Kuhu kadus kultuuriminister? - Levila

Kuhu kadus kultuuriminister?

Eile astus tagasi Anneli Ott. Mõnede arvates oli ta kadunud juba palju varem, teiste arvates ei teinud ta oma tööd sugugi halvasti. Mida tähendab olla kultuuriminister, kes poliitikute jaoks on kõige ebaolulisem ministrikoht, kuid kelle valdkond on samas kõige emotsionaalsem?

  • Autor: Eero Epner
  • Foto: Siim Lõvi/ERR
  • Toimetaja: Hille Saluäär
  • Avaldatud: 11.2021

“Mul ei ole teile häid uudiseid.” Oli reede varahommik jaanuari lõpus. Uus valitsus oli ametisse valitud ning Zoomis toimus esimene kohtumine Anneli Oti ning kultuurivaldkonna esindajate vahel. On neid, kelle arvates just sellest lausest algas teekond, mille lõpp oli eile kell 11, kui Ott tagasi astus.

Need koosolekud seadis sisse Tõnis Lukas. “Lukas tahtis rääkida,” ütleb kultuuriministeeriumi kantsler Tarvi Sits, “ja talle meeldis rääkida lugu.” Seda kuuleme me veel. Siiani mäletatakse tema kirjeldust, kuidas “kärestikusel jõel on meil veel küüned kivi taga, kuid kohe-kohe kisub vool meid lahti”. Selles loos oli draamat, pinget ja kangelaslikkust. Kui Lukas midagi saavutas, siis oli see tihti ka tegelik, aga ühtlasi veenev. Ta tekitas kultuurivaldkonna inimestes tunde, et seisab nende eest.

Anneli Ott lugusid rääkida ei oska. Ta ilmub ekraanile ning teatab kiretult fakte, kuigi nendegi taga võib olla samasugune raske töö ja pinevad võitlused. Kui Ott tassis valitsuselt 42 miljonit (!) eurot toetusi kultuurile, siis edastas ta lihtsalt fakti. Number – ja mitte lugu. “Erinevalt Lukasest ei tegelenud Ott enda brändimisega,” ütleb üks ministeeriumi pikaaegne töötaja.

Tol esimesel kohtumisel tegi Ott kõige halvema mõeldava avangu. Mõnede sõnul ütles ta, et tal pole häid uudiseid. Teised mäletavad, et ta palus valdkonnalt abi. “Ta mõtles ilmselt head,” ütleb Vene Teatri juht Margus Allikmaa, “aga paljudel tekkis tunne, et me peame ise enda eest seisma.”

Ent ministrina pead sa pakkuma optimismi, lootust ja panema inimesed endasse uskuma. Lisaks oli Anneli Ott võõras. Tundmatu. Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp pidi alguses tema nime guugeldama. Oti eelistused olid arusaamatud, näiteks “regionaalpoliitika”. Kui ministeeriumi sees esitati mõningaid plaane, küsis ta sageli, kus on selle “regionaalne mõõde”.  Kuid kultuuriinimestele jäi see võõraks. “Tallinna staare ei huvitanud, mida Paide inimene soovib,” ütleb üks ministeeriumi ametnik, “tähelepanu kadus nendelt ära.” Margus Allikmaa sõnul peabki aga kultuuriminister tegelema professionaalidega ning jätma muud küsimused kohalikele omavalitsustele. “Tajusime, et ta rõhutab alati regionaalsust, aga mitte meid,” ütleb Allikmaa. “Ta ei öelnud selge häälega, et hindab kõrgkultuuri.”

Lisaks on kultuuriinimesed harjunud rääkima ministriga otse. Ott aga endale ligi ei lase. Ta ei ole külm ja hea ettevalmistuse korral suudab Ott rääkida avaralt ning asjatundlikult. “Ma imestasin, kui oskuslikult ta rääkis Portugali ja Prantsuse kultuuriministriga,” ütleb Sepp, “väga lõdvestunult ning isegi humoorikalt.” Sepp viis Oti kohe kevadel Cannes’i filmifestivalile. See on filmirahva vana taktika – näita mõnele Eesti ministrile mastaapi ning glamuuri ja nad elavad valdkonda kohe sisse. Cannes’i viidi juba Sven Sester, rääkimata Tõnis Lukasest. Ka Ott ei olnud seal kohmetunud, kuid Lukase eredaks räägitud valguses paistab Oti vari ometi kahvatu.

