Kes kaitseb meid nüüd laste õlle eest?

Eelmise aasta alguses tekkis valitsusel järsku idee, et võiks hakata hoogsalt bürokraatiat vähendama ja majandust kasvatama. Selleks kutsus peaminister kokku ettevõtjatest koosneva nõukoja, mis asus tegema ettepanekuid, kust täpsemalt ridu harvendada. 

Aasta jooksul on ministeeriumid järjepanu teada andnud, mis kõik ära on tehtud. Näiteks ei pea kauplejad enam paberarveid esitama, kodulaenu ümbertõstmisel kaob notaritasu, lihtsustuvad ka planeeringud, mis tähendab, et edaspidi on lihtsam hooneid ehitada.

Üsna palju tähelepanu sai otsus kaotada riiklik alkoholiregister. See on koht, kus tuleb kõik õlled ja veinid ja viinad enne müüki panemist arvele võtta. Ainuüksi tänase (20. aprill) jooksul on registreeritud ligi üle 55 uue joogi. Nii saab riik teha hõlpsamini järelevalvet. 

Näiteks, kui Levila avas aastaid tagasi oma alkoholipoe, oli meil alguses kurikaval idee hakata seal müüma Laste või Noorte Laagri nimelist õlut. Alkoholiregistri ametnik küsis aga vastu, kas me oleme lolliks läinud. Ta vuristas ette mitu seadust ja määrust, mis seda keelavad. Nii pidime sammu tagasi astuma ja muutsime õlle Levila Laagriks. 

Eksperimenti tehes imestasime, et lasteaedade lähedal alkokaupluse avamine ja tervisele kahjuliku vedeliku müümine käib nii lihtsalt. Mingeid lubasid ega litsentse polnud vaja. Ei kogemust ega ka oskusi polnud vaja. Seega tundus alkoholiregistri töötaja resoluutne “ei” kuidagi värskendav. Ausalt öeldes näis see olevat ainuke instants, mida meie tegevus kottis. 

Lasteaedade lähedal alkokaupluse avamine ja tervisele kahjuliku vedeliku müümine käib ülimalt lihtsalt.

Läinud aasta mais ütlesid aga järsku kõik, et alkoholiregister on üks ajale jalgu jäänud mõttetu koht, mida pole kellelegi vaja. Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Terras tõi välja, et kärbe vähendab riigi püsikulusid ning säästab ettevõtjate aega ja raha.

Ma ei taha tagurlik olla, asja enese pärast bürokraatiat taga nutta. Aga olukorda lähemalt uurides näen, et kõik ei ole päris nii ilus nagu alguses räägiti.

“Kulukas” register

Võtame näiteks jutu, et riigi püsikulud vähenevad. 

Minister Terras ütles aasta tagasi, et “kuluka” alkoholiregistri ülevalpidamine maksab riigile 130 500 eurot aastas. Kui ma vaatan aga viimast eelnõu seletuskirja, näen seal juba oluliselt väiksemat summat, koos personalikuludega 86 200 eurot.

Mis seal’s ikka. Võib-olla on kulud aja jooksul lihtsalt täpsustunud.

Mõni lõik edasi aga selgub, et alkoholiregister tõi riigile 2024. aastal sisse üle 114 000 euro. Kui ettevõtja registreerib uue joogi, peab ta maksma 10 eurot, taotluse pikendamise korral 4 eurot riigilõivu. Ehk kogu üritus toob riigile tulu. Ka rahandusminister Jürgen Ligi ütleb eelnõule tagasisidet andes, et me ei saa näidata nagu vabaneks registri kaotamisest järsku ports raha, mida saab nüüd kasutada mujal, näiteks laste huvihariduses. 

Alkoholiregister pole asi iseeneses. Seda kasutab teiste hulgas maksuamet, kes saab sealt X-tee kaudu (see võimaldab turvalist andmevahetust riigiasutuste vahel ja erasektoriga) infot joogi nime, etanoolisisalduse, mahu jms kohta. See tähendab, et edaspidi peab maksuamet ümber ehitama ühe oma andmekogu MAIS. Nad ütlevad, et hanget pole veel tehtud, aga see maksab umbes 180 000 eurot. Ligi pakub, et hind võib oluliselt tõusta, kuna elu Eestis on kallis.

