Kuhu kadus Kersti Kaljulaid? - Levila

Kuhu kadus Kersti Kaljulaid?

Kersti Kaljulaid ütles, et ta soovib võimalust olla veel kord president. Kuid miks jäi ta kõrvale tegelikust presidendirallist? Levila helistas paarikümnele inimesele ning pani kokku loo, mis proovib selgitada, kuidas Kaljulaid vajalikust toetusest ilma jäi.

  • Tekst: Eero Epner
  • Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei
  • Avaldatud: 08.2021

Käes oli detsembri keskpaik ning jõuludeni oli jäänud nädal. Õues oli esmaspäeva ennelõuna, sadas halli lörtsi segamini vihmaga, mõned soojakraadid ei leevendanud trööstitut tunnet. Oli 16. detsember 2019. Saabunud oli päev, mil hakkas kivina kukkuma tõenäosus, et Kersti Kaljulaid saaks teiseks ametiajaks tagasi valitud.

Nad kohtusid Riigikogu suures saalis. See oli Kersti Kaljulaidi soov – intervjuu toimumine parlamendis pidi rõhutama Riigikogu olulisust algatuste loomisel. Kaljulaid kandis sinepikarva kleiti, mis harmoneerus mööblit katva Eesti kirju kase kollaka spoonivärviga. Holger Roonemaa, Postimehe uuriva toimetuse juhataja, oli valinud lakoonilise sinise pintsaku. Ta oli veidi närvis, sest oli minut aega varem saanud teada, et saab isaks.

Nad istusid rõdul esimeses reas, nii et kaks fotograafi said võtta kaadreid presidendist inimtühja parlamendi taustal. Kaljulaid andis ühele neist kümme sekundit. Tema närvilisus fotograafide suhtes on üldteada. See algas juba esimesel päeval presidendina, kui ta näkku suunatud kaameraid valjuhäälselt tõrjus. Pärast esimesi klõpse palus ta fotograafidel kiirelt taanduda. 

Roonemaa oli oma küsimused juba mitu päeva tagasi ette valmistanud, kuid nüüd olid tal käes mõned uued. Eelmisel päeval oli siseminister Mart Helme solvanud raadiosaates Soome peaministrit Sanna Marinit ning Roonemaa alustas küsimusega, mida president sellest arvab. 

Kaljulaidi kehakeel ei reetnud ärritust, kuigi kõigest kaks tundi varem oli ta telefonis rääkinud juba Soome presidendiga. Ajakirjanikud teavad, et Kaljulaidi intervjuusid on väga kerge lindilt maha kirjutada, sest kõik vastused on Kaljulaidi sõnades, mitte tema näoilmetes või miimikas. Ta armastab loogilisi mõtteid ja täpseid sõnu, tema laused on terviklikud ja lõpetatud, mõnede arvates isegi kuivad. Ta kontrollib ennast.

Kui president ütles, et ametisolev valitsus on ohuks põhiseaduslikule korrale, tundis Roonemaa jahmatust. Ta küsis üle ning Kersti Kaljulaid ütles uuesti: jah, Jüri Ratase teine valitsus ohustab nii põhiseaduslikku korda kui ka julgeolekut. Kuigi intervjuu pidi ilmuma nädala lõpus, teadis Roonemaa sel hetkel, et need presidendi laused peavad eetrisse jõudma kohe.

Loetud tunnid hiljem oli intervjuu üleval. Veel natuke aega hiljem laskis Kaljulaidi vastused eetrisse ka Kuku raadio. Korraga oli kogu ajakirjandus täidetud sõnumiga, mille kohaselt Eesti presidendi arvates on Eesti peaminister ohuks meie riigi julgeolekule. 

Mõned päevad hiljem teatas Jüri Ratas, et tema sel korral presidendi vastuvõtul ei osale. Veel mõned päevad hiljem tuli teade, et ära jääb ka presidendi ja valitsuse iga-aastane kohtumine. “Kahjuks ei õnnestunud leida ühist sobivat aega,” ütles valitsuse pressiesindaja. Keskerakonna esimees oli presidendiga läinud taas tülli – ja seekord lõplikult.

