Kui maailm laguneb, tulevad lohed

Räägitakse, et lohed on valelikud ja julmad. Räägitakse ka, et lohed on välja mõeldud. 

No minge persse. 

Isegi kui nad on vahel välja mõeldud, siis iga asi, mis on kunagi kujuteldud, saab päriseks. Nii ka lohed.

Ja mina otsustasin täna kirjeldada oma lohet. Suurt, ilusat, kuradi lahedat lohet. Kui mul see enam-vähem hästi välja tuleb, võib selle lohe lugu olla kõige olulisem asi, mida sa täna loed. Sest minu lohe teeb head. Ausalt. 

Aga algus on sellel lool ikka päris sitt. 

Ma lebasin põrandal ja millegipärast voolas mul verd nii kõrvadest, ninast kui ka suust. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, kuid ilmselt on need organid kuidagi omavahel ühenduses. Ma olin võib olla kahe- või kolmeaastane, nii et see võib vabalt olla ka üks esimesi mälestusi üldse. 

Verd tuli sellepärast, et mu pulgavoodi oli kuidagi kehvasti kokku klopsitud ning selle põhi kukkus alt ära; ma mäletan seda pauku, kui mu pea käis vastu põrandat. Mu ümber oli palju inimesi; need olid mu ema sõbrad ja vist käis mingit sorti pidu. Ma mäletan, et mulle anti lohutuseks apelsinimahla. Mäletan selle mõrkjat, verega segunenud maitset. See läks kurku ja ma hakkasin köhima. 

Keegi arsti ei kutsunud. Tagantjärele tundub, et võib-olla polnud vaja ka. Aga tol hetkel? Ema? Aga seal ma lebasin, tulin selle paugu kaudu nii-öelda online, ühendusse maailmaga. Siin ma olen! Väike, kuid siiski omal moel osa ühiskonnast, valmis tulevikuks. 

Võib-olla see ei ole mu esimene mälestus, sest üks on veel. Ma ei mäleta sellest muud kui öist ärkamist arstide keskel. Lillakassinine valgus. Õde tuleb midagi küsima. Öö, ema mu kõrval. Väidetavalt olin umbes kaks ja pool aastat vana. Ma olevat olnud üksi kodus ning saanud kätte ravimid, mille ma kõik ka ära sõin. Kui vanaema koju jõudis, olevat ma olnud näost sinine. Telefoni meil ei olnud; naabritel vist oli. Nii ma sinna haiglasse kiirabiga sain.

Nagu iga laps, olin ka mina oma emasse kiindunud, sest lapse armastust ema vastu ei ole kerge murda. Ma olin ema poolel. Olin võib-olla neljane, kui istusin ühel peol köögis, kuhu sisenes emapoolne  vanaema, kes hakkas ema peale karjuma, et miks laps on keset purjus inimeste olengut hooletusse jäetud. 

Ma haarasin pliidi kõrvalt puuhalu ja tormasin sellega vanaema suunas, et ta vait jääks.

Ema karjus midagi vastu ja ainus, mida ma tahtsin, oli kaitsta ema selle tüli eest, ja võib-olla ka seda, et karjumine läbi saaks. Ma haarasin pliidi kõrvalt puuhalu ja tormasin sellega vanaema suunas, et ta vait jääks. Ma küll ei löönud teda, aga röökisin, keset kööki, halg käes. See oli midagi, mida vanaema kunagi ei unustanud, ning see võis olla päris julm mälestus. Ma ei teadnud siis veel, et lohed võivad olla head.

Aastatega lähenes siiski teadmine, et ma olen oma eluga üksi. Ma olin seitsmene, käes oli esimene september ja oleksin pidanud kooli minema. Ma olin üksi kodus, mu ärevus kasvas. Äkki ma ei jõua õigeks ajaks kooli? Äkki mind ei võeta vastu, kui ma hiljaks jään? Toppisin kooliriided selga, mingid valmis ostetud kooliasjad kotti, üht-teist läks seal vist ka kortsu, särk jäi püksist välja. Pisarad voolasid, kui ma poolhigisena mööda tänavat koolimaja poole läksin. 

