vehkis jätkuvalt oma kabiinis kätega. Ma isegi ei kuulnud, mida ta seal seletas.

Läksin auto akna juurde ja näitasin rahvusvaheliste žestide abil, et “keri alla see aken”. Aken läks alla. Autojuht kummardus minu suunas. 

“Mida pe…” hakkasin veel kord käratama, kuid siis sain aru, mida juht tahtis öelda. 

“Palun vabandust,” ütles ta käsi laiutades, ilmselt juba mitmendat korda. Mul läks kael kuumaks ja peas hakkas laulma Kare Kauks: “Ma rääkisin sinuga tuhandes keeles…”.

Proovisin kuidagi väärikust säilitades öelda, et ma ise ka vabandan. 

Samal päeval oli mul ka teine linnaruumi teemaline vestlus.

See algas õhtul ja nägi välja palju viisakam. Esiteks oli sel juba uhke nimi: Linnasalong. Teiseks toimus see rohelise Michelini tärni saanud restoranis Fotografiska 5. korrusel. Klaasid särasid puhtusest, kõlaritest tuli leebe rokiklassika playlist. Hõrgud ja krõbedad snäkid, hummus.

Vahel ma ei suuda ära imestada, kui palju on Tallinn muutunud pärast 1990-ndaid, mil ülepäeviti toimusid mõrvad ja tänavad olid kaetud selliste asfaldiaukudega, et uuemate autode turvapadjad neist läbi sõites õhuga täitusid. Nüüd on meil rattateed ja puude otsas põlevad õhtuti tulukesed. 

Nüüd on meil rattateed ja puude otsas põlevad õhtuti tulukesed. 

Linnasalongide korraldaja oli Andres Sevtšuk, üks Eesti tipp-linnateadlasi. Andres elab üleüldse Bostonis ja õpetab linnaplaneerimist Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis. Sa võid kuulata ka minu avalikku jutuajamist temaga, mis leidis aset enam-vähem samal ajal. Meid viis kokku Jaanus Juss Telliskivi Loomelinnakust, ja läbipaistvuse mõttes on hea mainida, et Jaanus on Levila toetaja.

Andres ütles, et tahab ühte ruumi kokku tuua inimesed, kes muidu iga päev ei suhtle. Linnasalongi üritustel võiski näha rahvast, kelle arvamus ja otsused määravad, kuidas minu lapsed järgnevate kümnendite jooksul linnas elavad ja ristmikke ületavad. Targad ja mõjukad inimesed. Üritusi oli kokku neli ja see oli viimane neist. 

Seekord oli kohale saabunud ka abilinnapea Kristjan Järvan, kes tooliraginal maha istus ja käed risti rinnale pani. Kui jutujärg temani jõudis, andis ta mõista, et üritus siin restoranis meenutab talle Louis XIV õukonda, kus reaalsusest irdunud aadlikud mõtlevad, miks kõigile ei meeldi ballett. Ehk siis, miks kõigile ei meeldi selline linn nagu Kalamajas.

Kiidetud ja haritud eksperdid kohtuvad parajasti parkimisraevu hoogu läbi elava lapsevanemaga.

Ma sain aru, mida Järvan öelda tahab. Just linnaruum on see teema, mille ümber kohtuvad cool’id, kiidetud ja haritud eksperdid parajasti parkimisraevu hoogu läbi elava lapsevanemaga. Siin on segiläbi peened teooriad, rohepöörded, keskkonnajalajälg ja teised mitmekihilised mõtted, mis ulbivad koos valimislubadustega kuskil hommikuste ummikuemotsioonide katlas. 

Eriti siis, kui otsustajate suured plaanid linna ümber ehitada võtavad paljudeks kuudeks madalapalgaliselt inimeselt võimaluse tööle sõita või üldse linnas liigelda. 

Ma mõtlesin, et kas peaksin olema nüüd edasise vestluse jooksul Järvani poolel, je suis Järvan, nagu oleks Prantsusmaal öeldud, kuid taipasin üsna kiiresti, et on asju, millega ma tema puhul ei nõustu. 

Näiteks tundub ta olevat arvamusel, et linna areng peaks põhinema puhtakujuliselt turumajandusel. Ma usun, et kui see nii oleks, siis oleks meil Raekoja platsis mõne rikka inimese suvila. Ja sellised asjad mulle üldiselt peale ei lähe. 

Ma usun, et kui meil oleks linnas puhtakujuline turumajandus, siis oleks meil Raekoja platsis mõne rikka inimese suvila.

Kokku neljas Linnasalongis kuulasin Andres Sevtšuki ettekandeid linna arengu teemal ning, jou, seal oli megahäid mõtteid. Näiteks see, et uue maja ehitamise asemel võib olla tark võtta kasutusele vana maja. Seesama Fotografiska on hea näide. Näiteks see, et seal, kuhu tulevad uued hooned, peab olema transport (ja usu mind, nii lihtsat asja ei ole Tallinn sugugi sageli arvestanud).

