Ma ei õpi, ma ei tööta

Noored lõpetavad põhikooli. Siis suunduvad lillesülemite saatel gümnaasiumisse või kutsekooli. Soovi korral lähevad edasi ülikooli. Kuskil nende etappide sees asutakse ka tööle. Pärast eriala omandamist hakatakse aga eeskujulikeks päris-tööinimesteks.

Ent leidub ka palju noori, kes ei õpi, tööta ega ole parasjagu ka mingisuguses väljaõppes. Selle kohta on väljend NEET – Noored, kes Ei õpi Ega Tööta (inglise keeles Not in Employment, Education or Training). Tänavukevadise statistika järgi on Eestis umbes 12 000 sellist noort, neist pooled Tallinnas*.

Tihti tembeldatakse nad lollideks ja laiskadeks, aga päris elu on alati keerulisem. Triinu Kree kohtus ühel kevadlämbel päeval Männi pargis Lennaga, et panna maasikate söömise kõrvale kirja tema iseäralikke pöördeid ja katkestusi tulvil lugu. 

Eestis on umbes 12 000 noort, kes ei õpi ega tööta, neist pooled Tallinnas.

Jogurtitopsist viina

“Olen terve elu Tallinnas Mustamäel elanud. Olen nüüd nii vana, et tahaks vaikselt ema ja tema elukaaslase juurest välja kolida, aga hetkel ei ole selleks ligilähedaseltki piisavalt raha. Eks kuidagi tuleb vaadata. Sain mõne nädala eest 20, paar päeva tagasi läksime mehega lahku… nii et hetkel katsun pigem vooluga kaasa minna ja iseendaga hakkama saada, aga see pole nii lihtne. 

Ma käisin põhikoolis Mustamäe gümnaasiumis, kus lõpetasin hädavaevu üheksa klassi. Juba põhikoolis oli tundide üle laskmine popp teema, käisime niisama linna peal hängimas ja vahel suitsu tegemas. Vene keel oli mul täiesti null. Üldse keeled. Ma väga unistan, et oskaksin paljusid keeli rääkida, aga nad lihtsalt ei tule mul välja.  

Vene keele valisin 6. klassis seepärast, et mõtlesin – okei, kõik muu on lappes, eesti keel, inglise keel, aga kuna vene keelel on täiesti teine tähestik, siis äkki olen puhtalt lehelt alustades kuidagi taibukam. Ei olnud, viimased paar kuud ei käinud üldse vene keele tundides. Siiski viidi mind hindega kaks 7. klassi üle. Väga suur tegur oli ka õpetaja. Ma ei saa aru, miks alati just vene keele õpetajad on nii…. raske iseloomuga. Ma lihtsalt ei saanud õpetajaga läbi. Kui ma teda koridori peal nägin ja midagi küsida tahtsin, pööras ta otsa ümber.

Ma väga unistan, et oskaksin paljusid keeli rääkida, aga nad lihtsalt ei tule mul välja.  

Käisin igasuguste õppenõustajate juures, igal pool, kuhu kool saab sind probleemse õpilasena tõugata. Otsustati, et kool peab mulle võimaldama eraldi vene keele õpetaja, kellegi teise, sest ma lihtsalt ei läinud enam oma õpetaja tundidesse. Meil pidi olema uue õpetajaga kord nädalas kahekesi tund; otsustasime, et alustame täiesti algusest.

Ühel päeval peatas klassijuhataja mind koridori peal ja küsis: “Lenna, sul oli see vene keele abitund, miks sa kohale ei ilmunud!?” Ma polnud saanud mingit infot, millal ja kus see toimub! Vastasin, et no tore, nüüd sain ise ka teada. 

Uue vene keele õpetaja kohta käisid poolnaljatledes jutud, et ta on väga kuri ja karm, mistõttu kartsin juba ette. Aga minu jaoks oli just nüüd vastupidi, ta oli kõige armsam inimene eales.

Klassijuhatajale ma ei meeldinud. Ka tema katsus mind üsna ilmselgel moel vältida. Ma isegi ei tea, miks; meie vahel polnud otseselt tüli. Võib-olla olin paha laps, isepäine. Lasime 9. klassis tunde üle, jõime jogurtitopsidest alkokokteile ja tegime suitsu. Samas ma kellelegi tüli otseselt ei teinud. Tunde, niipalju kui neisse jõudsin, ma ei seganud ja õpetajatele vastu ei paukunud.

Ozempicu süstimine

Selleks, et oma eluga toime tulla, olen ma terve elu söönud, juba väga noorest east peale. Pole üldse oluline, mida. Lihtsalt süüa, süüa, vahepeal oksendada, jälle süüa, olgu see kas või kuiv sai. See annab mulle hea tunde, mingi rahulduse, kasvõi lühikeseks ajaks. Seda nimetatakse vist peenemalt “toimetulekumehhanismiks”.

Kuna olin ülekaaluline, diagnoositi mul 12-aastaselt II tüübi diabeet. Liigne rasvumine ei vii automaatselt diabeedini, aga see on üks suuremaid riskitegureid.

Alustasin diabeediravimite võtmist 7.–8. klassis. Mäletan, kuidas ühe rohuga alustades kõndisin kord kooli vahetunnis koridoris ning korraga hakkas kõik lainetama ja kõikuma. Ma olin nagu mingi laksu all, nii et pidin end seina vastu toetama. Võib-olla see oli ka põhjus, miks mu koolitee mingil perioodil lünklikuks jäi. Ravimite kõrvaltoimed olid lihtsalt nii rängad. Pool aastat oli paha olla. Pidin tihti keset koolipäeva koju jooksma, kus veetsin mitu tundi vetsus ja öökisin. 

Lihtsalt süüa, süüa, vahepeal oksendada, jälle süüa, olgu see kas või kuiv sai!