Solvumine

Millal täpselt Jüri Ratase ja Kersti Kaljulaidi vaheline hõõrumine algas, ei oska keegi öelda. Igatahes ei juhtunud see kohe Ratase esimese valitsuse ajal, mil nende kohtumised olid olnud ka nelja silma all avatud, aupaklikud ning ennekõike väga töised. 

Kui välismaa riigijuhtide seas kerkis oluliseks küsimuseks äsja peaministriparteiks tõusnud Keskerakonna koostöölepe Ühtse Venemaaga, leevendas Kaljulaid nende hirme. “It is going to be okay,” olevat olnud tema sõnum välismaale. “Ei tea, kas Ratas üldse mõistab, kui palju tuli selgitada ja rääkida,” ütleb üks presidendiga mõnel korral välislähetuses olnud inimene.

President aitas värsket ja kogenematut peaministrit süllesadanud Euroopa Liidu eesistumise ajal oma varem Euroopas saadud kontaktidega ning võttis enda peale rida esinemisi, peaminister pani jällegi õla alla Kaljulaidi suurele unistusele viia Eesti ÜRO julgeolekunõukokku. “President hindas väga kõrgelt, kuidas valitsus ja just Ratas olid vedamas ÜRO kampaaniat,” ütleb üks allikas. 

Koos tegeleti elektrivõrkude lahtiharutamisega Vene võrgust ja e-residentsusega ning isegi kui Kaljulaid lükkas vahel tagasi mõne seaduse, oli Ratase ning Kaljulaidi tandem aastaid tugev ja töökindel. Kuni ühel hetkel ta enam ei olnud.

Paar inimest märgib, et Ratase enesetundele pani esimese hoobi nõrk isiklik valimistulemus Riigikogu valimistel 2019. aasta kevadel. Alates aasta algusest oli läbi viidud 19 arvamusküsitlust ning ainult kaks ennustasid sedavõrd nõrka Keskerakonna valimistulemust – 23 protsenti häältest. Veelgi katastroofilisem oli Jüri Ratase isiklik häältesaak. Veel veebruaris toetas küsitluste järgi Ratast tervelt 35 protsenti valijatest ning Kaja Kallast pea kaks korda vähem inimesi, ent 3. märtsi tuisusel ööl selgunud valimistulemused näitasid vastupidist. Kaja Kallas sai üle 20 000 hääle. Jüri Ratas vähem kui 10 000. Ja nad kandideerisid ühes piirkonnas. On neid, kelle sõnul tol ööl ei öelnud Ratas enam Kallasele “Tere!”. Ratasele lähedal seisnute arvates muutus sel ööl tema natuuris midagi väga tugevalt. 

Kersti Kaljulaid ei sekkunud koalitsiooniläbirääkimistesse ning avalikkes sõnavõttudes isegi kaitses Ratase otsust, nimetades uut valitsust igati seaduslikuks. Ent veel enne uue valitsuse siirdumist Kadriorgu presidendi juurde jõudis EKRE rünnata nii naistearste kui ajakirjandust. See asetas Kersti Kaljulaidi ette valiku, mille lahendamisest sai tema presidendiks olemise üks kõige keerukamaid ülesandeid. Kas sekkuda või mitte sekkuda. Ja ükskõik kuidas valida, keegi tajub seda alati ühiskonna lõhestamisena.

Lõhestamine

“Mulle ei sobi, et tänane president laskus põhjalikult sisepoliitikasse, hakkas õpetama ja näpuga näitama neile, keda ei sallinud ja milline erakond talle ei meeldinud,” ütleb Keskerakonna pikaajaline Riigikogu saadik Marika Tuus-Laul. See kõlab kokku sellega, kuidas Keskerakonna esimees Jüri Ratas on põhjendanud, miks Kaljulaid ei saa tema koduerakonna toetust teiseks presidendiajaks. Juba 2020. aasta märtsis Kaljulaidi vabariigi aastapäeval peetud kõnet kommenteerides ütles Ratas, et president “ei peaks ühiskonda lõhestama”. Ent jutustus president Kaljulaidist kui lõhestajast algas juba tükk aega varem 2019. aasta suvel.