Aktuse alguseni oli vist 15 minutit, kui mu ema mulle mööda tänavat vastu tuli. Ta viis mu koju ja tegi riided korda ning ma jäin ainult pisut kooli hiljaks. Kuid ilmselt oli mu paanika seotud sellega, et ma polnud enam päris kindel, kas keegi mulle appi tuleb.

Ma tean, et mu ema armastas mind, kuid tal oli midagi tõsiselt viga. Esimest korda sain ma aru, et midagi on halvasti, kui olin viiene. Emale tuli haigus peale. Me õnneks elasime vanaema juures. Kui hoog peale tuli, siis läks ema haiglasse, kus ta oli nädalaid. Selle maja nimi oli kõnekeeles hullumaja. 

Lõpuks ütles ema, et meie kodulinn ahistab teda ja ta peab minema teise linna, suuremasse. Seal linnas pidi ta ennast üles töötama ja siis mind ka sinna viima.

Sel päeval, kui ema rongi peale läks, kõndisin ma porises hoovis ja närisin maast leitud leiba, mida venelasest naabrinaine oli tuvidele visanud. Mäletan hamba all krigisevaid liivaterasid, mäletan pilvi kõrvalmaja kõrval, ja miskipärast on selles mälestuses peaaegu kuuldav mürin. See on maailma kokkukukkumise mürin. See mürin kõlas nagu: “Ema läks ära.”

Sa küsid, kuidas on see lohedega seotud? Rahu, esiteks, see on otseselt seotud, sest lohede kirjeldamine on väga raske. Nad ei sünni läbi mingi tilulilu, vaid läbi valu ja pisarate; ning teiseks, mu kogu fucking point alles tuleb.

Emal oli palju peikasid. Ta oskas mängleva kergusega leida ka päris toredaid tüüpe. Nii oli tal üks tüüp, kellel oli ülitore vanaaegne auto Zis-110. Üks oli raudteelane. Üks oskas hästi teha nalja, teisel oli väga äge korter, üks oli invasportlane ja sõitis käsitsijuhitava Moskvitšiga nii kiiresti mööda Lõuna-Eesti kurvilisi teid, et mul oli kõhus hõre. Üks oli elektroonik. Üks oli maaliinide bussijuht. Üks oli armeenlasest miilitsakapten, kes õpetas mind pisut poksima ja laenas oma jalgratast. Üks oli mereakadeemias õppiv mustanahaline. 

Ema mõjus meestele nagu kärbsepaber. Minuga olid need tüübid kenad. Tõid kingitusi. Näitasid, kuidas auto juhtimine käib.

Ma hakkasin teises linnas emal külas käima. Ema püüdis, kuid vahel oli tal raha otsas ja elu käis üle pea. Ükskord skvottis ta terve suve ühes mahajäetud majas. Seal oli põrandal muld või liiv. Keeduspiraal oli kööginurgas ja põrandal madrats, millel me mõlemad magasime. Ma ärkasin öösiti mitu korda selle peale üles, et ema loopis kingaga rotte, et nad ei tuleks meie madratsi juurde nuuskima.

Kui emal haigust peal ei olnud, oli ta väga tark ja läbinägelik. Parimatel hetkedel oli ta sotsiaalne geenius. Tema pilgu eest ei jäänud midagi varjule. Mulle tundus, et ta nägi inimesi läbi sel hetkel, kui nad tuppa astusid; tal oli väga kerge panna peikad meile igasuguseid asju laenama, nagu näiteks kortereid.

Tema pilgu eest ei jäänud midagi varjule.

Aeg, millest ma räägin, oli nõukogude aeg, varased kaheksakümnendad, kuid ema oli kindel, et Nõukogude Liit laguneb. 

