Kas alkohol päästab meie restoranid?

Hiljuti teatas Michelini tunnustusega Lahepere Villa, et sulgeb uksed. Väärt koha sulgemine mõjub alati šokina. Umbes, nagu su lemmikpodcast, vorstitootja või pruulmeister ütleks, et nüüd on kõik.

Häda on selles, et podcasti, remonditöökoda või kohviputkat on tunduvalt lihtsam üleval pidada kui tipprestorani. Suheldes Eesti restoranipidajatega ütlevad nad tavaliselt: see äri on mängurlus ning isegi väike kasum on ime.

Ja nad sulgevad tõesti pidevalt uksi. Tean ühte nurgapealset Kalamajas, kus on iga aasta uus baari- või restoranipidaja.

Samas tundub restorane Eestis olevat rohkem kui eales varem. Näiteks Michelini märkimise said sel aastal kokku 43 restorani, TableOnline andis välja lausa 72 soovitust. Restorani laadseid kohti on sellest ju tegelikult kordades rohkem. Tase on hea, midagi peab ju siis toimima?

Vastus on, et kõik töötab alkoholi peal. Eestis on toiduainete sisendhinnad läinud aasta aastalt kallimaks. Paljud restoranid üritavad toiduga vähemalt nulli või heal juhul pisikesse plussi tulla. Teinekord tuleb toidu eest isegi peale maksta. Nii on see vähemalt tipprestoranides, kus toidus on palju koostisosi, mis maksavad. Usun, et tead ka ise, kui kalliks võib ühe natuke erilisema õhtusöögi kodus tegemine maksma minna.

Kasum tuleb alkoholist ja kui alkoholi ei osteta, on seis üsna kehv. Seda kinnitas mulle ka Orm Oja, kelle sõnul on viimase viie aastaga asi eriti käest ära läinud. Toiduga pole enam sisuliselt võimalik kasumit teenida, sest isegi, kui täna maksab toidu tegemine summa x, siis sisendhinnad on nii muutlikud, et sama roa tegemine võib homme juba kaks korda rohkem maksta. Püüa siis mingit loogikat luua.

Orm on endale isegi ühte restorani “stock brokeri” (nimetagem teda toormesebijaks) palganud, et odavamalt häid koostisosi saada. “Naeruväärne palagan”, ütleb ta, sest kokk ei tee enam kokatööd, vaid tegeleb tingimisega.

Aga kuidas siis alkoholilt kasu saab? Võtame veini – keskmine pudel maksab ühes tavapärases restoranis umbes 40 eurot. Sisse ostetakse see laohinnaga, mis võib olenevalt kohast ja nende juurdehindlusest maksta mõnest eurost kuni ehk 15-20 euroni. See toob pudeli pealt üsna kena raha, mõni restoran toob veini isegi ise Eestisse.

Näiteks Lahepere Villa asub Kloogarannas, nii et sinna peab üldiselt autoga saama. Lisamüüki alkoholiga seal ei tee.

Ka teised põhjused olid Lahepere puhul igati loogilised ning need puudutavad eeskätt riiklikke makse. Vahel öeldakse lausa, et mis te seda restorani Eestis teete, mujal on ju kasumlikum. Ja ongi. Näiteks Soomes on käibemaks restoranidele ning nii mõnelegi muule teenusele ja kaubale 14%. Aga üllatus-üllatus, nad langetavad seda järgmisel aastal veel pool protsenti!

Seejuures ütleb Soome riik, et niimoodi saab majandust elavdada ja kui mitte hindu alla tuua, siis inflatsiooni ohjeldada ja inimestele teenused kättesaadavamaks teha. Nad pole muidugi ainsad, erandid majutusasutustele ja hotellidele kehtivad enam-vähem kõikjal.

Majutusasutustele on Eestis jätkuvalt käibemaks 13%, kuid alles eelmisel aastal oli see 9%. Madal maks on oluline seetõttu, et hinnad teiste riikidega konkurentsivõimelised püsiksid, kuigi võib vaielda, kas neid ikka selle arvelt madalamana hoitakse.

See oli nüüd väike vahelepõige, mure on eeskätt ikka restoranidega, keda tundub, et jääb edaspidi pigem vähemaks. Kui kasum tekib alkoholist ning toit muutub aina kallimaks, siis pole seal varsti enam võimalik käia, sest kõik kokku läheb tavainimesele liiga kalliks.

Riigile jääks väiksema maksuprotsendiga tõepoolest võib-olla esimese raksuga vähem raha kätte, kuid ehk toob see juurde külastajaid, kes on valmis restoranis käima. See omakorda toob raha juurde.

PS! See jutt ei kehti juhul, kui restoranipidaja on lihtsalt kehv ja ei saa majandusest aru.

Hääd

Brent