Lõksus valel pool rindejoont

Vene vägede Ukrainasse tungimisest saadik on partisanidel ajutiselt hõivatud aladel läinud korda kõrvaldada vähemalt üheksa teadaolevat ülejooksikut ja kuus reeturist korrakaitsjat. On tehtud kümneid rünnakuid. Enamasti kooskõlastavad Ukraina partisanid oma tegevust Ukraina relvajõududega. 

See on lugu Ukraina partisanisalgast, kes suutis ajutiselt okupeeritud Hersonis vastu pidada 85 päeva. Nad ei tegelenud vaenlase hävitamisega, vaid luureoperatsioonidega. Kuidas seda tehti, räägib Levilale anonüümselt üks selle loo kangelastest. 

Vene sissetung

Veebruari lõpus viibis meie salk täies koosseisus pataljoni taktikalisel väljaõppel. Enamik mehi olid uskumatult sportlikud, heas vormis, motiveeritud ja sugugi mitte kehvasti varustatud 18‒40-aastased lepingulised sõdurid. 

Kuid 21. veebruaril jäi õppus pooleli. Meile anti laskemoona ja saadeti ešeloniga Zaporižžja oblastisse Šõrokõi Lani. Seal jätsime osa varustust pärast mahalaadimist metsaservale. Osa sõdureid valvas varustust, osa puhkas. Ükshaaval hakkas saabuma võitlejaid mitmesugustest üksustest, rahvuskaardist ja relvajõudude pataljonidest. 

Sel ööl, kui me kohale jõudsime, tabasid õhulöögid Mõkolajivi lennujaama, mõned poisid ei saanud arugi, mis toimub. Nemad arvasid, et harjutusväljal on käimas õppus. Mulle oli kohe selge, mis toimub. Ma olin 2014. aastal Šõrokõi Lanis juba olnud, nii et teadsin väga hästi, kus on harjutusväli ja kus linn. Plahvatused ei kostnud sealt.  

Mina olin sel ajal soomustransportööril valves. Põhiüksuse seersant tuli mulle järele, et mind tankitõrjerelvade õppusele viia. Väljaõpe käis ülikiiresti. Nii kiiresti, et meil polnud isegi aega relva käivitada. 

Hommikul kell 4.30 võttis ülem mu peale ja juba kell 5, sõidu ajal, pöördus ta minu poole ja ütles: „Sõda on alanud.“ Mina mõtlesin, et huvitav, mida teised sõdurid selle peale ütlevad, kindlasti satuvad segadusse. Kuid ma eksisin. Võitlusvaim oli kõigil tugev.

Midagi selgitamata rivistati meid kolonnidesse ja algas terve brigaadi üleviimine Šõrokõi Lanist Hersoni oblastisse Nova Kahhovkasse. Mina sain soomustransportöörile, kus oli juba ees sõdureid ühest ja teisest üksusest, remondirügemendist ja luurerühmast. Olime kõik läbisegi. Soomustransportöör ja sellel 16 dessantväelast. Mina nimetasin seda seltskonda külmavõetud, magamata ja näljaseks lihaks, mis on valmis lahingusse minema. Mitte sellepärast, et me oleks olnud teovõimetud, vaid sellepärast, et tundsime end selles veebruaripakases tõesti nagu sügavkülma pandud liha.  

24. veebruari koidikul sõitsime, külmast kanged, soomustransportööridel 60-kilomeetrise tunnikiirusega Nova Kahhovkasse sisse. Linnas lahing juba käis. Peatust tegemata võtsime vastu esimese löögi. 

Võitlus

Võitluse esimesed 15 minutit. Esimene suurtükituli. Esimesed kaotused – kaks haavatut, kaks hukkunut. Jäime Nova Kahhovka juures ankrusse. Vaenlase väed olid ülekaalus, kuid isegi väiksemate jõududega saime taktikalise eelise ja alustasime pealetungi. See oli paradoksaalne. Paradoksaalselt lahe. 

Nägin nagu peo peal pealt ühe teise pataljoni pealetungi luurerühma toel.

Meie võitlejad kasutasid oskuslikult juhitavaid tankitõrjerakette. Dessantväelased asusid pealetungile soomustransportööridel. Vene tankid hakkasid nende pihta laskma. Aga lasid mööda. Plahvatas kusagil lähedal. Dessantväelased viskusid maha, tõusid siis kiiresti üles ja võitlesid edasi. Korraga tulistasid meie poisid võsast Vene tanki pihta juhitava tankitõrjeraketi. Tanktitorn avanes põleva V-tähena. Teine tank sööstis ette. See ei jõudnud teha ühtegi pauku, sest lasti samuti õhku. Tuli veel üks auto. Ka see hävitati.

Nii sisenesid meie üksused Nova Kahhovkasse. Pool linna oli meie kontrolli all. 

Meil tekkis aga probleem: meil oli ainult üks komplekt laskemoona. Laskemoonavarud ei olnud meile järgele jõudnud. Sama probleem oli vaenlasel. Lahing juba käis, kui nende autod laskemoonaga alles Krimmi silda ületasid. Kuid neil oli arvuliselt rohkem sõdureid. Meie kolme pataljoni taktikalise grupi vastu oli neil alguses kuus, siis kaheksa ja lõpuks juba kaksteist. Linna tuli vägesid aina juurde. Neid toodi sinna Krimmist. Niisiis hakkasid nad meid Nova Kahhovkast välja tõrjuma. 

Liikusime lopsaka taimestikuga alale. Ülemate korraldusel paigutasime soomustransportöörid üksteisest 50 meetri kaugusele. Dessantväelased kaevusid transportööride kõrval maasse. Tagalat ei kaitsnud aga keegi. Otsustasime sõbraga korraldada tagala kaitse raudtee lähedal. 

Läksime sinna ja mõtlesime, et teeks kõigepealt suitsu. Pakis oli ainult üks sigaret. Ka teised tulid meie juurde. Sel hetkel avas vaenlase luuregrupp meie õhutõrjekahurite pihta tule. Kahureid valvanud mehed sattusid segadusse ja varjusid.

Luuregrupist saja meetri kaugusel hüppasime aga lagedale meie – kuulipildur, mina snaipripüssiga, veel üks poiss vintpüssiga ja dessantväelased Kalašnikovi automaatidega. Kaheksa kutti, kes olid sel ajal puhtjuhuslikult raudtee ääres kamba peale üht sigaretti tõmbamas. 

Asusime vastuseks neile tina andma. Kümme minutit paugutamist. Granaat. Siis vaikus. 

Selle löögi tõrjusime tagasi.

Päästev juhus

Saabus öö. Läksin „loomulikke vajadusi rahuldama“ ja kui tagasi jõudsin, oli mu üksus läinud. Meie positsioonidele seadis end sisse täiesti teine pataljon ja täiesti teine üksus. Olin hämmingus. Oli juba pime. Sain aru, et mu ülem oli viinud kõik teise kohta. Mu sõbrad hüüdsid talle, et ma olen tualetis, ja tema ütles: „Mul suva.“ Õnneks lasti see ülem varsti lahti.

Jäin üksi teise üksuse juurde. Mul oli snaipripüss ja seljakott, mis mõne tunni pärast ära põles. 

Üks ohvitser ütles: „Hüppa sellele transportöörile, see läheb sinu üksuse juurde.“ Viskasin oma asjad peale ja võtsime kolonni. Sel hetkel kõlas õhuhäire. Lennuvägi asus meid tümitama. Kõik hüppasid transportöörilt maha. Lennukilt visati pomm meie metsatukka. Neli arsti sai silmapilk surma.   