“Ühel päeval istud sa Eiffeli tornis ja jood kohvi,” ütles ta kord. Võib-olla kõik ei tea seda enam, kuid tavainimesele olid Eestis piirid kinni ja see tundus võimatu unistusena. Me tulime temaga koju; ta komistas trepil, hapukoor lendas koridori laiali ja ema hakkas nutma. 

Mulle tundus, et ta oskas inimeste nuppe vajutada ja mina oskan ka. Ma olen selle temalt pärinud. Ainult et ma teen kõik, et selle oskusega mitte kedagi manipuleerida. Ma vihkan seda. Ma tunnen ennast sitasti, kui ma seda tegema pean, ja ma vihastan, kui näen, et keegi teine seda teeb. Kuid Eiffeli torni ma läksin, jõin kohvi, mõtlesin ema ettenägelikkusele. 

Ema nägi noor välja. Teismelisena olid mul vahepeal pikad juuksed ja tihti arvati, et me oleme õde ja vend, paar korda isegi, et oleme õed.

Peikasid jäi aja jooksul siiski vähemaks. Kord tekkis mul tunne, et ema mõtles neist ühe välja, sest ta rääkis temast ja tõi mulle temalt kingitusi, kuid ma ei näinud teda kunagi. Ta olevat olnud soomlane. See oli nõukogude ajal suur asi, välismaa boyfriend. 

Aga ma teadsin, et mu ema sõbranna töötab laeva peal ja mul oli tihti kahtlus, et äkki need kingitused olid hoopis temalt. Samas tõstsid need nätsud, kell ja McLareni rallipiltidega pinal mu staatust koolikaaslaste seas, nii et midagigi.

Õnneks oli sealsamas tänava otsas haigla; ma olin juba 13 ka ja teadsin, mida teha.

Ükskord ütles ema, et see Soome boyfriend tuleb külla. Ta oli katnud ilusa laua, teinud kahte erinevat salatit. Me istusime selles ühetoalises korteris, mille WC asus koridori peal, ja elev ootusmeeleolu hakkas asenduma taipamisega, et midagi on viltu. Siis tuli emal haigushoog. Ma ei oska tagantjärele selgitada, kuidas see täpselt välja nägi, kuid tal oli selgelt väga halb.

Õnneks oli sealsamas tänava otsas haigla; ma olin juba 13 ka ja teadsin, mida teha.

Jooksin haiglasse, rääkisin valvelauas, et emal on halb. Ma nägin, kuidas kiirabi tema maja ette sõitis. Ise läksin ma koju hästi aeglaselt, sest teadsin, et seal pole kedagi, ema viidi haiglasse. Ma ei mäleta, kas ma sõin seda salatit või mitte, kuid kui ma hommikul ema vaatama läksin, oli ta viidud kuskile teise haiglasse, ja kui ma ta palati üles leidsin, siis ta naeratas mulle. 

Hood võisid kesta mitu päeva. Ema pani valjusti mängima Georg Otsa plaadi. Aknad pidid igal võimalusel lahti olema. Ja ta oli voodis ning tal olid krambid. Ma pidin käima apteegis ja mul olid kaasas ema retseptid. Mäletan rahustite nimesid nagu Radedorm ja Reladorm. Kui üks arst neid välja ei kirjutanud, siis mõni teine ikka kirjutas. Lõpuks oli tal vist üks ravimidiiler, hallijuukseline härrasmees, kes käis kõrgete kontsadega. 

Tundus, et need ravimid nagu aitasid, aga mitte sada protsenti. Mõnikord krambid lõppesid, mõnikord mitte. 

Iroonia oli selles, et kui ma vanaema juurde tagasi jõudsin, hakkasid hoopis temal valuhood, nii et ta ei saanud rääkida. Jälle. Tema oli ka haige!

“Mine kutsu kiirabi, ütle, et mul on neerukoolikud.” 

Telefonitoru lõhnas alati nagu keegi oleks sinna suitsukoni sisse litsunud.