Lukasele meeldib kohtuda, rääkida, vestelda. Kord Tartusse sõites laskis ta auto peatada ja läks ette teatamata maantee kõrval asuvasse kooli lapsi tervitama. Vahel astus spontaanselt sisse mõnda teatrisse ja küsis, kuidas läheb. Võttis telefoni ja helistas. Kui talle mõni kiri saadeti, siis ta vastas, mitte ei jätnud inimesi ootele. Enne uusi piiranguid kutsus kokku valdkonna ja püüdis aru saada, mida need ühele või teisele valdkonnale tähendavad.

Lukase rahvamehelikkuse ning vahetu avatusega võrreldes mõjub Ott aga kinnisena. Ta ei räägi eriti. Ei tunne inimesi isiklikult. Ministrina ei helistanud, ei uurinud. Kui Eestisse kutsuti meie kultuuriesindajad välismaalt, siis toimus ministri nimel pidulik vastuvõtt, kuhu saabus ka Ott. Kuid selle asemel, et kellegagi rääkida, sõi ta natuke tikuvõileibu, ajas tibake juttu oma nõunikega ning lahkus siis. Ühel olulisel kultuuriinimestega kohtumisel ütles ta poole pealt, et peab lahkuma, muidu jääb teel ummikusse.

“See näide pole õiglane,” ütleb üks Oti peamisi kriitikuid Margus Allikmaa. Ott kiirustas tema sõnul teatrifestivali “Zolotaja Maska” avamisele ning on loomulik, et ta pidi lahkuma. Kuid see gala on üks väheseid üritusi, kuhu Ott kõigi nende kuude jooksul jõudis. Oktoobri alguses said ühel ja samal päeval Eesti Arhitektide Liit 100 ning Eesti Kontsert 80 – ning Anneli Ott ei saabunud kummalegi. “Seda pannakse tähele,” ütleb üks ametnik. Minister ei saa olla kabinetti kapseldunud, eriti aga kultuuriminister, kes tegutseb valdkonnas, kus väga paljude mured on väga suured – ja suured on ka väga paljude egod.

Ent on neid, kelle sõnul kadus minister radarilt alles enne kohalike omavalitsuste valimisi. Varem oli ta kergesti kättesaadav. “Talle on lihtne ligi saada,” ütleb Sepp, “ta kuulab ja tahab teada saada.” Eesti Kunstnike Liidu esimehe Elin Kardi sõnul mõjus Ott suhtlemises siirana ning ta tundus targa ning tööka naisena. Ministeeriumi juhtkonna liikmed saavad sageli sõnumeid otse valitsuse istungilt, kus Ott palub täpsustada üht või teist punkti. Jah, teemade rohkuse juures ei saagi minister olla kursis kõigi üksikasjadega, aga ta polnud ükskõikne ning küsis otse.

Ja siis on need, kelle sõnul reedestel videokoosolekutel oli Anneli Ott rääkinud asju, mida kõik olid juba lehest lugenud, ning sisulistele küsimustele vastasid teised. Levisid kuuldused, et ta osales üha harvem valitsuse istungitel. Kui valitsus arutas ühel suvisel koosolekul uusi piiranguid, siis oli Ott Viljandi Folgi avamisel torupilli kuulamas ja melu nautimas. Järgmisel päeval võttis ta puhkuse. Puhkas ta ka juuni lõpus, juuli alguses ning augusti esimestel päevadel. Üheksa kuu jooksul jõudis Ott puhata viis nädalat. Samas, ministeeriumis ei tekkinud probleemi. “Ma sain temaga iga päev rääkida,” ütleb üks inimene.

Ent naastes ta ei süvenenud ega võidelnud. Rohkem kui varasematel ministritel kulus suur osa tema ajast erakonnale. Enne valitsuse istungit saadud kolmeleheküljeline memo ajas ta ärevusse ning nõunikud pidid oma sõnumid kokku pakkima palju lühemalt. Parlamenti on jõudnud juba muudatus, millega suur osa hasartmängudest laekuvatest maksudest kultuurilt ära võetakse. Ametnikud juhtisid Oti tähelepanu sellele – kuid ta ei läinud võitlusesse. Tema tähelepanu hajus, pikkadel koosolekutel ei suutnud ta enam järge pidada ning paljud kohtumised jäid üldse ära. “Kaootiline,” ütleb üks ministeeriumi kõrge ametnik. Riikliku kultuuri arengukava esitlemine Riigikogus oktoobri alguses olevat olnud õudne ning Oti enda sõnadeski peegeldus üpris pea, et otsuseid ei langetanud enam tema, vaid teised ministrid või erakonnakaaslased. Anneli Ott oli hakanud muutuma nähtamatuks. 