Hüppasin üles, jooksin soomustransportööri poole, aga see oli juba läinud. Läksin tagasi tankirünnakut peatama. Sain alles mõne aja pärast teada, et kõik, kes seal soomustransportööris olid, said surma. Tank andis transportöörile löögi ja rebis kõik tükkideks. Mu seljakott oli seal, aga see oli tühine kaotus. 

Ja jälle déjà vu: seisan keset ööd Nova Kahhovka lähedal põllul, kuulivest seljas, kiiver peas, snaipripüssi ja laskemoonaga. Ja mul pole aimugi, kus mu üksus asub.  

Otsustasin pöörduda ühe tuttava ohvitseri poole. Ta osutas soomusveokile, mis pidi järgmisel päeval koos minu üksusega osalema mingi tehase ründamises. Olin nii väsinud, et lihtsalt viskasin oma asjad sinna sisse ja jäin kaheks tunniks magama. Mu nägu tulitas, mu keha tulitas. Isegi mitmenda õhuhäire peale, kui kõik teised soomukist eemale jooksid, magasin mina edasi. 

Jõudsime maanteed mööda metsasallu, kus hargnesime. Sundisin end tuimaks jäänud jalgel soomusveokist väljuma ja hüüdsin: „Kas see siin on esimene üksus?“ Ja vastuseks: „Oleme siin, tule meie juurde.“ Kõik olid rabatud, et ma neile järele jõudsin. Minu enda vapustust on veelgi raskem edasi anda. 

Selles meeleolus võitlesime veel kaks päeva. Siis hakkasime Nova Kahhovkast ära minema. 

Taganemine Hersoni

Meie brigaadi ülem sai käsivarrest haavata, kuid jätkas võitlemist. Ta jooksis, Kalašnikovi automaat käes, koos oma sõduritega, andis käske ja määras taktikalisi ülesandeid. Kuni verekaotusest teadvuse kaotas.

Ta evakueeriti lahinguväljalt ja kedagi ei jäetud tema asemele üksuse riismeid juhtima. Lülitusime n-ö autonoomsele režiimile. Põhimõtteliselt on dessantväelastel selline väljaõpe, et vajaduse korral võivad nad olla autonoomsed ja sõdida salkades, täita nii luure- kui ka sabotaažiülesandeid ja taanduda väikeste rühmadena.

Minu üksuse vanemseersant otsustas, et taandume Hersoni. Teised üksused otsustasid taanduda Mõkolajivisse, üks üksus Krõvõi Rihi. Kõik toimus improviseerides ja kontrollimatult.

Hersonis sai meile osaks uskumatu vastuvõtt. Meile toodi süüa, vett, suitsu, leiba. Me asusime positsioonidele Hersoni äärelinnas sildade all ja inimesed tõid meile sinna süüa. See oli meie esimene normaalne toit kolme päeva jooksul. Inimesed tegid Ukraina sõjaväelaste abistamiseks kõik, mis suutsid. Üks arstiteadmistega naine varjas ja ravis oma kodus Ukraina võitlejat. Oli neid, kes andsid infot. Tundus, nagu elaksime II maailmasõda käsitlevas õpikus.

Nagu hiljem nägime, on Herson 90% Ukraina-meelne linn. Peamiselt toetasid meid Ukraina-meelsed ja neutraalselt meelestatud inimesed – need, kelle seisukoht oli, et tuleb kuidagi ellu jääda. Venemaad toetasid väga vähesed. Enamasti olid neil Venemaa Föderatsiooniga mingit laadi rahalised sidemed ja nad püüdsid edendada oma ärihuve.

Kogu seda venemeelset kihti toetasid kaks ülejooksikut, Stremous ja Saldo, kes hiljem kõrvaldati. Nad olid vanad Hersoni separatistid. Saldo aitas Vene okupatsioonivägedel magusamat kasumit teenida: ta teadis, kellel on raha või äri ja kellelt saab midagi välja pressida. Inimesed kannatasid selle all kõvasti. 

Ja kogu see propagandapilt Vene televisioonis … Nägin oma silmaga, kuidas seda tehti. Krimmist tuuakse kohale inimesed, kes seisavad järjekorras, näiteks humanitaarabi saamiseks. Kohalikke sinna järjekorda ei lastud. Need inimesed saavad humanitaarabi ja annavad siis kaamera ees intervjuu, et Venemaa Föderatsioon aitab neid. Pärast seda viidi nad kiiresti tagasi okupeeritud Krimmi. Mõnikord võeti isegi humanitaarabi tagasi.

Kui leiti Ukraina-meelseid inimesi, viidi nad keldritesse, kus olid piinamiskambrid. Rääkisime ise ühe mehega, kes oli sealt läbi käinud. Ta kuulus maakaitsesse ja tal oli kuulipilduja, mille Vene sõdurid haarangu käigus avastasid. Ta rööviti ja teda peksti pika aja jooksul. Ta oli vaimselt murtud.

Inimesi rööviti ka lunaraha väljapressimiseks. Venelased teadsid, et sugulased ajavad kokku ükskõik mis rahasumma, et omakseid tagasi saada. 

Sellest kõigest kuulsime alles hiljem. Kõigepealt tuli saada operatiivinfot. Tuli välja, et linna polnud jäänud ei rahvuskaarti, politsei eriüksust ega Ukraina julgeolekuteenistust. Olime ainult meie ja kohaliku maakaitse 500 võitlejat. Hiljem saime teada, et Ukraina võimud esitasid Hersoni julgeolekuteenistuse toonasele juhile süüdistuse riigireetmises. Ta oli kõik oma jõud linnast välja viinud. 

Linna hakkas tulema teisi üksusi, nagu meiegi. Kuid keegi ei teadnud, mida edasi teha, kuhu liigub rindejoon ja milline on tegelik olukord. Tekkis paanika.

Minu üksuse vanemseersant võttis Hersoni haiglast haavatud sõdureid, kes olid sinna toodud lahinguväljalt. Lahingute ajal nägime ainult seda, kuidas rängalt haavatuid ja surnuid täis soomustatud evakuatsiooniveokid lahkusid metsatukast. 

Koos haavatutega, kes suutsid ise käia, liitusime maakaitsega. Sel ajal olid pooled meie poistest juba tsiviilriietes, kuulivest jope all. Pooled meist olid veel vormis. 

Mulle tundus õige Hersoni jääda. Sain aru, et Dnipro jõe ääres tuleb linna iga hinnaga kaitsta, sest muidu tekib sillapea pealetungiks põhja poole. Seda taipas ka vanemseersant. Leppisime kokku, et nad viivad raskelt haavatud sõdurid linnast välja ja tulevad abivägedega tagasi. Taganemise ajal sai vanemseersant aga surma ja Herson piirati ümber. Mina ja veel üks mees jäime linna. Kaks dessantväelast ja maakaitseüksus ümberpiiratud linnas. 

Partisanisalk

Venelased ei sisenenud Hersoni nädal aega. Nad kartsid, sest ei teadnud, kui palju meie vägesid tegelikult linna on jäänud. Tänu sellele oli meil aega leida koht, kus end peita, õppida linna tundma ja olukorrast ülevaade saada. Lahkuda me ei saanud. See oli võimatu. 

Linnas ringi liikudes kohtusime neljateistkümne merejalaväelasega. Ka nemad olid lüüa saanud ja Hersoni tulnud. Taipasime, et peame kokku hoidma. Nii meie rühm tekkiski.

Kokku oli meil minu Dragunovi snaipripüss, teise dessantväelase kuulipilduja, granaate, merejalaväelastel oli laskemoona Kalašnikovi automaatidele. Üks kohalik mees, kellel oli endal relv, oli nõus meid aitama. Imekombel polnud tal piisavalt aega olnud end Hersoni maakaitses arvele võtta ja see meid päästiski. Teda polnud maakaitse võitlejate, kutsealuste ega veteranide nimekirjas.