Kusjuures MAISi arendustööd on üks peamine põhjus, miks registri kaotamine lükkub edasi novembrisse. Algselt pidi see juhtuma 1. juulil.

Veel toob rahandusminister välja, et alkoholiregistri kaotamine vähendab küll bürokraatiat, kuid võib anda löögi järelevalve tõhususele. Näiteks võimaldab andmebaas info kiiret leidmist, mis “aitab kaasa parema tulemuse saavutamisele aktsiisi kogumisel.”

Maksuameti aktsiiside osakonna juht Jekaterina Nikitina tunnistab, et lisaks andmekogu ümbertegemisele peavad nad edaspidi ilmselt ka ettevõtetelt rohkem andmeid n-ö käsitsi küsima, kuna “üks keskne allikas” kaob ära. Mis tähendab, üllatus-üllatus, rohkem bürokraatiat, töötajate suuremat aja- ja energiakulu. Siiski lubavad nad aktsiisi kokku korjata.

Riiklikus alkoholiregistris töötab praegu igapäevaselt kaks inimest. Eelmise aasta mais öeldi, et need kohad kaovad. Nüüd ütleb põllumajandusministeerium, et töökohad jäävad alles, lihtsalt inimeste ülesanded muutuvad. Ehk taas võib küsida: kust tuleb kokkuhoid?

Tekivad lisakulud, töötajad jäävad alles. Kust tuleb kokkuhoid?

Vastukaaluks väidab ministeerium, et alkoholiregister on tehniliselt väga vananenud süsteem, milles esineb juba praegu palju tõrkeid. Kui tahta sellega jätkata, vajaks see kiiremas korras remonti, mis maksaks samuti palju raha. 

Siiski on küsitav, miks kuulutab riik, et nad hoiavad registri kaotamisega raha kokku ning vähendavad haldus- ja töökoormust, kui tegelikkuses on vastupidi. Vähemalt alguses.

Ettevõtjate sääst

Okei, samas on plaani eestvedajad algusest peale öelnud, et peamine eesmärk on teha ettevõtjate elu lihtsamaks. Et nad hoiaks kokku aega, energiat ja raha.

Tõepoolest, seletuskirjast tuleb välja, et alkoholiregistriga jändamine neelab ühe alkoholitootja või -müüja taskust aastas 3200–15 200 eurot. Iga kande pealt tuleb maksta riigilõiv, esitada toote etiketid ja muud dokumendid, lisaks peab tellima laborianalüüsid. Kui kõik see edaspidi kaob, võiks firmad ministeeriumi arvutuste kohaselt säästa kuni 5,1 miljonit eurot aastas. 

See tundub päris korralik võit. Kust see tuleb? 

Kõige kallim osa on analüüside tegemine, 100–500 eurot ühe proovi eest. Need tuleb teha kindlas kohas, peamiselt Tartus asuvas Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskuses (LABRIS). Piltlikult öeldes läheb ettevõtja topsikestes jooginäidistega LABRISesse, kus vaadatakse, et viinas oleks metanooli sisaldus piisavalt väike või õlles pärmi ja bakterite sisaldus tasakaalus. Seejärel saadab firma kogu portsu edasi alkoholiregistrile. 

Kui tootjad ei pea enam tegema proove riiklikus laboris ja saavad kauba kiiresti turule ilma, et register tulemused üle vaataks, siis… Kas see võib olla probleem? 

Kusjuures, sellele juhtis tähelepanu ka kunagine terviseminister Jevgeni Ossinovski. Kui 2017. aastal samuti alkoholiregistrit kaotada taheti, vaidles ta vastu, öeldes, et “kohustus esitada andmed toote erinevate aspektide kohta vähendab tõendatult riski, et käitleja jätab mõne tooteohutusega seotud aspekti arvestamata, kas siis hooletusest või muul põhjusel.”