Kohtumised

Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev ning Eesti Teatriliidu juht Gert Raudsep ei kohtunud kultuuriministriga mitte kordagi. Juunis kohtus Zoomis ministriga Heliloojate Liidu juht Märt-Matis Lill, kuid füüsiliselt mitte kunagi. Ka Eesti Kunstnike Liidu esinaine Elin Kard ei vestelnud Otiga nelja silma all kümne kuu jooksul mitte kordagi. “Paljude varasemate ministrite puhul on olnud tavaks, et ametisse määratud minister külastab enda valdkonna institutsioone, tutvub nende tegevusega ja neis töötavate inimestega,” ütleb Kard. Ott seda ei teinud. Kultuuriministriga ei kohtunud ka Eesti suurima teatri Vanemuise direktor Kristiina Alliksaar. “Ega ma ise ole ka selleks survet avaldanud,” ütleb Alliksaar, “sest neist põgusatest kollektiivsetest kohtumistest oli tunnetus, et teda ei huvita.” 

Järgmisel aastal läheb remonti Tallinna Kunstihoone, mis allub otse ministeeriumile. Kunstihoone on suurim nüüdisaegsele kunstile pühendatud näitusepind Eestis ja suured ümberkorraldused on ukse ees. Kunstihoone juht Paul Aguraiuja ei kohtunud, rääkinud ega kirjutanud Anneli Otiga aga mitte kordagi. “Ma tean üldse vist kahte inimest, kes temaga päriselt rääkinud on,” ütleb Aguraiuja.

Nende sekka ei kuulu Eesti Arhitektide Liidu esimees Andro Mänd. “Meie valdkonna jaoks polnud teda olemas,” ütleb Mänd. Esimest korda taotles ta ministriga kohtumist juba veebruaris. Eelmine valitsus oli langenud kaks päeva enne üliolulist kohtumist, mis oleks takistanud Eesti Rahva Muuseumist 14 meetri kaugusele neljakorruseliste hoonete püstitamise. Nüüd oli Männil kiire, ent Ott polnud kohtumisest huvitatud. Esialgu vastati Männile, et otsitakse aega, kuid siis enam isegi ei vastatud – ja millalgi suvel otsustas Mänd üldse loobuda. Otti kutsuti veel Veneetsiasse arhitektuuribiennaalile, ent kui Cannes’i ta läks, siis Veneetsiasse enam mitte.

See pole kõige hullem. Ühe korrus allpool töötanud nõunikuga kohtus Anneli Ott esimest korda alles märtsi alguses – peaaegu poolteist kuud pärast kultuuriministeeriumi majja minekut. “Me ei puutunud eriti kokku,” lausub teine nõunik, “see minister oli väga asjalik, aga oma kultuuripoliitikat tal polnud.”

Tõnis Lukas käis oma maja töötajaid kontrollimas, Oti muster oli vastupidine. Majas nähti teda harva – ja niisama harva ka majast väljas. Esimese kahe kuu jooksul osales ta kolmel auhinnagalal, ühe näituse avamisel, soome-ugri kultuuripealinna avamisel Abja-Paluojas ning tegi videotervituse treeneritele. Viimase kahe kuu jooksul andis ta üle ühe filmipreemia, käis korra Narvas (pärast seda eraldati kohalikule militaarmuuseumile 200 000 eurot) ning vaatas üht võrkpallimatši. See oli kõik.

Indrek Saar, endine kultuuriminister, ütleb, et Ott ei helistanud ega rääkinud ka temaga mitte kordagi. See pole tavaline. Saar ei rääkinud samuti kõigi eelkäijatega, kuid mõne protsessi ajaloolistest juurtest arusaamiseks ta lihtsalt pidi mõnega detaile täpsustama. Ott seda vähemalt Saare algatatud protsesside puhul ei teinud.