Kõik need nimekirjad sattusid vaenlase kätte. Venelastel läks korda paljud nendes nimekirjades olevad inimesed kinni pidada. Paljudest said sõjavangid.

Maakaitse ülem kogus kõigepealt kõik ühte kohta kokku ja saatis siis laiali, jättes väikese relvastamata rühma parke valvama. Linna sisenenud Vene tankid lasid nad lihtsalt sodiks. Hiljem saime teada, et peaprokuratuur kahtlustab riigireetmises ka Hersoni maakaitseüksuse juhti.

Linna sisenedes oli venelastel nii suur hirm, et nad lasid kõik mehed valimatult maha.

Linna sisenedes oli venelastel nii suur hirm, et nad lasid kõik mehed valimatult maha. Kohalikud rääkisid meile, et üks mees oli läinud mööda teed, käes imikutoidupurk, ja tank oli tulistanud teda 200 meetri kauguselt.

Kui venelased lõpuks linna sisse said, rahunesid nad veidi. Siis ei teadnud nad veel meist ega teiste brigaadide jäänustest, kes olid sinna jäänud. Oli ka teisi vastupanu osutavaid autonoomseid rühmi ja ka kohalikke partisane. Kuid me ei võtnud nendega ühendust. Otsustasime moodustada oma väikese meeskonna.

Esimesed ülesanded

Jagunesime kahte rühma, mis elasid eri kohas. Meie meeskonnas oli seitse inimest: neli merejalaväelast, kaks dessantväelast, üks meremees ja tsivilist, kes end maakaitses arvele ei olnud võtnud.

Kuuldes sõna „merejalaväelane“, kerkib ilmselt silme ette väljaõppinud eriüksuslane, aga ei midagi niisugust. Meie merejalaväelased olid kokk, sideohvitserid ja tagalaseersant, kes lihtsalt teenisid merejalaväelaste luurepataljonis. Võite niisiis ette kujutada meie šokki, kui aru saime, mis olukorda me olime sattunud.

Paigaldasime majale kaamera ja saime jälgida tervet sektorit, et näha, kuhu vaenlane oma varustust, relvi ja laskemoona peidab. Salvestasime kogu selle info ja andsime üle Ukraina eriteenistustele. Nemad andsid meile ülesandeid. Ma ei saa öelda, mis ülesanded need täpselt olid, sest sõda alles käib, aga need ei puudutanud likvideerimist, vaid luuret. Muidugi oli meil piisavalt relvi mõne vaenlase kõrvaldamiseks, kuid mõistsime, et see jääks meie viimaseks võitluseks. 

Luurele minnes pidime oma tätoveeringud kinni katma ja leppima teadmisega, et ka tsiviilriietus on vormiriietus, mis ütleb inimese kohta nii mõndagi. Tänu sellele saad olla keegi, kes ei tekita küsimusi ega agressiooni.

Riietusime nagu kodutud või kohalikud. Võtad leivapätsi kaenla alla ja kõnnid mööda tänavat. Teine võimalus – lilled, ootamine, kohting tütarlapsega. Võis ka minna mõne eaka inimese juurde ja aidata tal midagi tassida. Nii polnud me enam kahtlased. 

Tavaelus ei paneks ma selliseid riideid iialgi selga, nagu seal tuli kanda. Mingid jaburad püksid, sokid üle püksisääre tõmmatud, ja vanamoodsad kingad. Meid vaadati nagu poolearulisi.

Vahel panin selga mingid räpsed kaltsud, lõug habemetüükas, nägin välja nagu päris kodutu. Võtsin pudeli viina, kallasin sealt endale peale, et viinahaisu tunda oleks, võtsin mõne lonksu pohmelliraviks ja läksin luurele. Kõik tõmbusid minust eemale, kedagi ei huvitanud. Nad ei võinud ettegi kujutada, et joodikul oli Makarovi püstol põues. 

Vaenlane oli meile alati väga lähedal. Mõne meetri kaugusel. Rivistused, patrullid. Meil polnud Hersoni sissekirjutust ega üldse mingeid dokumente, kuid olid relvad. Eksimine oli välistatud.

Kõige suuremad raskused olid neil, kes rääkisid ukraina keelt, eriti Lvivi või Taga-Karpaatia aktsendiga. Ukraina keele rääkija võis „keldrisse“ sattuda ainuüksi oma keele pärast. Need poisid pidid selgeks õppima lühikesi lauseid või täiesti vait olema. 

Sihtmärke kõrvaldanud snaiprina oli mul lihtsam vaenlasele silma vaadata. Alguses oled muidugi närvis, aga kui neile otsa vaatad ja aru saad, et oled neist üle, et nad vabisevad üle kere, siis rahuned. Sain aru, et kui veab, siis lähikontakstis kõrvaldan neist vähemalt mõne. 

Relvad olid meil alati kaasas, seljakotis olid püstolid ja granaadid. Kaks meist kõndis ees, kaks käisid taga, et esimesi katta. Harjutada tuli palju, sest rühmaliikmete elu- ja lahingukogemused olid väga erinevad.

Treenisime konkreetseid asju. Õppisime, kuidas heita lähedalt granaate aknasse, uste ja kujuteldavate vaenlaste pihta. Meil oli kokku 93 granaati. Harjutasime käemärke, mida kasutada enne, kui vaenlane meid paljastab. Ja märguandeid lahingu ajal kasutamiseks, kui pole enam mõtet näidata midagi sõrmedel või kõrva sosistada. Siis on vaja ainult vaenlase koordinaate karjuda, et üksteise tuld korrigeerida. Treenisime seni, kuni viimaks mõistsime, et meist on saanud üks organism.

Öösiti korraldasime pistelisi rünnakuid. Hargnesime mitmesse rühma või läksime ühe suure kambana. Kasutasime maskeeringut, panime selga kuulivestid, võtsime laskemoona kaasa ja läksime linna peale luurele. Liikusime läbi mahajäetud linnaosade, linna varjupoole. Lähenesime kontrollpunktidele ja jälgisime, mis relvad on venelastel ja kui palju on sõdureid. Kogu selle info edastasime Ukraina eriteenistustele. Kui vastu tuli Z-tähega märgistatud auto või patrull, siis lihtsalt hävitasime nad. 

Olime pikalt mõelnud, mis taktika peaksime valima, kui tuleb vaenlasega võidelda. Iga päev kogunes meie „nõukogu“ sülearvuti juurde. Vaadati taktikavideoid, -foorumeid ja -arutelusid. Tehti hullumeelseid plaane, alates kontrollpunktide hõivamisest kuni terve linna tagasi vallutamiseni oma väikese rühmaga.

Kõik oli puhas klassika: lamp, laud, maakaart ja meie arutamas oma plaani Hersoni vallutamiseks, ise üksteist räpaste sokkidega loopides. Kuid lõpp oli alati ühesugune: üks merejalaväe kõrgem ohvitser pani asja paika: „Loll lõõp, mitte vaprus.“ Ja me pidime oma ambitsioonid terve mõistuse piiridesse tõmbama.

Oma arvestuste kohaselt olime mitmekordselt valmis lahingusse astuma. Meie arsenalis oli kokku 7000 padrunit mitmesuguse kaliibriga Kalašnikovi automaatidele, 500 padrunit snaipripüssile, 93 granaati, kolm tanktitõrje käsigranaati, üks Makarovi püstol, üks signaalpüstol ja pumppüss. 

