Üks uudis: Roheväsimus

Rohepööre, rohereform, rohevõrgustik… Millal te viimati mõnda neist sõnadest poliitiku suust kuulsite?

Möödunud nädal tõi uudise, et kliimaseadust ilmselt ei tule. Veidi varem ilmus uudis, et Eesti tarbijate huvi roheteemade vastu kahaneb jätkuvalt. Samal ajal koondati Euroopa Liidu reeglite lõdvendamise tõttu terve hulk kestlikkusega tegelevaid inimesi ning Tallinna linn sulges roheosakonna.

Kas vahepeal meie avalikku arutelu domineerinud roheteemad ongi oma aja ära elanud?

Tegelikult on oma aja ära elanud hoopis senine sõnavara. Kliimasõpradele on see pigem hea uudis, sest lõpuks ometi oleme sunnitud rääkima asjadest nii nagu nad päriselt on.

Ühe kommunikatsioonieksperdi sõnul on lõpuks aru saadud, et “rohe”-ga muutust ei saavuta. Selle asemel tuleks rääkida äärmuslikest ilmaoludest, ettevõtte madalamatest elektriarvetest või sellest, kuidas maasikate kasvatamine läheb järjest keerulisemaks. Sest lihtsalt uputab või kõrvetab! Päris asjadest rääkimine töötab.

Tegelikult ütles Raul Rebane juba paar aastat tagasi, et “rohepöörde” asemel võiks kasutada sõna “elupööre”. Seda selleks, et ideoloogiliselt laetud sõnast lahti saada ja keskenduda sisule. 2023. aastal otsisid aga EKI, Vabamu ja presidendi kantselei lausa Sõnause konkursiga uusi “rohesõnu”. Ju oli ka selle taga vaikne mõistmine, et senised väljendid on oma elu ära elanud.

Suhtlesin uudiskirja jaoks mitme kliimaeksperdiga (ka see on mõnes mõttes kehv sõna) ning nad kinnitasid, et kuigi sõnad “rohepööre” või “rohepoliitika” on muutunud tasahilju sõimusõnaks, on tegelikult nendega tegelevatel inimestel tööd rohkem kui kunagi varem.

...tegelikult on teemaga tegelevatel inimestel tööd rohkem kui kunagi varem.

Isegi kui vahepeal tundus et Euroopa Liidu kurikuulsate ESG-nõuete leevenduste tõttu kaotasid kõik kestlikkusega tegelevad inimesed töö, huvitab ettevõtteid jätkusuutlik ja efektiivsem käekäik jätkuvalt. Kestliku innovatsiooni strateeg Anu Ruul teeb ettevõtetega pidevalt tööd ning tal on näiteks kliente, kes vähendavad fossiilseid komponente taimsete õlidega või kes teevad edukaid laborikatseid ehitusjäätmete väärindamiseks.

Isegi kui sõnastuse üle on kära palju, siis Ruul ütleb, et tema töövoog pole kordagi katkenud, sest ettevõtteid huvitab “kestma jäämine”.

Siin on aga üks oht. Kuna rohe-liitelised sõnad ajavad inimesi närvi, siis poliitikud mitte üksnes ei väldi nende kasutamist, vaid veel enam, nad viskavad selle käigus üle parda ka kõik päris tegevused. Tundub, et kliimaseadusega juba läks nii ja seda tegid selle endised suured pooldajad.

Niisiis minnakse poliitiliselt pigem vastuvoolu. “Rohe” on muutunud sõimusõnaks, seda naeruvääristatakse ning tehakse hoogsalt maha. Isamaa ja Keskerakonna võimuliidu demonstratiitvne roheosakonna koondamine oli omakorda selge statement.

Kevadel tulevad aga riigikoguvalimised ning suure tõenäosusega saavad samad erakonnad võimule ka riigis. Selle kartuses, vähemalt kuulsin ma sellist kuulujuttu, kavatseb kliimaministeerium samuti oma “rohe”-osakonna ümber nimetada. Et siis saab äkki tööd edasi teha ja võimuliit ei pane “rohe”-tegelasi tähele.

See on hea mõte. Sest lisaks töökoha säilitamisele saaksime lahti ka ideoloogilisest sõnast. Ja neid sõnu on muidugi veel, keegi ei soovi ka enam “kliimapöördest” midagi kuulda.

Kutsun üles järjepidevale leidlikkusele, et rääkida asjadest nende nimedega, mis nad ka on.

Hääd

Brent