Jah, Anneli Ott tuli kõrvalt. Ta ei ole kultuuriinimene ning ta ei tundnud kedagi, lähtudes vahel jumal teab millest. Kord ERRi juhtkonnaga rääkides oli ta küsinud, miks tal ETVst midagi vaadata pole. Ent võiks olla loogiline, et sellisel juhul oled sa eriti innukas. Kohtud. Räägid. Viid kurssi. Anneli Ott seevastu hoidis eemale. “Ma saan temast aru,” ütleb Allikmaa. “Ka mina tulin maalt pealinna parketile ning oli väga raske korüfeedega kohe sina peale saada.” See võttis aega. Ja tööd. Ja tahet. Tundub, et üldine veendumus on: kultuuriminister Anneli Otti kultuur lihtsalt ei huvitanud.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Egod

“See pole skandaal,” ütleb üks kultuuriministeeriumi ametnik, “teistes ministeeriumites on kogu aeg nii.” Kultuurivaldkond on harjunud – või ära hellitatud –, et ministeeriumi juhib valdkonna enda inimene. Tõnis Lukas oli varem olnud muuseumidirektor. Indrek Saar ja Margus Allikmaa teatridirektorid ning Laine Randjärv juhatas kontserdimaja. Jaak Allik on lavastaja, Signe Kivi kunstnik, Paul-Eerik Rummo luuletaja ning Lepo Sumera oli helilooja. Raivo Palmaru, Urmas Paet ja Rein Lang tulid küll ajakirjandusest, ent Langi võib näha teatris sagedamini kui keskmist teatrikriitikut ning Paet ja Palmaru tundsid rohkem või vähem huvi.

Jah, Anneli Ott jäi võõraks, kuid kas see ongi tingimata halb? “Majandusminister ju teejuppe ei ava,” ütleb üks ministeeriumi kõrge ametnik. Kas minister peab olema oma valdkonna inimestega sinasõber? Käima ja suruma käe kõigile pihku, kiitma mõnda näitust või etendust? Keskkonnaminister ei käi metsatöödel ning justiitsminister ei istu õhtuti kohtutes, et kuulata huvitavaid kohtuvaidlusi. Kas minister peab olema oma valdkonna sinasõber või selle poliitiline juht? Kas ta peab olema ise poole kohaga asjatundja või oskuslik valdkonna huvide eest seisja?

“See on karm, kui tehakse otsuseid iseenda muljete pealt,” ütleb Tarvi Sits. Kui kevadel suleti muuseumid, aga kaubanduskeskused jäid avatuks, siis ütlesid  mitmed ametnikud ja poliitikud, et muuseumites on rahvamassid ja inimesed lausa tunglevad näitustel. Kuid nad olid vaatamas käinud Egiptusest toodud muumiaid Kumu kunstimuuseumis, kus inimestest olid lausa järjekorrad – mujal oli olukord hoopis teine.

Kui kultuuriminister hakkab tegema poliitikat tänu eelmisel õhtul kontserdil saadud emotsionaalsele vapustusele, ei ole see enam süsteemne poliitika, vaid isikliku sümpaatia pealesurumine kogu valdkonnale. Eemalehoidmine kultuurist võib – vähemalt teoreetiliselt – aidata seda juhtida erapooletumalt ning jahedamalt, seda enam, et kultuuriinimeste tähelepanuvajadus on märkimisväärne.

“See on egode rahuldamine,” ütleb üks ministeeriumi ametnik, kui ma küsin, miks kultuurivaldkond oli Otiga rahulolematu. “Tema osalemine oleks tõstnud ürituse taset ja inimesed olid solvunud, kui ta ei tulnud.” Kultuuris oldi harjutud, et minister on mingil moel “oma”. Eemal sellest vastikust poliitikast ja rohkem õilsas kultuurimaailmas.

Jah, Anneli Ott ei sõlminud erilisi sidemeid valdkonnas kellegagi, kuid kas see ongi ainult halb. See polnud tema teadlik strateegia, vaid pigem ükskõiksus ja huvipuudus, kuid ometi tänu sellele teatud sissesõidetud mustrid kadusid ning ühtlasi kadusid siin-seal ka mõned privileegid. “Tõnis Lukas ei oleks kunagi kivistunud süsteeme lõhkuma hakanud,” ütleb üks kõrge ametnik, “kuid Anneli Otil oli selleks valmisolek olemas.”