Napp pääsemine tabamisest

Hiljem muutus töö keerulisemaks. Venemaa Föderatsiooni relvajõudude asemele paigutati linna Rosgvardija ja FSB. Nende eriala oli elanike ja partisanide töötlemine. Nad aimasid, et linna on jäänud Ukraina sõdureid, kes ei saanud lahkuda, ja arvukalt maakaitse võitlejaid, kelle käes on relvi. Algas linna „puhastamine“. 

Venelased korraldasid haaranguid. Nad tegid kõike väga asjatundlikult – ei korraldanud suurt haarangut kogu Hersonis, vaid kammisid linnaosad ühekaupa iga päev läbi. Nad valisid juhuslikud linnaosad või siis kindlad aadressid, kus neile teadaolevalt leidus neile tööd. Lihtsalt pidi passima, teadmata, kas sinu aadress on nimekirjas.

Aprilli lõpus haarangud sagenesid. Iga kord, kui kuulipilduja toru ukseklaasist läbi pistsin, mõtlesin: „Kas läheb nüüd lahti või ei? Kas tullakse täna või ei?“ Saime aru, et kaua see ei saa niimoodi kesta. 

Paranoia kasvas. Jälle kogunes konsiilium lambi ja kaartidega laua ümber. Kõigepealt oli vaja leida koht, kuhu end sisse seada. Leidsime tihnikust ühe mahajäetud maja. Väljas oli juba soe, mai algus, niisiis otsustasime sinna pidama jääda. Talvel oleksime seal arvatavasti ära külmunud.

Selle koha suurim eelis oli see, et meid ei olnud võimalik suurema relvastusega ümber piirata ega ootamatult vallutada. See andis meelerahu ja kindlustunde, et isegi kui meid avastatakse, suudame mitu patrulli likvideerida.  

Võtsime kaasa toidu ja relvad ning elasime seal Robinson Crusoe kombel. Peagi aga avastasid meid kohalikud. Me ei teadnud, keda usaldada ja kas sellest oleks kasu, kui ütleksime: „Olgu pealegi, te teate meist, aga hoidke nüüd suu kinni.“ Jälle oli vaja asukohta muuta, eemaldada juba üles pandud häirenöörid ning võtta ette rännak järgmisse kohta. 

Jäime baasi, kaks meist panid selga tsiviilriided, võtsid relvad kaasa, peites need kitarrikotti või kuhugi mujale, ja läksid otsima maja, kuhu saaksime sisse murda. Vastu tahtmist olime omandanud meisterlikkuse sissemurdmise alal. Kohalikud nägid meid veel mitu korda, nii et pidime endale taas uue koha otsima. 

Ühes kohas sattusime peale teistele Ukraina sõduritele, kes olid linna jäänud. Turvakaalutlusel meie rühmad omavahel kokku ei puutunud. Saime kohe aru, et tegemist on sõduritega. Sõjaväelase tunneb selgelt ära kõnnaku, kehaehituse, eriliste tundemärkide – habeme- ja soengustiili – järgi. Neil on ikka nii tõsine nägu ees, nagu peaksid nad päevast päeva paljakäsi meteoriite peatama. 

Kuna meil öövaatlusseadmeid polnud, pidime liikuma kas täiskuu valgel või varahommikul. Iga kord oli see nagu rännakmarss. Meil oli ühe inimese kohta keskmiselt 40 kg laskemoona. Kujutage ette 8-10 km pikkust peatusteta marssi, 40 kg õlgadel. Samal ajal pidime hoidma oma sektorit juhuks, kui peaks tekkima vajadus alustada lahingut. Selleks olime paljude videote vaatamise järel välja valinud kaks taktikat.

Esimene oli II maailmasõja aegne jalaväetaktika, kus põhitööriist on kuulipilduja ja ülejäänud sõdurid võitlevad vasakul ja paremal tiival. Kuulipildur laseb 100 padruniga salve tühjaks ja eemaldub laadima. Selle aja jooksul peaksid vasak- ja paremtiib jõudma vaenlasele piisavalt lähedale, et visata granaate. Kuna meil oli 1500 padrunit ja sadakond granaati, võisime seda käiku korrata viisteist korda.

Laskemoona lõppemise korral pidime liikuma teise taktika juurde, mida kasutavad USA merejalaväelased. Selle nimi on „snaiprirästikud“. Me kasutaksime oma snaipripüssi ja lahkuksime. Seda teeksime juhul, kui laskemoon otsa saab. See taktika laseks meil minema liikuda. Kõik teadsid oma ülesandeid viimse pisiasjani. Mõtlesime välja märguanded tähistamaks meest, naist, sõjaväelast, relva, granaati, autot, militaarsõidukit. Olime vaenlasega kohtumiseks täiesti valmis.

Varsti leidsime koha, kus kohalikke võis usaldada. Tänu neile oli meil süüa ja infot. See rahulik elu sai aga läbi, kui haarangud ka sinna jõudsid. Haarangute põhieesmärk oli rüüstamine. Nad valisid välja rikaste majad ja viisid sealt kõik kaasa, lööktrellidest madratsiteni. 

Sel ajal oli meil juba oma väike luurevõrgustik. Kohalikud rääkisid meile, kus venelased peatuvad ja mis suunas liiguvad. Nii oli meil aega peitu minna. Mitu korda pidime põõsas kükitama, et patrull mööda lasta. Ükskord sattusime kahe patrulli vahele ja pääsu polnud. Pidime vaikselt ootama ja lootma, et seekord pääseme eluga. 

Lahkumine Hersonist 

Kokku viibisin okupeeritud Hersonis 85 päeva. Ausalt öeldes polnud meil mitte mingit lootust ka pärast kõigi oma ülesannete täitmist välja pääseda. Polnud mingit mõtet seada meie päästmiseks ohtu veel teisi inimesi. Põhimõtteliselt poleks me saanud kinnivõtmise korral okupantidele midagi öeldagi. Keda me eriteenistustest tundsime? Inimesi, kes pidasid meiega ühendust ainult kutsungite teel? Me ei oleks saanud kedagi isegi sisse rääkida. 

Kõik see tekitas masendust. Kõik arvasid, et siia me sureme. Ainus tugi oli suhtlemine sugulastega turvalise ühismeedia kaudu, ilma telefonivõrku kasutamata. Meie meremees oli sideohvitser, raadioluurest. Tema haris meid raadiohügieeni teemal. Oma raadioluure võlutrikke tegi ta telefoni abil, kasutades seda modemina Starlinkiga ühendumiseks. 

Ühel hetkel käivitasime häire, kirjutades kõigile: „Toimetage meid siit välja ükskõik kuidas.“ Ootamatult tuli vastus: „Teeme ära.“ Ukraina eriteenistused kavandasid koos ühe brigaadiga meie päästmiseks operatsiooni ja suutsid toimetada Hersonist välja kõik nendega linnas koostööd teinud salgad. Tätoveerimata isikud väljusid kontrollpunktide kaudu. Teised eriteid pidi.

Operatsiooni üksikasjadest ma ei räägi, sest Herson on endiselt okupeeritud, kuid eelmisel õhtul oli kõigil hirm. See põgenemine oli veel keerulisem kui kõik, mida me Hersonis tegime, sest tuli minna läbi Vene sõjaväe positsioonide, otse nende nina alt. Muud võimalust meil polnud. 

Kogunesime jälle lambi ja kaardiga laua äärde, jälle loopisime üksteist mustade sokkidega ja pärast tundidepikkust arutamist otsustasime, et oleme selleks seikluseks valmis.