Kersti Kaljulaidi otsus langes juba enne uue valitsusse ametissenimetamist. Sõltuvalt vaatenurgast oli tema otsuseks kas sekkumine sisepoliitikasse – või väärtuste kaitsmine. “Väärtuste kriisi näitab kas või fakt, et me täna neljakesi siin Eesti inimeste ees seisame − veel enne, kui saan alla kirjutada otsusele, millega valitsuse ametisse nimetan,” ütles Kaljulaid tol ametissenimetamise tseremoonial, seistes kõrvuti Helir-Valdor Seederi, Mart Helme ja Jüri Ratasega. Järgnenud kõnes kutsus ta üles “täna siin seda valitsust” sajale vihavabale päevale. See oli tema reaktsioon EKRE juhtpoliitikute sõnavõttudele naistearstide vastu. Kolm erakonna esimeest vaikisid. Kogu stseen meenutas klassi ette kutsutud ulakate koolipoiste noomimist klassijuhataja poolt.

Kuigi Jüri Ratas säilitas pealtnäha rahuliku meele ja tänas presidenti uute ministrikandidaatidega kohtumise eest, nimetades seda “heaks sillaehituseks”, siis tajuti, et säärane noomimine käis Ratasele sügavalt närvidele. 

Kõigest mõned päevad hiljem ilmus Kersti Kaljulaid parlamenti valitsuse ametissevannutamist vaatama, seljas pusa kirjaga “Sõna on vaba”. See pidi olema vaba ajakirjanduse kaitseks tehtud pöördumine, kuid muutus millekski muuks. Pusa hakati mõistma teatud poliitiliste jõudude ründamisena. Seda aitas veelgi alla joonida presidendi lahkumine oma kohalt, kui vannet tuli andma lähisuhtevägivallas kahtlustatud EKRE liige Martti Kuusik ning valitsuse õnnitlemise asemel autokolonniga lahkumine.

“Kui rünnatakse maasikakasvatajaid ja kõik on vait, siis on presidendi roll sekkuda,” ütleb üks Kaljulaidi mõttemaailmaga hästi kursis olev inimene. “Isegi kui sa saad aru, et lähed kaasa provokatsiooniga.” Kriitikute sõnul sekkus Kaljulaid selleks, et suruda läbi oma poliitiline agenda ning ühiskonda lõhestada. Teiste sõnul sekkus Kaljulaid selleks, et kaitsta väärtuseid ja hoida ühiskonda lõhestamast. 

Peaministri küsimused

2018. aasta 2. mai ennelõunal olid ajakirjanikud kogunenud Kadrioru lossi. Tegemist oli tavapärase piduliku rutiiniga ning miski ei ennustanud, et varsti hakkab riigis midagi olulist rebenema. Mööda oli läinud pool tundi alates sellest, mil president koos kahe uue ministrikandidaadiga oli sulgunud kabinetti traditsioonilist kohvi jooma. Siis tulid nad välja. President astus mikrofonide ette ning ütles, et Riina Sikkuti nimetab ta hea meelega uueks ministriks, kuid Janek Mäggi puhul teeb ta otsuse raske südamega, sest tegemist on lobisti ning šovinistiga. 

Foto: Siim Lõvi/ERR

“See tuli nagu välk selgest taevast,” ütleb üks poliitikaajakirjanik, kes jälgis, kuidas Ratase silmad hakkasid Kaljulaidi monoloogi ajal otsima laest pingsalt midagi, mida seal ei ole. Ajakirjaniku jaoks oli selge, et riigipea poolt avalik sõnade peale lugemine meedia ees muudab nende kahe suhteid oluliselt ja pikaks ajaks.

“Meil tekkisid tõesti tol hetkel küsimused,” ütleb peaministri büroo toonane kommunikatsiooninõunik ning hilisem juht, Jüri Ratase pikaaegne parem käsi Johannes Merilai. Ka Merilai asetab presidendi ja peaministri vahelise lõhe tekkimise just tollesse maipäeva. Ratas oli üllatunud, seejärel aga häiritud, sest omavahelises vestluses ei ennustanud miski, et Kaljulaid esineb avalikkuses sedavõrd tugevate sõnumitega. “Ja see muster hakkas korduma,” ütleb Merilai.