Ma lähen teises linnas, otsin tänavalt vaba telefoniputkat. Mobiiltelefone polnud aga meil polnud isegi lauatelefoni. Esimene tänaval asuv putka on katki. Teises keegi räägib. Kolmas on vaba. Telefonitoru lõhnas alati nagu keegi oleks sinna suitsukoni sisse litsunud.

“Mu vanaemal on neerukoolikud, palun tulge”. 

“NeeruKOOLIKAD? Kiirabi pole naljategemise koht.”

Millegipärast tundub see kõne mulle tänaseni ühe kurvema hetkena minu elus. Vist sellepärast, et üksindus oli selleks hetkeks kuhjunud. Et kui sa oled väike, siis sa tahaksid, et vähemalt keegi aitaks sind, ja kui isegi abinumber ei aita, siis on see korraga päris nukker. Maailm näib sel hetkel kõle ja ükskõikne.

Kiirabi ikkagi tuli. Ma kõndisin koju jälle väga aeglaselt. Lootsin, et vanaema on selleks ajaks juba haiglasse viidud, sest ma häbenesin, et olin nende arvates neerukoolikud valesti öelnud. Kuigi ei olnud ju. Neerukoolikud tähendavad rahvakeeles neerukive. Aga seda ma tol hetkel ei teadnud.

Kui inimesed said hakata väikest viisi äri ajama, oli emal korraga raha. Kui ta polnud parajasti haiglas, võis ta olla ettevõtlik. Ta leidis mingid usklikud ettevõtjad ning hakkas koos nendega tootma sinimustvalgeid laualippe, mis müüsid laulva revolutsiooni üritustel nagu soe sai. Saiast rääkides – ta küpsetas ka kastide kaupa vahvleid, mida kastis sulatatud iiriskommide sisse. Kuigi see köök, milles ta neid tegi, haises ja seal lendlesid kassikarvad, oli aeg selline, et vahvlid müüsid kastide kaupa. Inimesed sõid ja lehvitasid lippudega.

Ma arvan, et kui ema poleks katki olnud, siis oleks tast saanud miljonär. Aga tal puudus enesekontroll. Asjad hakkasid üha enam allamäge minema; emal olid üha tihedamini haigushood. Ma ei elanud tema juures, kuid kui ma külla tulin, oli mul alati hirm, et teda pole. Ja pooltel kordadel ei olnudki; võis olla, et tuba oli segamini, lamp põles, uksed olid lahti, toas tuiasid näljased kassid. 

Ma juba teadsin, mida teha. Leidsin lähedal asuva telefoniputka ja hakkasin haiglaid läbi helistama. Ühes neist ta siis ka alati oli. Ma õppisin haiglatesse sisse imbuma väljaspool külastusaegu. See oli tegelikult üsna lihtne – tuli suunata pilk koridori teise otsa ja astuda kõhklematus tempos. Nii jääb mulje, et sa tead, kuhu sa lähed ja mida teed. Õdedele võis lihtsalt pingevabalt noogutada. 

Ma õppisin haiglatesse sisse imbuma väljaspool külastusaegu.

Kui ma sain vanemaks, siis vihastasin ema peale. Mulle hakkas üha enam tunduma, et ta on lihtsalt narkar. Ma oletasin, et ta lihtsalt petab teisi ja mind, kasutab kõiki ümbritsevaid inimesi ära. Näiteks meenus mulle, kuidas ma olin maal ja ema tegi kärbseseeneleotist. Kui ma küsisin, milleks, siis ütles ema, et “kärbeste vastu”. Täna eeldan, et küllap ema proovis seenetrippi.

Mu vanaema raius samuti, et ema on sõltlane: “Ta on manipulaator ja sa ei saa ise ka aru, kuidas ta su sõrme ümber keerab.”

Ja ma nägin, kuidas ema pidevalt midagi süstis, ning siis läks tal ühe jala reie juures midagi mädanema. Jalg oli üleni sinine ja õudne. Mis see pidi olema? Mida ta süstis? Mu kiindumus tema vastu oli vankumas. Ja lõpuks see murduski. Ma ei suutnud teda enam vastu võtta ega taluda. Kui ma temaga kokku sain, järgnes nädalapikkune masendus.