Pärast Hersonist lahkumist viidi meid ühte Ukraina rindelinna. Eriteenistused küsitlesid meid, mis oli küll pigem formaalsus, sest me põgenesime ju nende abiga. Lõpetuseks suruti meil kätt ja tänati. Midagi rohkemat me ei oodanudki. Juba see oli ime, et meid välja toimetati. 

Pärast Hersoni oleme kõik oma mälupiltide küüsis. Väljas on raske. Mul on hirm, vaatan üle õla ja uurin, kas mõnel autol on Z-täht. See paranoia jääb meid saatma väga pikaks ajaks. Jälgin ikka veel kahtlustavalt inimesi ja autosid ega saa sellest harjumusest lahti. Kogu aeg ootad midagi. Ärevusest saab igapäevaelu. Vaid aeg-ajalt tabad end rahutundelt: „Oi, okei, ma pole ammu sellises seisundis olnud.“ Oled pidevalt valvel, sest nii programmeeriti aju nende 85 päeva jooksul. See on ellujäämise alus.

Okupatsioonialal olles tegin palju plaane: „Mida ma tegema hakkan, kui õnnestub ellu jääda.“ Ükski neist ei saa teoks. Tegelikkus oli banaalne. Eriteenistused võtsid ühendust mu ülemaga ja ütlesid: „See on teie võitleja, meie tõime ta okupeeritud alalt välja. Nüüd on ta teie oma.“ Ülem ütles: „Kus sa oled? Mine sellesse-ja-sellesse linna ja pärast seda tule meiega rindele.“

Lahingud Lõssõtšanski pärast

Kui ma Luhanski oblasti Bilogrivka linna jõudsin, olid suuremad lahingud küla pärast juba lõppenud. Meie võitlejad olid suutnud hävitada venelaste pontoonsillad koos nende kolonnidega. Meie pidime positsioone hoidma. Midagi erilist ei juhtunud, kuni üks võitleja tuli ja ütles, et peame nüüd minema Lõssõtšanskisse, sest Severodonetsk on juba võetud. 

Olukord linnas oli kriitiline. Suurtükivägi kattis Lõssõtšanskit päevavalges. Peatusime, üks naine tuli meie juurde ja ütles: „Palun minge ära. Ma kardan.“ 

Meie vastu: „Miks te ei taha evakueeruda? Te olete aktiivse vaenutegevuse alal, teil on siin ohtlik viibida.“ 

„Mul on lapsed ja lehm. Lehma ma maha ei jäta,“ vastas tema ja läks koju tagasi. 

Linnas oli palju neid, kes mitmesugustel põhjustel ei lahkunud. Osa elanikest olid venemeelsed. Pidime elama juba lagunenud korterites ja sain tänu sellele inimeste eluoluga tutvuda. Peaaegu kõigis majades avanes selline pilt: õigeusu ikoonide keskel raamat Leninist, nagu piibel ikonostaasi ees. Muidugi leidus ka palju normaalseid kodusid. 

Meie ülesandeks Lõssõtšanskis oli hoida enda käes želatiinitehast. See asub linnast 3–5 km kaugusel. Jõudsime kohale, ülem kogus meid kokku: 

„Teie lähete esimesena. Meie omi seal ei ole. Kõik, keda näete, tuleb likvideerida.“ 

Läksime, kaasas tankitõrje-käsigranaadid, seljakotid, toit ja laskemoon. Korraga nägime, et võsas, kust pidime läbi minema, on kaitseriietuses mehed. Mul oli meeles, et meil oli ülesanne „kõrvaldada kõik, sest meie omi seal ei ole“. Märkasime neid esimesena, nii et saime nad ümber piirata ja küsitlema hakata. 

„Ää, mm ...,“ ei saanud nad sõna suust. 

„Öelge normaalselt, kes te olete ja kust tulete,“ nõudsime veel kord. 

„Ühest Ukraina brigaadist, see alles moodustati,“ vastasid nad viimaks. 

Võtsime ülemaga ühendust ja kuulsime: „Ahjaa, täpsustasin. See üksus oli tõesti kohal, nad pole veel tehasest lahkunud.“

Lasime neil püsti tõusta ja saime lõpuks teada, et nad ei saa kaasa võtta oma soomusmasinat, mis asus vabriku ja võsa vahel. See tsoon oli tankitule all. Pidime sellest läbi jooksma. Nii ma siis jooksen, ühe silmaga vaatan, et tankilt tabamust ei saaks, teisega, et jalaväemiinile ei astuks ja jalast ilma ei jääks. Seda kõike adrenaliinilaksu all.

Jooksmise ajal hakkab tank muidugi minu suunas tulistama. Kukun näoli mutta, rooman mõne meetri, ajan end püsti ja jooksen edasi täiesti hingetuna ja tundega, et eelmisel päeval tõmmatud pakk sigarette väljub minust koos kopsudega. Seda kõike veel kahe tankitõrjegranaadi, snaipripüssi ja millegipärast paki veega.

Jõudsin lõpuks tehasesse, kuid taipasin siis, et olen seal üksi. Kõik liikusid edasi ja polnud kedagi, kes oleks mulle öelnud, kuhu me jookseme. Olin tühjas tehases, mida suurtükivägi parajasti maa pealt minema pühkis: ikka trahh ja trahh, ilma mingi vaheta. Olen paanikas. Kuhu joosta?

Ma poleks ealeski arvanud, et saan sellises olukorras teada, millest tehakse kummikomme. Sisenedes nägin, et tehas põleb ja keset leeke on hiiglaslik kuhi kapju, sarvi ja loomakonte. Tohutu haisev ja põlev hunnik jäänuseid. Sellest tulekoldest tuli surnukuuri lõhna. Kontrastina oli mu jalge all laiali sadade kaupa kummikarusid. Ometi ei ole ma lakanud pärast seda vaatepilti kummikomme armastamast.

Samal ajal, kui üritasin mõistusele tulla, kuulsin 300 meetri kaugusel kedagi selles lärmis karjumas. Nägin ainult kellegi vehkivat kätt, aga sain aru, et see on minu üksuse võitleja. Jõudsin neile järele. Jooksime angaari, kus olid tsemendikotid. Peitsime end nende taha. Minuti pärast tegi tank meie ees oleva hoone maatasa. Tabamuse sai ka hoone meie taga. Kõik ümberringi lendas õhku suurekaliibriliste suurtükkide, tankide, kobarmürskude ja kõikvõimaliku muu laskemoona tule all.

„Me ei saa siin positsioone ehitada. Peame ära minema, aga ei saa,“ hüüab üks sõduritest ülemale. Puhkeb paanika. Ka ülem on paanikas. Ta ei oska midagi vastata. 

Selles segaduses saame aru, et üks võitleja on puudu. Arvatavasti tehases eksinud. Ja algab „Santa Barbara“. Üksuse ülem ütleb vanemseersandile Marveli kangelase hääletoonil: 

„Ei, ilma temata me ei lahku.“

„Jah, me lahkume, kui asjaolud nõuavad,“ vastab vanemseersant. 

„Ei, me ei lähe.“

„Jah, me läheme.“

Sel ajal, kui neil käib otsustamine, kasvab mürin valjemaks. Panin suitsu põlema mõttega, et see jääb viimaseks. Aga lõppu ei tulnud. Selgus, et ma polnudki viimane, kes tehasesse jõudis. Minu taga jooksis selle tund aega tagasi leitud maakaitsebrigaadi võitleja. Ta tuli nagu vasikas minu järel. Mina ei pannud teda oma tormijooksul tähelegi. 

Kuulsin kedagi angaari taga hüüdmas. Vaatasin, püss käes, välja ja kuulsin häält: „Poisid, siin on punker!“

Ohhoo, punker. Bingo! Pääsemine. Milline värskendav mõte, mõtlesin irooniaga. 