Ta oli üks kolmest inimesest, kes osales pidevalt Jüri Ratase ning Kersti Kaljulaidi kohtumistel. Lisaks neile olid ruumis tavaliselt ka presidendi kantselei ülem Tiit Riisalo ning pressiesindaja Taavi Linnamäe, keda mõju tõttu Kersti Kaljulaidile on hakatud kutsuma asepresidentideks. Kohtumistel võtsid nad aktiivselt sõna. 

Need toimusid tavaliselt umbes kord kuus, enamasti presidendi algatusel ja kestsid umbes tunnikese. Merilai sõnul olid kohtumised tavaliselt töised ja heas meeleolus – ja seda kuni Jüri Ratase teise ametiaja lõpuni. “EKREst oli küll alati juttu,” ütleb Merilai, “aga alati oli palju rohkem teemasid arutlemiseks.” Ometi olid just ühe erakonna poliitikud punane joon nende kahe vahel. “Jüri Ratas oli EKRE kaasamise enese jaoks selgeks mõelnud,” ütleb Merilai, “aga president ütles, et EKRE ei sobi olemuslikult.” Ratase jaoks võrdus EKRE selle erakonna valijatega, Kaljulaidi jaoks erakonna juhtidega.

Ometi olevat president ja peaminister olnud skandaalide lahendamises laias laastus ühel meelel ning hilisemad presidendi avaldused olid seetõttu peaaegu alati mõjunud Jüri Ratasele ootamatult karmidena. “Ta ei saanud neist hetkedest aru,” ütleb Merilai. Üha enam hakkas Merilaile ning Ratasele tunduma, et Kersti Kaljulaid soovib teha avalikult Jüri Ratasele peapesu – ja nad ei saanud aru, miks.

“Presidendi ja peaministri lähenemine sillaehitamisse oli erinev,” ütleb Merilai nende konflikti selgituseks. Ta toob näiteks rändekriisi ajal Toompea lossi ees puhkenud rahutused, mida hukka mõistes proovis Jüri Ratas olla positiivne ning meelde tuletada rahumeelseid meeleavaldusi, aga president võrdles seda kõike hoopis Interrindega. “Presidendil oli oma loogika,” ütleb Merilai, “aga tema sõnumid ei kukkunud nii välja, nagu nad oleks võinud kukkuda.”

Jüri Ratase solvumist ta eitab. Jõululõuna olevat ära jäänud, sest presidendi kantselei pakkus liiga viimasel hetkel välja kolm kuupäeva. Neist kaks olid neljapäeval, mis on valitsuse jaoks kõige ebasobivam päev kogu nädala jooksul. 

Võimatud valikud

Taavi Linnamäe sõnul 2. mail 2018. aastal mingit tüli ei olnud. “Kindlasti ütles Kaljulaid juba varem Ratasele, et aktiivse lobisti valitsusse võtmine on probleem ning ka ametisse astunud minister lubas selle huvide konflikti ära lahendada,” ütleb ta. “Seda on hiljem üritatud näidata suurema konfliktina, kui see oli.” Probleemi tuum on mujal.

Laias laastus on presidendil kaks valikut. Sa ei tee asjadest välja ning lased kõigel kulgeda omasoodu. Loodad provokatsiooni iseeneslikule tühjaksjooksmisele ning leiad, et sellele tähelepanu pööramine annaks kõigele kaalu, mida see tegelikult ei vääri. Sa proovid mitte olla infomuul, kes tassib edasi sõnumit, mida edasi tassida pole vaja. Teine valik: sa reageerid.

Kersti Kaljulaid ja tema lähim nõunike ring otsustasid reeglina reageerida, sest nägid selles väärtuste kaitsmist. Kuigi väärtused ei ole kunagi poliitikavälised, kuulub presidendi institutsiooni juurde kõigi ühiskonnaliikmete kaitsmine ja see on miski, millest ei ole võimalik mööda põigelda. Vaikimine ei olnud nende jaoks valik.

Kuid on ka neid, kelle sõnul reageeriti liiga kergekäeliselt või liiga dramaatiliselt. Kirjadega pusa on siiani pinnuks silmas ka mitmetel keskerakondlastel, sest see oli liiga ootamatu, mitteformaalne ja emotsionaalne. President ei öelnud lihtsalt oma arvamuse, vaid heiskas lipu ja jooksis sellega mööda väljakut ringi. 