Samas, kõik inimesed, kellega loo tarvis rääkisin, ei näinud riikliku labori kadumise nõudes ohtu. 

Esiteks, seadus ütleb, et tootja peab ka edaspidi tagama oma alkoholi ohutuse ja kvaliteedi. See tähendab, et analüüside tegemise kohustus jääb alles. Lihtsalt, seda ei pea tegema eraldi alkoholiregistri jaoks LABRISes. Kõigil suurematel firmadel on nagunii oma laborid, kus jooke testitakse igapäevaselt. Piisab nendest, dubleerimine kaob ära. 

Teiseks, kui praegu tuleb ettevõtja uue joogiga välja ja registreerib selle alkoholiregistris, kehtib kanne viis aastat. See tähendab, et riik saab esimesest partiist küll ülevaate, aga see, mis juhtub järgmise kümne tuhande pudeli täitmisel, on järelevalvaja silma alt väljas. Ehk sisuliselt ei saa alkoholiregister ka praegu võimalikele rikkumistele alati küüsi taha. 

Kolmandaks loodab riik eneseregulatsioonile. Alkoholitootjad on palju. Kui keegi jääb mingi solgiga vahele, lähevad ostjad lihtsalt mujale. Ehk tootja enda huvi on pakkuda head toodet.

Alkoholitootjad on palju. Kui keegi jääb mingi solgiga vahele, lähevad ostjad lihtsalt mujale.

Küsin suuremate napsi- ja õlletootjate käest, kui palju kulus neil mullu alkoholiregistriga seotud tegevuste peale, alates riigilõivudest kuni töötajate palkadeni. Liviko ütles, et julgelt viiekohaline summa. Saku Õlletehasel jäi see viiekohalise summa piirimaile, A. Le Coqil läks aga suurem neljakohaline summa. Poekett Rimi, mis registreerib peamiselt välismaalt toodud veine ja napse, ütles, et nende jaoks pole aja- ja rahakulu märkimisväärne. 

Arvestades, et tegemist on kaugelt suurimate tootjate ja müüjatega Eestis, tundub ministeeriumi jutt 5,1 miljoni euro suurusest kokkuhoiust üle paisutatud. Seda möönab ka põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Anne Laura Laur. “Reaalsuses on vähetõenäoline, et on selliseid firmasid, kel kuluks alkoholiregistri peale 15 000 eurot aastas,” ütleb ta. Ettevõtjad muidugi võidavad, aga mitte nii palju. 

Järelevalve kaob

Alkoholitootjad toovad ühe võiduna välja selle, et edaspidi jõuavad nad oma tootega kiiremini poelettidele. Paljudes teistes Euroopa Liidu riikides alkoholiregistrit pole – kui välismaised konkurendid müüvad juba nii mis mühiseb, siis Eesti firmade joogid istuvad laos ja ootavad ametnikelt rohelist tuld. Näiteks A. Le Coq tõi välja, kuidas taoline “kinnipidamine” tõi neile kord 30 000 eurose kahju. 

Kiirus on tore, aga… 

Praegu on üks alkoholiregistri ülesannetest jälgida, et jookide nimed oleks normaalsed ja sildid korras. Noh, et poe õlleriiulist ei vaataks sulle vastu rõõmsates värvides Laste või Noorte Laagri purk. 

Nii kirjutasin ma juba eelmise aasta suve alguses põllumajandusministeeriumile ja küsisin, mis saab järelevalvest. Kes paneb tulevikus noortele suunatud õllele käe ette? 

Anne Laura Laur ütles toona, et alkoholi märgistamise üle-euroopalised nõuded jäävad kehtima ka edaspidi. Näiteks ei tohi etikett meelitada alaealisi jooma. Või valetada etanooli sisalduse kohta. Või öelda, et õlu on toodetud Eestis, kui tegelikult on see purki pandud hoopis Lätis. 