Kui ma temaga ühendust ei hoidnud, lasi ta ühel tuttaval mulle helistada ja öelda, et ema on surnud. See tabas mind päris sital hetkel, kuskil 20-ndates eluaastates. Tööl polnud ka hästi. Raha polnud. Üüri eest oli maksmata. Ja nüüd siis see uudis. Ma eeldasin, et ta on surnud, aga kuskilt lisainfot ei saanud, sest ma ei teadnud, kus ta tol hetkel elas. Lõpuks leidsin korteri üles, kuid keegi ei vastanud. Lasime ukse lahti teha ja ma panin ennast vaimselt sada protsenti valmis selleks, et leian sealt surnud ema. Kuid korter oli tühi.

Siis kuulsin ühe sugulase käest, et ema on elus.

Siis kuulsin ühe sugulase käest, et ema on elus. Kuna ma olin toimunust räiges stressis, läksin tülli oma toonase pruudiga, sest ta ei saanud aru, miks ma nii masendunud olen. 

***

Ilmselt sa küsid, kuidas see kõik mu lapsepõlvele mõjus. Võib-olla sulle meeldiks kinnitust saada, et see keeras kõik persse. Kuid see on see koht, kus vaikselt hakkab mängu tulema lohe. Veel pisut kannatust! 

Ja ma ei eita, et kindlasti mõjus see mulle tihti päris rusuvalt. Mul oli lasteaia ajal periood, mil ma panin näiteks kuure põlema. Õnneks keegi surma ei saanud. Mul oli periood, mil ma varastasin ja valetasin ohjeldamatult. Ma hulkusin, ma kerjasin mingil hetkel raha. Teised õppisid, mina kolasin katuseid mööda, sest hulkumine rahustas. Ühel platsil ehituspaneelide vahel oli mul oma peidukas, kust keegi mind otsida ei teadnud. Seal veetsin samuti aega. 

Ma arvan, et tänases mõistes oleks mul pärast ema lahkumist diagnoositud raskekujuline deprekas. Sellele andsid hoogu juurde algklasside õpetajad. Inglise keeles on väljend “adding insult to injury”, eesti keeles vist pigem “soola haava peale raputama”, kuid kuidas iganes seda nimetada, seda nad tegid. Igal võimalusel. 

Nad häbistasid mind selle eest, et mul polnud riided korras, nad sõimasid mind selle eest, et tegin kogu aeg midagi valesti. Koolis ladusid mulle kahtesid, mitmel puhul isegi ühtesid, mida tol ajal tegelikult ametliku hindena ei eksisteerinud. Ja märkused! Oli nädalaid, kus ma sain 7–8 märkust, mis tol ajal kirjutati pastakaga päevikusse ja millele tuli võtta kodus vanaema allkiri, kinnitamaks, et märkust on loetud.

“Segab tundi”, “segab vahetundi”, “töövahendid pole korras”, “puudub vihik”, “jooksis koridoris õpetajale peaga kõhtu”, “rikkus korda”, “kodutöö tegemata”, “pani kaasõpilase jope põlema”... Kuid tagantjärele tundub mulle, et peale viimase märkuse väljendus nende tagasisides lihtsalt viha pisut räpasema poisi vastu, kellel ei olnud kodus kedagi, kes oleks teda koduste ülesannetega aidanud. 

Tagantjärele tundub mulle, et peale viimase märkuse väljendus nende tagasisides lihtsalt viha pisut räpasema poisi vastu.

Õpetajate kriitika just minu suhtes jõudis sellise piirini, et isegi minu klassikaaslased hakkasid rääkima, et minu vastu on õpetajad ebaõiglasemad kui peaks. Ma õppisin vanaema allkirja võltsima ja nätske leivaga märkusi eemaldama. Umbes veerand tundi tuli leivatükiga kirja tupsutada ja koos tillukeste paberiosakestega tuli ära ka pastakatint. 