Teatud sõnad olid paljude arvates liiga jõulised, ületades selle õhkõrnalt tajutava piiri, kus kriitikat võidakse hakata tajuma ründamisena. Esimesena tuuakse välja Kaljulaidi ebaõnnestunud väljendus Foreign Policyle, kus ta kasutas EKRE poliitikutest rääkides väljendit “hate” – vihkama. 

“On sõnu, mida sa ei tohi kunagi poliitikas kasutada,” ütleb üks kommunikatsiooniekspert. “Vihkama” seda kahtlemata on ning kuigi tõlkide ja teiste spetsialistide abil prooviti öeldut kiiresti üle lakkida, kukkus see läbi. Ühe partei juhtkonna vastu suunatud kriitikast sai ühiskonna lõhestamise sümbol ja presidendist keegi, kes vihkab osa oma rahvast. “Riigipea oleks võinud olla targem,” ütleb üks allikas lakooniliselt. Kampsun ja ebaõnnestunud sõnavalik – nendest said sambad jutustuses, mis kujutas Kaljulaidi lõhestajana.

Suhete halvenemine

Ratase ja Kaljulaidi suhted halvenesid kiiresti. Pealtnäha hoiti endiselt ametlikku joont. Nad kohtusid Kadrioru lossis, vahel käisid kusagil restoranis lõunatamas, kuid mingeid vabas õhkkonnas semulikke vestlusi ei pidanud mitte kunagi. Kohtumisi oli harva, nende vahepeal suheldi peamiselt sõnumitega, kuid kindlasti vähem kui kord nädalas. Kaljulaidi stiili tundvad inimesed oletavad, et ta võis Ratase vastu olla mitte kunagi ebaviisakas, aga kindlasti otsekohene, võib-olla isegi järsk. 

Jüri Ratase olekusse hakkas omakorda imbuma kärsitust ja rabedust, mida aeg-ajalt looritas maalähedane iroonia. Ta läks närviliseks. „Iga sõna, mida riigipea ütles EKRE aadressil, jõudis momentaalselt ka Ratase südamesse,“ ütleb üks Jüri Ratast tundev inimene. Mitmed on kirjeldanud, kuidas Ratas võis kärsitult nähvata oma ihukaitsjate peale, mis varem oli mõeldamatu. Omavahelistes vestlustes ei muutunud ka tema ebaviisakaks, kuid nähvas, vaikis või mossitas. Inimestele, kes on temaga korvpalli mänginud, tuli see tuttav ette: ka väljakul pidi ta kriitilisel hetkel kaotama tuju ning laskma jala sirgu. Kui riigikaitse nõukogus arutati Mart Helme solvanguid USA presidendi aadressil, istus Ratas teistest veidi eemal saali nurgas toolil ega soovinud pikka aega üleüldse mitte midagi öelda. Sageli väljendas Ratas end toonil, mida jäljendades hakkavad inimesed peaaegu haukuma. Esimese valitsuse töisest koostööst oli saanud kiiresti jäine distantseeritus. 

Enne avalikke hukkamõistmisi helistas Kaljulaid alati Ratasele ja küsis, kuidas ta reageerib. Ta jättis Ratasele võimaluse esimesena klattida asju, nii et president ei peakski sekkuma. Alles siis, kui Ratase reaktsioon oli Kaljulaidi arvates liiga nõrk, andis ta Ratasele teada, et astub omapoolse sammu. Kaljulaidi peamine etteheide Ratasele ei olnud tema poliitilised valikud, vaid jõuetus reageerimisel. Ratase peamine etteheide Kaljulaidile oli sekkumine sisepoliitikasse ja liigne õpetamine. Mingeid konsultatsioone ei peetud, nõu ei küsitud – teineteisele anti teada oma suhtumisest, mis koosnesid sõnadest, hoiakutest ning hääletoonist.

