Üks uudis: Noored tahavad vaktsineerimise üle ise otsustada

Noored võtsid kätte ja kirjutasid sotsiaalministrile, et tahavad oma raviotsuseid edaspidi ise teha. Sest nii uskumatu kui see ka pole, peab praegu näiteks kooli medõde enne helistama vanemale, kui saab noorele valuvaigisti anda. Isegi kui noor kannatab pikaajaliste peavalude küüsis.

Suurem muudatus on aga see, et noortele tekiks edaspidi hoolimata vanema vastuseisust võimalus vaktsineerida.

Koroonakriis näitas, kuidas vaktsineerimise küsimus võib lõhestada kogu perekonna. Tean siiani vähemalt kahte 20ndates inimest, kes saavad küll vanematega hästi läbi, kuid vaktsineerimisest rääkimist väldivad. Pisut kurb, sest ideaalis võiks ju kõigest saada rääkida, kuid põhimõtted sõidavad siinkohal perekondlikest sidemetest üle.

Aga kui 20ndates on võimalik ise oma tervise ja ravi üle otsustada, siis alaealine seda teha ei saa. Ning seda tahetaksegi muuta.

Asi ei ole muidugi nii lihtlabane, et 8-aastane poiss või tüdruk saab otsustada, et tema nüüd vaktsineerib, vaid see puudutab rohkem väljakujunenud mõttemaailmaga noori inimesi. Pöördumises kasutatakse sõna “kaalutlusvõime”. See tähendab, et raviasutused ise otsustavad, kas noor on piisavalt taibu ja saab aru, mida selline otsus tähendab.

Oht on muidugi selles, et raviasutused tõlgendavad taibuks olemist eri moodi ning asi võib käest minna. Näiteks üks arst ütleb, et konkreetne 13-aastane noor on valmis enda eest ise otsustama, aga teine arst ütleb, et hoia hobuseid, vara veel. Ja vahel pole veel isegi 17-aastane nii küps, et talle saaks neid hoobasid anda. Sest tasub tähele panna, et terviseotsus tähendab ka seda, et noor võib hoopis keelduda vaktsineerimast.

Piiride paika panemiseks on vaja selget standardit. Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Karl Erik Kirss viitas “Terevisioonis” ministri sõnadele: näiteks vaktsineerimise puhul võiks hinnangu anda medõde. Medõde peab omakorda tuginema õiguskantsleri juhistele, mis tuleb veel omaette välja töötada. Aga juba ette võib näha, et lihtne see piiride tõmbamine ei tule, sest hindama peab sisuliselt inimese täiskasvanulikkust. Veider asi, mida hinnata.

Teine häda on selles, et noorele võib anda otsustusõiguse, aga ega siis vanemad pildilt ära ei kao. Kindlate veendumustega kodudes käib mõjutustegevus edasi ning see võib olla piisavalt tugev, et isegi reeglite muutudes ei julge noor otsuseid vastu võtta. Muidu tuleks lihtsalt kodus jama.

Tegelikult kehtivad süsteemis juba praegu erandid ning mõnel juhul saab alaealine ka ise oma vaktsineerimise üle otsustada. Sealsamas “Terevisioonis” tõi arstitudeng näite, kus koolis on vaktsineerimine tegemata jäänud, aga perearst tegi selle siiski ära.

Nimelt perearsti juurde lubab võlaõigusseadus ilma vanema nõusolekuta vaktsineerima minna juba praegu. Aga ikka ainult siis, kui tal see “kaalutlusvõime” on. Pärast muudatust saaks neid otsuseid langetada ka kooliõde ning kooliõed kiitsid juba ettepaneku ka heaks.

Kusjuures naljakas on see, et praegu kehtib olukord, kus vaktsiini ei tehta ka juhul, kui vanem kooliõe kirja lihtsalt kätte ei saa või unustab sellele vastata. Vanem võib vaktsiini pooldada, noor võib seda tahta, aga teha ei saa, sest pole vastust.

Sellele, et alaealised saaks edaspidi ise oma tervise üle otsustada, on nii poolt- kui vastuargumente. Kuidas olukorda lahendada?

Miljoni dollari küsimus. Idee suund tundub mulle mõistlik, nüüd on vaja veel asi välja töötada.

Hääd

Brent