Kas mul oli stress? Oo, jaa. Mingil hetkel, kui see selgeks sai, hakkasin selle leevenduseks lihtsalt ohjeldamatult pihku taguma, mis andis mulle 80-ndate aastate lõpus pisut kurnatud ja tuima ilme. Koolis käisin ainult moepärast; hariduse sain raamatutest, mida ma lugesin ja millest ma olin sõltuvuses. Kodus oli mul näiteks raamat sahtlisse peidetud, nii et sahtliserva vahelt sai seda lugeda, kaugemalt jäi aga mulje, et tegelen matemaatika õppimisega.

Ma pole psühholoog, kuid ma arvan loetu põhjal, et lapsepõlves kogetud trauma viib tavaliselt kahe võimaliku teeotsani. Tee number üks – kord mahajäetust kogenud laps otsustab oma väikese peakesega, et teda ei jäeta enam mitte kunagi maha. Ta hakkab otsima lahendust, kuidas seda enam ei juhtuks, kuid kui ta teeb seda täitsa üksi, sünnivadki sellest lihtsakesed ja lapsikud lahendused, mis hakkavad hiljem täiskasvanuna tema ja ta lähedaste elu kiiva kiskuma. Selle mustri kandja hakkab otsima viise, kuidas inimesi enda küljes hoida ja endast sõltuvaks teha. Vaata ka “nartsissist”. 

Tee number kaks – kord mahajäetust kogenud laps hakkab alateadlikult seda kogemust kordama. Sellest saab muster, mis ei lase tal samuti elada head elu.

Kumbki variant ei ole tavaliselt inimese sõpradele ja sugulastele hea uudis.

Kumb tee valis minu? Mõlemad suunad olid ka minus olemas, näiteks käis minuga aastaid kaasas veendumus, et ma pole midagi väärt, ma olen mõttetu välimusega ja iga inimene, kes mind pisutki lähemalt tundma õpib, jätab mu peagi maha. Too veendumus viis selleni, et kui ma nägin inimest, kes mulle meeldis, jooksin koheselt pingesse ja parim asi, mis ma oskasin öelda, oli umbes “kõmm”. Tõsilugu, nii juhtus ükskord. 

Kuid see tähendas ka seda, et kui keegi minu vastu huvi üles näitas, hakkasin kohe planeerima lahkuminekut.

Kuid see tähendas ka seda, et kui keegi minu vastu huvi üles näitas, hakkasin kohe planeerima lahkuminekut. Sest ma uskusin, et kuna see on nagunii tulemas, siis olgu see vähemalt minu tingimustel. See oligi minu lapselahendus täiskasvanuolukordadele, mis viis selleni, et ma läksin suhtes lukku ja kodust väljas tegelesin petmisega. Kui saabus lahkuminek, olin kergendatud.

Ma lugesin John Fowlesi “Maagi” ja samastusin peategelasega, kes tundis korraga palju valu, kuid ei suutnud läbi murda naisteni, keda armastas. 

Teismelisena olin ma seejuures nii ebakindel, et see paistis kilomeetri kaugusele. Vähemalt üks inimene läks minu näite põhjal psühholoogiat õppima ja oli hiljem siiralt üllatunud, et ma üldse elus kuhugi edasi jõudsin. Aga tol ajal ma lihtsalt ei osanud suhelda. Ega olla. Ega väljenduda. Suhted mu elus pikalt ei püsinud. 

Ja nüüd tulebki mängu lohe. Muide, ma arvan, et lohedele tehakse liiga, sest kõik lohed pole julmad. Lausa hädavajalik on, et oleks häid lohesid. Sest üksikud inimesed ei saa maailma paremaks muuta, ainult lohed saavad, ja kui neid pole, siis ei tule ka midagi head.

Niisiis, minu lohe. See oli justkui võrgustik, mis algas vanaemast, kes ei jätnud kasutamata võimalust öelda, et ta armastab mind. 