Oma mõtetega säras ühes Linnasalongis kohale tulnud Elroni juhatuse esimees Lauri Betlem, kes kirjeldas, kuidas Elron võiks viia inimesi Viimsist Ülemistesse ja muuta suhteliselt lihtsa vaevaga paljude inimeste elu paremaks. 

Neid arutelusid vaadates mõistsin, et tarkust on Eestis piisavalt. Kogemusi on piisavalt. Kuid ühte asja me veel ei oska. Me ei mõista, et linn on läbirääkimine. Jah, me räägime “kaasamisest”, kuid nagu ajalugu on näidanud, on kaasamine sageli ebasiiras, laialivalguv, kahtlane.

Me vajame läbirääkimisi, selliseid tõsiseid, nagu äris. Kus Jaan, Maarika, Ivan ja Klarissa on aktiivsed osapooled, mitte kaasatavad. Ekspert on samuti osapool. Ametnik ka.

Ma mõistan, lugeja, su hirme. Et see viib lõpututesse läbirääkimistesse. Et mingid hullud võtavad arutelu üle.

Aga äkki sa oled liiga palju Facebookis istunud? Seal on tõesti nii.

Senised kaasamisjutud, eurorahad ja valimisloosungud on oma töö teinud. Kui me midagi veel paremaks tahame teha, peame astuma sammu edasi ja mõtlema parematele mudelitele.

Väsitav kõrvutamine iga teema juures. Kastiratas ja kastiauto. Jalakäijad ja teed. Parklad ja pargid.

Vaata, kuidas praegune linnast rääkimine on kahe argumendi väsitav kõrvutamine iga teema juures. Kastiratas ja kastiauto. Jalakäijad ja teed. Parklad ja pargid. Nüüd ja hiljem. Küsi minult, ja ma ütlen, et see on lihtsakoeline ja viljatu viis asju ajada. See on nagu füüsiline Facebooki kommentaarium. Nii raketti ei ehita. Nii saab ainult tselluloositehast või uut ristmikku või uut parki ära jätta.

Sedasi ei saa me paremaks kui mina seal ülekäigurajal olin.

Kui arutelu on katki, võtavad selle üle need, kes tahavad lihtsalt lammutada või esindada kitsaid huve. Linn ei tohiks areneda kitsastes huvides. Linna ei tuleks kelleltki ära võtta, vaid linn tuleks anda tagasi võimalikult paljudele, kes linnas elavad.

Sellepärast mõtlesin välja käia kolm ettepanekut ja nalja pärast panin neile nimeks manifest. Sest miks mul ei võiks olla oma manifesti? Ammu olen tahtnud sellist. Kui sulle meeldib, siis varasta see!

Siin ta on. Manifest 3 ettepanekuga.

Enamus Eesti rahvast elab linnades. On kolm ettepanekut, mis aitaksid muuta meie linnad iseseisvamaks ja kooselu nendes ausamaks ja paremaks.

• Lõpetame kaasamise, alustame läbirääkimistega.
  
  Läbirääkimistel on seisukohad, on olemas alguse ja lõpuga protsess, on olemas vahendaja ning kui kokku lepitakse, peavad tulemused vastu ka kohtus. Läbirääkimistel on toimumiskoht ja volitatud esindajad ning läbirääkimistel on vorm, mis ei lase neil valguda lõputuks.
  
  Läbirääkimiste idee on anda inimestele hääl ja esindatus konkreetsetes naabruskonna asjades ning teha seda ka valimiste vahel. Läbirääkimiste põhimõte on, et kui linnas kelleltki midagi võetakse (parkimine, otsetee, harjumus, mugavus), tuleb sama selgelt näidata, mida ja millal ta vastu saab. Milline on kompensatsioon, ajutine lahendus või madalam maks?
  
• Meie linn pole koopia.
  
  Me ei ehita ei Kopenhaagenit, Amsterdami ega ka New Yorki. Me ehitame Eesti linna – oma kliima, oma tänavavõrgu, oma harjumuste, oma sissetulekute ja oma ajalooga. Näited mujalt maailmast võivad anda eeskuju, aga otsus sünnib siinsete eesmärkide ja siinsete võimaluste alusel.
  
  Kui räägime rattateest, trammiliini pikendusest või uue tänava ümbertegemisest, ei pea me mõtlema “kuidas teevad hollandlased”, vaid “mis on konkreetne Tallinna probleem” – ohutus, ligipääs, ajakulu, müra –, ja alles siis, kuidas seda kõige paremini lahendada.
  
• Kõik ei ole maailmavaade!
  
  Kui me saame lahti maailmavaate needusest igas väikeses küsimuses, siis me ilmselt avastame, et ka teise partei valijal võib vahel olla mõni kasulik mõte.
  
  Ning naabruskond, ülekäigurada, parkla ja rattatee ei pea olema maailmavaatelised mõisted. Linnas elamise enesestmõistetavad küljed nagu ohutus, ligipääsetavus, koolitee, ühistranspordi toimimine ja ehitusaegne ajutine liikumine tuleb sõnastada parteiüleselt ja hoida valimiskampaania meeleolust lahus.

Kui tahad teha lisaettepanekuid manifesti, siis kirjuta siia kommentaariumi või saada kiri info@levila.ee.