Üks uudis: Andmebaas ahistajatele?

Möödunud nädalal räägiti “Pealtnägijas”, kuidas riiklikust ehitisregistrist näeb vabalt näiteks ministri vannituppa või saab teada Kaitsepolitsei veetorustiku asukoha. Juba see on olemuselt õõvastav, kuid vähem on räägitud sellest, kuidas selliseid andmebaase saavad kasutada ka ahistajad või jälitajad.

Inetult lõhki läinud pere liige ei soovi, et tema endine elukaaslane teaks, kus ta elab või veel enam, milline näeb välja tema vannituba. Kuigi täna on see ajutiselt suletud, andis register selleks aastaid suurepärase võimaluse.

Kujutage ette olukorda, kus naine kannatab koduvägivalla all ning pääseb lõpuks vägivaldse mehe eest. Ta on üksikema ning otsustab oma eelmise elu seljataha jätta ning uude kohta kolida. Ta ostab lastele mõeldes uue korteri ning mõtleb, et algab uus elu.

Mees aga ei taha nii lihtsalt järele anda ning hoolimata igasugustest keeldudest, pinnib ta siiski välja, kus naine elab. Ja mõelda vaid, ta ei pidanud selle jaoks tegema midagi muud, kui ehitisregistris natuke ringi tuulama või kinnistusraamatut lappama.

Vähemalt täna ei saa enam eraisiku nime või isikukoodi järgi kinnistuid otsida. Paar aastat tagasi sai riik aru, et üliavalik register ei ole e-Eesti edulugu ning asuti piirama suvalisi päringuid.

Aga lisaks aadressile ning võimalikule vaatele vannituppa või koridori saab registritest muidugi ka muud infot. Näiteks isegi, kui jälitatava number pole avalik, siis ehitisregister on üks koht, kust ka selle võib kätte saada.

Ja nagu ütlevad klassikud, siis see ei ole veel kõik. Mõnel juhul annavad detailid aimu ka sellest, milline on ohvri rahaline võimekus, huvid ja eelistused, mida saab hõlpsalt vaimseks terroriks ära kasutada. Niisiis, jälitajate ja ahistajate elu on olnud väga lihtne.

Võib-olla ei lähe mees naisele ukse taha, aga ta teab, kus ta elab ning juba see on sageli probleem. Alustades kirjadega pommimisest kuni kellegi teise kaudu lähenemiseni. See pole just raketiteadus, et jälitatava kohta hangitakse infot pahaaimamatult naabrilt, kes midagi kogemata ka välja ütleb.

Muide selle registri puhul võinuks teha ka doxxingut (eesti keeles pole head vastet), mis tähendab, et ahistamise eesmärgil avaldatakse inimese kohta käivat isiklikku informatsiooni laiemalt, näiteks Facebookis.

Ehitisregistrisse info paigutamisest ei olnud vaja omaniku luba, vaid selle võis sinna riputada ka ehitaja või mõni kolmas isik, nende seas ka lahutatud inimene, kellel veel mingid hoovad info avaldamiseks alles on. Kohutavalt lihtne viis inimest pommida.

Rõhutan, praegu on ehitisregister kinni, aga me ei tea kui kauaks. Ja häda on selles, et enne oli see siiski lahti ning kes seal juba uudistamas käis, sai kogu info teada. Lisaks ei tea me, kas keegi on neid andmeid juba enda jaoks tööle pannud või lihtsalt oma lõbuks alla laadinud.

Ma olen eri üritustel rääkinud korduvalt PPA ja Ohvriabi inimestega, kes ütlevad, et paljusid meedias kajastatud trikke hakkavad pahatahtlikud inimesed ka ise kasutama. Näiteks artikkel jõhkrast jälitamisest võib mõjuda esmapilgul pelgalt ohtliku näitena, kuid tegelikult on reaalseid juhtumeid sellest, kuidas jõhkardid hakkavad artiklis kajastatud võtteid palju laiemalt ära kasutama. Seetõttu loodame, et register jääb kinni.

Et aga selliseid lugusid üldse vältida, on mõistlik teatud kraanid lihtsalt kinni keerata. Me ei tohi kurjategijate elu ise lihtsaks teha ning pärast öelda, et aga kõik oli legaalne. Selliste registrite avalik väljapanek tekitab küsimuse, kas keegi nende mõju üldse läbi on mõelnud?

Ilmselt mitte.

Hääd

Brent