Alates kuuendast klassist hakkasin ma järjest enam avastama inimesi, kes ütlesid mulle midagi head. Kõigepealt üks õpetaja, sest põhikooli õpetajad olid ilmselt mõnevõrra targemad algklasse kantseldanud idiootidest. 

Ma olin poiss ja otsisin eeskujusid meeste seast. Kelle moodi olla, on selles vanuses peamine küsimus. Oma kodutänaval nägin peamiselt joodikuid, kes sõitsid mopeedidega otse hekki, või enesevalitsuse kaotanud naabrinaisi, kes plahvatasid iga huligaansuse peale.

Ta oli cool. Ja ta ei pidanud selleks absoluutselt mitte midagi tegema. 

Aga koolis oli üks meesõpetaja, kes mõjus mulle, nagu oleksin teise riiki sattunud. Ta ei kaotanud kunagi enesevalitsemist ega tõstnud häält, ja laias laastus tundus tal olevat üsna ükskõik sellest, mida nõukogude süsteem temast arvas. Ta oli vaba. Ta oli cool. Ja ta ei pidanud selleks absoluutselt mitte midagi tegema. 

Mulle meeldisid tema tunnid ja ma hakkasin tema aines paremaks muutuma. Ta märkas seda. Ta kiitis mind loominguliste küsimuste eest. Ühel korral ütles midagi sellist, et mul ilmselt läheb tulevikus hästi. Nende väikeste žestidega andis mulle mingi vajaliku tükikese enesekindlust. See oli minu õpetaja Laur, kes julgustas “Kevades” Tootsi. 

Ma ei ütle, et see tüüp päästis mu elu, kuid ta lisas vajaliku pulga redelile, mis aitas august välja ronida.

Inimesi, kes mind julgustasid või toetasid, leidus veel. Näiteks kellegi ema. Tegelikult ka minu ema, kui tal oli selgeid hetki, mil ta valas kogu oma haigusega kaasneva intellekti, tunnetuse ja energia sellesse, et öelda, et ta armastab mind. Seda lihtsalt juhtus harva, see oli kaugel. Aga seda jõudis vahel tükikestega kohale.

Ma polnud seest täiesti tühi! Ma polnud täiesti üksi.

Ja siis veel ja veel. 

Miks inimesed seda tegid, ma ei tea, kuid nad olid olemas – need, kes leidsid viisi vahel öelda midagi head. Kollektiivselt saavutasid nad selle, et ma uskusin alati kuskil südamesopis, et ma pole sada protsenti väärtusetu. Võib-olla ainult 60 protsenti.

Muidugi, vanaema usk minusse oli lausa pime. Piiritu armastus. 

Ja vanaema on selle minu lohe süda. Lohe pead on kõik need inimesed minu ümber, kes leidsid, et see tatine, kortsus särgiga väike inimene, on kõigist talle osaks saanud lollidest olukordadest hoolimata midagi väärt. 

Sellel lohel on ka küüned – näiteks üks minu tänaval elanud neli aastat vanem sõber, kes võttis mind tänavakaklustes kaitsta. Isiklikult ma arvan, et ka headus vajab küüsi. 

Sellel lohel on ka küüned.

Ning minu lohel on soomused – need pensionäridest naabrid, kes hoidsid silma peal, kui mul oli võti kadunud või polnud kuskil ööbida.

Iga lohe – ka see, kes kaitseb rahu – vajab muskleid. Tuleleeke. Luurajaid. Sõdalasi. 

See oli minu lohe. Ja minu lohe on päris võimsaks osutunud. Ma tahaksin teda kõigile laenata. Kuigi ta on välja mõeldud, saab kõik, mis on võimalik, varem või hiljem päriselt olema.