Jooksime sinna nagu hullud. Punker oli hämmastav. Tõeline pääsemine. Ainus koht tehases, kus selles suurtükitule põrgus oli võimalik ellu jääda. 

Astume sisse ja avaneb selline pilt: meie kadunud võitleja istub kohvitassi taga ja ütleb: „Poisid, lõpuks jõudsite! Ma seadsin üles vaatluspunkti ja korraldasin maakaitse sõduritele vajalikud teenused.“ Tänutäheks sai ta muidugi sõbraliku tou.    

Seal olid tohutud toidu- ja veevarud. Kümneid pakke. Panin oma veepaki neile lisaks ja mõtlesin: „Eriti loll oli veepakki endaga tankitule alla kaasa tirida.“ 

Saime aru, et saame tõepoolest selles punkris mõlemale poole seada üles vaatluspostid. Nägevusala on küll piiratud, kuid me täidame ülesande tehast hoida. Kõik said aru, et kuni suurtükivägi meid pommitab, ei tule vaenlane jalaväega mingil juhul sellesse põrgusse. 

Võla tagasimaksmine saatusele

Pärast oma vahikorda läksin puhkama. Oli juba öö. Heitsin pikali ja kuulsin, et tehase paremal tiival olnud võitleja teisest brigaadist tuli meie juurde ja palus meediku abi. Haavatu oli vaja kiiresti evakueerida. Tema brigaad oli vaenlase positsioonide lähedalt leidnud Ukraina sõduri. 

Üks meie omadest, Mariupoli meedik, pani seljakoti ravimitega vaikides selga. Üksinda poleks ta aga saanud haavatut evakueerida. Olin sel hetkel nii väsinud, et tahtsin ainult magada, mitte üle lageda välja vaenlase positsioonide poole minna. Sellegipoolest otsustasin aidata. Veel kaks sõdurit tegid sama.

Niisiis lahkusime neljakesi tehasest, öövaatlusseade kiivril, lahingukorras 10‒15-meetriste vahedega. Meile oli teada ainult see, et teine brigaad asub meist kella kahe suunas 800 meetri kaugusel. Selliste juhiste järgi keset ööd kedagi leida oli sõge ülesanne. Nende poisid andsid meile välgumihkliga väikese märguande, mida ma termokaameras väga hästi nägin. Nad liitusid meiega ja läksime kõik koos haavatut otsima. 

Sellel lagedal võis olla ükskõik mida: liblikmiine, tavalisi miine, meid võidi märgata või tankist tulistada. Olime vaenlasest 200 meetri kaugusel. Õnneks leidsime haavatu ohtu sattumata üles. Arst asus kohe teda aitama. Märkasin, et haavatul on seljas rahvuskaardi vorm. Küsisin: „Mida sa siin teed? Mis üksuses oled?“ Ta ütles oma üksuse numbri. Ma teadsin neid. Nad paiknesid minu kodulinnas. Aga see üksus oli konvoi, mis valvas vange. Küsisin: „Kuidas sa siia sattusid? Te ei peaks ju rindel olema.“ Tema vastas: „Kirjutasin avalduse, et minna vabatahtlikuna. Ei tahtnud kodus istuda.“

Nagu selgus, oli tehase ees toimunud lahing rahvuskaardi ja Vene üksuse vahel. See võitleja, jalast haavatud ja žgutiga, oli kaks päeva roomanud vaenlase positsioonide lähedal, saamata aru, kus paikneme meie. Tal oli peapõrutus. Ta ei saanud millestki aru, ainult karjus valust. Vaenlane kartis omaenda raske suurtükitule all talle järele minna. Nad proovisid teda eemalt maha lasta, kuid ei saanud pihta.

Kui meie ta leidsime, oli ta kolmandat päeva haavatud. Jalg juba mädanes. Verest tuli kohutavat roiskunud metalset lehka. Teda kanderaamile aidates puutus mu käsi tema mädaneva jala vastu. See lehk jäi mind saatma, kuni lahingud Lõssõtšanski eest lõppesid. See oli justkui kindasse imbunud. Ma ei aja seda enam kunagi millegagi segamini. Öökimaajav lehk. 

Arst aitas teda, süstis tuimastit, kuid žgutti ei puutunud, sest kartis, et tekib verejooks. Pistsime talle pulga hammaste vahele, et ta ei oigaks ja meid vaenlasele ei reedaks. Hakkasime üle välja tehase poole minema. Kuid venelased märkasid meid.

Kui fosforiga pihta saad, siis sulatab see augu koljusse. 

Kõigepealt lasid nad välja ühe valgusraketi. Siis teise. Ja avasid siis tule fosforpommidega. See relv on aga üsna ebatäpne, nii et põlev fosfor hakkas meist 200 meetri kaugusel alla sadama. Pilt sadadest põlevatest osakestest taevas kandis mind lummuse ja verdtarretava hirmu seisundis üle välja. Teadsin väga hästi, et kui fosforiga pihta saad, siis sulatab see augu koljusse. 

Jooksime tehast ümbritseva tarani, mis oli venelaste pideva tankitule all. Nägin väravas auku, kustkaudu võisime kiiremini tehasesse pääseda. Haavatut tirisime kaasa. Kutsusime oma evakuatsiooniveokid. Haavatud sõdur viidi abi andmiseks ära. Kuid tara juures nägi üks meie sõduritest veel kaht hukkunut ja üht väga raskelt haavatud meest. Arst läks tollele appi. 

Seal nägin esimest korda, mis juhtub inimkehaga, kui tanki lähituli tabab tara, mille äärt mööda inimene kõnnib. Sõduril polnud enam käsi, jalgu ega pead. Ainult verine torso vormiriietuses. Kuidas kolmas võitleja eluga pääses, jäi meile kõigile mõistatuseks. Tema kehas oli mitu auku ja jalad täiesti puruks. Kõndida ei saanud ta sammugi. Kui me talle lähenesime, oli ta just granaati välja tõmbamas. Arstil õnnestus see tal käest rebida. Mees oli peast segi. Tema kõrvadest jooksis verd ja ta suutis ainult avasilmi oiata. Evakueerisime ka selle sõduri.

Kõik me olime täiesti vabatahtlikult teinud otsuse sinna väljale minna. Ülem selleks luba ei andnud. Ta magas sel ajal, me isegi ei äratanud teda. Kui surma saame, siis oma süül. Kuigi armeetavade järgi seda õigeks ei peeta, ei lubaks keegi neljal sõduril ühe päästmise nimel eluga riskida.

Kuid sama tegid need eriteenistuse võitlejad, kes meid Hersonist välja tõid. Ka meie olime nende jaoks mittekeegid. Ka nemad oleksid võinud teel linnast välja meiega koos surma saada. Sel hetkel, kui nii otsustasin, mõtlesin: „Kui kohutav on olla haavatud ja oodata abi, aga keegi ei tule.“ Mina küll tahaksin, et keegi mind päästaks. Muidugi jääb sellele rahvuskaardi sõdurile pärast seda põrgut alatiseks puue, aga ta on elus ja saab olla kellegi isa, vend ja sõber. Ta on lihtsalt elus. 

Lahkumine Lõssõtšanskist

Järgmisel päeval suurtükituli lakkas ja jäi vaikseks. Meie ülem otsustas hõivata tehases soodsama positsiooni. Ta mõistis, et suurtükitulele järgnev samm on tehase „puhastamine“. Öösel kuulsime paremtiival teise tehasehoone poolt suure kolonni liikumist. Saime aru, et suutükivägi teeb selle nüüd maatasa ja jalaväelased tulevad meie tehasesse. Arvestades želatiinitehase pihta tulistatud laskemoona hulka, mõtlesid nad arvatavasti, et seal ei saa keegi enam elus olla. Nad ei teadnud aga punkrist, mis meid päästis. 