Presidenti ja peaministrit lõhestavaid sündmusi kogunes, kuigi nii mõnigi kord olid nende seisukohad sarnased. Allikad nimetavad Elmar Vaheri (justkui) vallandamist. Sveta Grigorjeva kõnet Roosiaias ja Mikk Pärnitsa autasustamist Maarjamäel. EKRE juhtide sõnavõtud Sanna Marini ja Joe Bideni vastu, rääkimata maasikakasvatajate, geide, Leedu ja Rumeenia valimiste ründamisest. Mõned Kaljulaidi kõned. Mõned tema intervjuud, eriti kevadel tehtud takkajärele kriitika Jüri Ratase valitsuse vaktsineerimispoliitikale, mis ärritas tervet Keskerakonda. Ja nii edasi.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Keskerakond

Teiste Keskerakonna liikmetega Kersti Kaljulaid kokku ei puutunud. Vahel käis lossis väliskomisjoni esimees Enn Eesmaa, kes allikate sõnul ütles korduvalt, et jagab Kaljulaidi seisukohti, aga ta ei saa neid parteis välja öelda. Kui me küsime Eesmaa kommentaari Keskerakonna ja Kaljulaidi vahelisele konfliktile, keeldub ta viisakalt. “Paraku mina pole selles küsimuses õige mitmel põhjusel parim kandidaat Keskerakonna arvamusi avaldama,” kirjutab ta.

Johannes Merilai sõnul on Keskerakond olnud Kaljulaidi suhtes kriitilisem kui erakonna esimees. Mitmed keskerakondlased keelduvad kommentaaridest, ent erakonna aseesimehed kordavad tuttavaid etteheiteid. “Ei ole mõeldav, et president vihkab osa enda rahvast,” ütleb venelaste seas populaarseim presidendikandidaat Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Ta soovitab uuel presidendil kasutada “minimaalselt mentorlikku tooni” ning mitte jagama rahvast Andresteks ja Pearuteks, mis on otsene viide ka Jüri Ratast ärritanud Kaljulaidi kõnele poolteist aastat tagasi.

Jaanus Karilaid lisab pensioniseaduse vetostamise, mida Kaljulaid olevat teinud poliitiliselt. Aimatava irooniaga soovitab ta Kaljulaidil liituda Eesti 200ga, sest kolme Riigikogu erakonnaga (Keskerakond, EKRE ja Isamaa) olevat Kaljulaid kaotanud “kontaktivõimekuse”. 

Parteitu Imre Sooäär kuulub küll Keskerakonna fraktsiooni, kuid pole enda sõnul käinud kunagi Keskerakonna koosolekutel ning “seega pole mul võimalik nende sisse näha”. Kuid Sooäär lisab, et tema pole sugugi märganud, nagu Keskerakond ei tahaks Kaljulaidi teiseks ametiajaks. Seda enam, et teadaolevalt pole erakonnas kordagi isegi ametlikult Kaljulaidi üle arutatud.

Keskfraktsiooni liikme Oudekki Loone sõnul ei ole selleks mingit põhjust olnud, sest pole näha, et nende valijate ja liikmete hulgas oleks Kaljulaidi teise ametiaja üle väga suurt vaimustust. Tema sõnul oleks Kaljulaid pidanud olema pehmem ning andma liberaalidele lohutust nii, et samal ajal sotsialiste ja konservatiive ei ründa. Jüri Ratase solvumist ei soovi Loone kommenteerida, kuid ütleb, et “Keskerakond teeb poliitikat märgatavalt laiemalt kui esimehe isiklikest tunnetest lähtuvalt”.

Keskerakonnaga ega Jüri Ratasega ei ole Kaljulaid kordagi kohtunud, et nende toetust küsida. „Ratase koduerakonna otsustajate seas on tegelikult palju neid, kes eelistaks Kaljulaidi valimist ja uue lehekülje keeramist suhetes Kadrioruga,“ ütleb üks allikas, „kuid Ratas ei ole neid kuulda võtnud.“ 

Võimalik, et ta mõtleb Tanel Kiike, kellega koos Ratas oma esimese valitsuse ajal sageli Kaljulaidi juures käis. Ka maailmavaateliselt on Kiigil ja Kaljulaidil palju ühist ning temas võib olla alles veel mälestus esimese valitsuse aegsest heast koostööst. Tanel Kiige sõnul ei vasta see kõik aga tõele: Keskerakonnas mingit märgatavat toetust Kaljulaidile pole, Ratas seega kedagi ei eira ning Kaljulaidi tagasivalimist ei toeta ka Kiik. Küsimus pole isiklikus solvumises, vaid see kõik on laiem.