Ma tahaksin, et see lohe oleks veel suurem. Kui ma mõtlen Eesti peale, siis ma mõtlen, et miks Eesti ise ei võiks olla lohe. Või vähemalt koht, kus elab selliseid lohesid. Ma ei usu, et see riik saaks olla olemas, kui igaüks prooviks ainult enda eest seista või elaks ainult omakasu nimel. See on lihtsalt üks sitt jutt ja idee, mis ei toimiks.

Tegelikult ainus asi, mis võib vabaks teha, on tingimusteta armastus teise inimese vastu. See on usk ja usaldus, et kuskil on keegi, kes sind vajab. Ja sellepärast ma valisin vanaema hauakivile tema lemmiktsitaadi piiblist: “Aga suurim neist on armastus”. Kõik on võimalik. Ka halval juhul.

Ema allakäik jätkus läbi üheksakümnendate ja nullindate. Ta helistas ning küsis nüüd peamiselt raha juurde. Ta elas korteris, mis haises nagu oleks vihane skunks seal kuus aastat sital käinud, ja kui ma ükskord üritasin seda korda teha, sai ta pigem pahaseks, ja niikuinii oli kõik mõne nädalaga taas samas seisus nagu enne. Tema viimaseks sissetoovaks tööks jäi ilmselt vahvlite küpsetamine ärkamisajal. Lõpuks jõudis ta hooldekodusse, kuid see eeldas ka korrektset diagnoosi – skisoafektiivne häire.

See mõjus mulle nagu külm dušš. Kõik klotsid asetusid teise kohta. Mu ema polnud selles loos korraga enam halb inimene, keda ma ka ise olin hakanud mõttes süüdistama. Ta oli inimene, kes ei pidanudki üksi hakkama saama; ta on alati mingil moel appi hüüdnud. Kõik sõltuvused, haigushood, kujutelmad, kõik luulud – neil oli korraga loogika taga. Ja ülejäänud ühiskond? See meenutas pigem mu õpetajaid, kes ladusid ühtesid, kahtesid ja märkusi.

Ma istusin autos ja googeldasin paaniliselt skisoafektiivse häire pärilikkust.

Ma istusin autos ja googeldasin paaniliselt skisoafektiivse häire pärilikkust. Ei, mitte enda, vaid laste pärast. Kas see võib kuidagi kanduda ka neile? Vastus on segane; mitte ilmtingimata, kuigi riskid on pigem kõrgemad. See on asi, mida ma ei saa kontrollida. Kuid ma saan aidata lohet ehitada.

Ilmselt on sul mulle küsimusi. Näiteks, et kes ma olen. Ma olen täiesti kindel, et päris paljudele minu tuttavatele pole probleem see välja mõelda. Kuid kui nad selle välja mõtlevad ja mult küsima tulevad, siis ma võtan endale vabaduse öelda “ei kommenteeri”.  

Sest mu ema on veel elus, ja tegelikult tahan ma selle kõigega ka temale öelda, et kõik on okei; ma ei taha, et ta tunneks ennast halvasti.

Ning lõppude lõpuks on lugu ise tähtsam kui mina. 

Me ei saa vältida vaimuhaigusi. Need on sisuliselt õnnetused. Aga need ei pea määrama laste saatust. 

Ma olen ise proovinud olla osa lohest ning olla “see tüüp”, nagu mu kunagine õpetaja, kes aitab teistel võidelda. Ma olen ise võidelnud paljude asjade nimel. Kuid lõpuks taandub see kõik lohele. Kas inimesel on see või ei ole. Üksi ei saavuta keegi midagi.

Nii et ma ei tea, kes sa oled, krüptoinfluentser, erakondlane, teetööline, rahvuslane, penskar, eduhärg, töötu, faktiministeeriumi peaspetsialist, preester või sõdur; võib-olla sa oled oma eluga kuskil sitas kohas, võib-olla aga kõlgutad Balil jalga, võib-olla skrollid seda lugu kuskil peldikus, kuid arvesta sellega, et kuskil on mingi tatine poiss või tüdruk, kellele sa võiksid anda kogu eluks kaasa väikese niidiotsa eneseusuni.