Ronisime tehase kõrgeima haldushoone eelviimasele korrusele. Minul oli snaipripüss, kahel sõduril kuulipilduja ja mitu tankitõrje-käsigranaati. Uurisime ümbrust ja nägime tehasele lähenemas vaenlase soomustransportööri. Siis alustasime lahingut. 

Meil oli taktikaline eelis. Samas me ei näinud vaenlast, ainult kuulsime. Saatsin vaenlase suunas 3‒4 valangut. Kuulipildur tegutses umbes samamoodi. See oli ainus võimalus – anda võimalikult palju tina ala pihta, kust oli kuulda Vene sõdurite tulistamist. 

Lahing kestis pool tundi. Viis venelast sai surma. Meie teine salk, mis oli päev varem soodsalt ümber paigutunud, suutis vaenlase ümber piirata. 

Samal ööl jätsime tehase maha ja lahkusime täies koosseisus, kõigi üksustega ja trofeeks saadud soomustransportööriga. Läksime Lõssõtšanskisse rinnet hoidma. See polnud põgenemine, vaid taktikaline taganemine võitlusega. Teadsime, et kohe, kui venelastel jalaväega ründamine ei õnnestu, asuvad nad kõike ümberringi suurtükitulega puruks pommitama. Ja saadavad siis jalaväe uuesti peale. Nii see kordub, kuni nad positsiooni ära võtavad. Seetõttu oli selles olukorras kõige targem tehas maha jätta, sest meil oli mitu korda vähem suurtükke kui neil. 

Seejärel tegi väejuhatus otsuse Lõssõtšanskist taganeda. Üksusi oli palju, igaühel lahkumiseks oma aeg. Paljud ei asunud aga teele õigel ajal. Sellepärast pidime oma üksuse väikese kolonni asemel lahkuma pataljonisuuruses kolonnis. Tänu sellele, et meil olid öövaatlusseadmed, saime teele asuda öösel, kuid oli ka neid, kes autotuled põlema panid ja end lihtsalt kolonni vahele kiilusid. Sellegipoolest õnnestus kõigil sel ööl ümber piiramist vältides välja pääseda. Kõik ülesanded Lõssõtšanskis said täidetud. See oli tõeline kordaminek, sest vaenlasele jäid linnamajade külmad müürid ilma vee, kütte, toidu ja kõige muuta. Nad ei saanud midagi võtta maalt, mille nad ise põletasid.

Põrgu 

Pärast Lõssõtšanskit jäime Siverski lähedale Spirne külla. Kui seni arvasin, et kõik läbitud etapid olidki juba põrgu, siis Spirnes ootas mind ees tõeline põrgu. 

Ülem kogus meid kokku ja ütles, et peame neid positsioone hoidma kuni rotatsioonini. Hakkasime kaevikuid kaevama. Venelased aga hakkasid pärast Lõssõtšanski naftarafineerimistehase hõivamist meid sealt suurtükitulega tümitama. Raske on sõnadega mõõta seda laskemoonakogust, mille nad iga päev meie „haljasalale“ lasid. See vapustas isegi mind, kes ma olen võidelnud 2014. aastast peale. Nad töötasid kahes vahetuses. Uinusime ja ärkasime mürina saatel. Nii ütles vaenlane meile „tere hommikust“ ja soovis „head ööd“.

Erinevalt Hersonist oli siin raskem sugulastelt tuge saada. Tüdrukule kirjutamiseks tuli minna vähemalt kilomeetri kaugusele komandopunkti, kus asus Starlink. Aga see polnud lihtsalt kilomeeter, vaid kilomeeter, mida hoiti tule all kõikvõimalikest torudest. Mõnikord tuli see vahemaa läbida roomates, et kirjutada, et oled elus. Mõni kartis seda teha. Ja selles pole midagi häbiväärset. Poisid kirjutasid sõnumi ja andsid oma telefoni: „Kas saad selle kaasa võtta? Kõik on saatmiseks valmis, tarvis ainult netti minna. Siis läheb sõnum ise teele.“ Lõpuks ongi sul kotitäis teiste telefone kaasas. Vaevalt jõuad kohale, kui kõigist telefonidest hakkab kostma plõnn-plõnn-plõnn. Täna saab keegi teada, et me oleme ikka veel elus. 

Spirnes oli meil pööraseid kaotusi. Esmalt tegutsesid venelased suurtükkidega, siis saatsid peale jalaväelased, kelle me kõrvaldasime, ja siis algas kõik otsast peale. Sõja halastamatu konveierilint, mis hävitab kõik ega andesta vigu. Kus kõige olulisem on see, et oleks õnne. Sul võib olla oskusi ja teadmisi, aga kui õnne ei ole, on ellujäämislootus kasin. Sellepärast ongi nii tähtis leida jõudu endasse uskuda. Pead olema kindlalt veendunud, et sul on õnne, sest muidu võtavad halvad mõtted su üle võimust.

Mul olid alati peas üksnes pildid võidust ja mul ka tõeliselt vedas. Raske on seda teisiti nimetada. Kuid ühel hetkel kaotasin selle tunde. Tank liikus positsioonile, kus olin mina, ja hakkas tulenurka muutmata umbes 30 meetri kauguselt minu kaevikut ründama. Suure plahvatusjõuga mürsud lendasid minu poole. Nende eripära seisneb selles, et lask ei tekita lehtrit, vaid kohutavat müra ja palju kilde. 

Pärast viiendat lasku olin kurt ega suutnud hingata. Varisesin õhku ahmides põlvili, hambad kokku surutud ja kuulipilduja vastu keha. Ma lootsin, et tank muudab laskenurka ja annab mulle hingetõmbepausi. Tema aga jätkas vahetpidamata tulistamist ainult ühes suunas – minu pihta. Pärast tosinat lasku ei kuulnud ma peaaegu midagi ja värisesin nagu sült. 

Mürsu väljalaskmise ja tabamuse vahel oli poolteist sekundit. Ma lihtsalt kuulsin seda libedat heli „viuuuu“ ja seejärel plahvatust. Kui kuulsin mürsu väljalaskmise häält, hakkasin metsikult röökima. See tank ajas mind hulluks. „Trahh!“ – lask. „Aaah!“ – pigistasin viimase jõuga endast hääle välja. Ja nii ikka uuesti ja uuesti. Kakskümmend lasku kahe-kolmeminutiste vahedega – kokku tund aega põrgut, kust polnud mingit pääsu. Lihtsalt ootad järgmist mürsku, et surm sind siin kaevikus tabaks. Kaheksateist korda leppisin surmaga, kuid üheksateistkümnendal korral ei suutnud enam üksi olla ja jõudsin kuidagi teiste sõdurite juurde kaevikusse. Koos on kergem. 

See tank sai minust moraalselt jagu. Olin murtud. 

Kahekümnenda lasu juures tank lõpetas. 