Tõsi, Ratase ja Kaljulaidi suhted on aeg-ajalt ootamatult soojenenud. Vahel on välgatanud lootus koostööks, näiteks lähendas neid koroonakriisi lahendamine – kuid sama kiiresti on see lootus ka kustunud. 

2020. aasta veebruaris kinkis Jüri Ratas presidendile kihnu salli. Aruande juurde on märgitud “Peaministri tänu.” Hiljem tuli välja, et sall maksis kõigest 18 eurot. Kuu aega enne seda oli Ratas kinkinud Nõmme Vanameeste klubile bowlingupalli koos kotiga. Selle kingituse hind oli 135 eurot. Johannes Merilai sõnul ei valitud salli hinna järgi, vaid see oli soe ning ilus. 

Iga võit on kaotus

“Mitte Kersti Kaljulaid ei lõhestanud ühiskonda, vaid ühiskond lõhestus niikuinii,” ütleb Raul Rebane. Poliitilise taktikana tekitatakse konflikte, mis keerlevad reeglina ümber väärtuste. See asetab eriti suure koorma neile, kellelt oodatakse just nimelt väärtuste sõnastamist ja hoidmist. Ajalooliselt on nendeks olnud näiteks kultuuriinimesed või kirik, kuid kummalgi pole tänases Eestis erilist üldrahvalikku autoriteeti. Enam-vähem ainukesena jääb rindejoonte vahelisele tühermaale presidendi institutsioon, mis peab pideva kahuritule tingimustes otsustama, kas jääda paigale või liikuda – ja kui liikuda, siis mis suunas.

Kersti Kaljulaid otsus valida pool tähendas, et kellegi poole liikumine tõi omakorda kaasa kellestki teisest eemaldumise. Paljude arvates on see tänases maailmas paratamatu. “Mismoodi selles olukorras kõigile meeldida, niimoodi et oma väärtussüsteemi ei petaks, ei kujuta ma ette,” ütleb Rebane. 

Taavi Linnamäe sõnul ei saa väärtuste kaitsmist tõlgendada lõhestamisena ega ka sisepoliitilise rünnakuna. “Sihilikule solvangule võib jätta reageerimata, kuid siis unustatakse need, keda rünnati,” ütleb Linnamäe. Kui ajakirjandusel on ehk võimalus ka vaikida, siis presidendi institutsioonil mitte, sest just vaikimine tähendaks ühiskonna lõhestamisele kaasaaitamist. Kaljulaidi kui lõhestaja jutustuse taga ei olevat midagi enamat kui Jüri Ratase nadi iseloom. Tänane ringmäng presidendi ümber olevat paljude sõnul mitte ideoloogiline võitlus, vaid endise peaministri kättemaks isikliku haigetsaamise eest. Viidatakse, et arvamusküsitlustes näitab Kaljulaid selgelt kõige suuremat toetust (sh üllatavalt palju maapiirkondades) ning see võiks olla loogiline argument erakonnale, mis võttis äsja vastu presidendi otsevalimist toetava avalduse. Aga miskipärast pole. Ja teised ütlevad, et arvamusküsitlused presidenti ei vali – muidu ei oleks Kersti Kaljulaid kunagi presidendiks saanudki.

EKRE häälekandja on ette läbikukkunuks kuulutanud juba nii Tarmo Soomere kui Alar Karise. Unistus presidendist kui täiuslikust sillaehitajast ei sünni tänases niigi lõhestunud maailmas kunagi. “Kindlasti on presidendil vaja oma ideoloogia kaitsmisel võidelda, vajadusel minna konflikti ja rünnata,” ütleb Rebane. Iga rünnak tähendab aga nii võitu kui ka kaotust korraga. Mingit lahendust ei too siia mitte ükski president. Lahendus on kusagil mujal. “Pikast sõjast ei võida ükski rahvas,” kirjutas iidne sõjateoreetik Sun Zi.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!