Üks uudis: Kas Alar Karis tuleb tagasi?

Veel novembris teatas Vabariigi President, et peaks juhtuma väikest viisi ime, et keegi teda uuesti presidendiks veenaks kandideerima. Kuigi kindlust veel tema jätkamise soovis pole, tundub, et ime on siiski vaikselt juhtumas.

Kui veel eelmisel aastal tundus president erakondadele parajalt peavalu tekitavat, siis nüüd on olukord muutunud. Peavalu tekitab ta eeskätt koalitsioonile, kellel ta viimastel kuudel pidevalt hambus on, kuid opositsioonile ta meeldib.

Peamiselt puudutavad presidendi ja valitsuse vastuolud välispoliitilisi seisukohti. Näiteks hiljuti rääkis Karis rahvusvahelises meedias, et Euroopa Liit peaks saatma oma esindaja Venemaale Ukraina küsimustes läbi rääkima. See ei meeldinud koalitsioonile ning algas terav sõnasõda, eesotsas välisminister Margus Tsahknaga. Asi kulmineerus aga hoopis Kristen Michali selfiega Kadriorus, mille peale spekuleeriti Karise soovi üle Tsahkna välja vahetada.

On, mis on, aga koalitsiooni ja presidendi vahel on hõõrumisi olnud küll ja veel. Peale sõbralikku kohtumist Kadriorus pole aga Reformierakond kordagi väitnud, et Karis ei tohiks presidendina jätkata. Pigem räägitakse sellest, et peaks arvestama kõiki tugevaid kandidaate, kaasa arvatud Karist. Reformierakonna riigikogu fraktsiooni juht Õnne Pillak ütles, et tema on kuulnud arutelus ka näiteks Ülle Madise, Jonatan Vseviovi või Allar Jõksi nimedest.

Seisukohta pole, aga maha ka ei vaikita.

Seevastu opositsioon on Karise suhtes palju leebema suhtumisega. Tundub, et Isamaa esimees Urmas Reinsalu toetab Karise kandidatuuri ning seda teeb ka Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart. Ka Sotsid pole mõtet Karisest maha matnud ning nii üllatav, kui see ka pole, leiab ka EKRE tema viimase aja väljaütlemistes endale sobilikke jutupunkte.

Opositsioon on tõenäoliselt Karise taga seetõttu, et avalik kriitika valitsuse suhtes sobib neile. Aga kui kritiseeritakse Karist, siis see vaid tugevdab tema tähelepanu ning seetõttu ka võimalikku tähtsust.

Näiteks 70% rahvast usaldab tema institutsiooni, seevastu valitsust usaldab poole vähem inimesi. Kuigi ajalooliselt on president alati tükk maad suurema usaldusega olnud. Karise toetust näitab ka tänane arvamusuuring, mis ütleb, et Karis on kõigi erakondade valijate seas vaieldamatult suurima toetusega.

Kõik see viitab asjaolule, et kui veel eelmisel aastal oli suhteliselt kindel arusaam sellest, kuidas Karis ameti maha paneb, siis nüüd on olukord muutunud. Samas võib oletada igasugu asju, kuid Karis ise pole ju oma otsust teatavaks teinud.

Seetõttu otsustas riigikogu vanematekogu ehk kõigi fraktsioonide esimehed, et riigikogu esimees Lauri Hussar võiks minna Karisega lõunale ja küsida, mis ta siis arvab. Täitsa lõbus formaat, aga tuleb tõdeda, et ka päris oluline kohtumine.

Otsuse teadasaamine on oluline kõigile fraktsioonidele, sest viimasel kohtumisel leiti, et enne pole mõtet ka uute kandidaatidega edasi minna. Arvestades, et kandidaatide esitamiseni on aega veel mitu kuud, siis ei pea Karis tegelikult veel midagi ütlema. Tal on aega maa ja ilm ning tundub, et ega ta nii pea veel suud ei kavatse ka avada.

Nimelt toimub riigikogus esimene hääletusvoor 2. septembril ning kandidaadid esitatakse ametlikult üheksa kuni 12 päeva enne seda. Seega on Karisel otsusega aega üle viie kuu ning arvestades, millal ta eelmisel korral kübara seest välja tõmmati, pole nii hiline otsus ka välistatud. Ka siis tuli uudis tema kandideerimise kohta välja suve teises pooles.

Aastaid on arutatud, kas kandidaadi esitamise tähtaja peaks reaalse avaliku arutelu tekitamiseks varasemaks tooma, kuid seni pole seda tehtud. Ja kuigi poliitikud toonitavad sisuliselt iga aasta selle otsuse vajalikkust, on nad praegu ikka sama reha otsas. Karis ei pea neile midagi ütlema, kui ta seda ise ei soovi.

Presidendivalimiste esimene voor toimub riigikogus 2. septembril, teine voor 3. septembril ning kui seal otsust ei tule, toimub võimalik valijameeste kogu 26. septembril.

Hääd

Brent