Seetõttu olid mitmed häiritud, kuid mitte üllatunud, kui Eesti Etendusasutuste Liit – ehk Eesti teatrid – tegid oktoobri alguses ühise avalduse, milles heitsid Otile ette valdkonna eest mitteseismist. “Ärahellitatud laste jonnimine,” ütleb üks ametnik. “Piir teatrite kuldamisel on ette tulnud,” lisab teine. Teatrid on olnud mitmete sõnul eelisrahastatud, nende väljaronimine eelmisest majanduskriisist toimus käbedalt ning võrreldes näiteks kujutava kunsti või filmi rahastamisega elatakse nagu või sees. “See on müüt, et Eestis on olnud teatriministrid,” vaidleb Gert Raudsep vastu. “Me oleme suutnud 30 aastat organiseeruda ning enda eest seista, see on töö vili. Ja sellest hoolimata väike- ja erateatrid just mee ja moosi sees ei suple.”

Teatrite avaldust toetasid teenistujate ametiliitude keskne ühendus TALO ja Teatriliit. Ükski teine loomeliit aga kaasa ei tulnud. “Me kaalusime seda,” ütleb arhitektide liidu juht Andro Mänd, “aga avaldus oli nende soolo, meiega nad eelnevalt seda ei arutanud.” Teatrite avaldust vaatas üllatunult ka Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp. Ta ei ole nõus sellega, mida kirjutati. Temal oli alati Oti juurde pääs ning ta ei tajunud, et minister poleks valdkonna eest seisnud. Kuigi ka filmiinimesed tegid avaliku pöördumise, kui nende rahasid vähendati, ei kritiseeri Sepp meie vestluse jooksul Otti mitte kordagi. Natuke raha saadi tagasi ja võib-olla aitas sellele kaasa kohtumine peaministri juures, kuhu tuli kaasa ka Eesti viimaste aastakümnete auhinnatuim režissöör Veiko Õunpuu, kuid ka kultuuriminister olevat filmivaldkonna vajadusi mõistnud. Ja mitte ainult nende – kuigi Reformierakond rääkis jõulisest kärpimisest, siis kultuuriministeerium pääses vaid kosmeetiliste vähendamistega, sai toetusteks 42 miljonit eurot ning osales jõuliselt riigieelarve läbirääkimistel. Kelle teene see oli?

On ka neid, kes viitavad, et teatrite ühisavaldus oli hoopis Reformierakonna käik läbi tagaukse, et rünnata koalitsioonipartnerit. Eriti just Jüri Ratas olevat sellest rääkima hakanud, kuna üks teatrite kõneisikuid on Margus Allikmaa – Reformierakonnast võrsunud endine kultuuriminister.

“See on jura,” ütleb Allikmaa. “Kogu algatus tuli 100% etendusasutuste liidu liikmetelt ja mina ei tea, et keegi neist oleks Reformierakonna liige.” Pärast avalduse tegemist helistas Ott talle ja kutsus kohtuma. Nad said kokku kultuuriministri mitte liiga avaras kabinetis Eesti Draamateatri vastas. See oli nende esimene kohtumine nelja silma all. Ott ei olnud närviline, solvunud ega vihane. Ta rääkis rahulikult ning küsis Allikmaa käest avalduse taustu. Ta sai neist aru ja Allikmaale jäi viimastel nädalatel tunne, et Ott püüdis end parandada, olla aktiivsem, tunda huvi ja seista rohkem valdkonna eest. Veel eelmise reede hommikul rääkis ta kultuurirahvale, et valitsuses on läbirääkimised rasked, kuid tagasiastumisele ei viidanud miski. “Pigem jäi mulje, et teatrite kiri on selja taha jäetud ning liigume edasi,” ütleb üks osalenu. Midagi pidi juhtuma sel nädalavahetusel.

Esmaspäeval ütles Ott ministeeriumi mõnele ametnikule, et astub tagasi, sest valitsuses kultuuri kaitsta ei saa. Reformierakond olevat igasuguste toetuste vastu ja Otil ei lastud enda ettepanekuid isegi tutvustada. Ministeeriumi nõunikke Ott veel ei teavitanud. Nemad lugesid Oti tagasiastumisest järgmise päeva uudistest. “Olen juba kaks nädalat järgnevaid käike hirmuhigiga ette kujutanud,” saadab üks nendest sõnumi, “sest tundub, et poliitikutel on Eesti kultuurist rohkem suva kui kunagi varem ja kultuuriinimesed on hakanud kaasa mängima poliitilisi intriige.”