Samas ütles ta, et pärast ühe kihi ehk alkoregistri kadumist tuleb siseriiklikud märgistamise nõuded siiski täpsemalt paika panna. Et kõigil oleks kohe pilt ees, mis on okei ja mis mitte. Plaan pidi valmima 2025. aasta lõpuks. 

Kui ma nüüd, ligi aasta hiljem selle kohta uuesti küsin, vastab Laur, et mingit plaani pole. Ühelt poolt on puudu jäänud ajast. Teisalt viitas ta aga erimeelsustele, mis riigiasutuste ja huvigruppidega läbi rääkides tekkisid.

Huvitav on ka see, et edaspidi saab alkoholist riigi silmis tavaline toidukaup nagu leib, vorst ja piim. See tähendab, et mingit eraldi järelevalvet alkoholi ja selle märgistuse üle tegema ei hakata. Pakk viilutatud juustu ja pudel viina pälvivad ühevõrra tähelepanu. 

Tulevikus saab alkoholist riigi silmis tavaline toidukaup nagu leib, vorst ja piim.

Kontrollid tulevad, aga toidusektorile tervikuna. Igal aastal võtab Põllumajandus- ja Toiduamet kindlad tootjad ja tooted fookusse. Käivad tehastes ja poodides. Tegutsevad ka vihjete alusel. Rohkem pakuvad huvi need, kes on varem mingi jamaga hakkama saanud.

Laste Laagri uus tulemine?

Seaduse seletuskirjas toob ministeerium ühe võimaliku ohuna välja, et edaspidi saavad ettevõtjad oma toote puudusest teada alles siis, kui märjuke juba poes või baaris müügil on. Seega võib juhtuda, et tooted korjatakse külmkappidest ära. Mis on kõigi osapoolte jaoks ilmselt palju tülikam kui enne turule lubamist joogis või selle etiketis paar kohendust teha.

Samas ei pea riik seda riski eriti tõsiseks, kuna register ei suutvat seletuskirja järgi ka praegu kõiki tooteid kontrollida ja laskvat läbi alkoholi, mille etikett ei vasta nõuetele.

Alkoholiregister lööb silme eest kirjuks. Ainuüksi viimase nädala jooksul on sinna lisandunud mitusada uut kraadiga toodet, sel aastal kokku üle 2200 uue märjukese. Tõsi, kui näiteks viinatootja tuleb välja 200 milliliitrise, pooleliitrise ja liitrise viinaga, läheb see kirja kolme eri tootena, kuigi viin nende sees on üks. Lisaks on mõnede jookide lubasid pikendatud.

Helistan alkoholiregistri töötajale Astrid Aulikile, kes kunagi Laste Laagri ära keelas. Ta nõustub, et tootjad on väga virgad. Samas ütleb ta, et nad vaatavad kolleegiga siiski kõik taotlused käsitsi üle. Kui sildi või analüüsidega on mingi jama, ei lase nad toodet läbi ja paluvad puudused kõrvaldada. “See on väga tavaline,” ütleb Aulik, tuues näiteks, et just hiljuti tegelesid nad ühe Ukraina brändiga, mille nimetus ja kanguse märgistus olid valed. 

Siiski arvab Aulik, kes on pikalt alkoholiregistri juures töötanud, et pärast selle kadumist midagi hullu ei juhtu. Ma ei saagi aru, kas see on tema arvamus või pigem lootus. 

Kas tasub siis alkoholiregistrit taga igatseda?

Võib-olla on ta väsinud ja sinna andmeid sisestada on kohmakas. Samas on meil siiski koht, kus on kirjas kõik Eestis müüdavad kraadiga joogid, nende etiketid ja tooteinfo, näiteks tootmisriik. Ma saan aru, et riigil ei pea olema kohupiimade ja kanamunade registrit, aga alkohol on siiski midagi muud; selle kätte sureb aastas ligi 600 inimest. 

Edaspidi saavad järelevalvajad uutest jookidest teada siis, kui need poelettidele ilmuvad. Loodame siis, et neile Laste või Noorte Laagri kiiskavad purgid ühel päeval vastu ei vaata.

Või peaks Levilaga neid piire kompama?