Ma värisesin, adrenaliin oli laes. Endalegi märkamatult suitsetasin korraga terve paki sigarette. Kõrvus kohises. Pärast seda vahetati mind kaheks tunniks välja ja kui kaevikusse tagasi jõudsin, sain aru, et mul on ikka veel tunne, et sain tankitule all surma. Olin nagu purjus, nõjatusin vastu kaevikuseina ja mõtlesin paanikas: „Nüüd hakkab see jälle pihta. Hakkab jälle pihta.“

Paranoia kasvas, kui taipasin, et ma ei kuule ikka veel midagi ega kuule võib-olla sedagi, kui tank lähemale tuleb ja jälle laskma hakkab. Läksin ülema juurde ja küsisin luba teises kaevikus pikali heita. Ta vastas midagi, aga ma ei kuulnud teda. Ta sai aru, et mu vaim on murtud, ja otsustas, et mind tuleb haiglasse toimetada. Ta ütles: „Veel paar sellist rappimist ja sa lähed hulluks.“

Tagasi rindele

Kaks päeva lamasin tilguti all. Siis veel viis päeva puhkust. Seejärel saadeti mind Kramatorskisse „natukeseks vaiksesse kohta lamama“. Järgmisel päeval sai üks tehas linnas raketitabamuse. Mis imeline vaikne kohake! 

Mul raviti peapõrutust. Seal oli teisigi, kellel olid põrutused, kergemaid vigastused, kellele anti enne rindele tagasi pöördumist aega puhata.

Aeg-ajalt tuli sinna, kus me puhkasime, üks allohvitser. Ühel päeval tõi ta haavatute ja hukkunute kuuliveste ja kiivreid. Teisel päeval veel. Iga päevaga järjest rohkem.

Viiendal päeval, kui pidin rindele naasma, kõrgus tema ees tohutu kuhi kuuliveste ja kiivreid. Ta luges ette hukkunute, haavatute, raskes seisundis viibijate nimed ja kutsungid. Ma teadsin kõiki kutsungeid. Peaaegu kõik, kellega olin üksuses sõbrunenud, olid surma saanud. 

Peaaegu kõik, kellega olin üksuses sõbrunenud, olid surma saanud. 

Pärast peapõrutust, teadmisega, kui palju poisse oli surma saanud ja vigastatud, oli tagasi minna väga raske. Oli vaja end üles kloppida ja endalt küsida: „Kas sa suudad tankitule alla sattumist veel 20 korda taluda?“ Pidin olema valmis selleks, et kindlasti võib nii juhtuda.

Pealegi oli meil sõja selles etapis vaenlasest tunduvalt vähem ressursse. Suurtükke ja laskemoona ei jätkunud. Neid tohtis kasutada ainult esmatähtsate sihtmärkide jaoks. 

Kui mina positsioonidele jõudsin, oli juba kõik otsas. Täiemahulisele invasioonile eelnenud sõja ajal poleks sellist metsatukka, kus me kükitasime, viie aastagagi hävitatud. Nüüd oli nende päevade jooksul, kui ma ära olin, metsatukast alles jäänud kännud, sissevarisenud kaevikud, haavatud sõdurite laialipillutatud kraam, sidemed ja verega määrdunud esmaabikotid. Kõik meie evakuatsiooniveoki võitlejad olid surma saanud. Meil polnud kedagi teist, kes haavatuid evakueeriks. Meie üksust täiendati ühe teise brigaadi jäänuste ja meiega – põrutada ja kergelt vigastada saanutega. 

Läksin oma sõbra, lahingumeediku positsioonile. 

„Tervitus, hea meel sind näha! Kuulsin, et oled vigastatud,“ ütleb ta mulle rõõmsalt.

„Mul on juba parem. Käin ülema juures ära ja tulen siis tagasi, räägime veel juttu!“ hüüan ülema juurde minema hakates.

Möödub mõni minut, kui ülem saab teate: „Doktor sai surma.“ Tuli välja, et kui ma olin lahkunud, kukkus miin otse meediku kõrvale. Tema ja veel üks võitleja said surma. Selles mürinas ei saa sellestki aru, mis täpselt plahvatab. Järgmisel hetkel istusin maas nagu paigale naelutatud ja mulle jõudis kohale, millise kiirusega see sõda inimesi viib. 

Ühel ööl tuli teine üksus meid välja vahetama. Taktikaline olukord polnud kiita. Olime metsaribast ära lõigatud. Ainuke pääsetee viis üle päevalillepõllu, kuhu oli Hummeriga rada sisse sõidetud. Kadusime sealt hullumeelse kiirusega. Mul on see öö väga hästi meeles: tohutu kuu, tähed ja fosforpommide kaskaad. 

Kui meie rühm oli Spirnesse tulnud 8‒12-liikmelisena, siis lahkudes oli meid alles kõigest kolm-neli. Lõpuks hoidsid kõik väikestesse salkadesse. Teistega enam juttu ei aetud, nalja ei tehtud, sõprust ei peetud. Lihtsalt konutati nurgas, tõmmati suitsu ja vaid aeg-ajalt rääkis keegi vaikselt midagi mõne nurgas istujaga.  

Pärast Spirnet saime mõne päeva puhata. Rindelinnas, kus pesime end puhtaks ja magasime vaikuses. Juba seegi oli kingitus. Siis siirdusime Soledari. Seal oli olukord muutunud. Viimaks oli meil rohkem suurtükke, tanke, laskemoona. Vene jalaväerühmad ei suutnud meie kaitseliinist läbi murda. Lõpuks oli meil ülekaal. Kuulasime pealt venelaste omavahelisi jutuajamisi. 

„Seal istub tugevdatud dessantüksus,“ rääkisid nad ehmunult. 

Naersin südamest selle „tugevdatud üksuse“ peale. Oleksid nad meid vaid näinud. 

Soledaris korvati kaotusi mobiliseeritutega. Poisid ei saanud alati aru, mis neid ees ootab. Uued inimesed olid indu täis: „Minu nimi on Petro, minu nimi on Vasõl.“ Aga keegi ei taha teisi rohkem tundma õppida. Kõik saavad aru, et täna oled Petro või Vasõl, aga homme oled võib-olla surnud ja meil tuleb end jälle jupphaaval kokku korjata. See on ilmselt psühholoogiline kaitse. 

Täna oled Petro või Vasõl, aga homme oled võib-olla surnud.

Kui nüüd sellele üle poole aasta kestnud sõjale tagasi vaadata, siis ma ei kahetse. Olin valmis selleks, et see on raske, kuid elu on mind oma keerdkäikudega üllatanud. 

Kui te küsite, kas ma kahetsen, et sellele teele läksin, kas ma tahaksin, et see kogemus ja mälestused sellest minult võetaks, siis ei, ma teeksin seda uuesti. Ma mäletan seda seni, kuni elan.

Sattusin sinna, kus on minu õige koht. See on müstiline tunne. Sõlmisin oma brigaadiga lepingu kuu aega enne invasiooni. Ma ei oska seda sammu loogiliselt põhjendada. Mul polnud mitte mingit põhjust sõjaväkke minna. Kuid sisetunne ütles, et sõda võib alata ja mind läheb vaja. Seega otsustasin ennast kuulda võtta.

Kui ma oma võitluskaaslasi esimest korda nägin, küsisin endalt: miks me kõik otsustasime siia tulla? Vastuseks polnud sõnu vajagi. Igaühe energia ja valmisolek, kui meile oli selgeks saanud, mis hakkab juhtuma – see oligi vastus.

Minu üksus ei andnud mulle kordagi põhjust oma valikus kahelda. Poisid said kõigi ülesannetega hakkama, võitlesid vahet pidamata, kui see tundus võimatu, hoidsid kaotustest hoolimata kaitset. See väärib suurt lugupidamist. Seetõttu ei ütle ma kunagi, et kahetsen, et nendega koos läksin. 

Praegu on selle loo kangelane oma brigaadiga rindel. Meie jutuajamine leidis aset tema lühikese puhkuse ajal. Me ei avalda enamikku võitlejate operatsioonide üksikasju Hersonis, et tagada nende inimeste turvalisus, kes aitasid neil ellu jääda ja linnast välja pääseda.  

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!