Järjekorras viimane 

Kui koalitsiooniläbirääkimised selle aasta jaanuaris lõpule hakkasid jõudma, jäi üle veel jaotada ministrikohad. Esmalt jaotati tähtsamad kohad. Siis vähemtähtsad. Siis need, mille vastu kummalgi erilist huvi polnud. Kõige lõpuks otsustati, kellest saab keskkonna-, kellest maaelu- ja kellest kultuuriminister. “Need kohad on poliitiliselt kõige vähem paeluvad,” ütleb üks läbirääkimistel osalenud allikas rahulikult. 

Keskerakonnal mingit huvi kultuuriministri koha vastu polnud. Jäi tunne, et Keskerakond mõtles ennekõike spordiväljakute rajamisele, muud küsimused jäid nende jaoks juba kaugeks. Alles hiljem tuli välja, et neil polnud ka kandidaate. Helistati isegi Koit Toomele, kuni lõpuks kutsuti Anneli Ott. Esimestel kohtumistel ministeeriumis olevat ta olnud üllatunud, et teda ootavad ees niivõrd paljud teemad, inimesed ja probleemid, kuid samas kuulas ta meelsasti eksperte ning ei vältinud ühtegi teemat.

Anneli Oti maaletoojaks peetakse Jaak Aabi. Väikest kasvu ja märkamatu välimusega Aab on üks Eesti riigi mõjukamaid inimesi, kes juhib praegu Keskerakonna valitsusdelegatsiooni. See tähendab, et just tema vastutab oma erakonna ministrite tegevuse eest, kuid Anneli Otiga kujunes neil eriline suhe. “Aab ei olnud Oti patroon,” ütleb valitsuse istungitel osalenud inimene, “vaid tema lapsehoidja.”

Jaak Aabile kui sisulisele kultuuriministrile viitavad mitmed rääkijad. Just Aab teadis seda, mida Anneli Ott ei teadnud: üldist pilti, süsteemi. Teatripiletite müüginumbrid, kinotellimuste langemine, sellest kõigest ei rääkinud Ott, vaid Aab. Tema selgitas, näitas sidemeid, samas kui Ott ilmus istungitele sageli halvasti ettevalmistatuna, olemata ilmselt korralikult läbi töötanud isegi enda ametnike memosid. Kõneledes kippus ta takerduma detailidesse ja ajas asju sassi, meenutades näitlejat, kes laval olles unustab etteantud teksti. Istungid muutusid emotsionaalseteks ning Aab ja Tanel Kiik pidid korduvalt sekkuma ja vussis detailide asemel laiemat pilti selgitama.

Lõpuks Ott väsis. Viimastel kuudel ilmus ta valitsuse istungitele harva – oli kas puhkusel või osales üle interneti. Mitmedki ministeeriumi ametnikud tajusid tema tüdimust ning oletasid, et kui kohalike omavalitsuste valimisi saadab edu, lahkub ta kiiresti Võrru. Tema valimistulemus oli aga oodatust nõrgem ning Ott jäi.

Kaheks viimaseks oktoobrinädalaks võttis ta välja järjekordse puhkuse. Kasvanud oli väline surve, ka peaminister Kaja Kallas nõudis lahendust olukorrale, kus kultuuriminister on vaktsineerimata ning valdkond rahulolematu. Aimati, et Ott lahkub ametist, kuid vähesed teadsid, et see juhtub just nüüd. Pärast lahkumist on tajutud, et Keskerakonnas Oti lahkumise üle kurbust ei tunta. Ainuke solvuja olevat Jüri Ratas, kuid ilmselt pole isegi tema soov ennast kehtestada seekord midagi olulist lõhkuv. Sest kultuuriministeerium pole lihtsalt eriti oluline koht ühegi erakonna jaoks.

“Sa pead olema sellel kohal nahaal,” ütleb Margus Allikmaa. Ta mäletab mitmeid kordi, kuidas teised ministrid teda vaikima sussutasid, sest olulisemad teemad ootasid laual ja pealegi on paljudel alati tunne, et kultuur elab maksumaksja kulul.

Hardust, loosungeid ja kõlavaid sõnu on Eesti kultuuri ümber palju, kuid ihaldusväärsed on poliitikutele hoopis teised ametipostid. Kultuuriministeeriumi juhtimine on emotsionaalsem kui muude ministeeriumite omad ning heakskiitu sõnakalt kultuuriavalikkuselt väga raske leida. Kuid küsimus pole heakskiidus. See võib olla ja võib mitte olla. Kultuurist lihtsalt ei sõltu Eesti poliitikas eriti mitte midagi.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!