Pärast mitmete ravimitega katsetamist leidsin lõpuks tabletid, mille kõrvaltoimed olid enam-vähem talutavad. Aga kaal tõusis siiski edasi.

Nii jõudsin viimaks Ozempicu süstimiseni. See on naljakas – niipea, kui tuttavad kuulsid, et mulle on see ravim välja kirjutatud, läksid nad kohe tuuri, palusid, et ma neile ka annaks või müüks, kas või ühe karbi! Kõik reivivad ju tänapäeval selle ümber, et söögiisu väheneks. Ehkki Ozempic ongi saanud tuntuks kui imerohi ülekaalu vastu, on ta ennekõike ikkagi diabeediravim, mis aitab reguleerida veresuhkru taset.

Pärast regulaarset süstimist hakkaski mu kaal vaikselt kilo kilo haaval langema. Samas seisin silmitsi uue probleemiga – ma ei suutnud ega tahtnud enam süüa. Aga nagu enne ütlesin, aitas söömine pingeid maandada, funktsioneerida.

Kui tavaliselt kühveldasin lõunaks normaalse taldrikutäie toitu sisse ja läksin päevaga kenasti edasi, siis pärast Ozempicu sutsu ei suutnud ma pooltki einest lõpetada. Mul oli juba paha alla. Ajas öökima, aga midagi õieti üles ka ei tulnud.

Kõigi nende ravimite kõrvalmõjud keerasid mingil hetkel mu sotsiaalse elu ja läbikäimise persse. Ma ei julgenud eriti kuhugi kauemaks kui paar tundi minna, sest pidin vahepeal vetsu saama. Ütlesin sõpradele sisuliselt iga päev “ei, ma ei tule”. 

Täiskasvanute gümn

Pärast läbi kokkusurutud hammaste venitatud põhikooli ütles üks mu klassiõde, hea sõbranna, et läheb vist täiskasvanute gümni. Ta ei saanud sisse keskkooli, kuhu tahtis. Ka üks teine sõbranna teisest koolist mõtles sama.

Täiskasvanute gümn on selline easy way in, ei ole mingeid eksameid ega midagi, viid lihtsalt niisama oma dokumendid kohale ja oled sees. 

Alguses ma ei plaaninud kuskile minna. Mõtlesin, et ma ei viitsi, nagunii olen üheksa aastat vastumeelselt koolipinki nühkinud. Aga ega mul polnud ka muid plaane. Rääkisin emale nagu muuseas, et kõik teised lähevad täiskasvanutesse. Ema küsis, kuhu klassi sõbrannad lähevad ja mis valikaineid mind huvitaksid. Siis võttis ta mu telefoni, helistas kooli ja pani mu lihtsalt tuimalt kirja.

Ema võttis telefoni, helistas kooli ja pani mu lihtsalt tuimalt kirja.

Uus kool asus Lasnamäe teises otsas. Kuna elasin Mustamäel, siis oli sinna trippimine logistiliselt keeruline, vaimselt muserdav. Mõtled küll, et mis siin nii ületamatut on, aga umbes 45 minutit bussidega kolistamist hakkab lõpuks ajudele.

Samas mulle meeldis, kuidas avaaktusel küsis õpetaja ühe esimese asjana, et kas tahate suitsule minna. Rääkis, et vaadake, meil tehakse suitsu seal ja seal. Mõtlesime, et ohoh, kohe niimoodi suunatakse. Tundus lahe kool.

Pidime kohal käima kolm päeva nädalas. Esimese perioodi ehk veerandaasta käisin enam-vähem kenasti koolis, aga koos septembri värskete koolireklaamide ja meluga, mis ajutiselt kohusetunnet süstivad, kadus ka mu õpimotivatsioon.

Juba põhikoolist alguse saanud tundide üle laskmise kiusatus süvenes. Veelgi enam oli tunne, et ega ma riiklikult ei pea siin ju olema. Seaduse järgi ulatus varem koolikohustus põhikoolini või 17-aastaseks saamiseni (täpsustus: alates läinud õppeaastast kehtib kohustus kuni 18-aastaseks saamiseni või kutse- või gümnaasiumihariduse omandamiseni). Edaspidi tee, mis tahad.

Vene keelega läks sama halvasti edasi. Mingit uut hingamist ei tulnud. Käisingi vaid kõige esimeses vene keele tunnis, pärast seda mitte üheski. Oligi lihtsalt üdini siiras tunne, et ei viitsi, ei oska, ei taha.

Oligi lihtsalt üdini siiras tunne, et ei viitsi, ei oska, ei taha.

Kooli keldrikorrusel oli niinimetatud vaikuseruum. Meie kutsusime seda teeruumiks, sest laual oli teekann, teekotikesed ja topsid. Saime seal alati enne tunde kokku. Tavaline mõte oli, et esimesse tundi me ei lähe, võtame rahulikult, pole mõtet punnitada. Siis oli vaikselt kohe-kohe teine tund algamas, aga toidud olid juba Grossi poest ostetud. Just – sööme siin, ei hakka ju kugistama! Ja nii läks päeva lõpuni.

Vahepeal käisime tänava ääres suitsetamas. Selle kohta ei öelnud möödakäijad kunagi midagi, sest nad eeldasid, et täiskasvanute gümnaasiumis, nagu nimi ütleb, õpivad täisealised. Las siis parmutavad seal. Ma olin tegelikult alles 16-aastane.

Korea keel

Kuigi mul oli koolis kohustuslike ainetega väga raske, võtsin juurde ka valikaine – soome keele. Stay delusional, they say. Mõtlesin, et soome keel on meie omale ju niivõrd sarnane, ja kui seal hästi läheb, tõuseb ka üldine õpimotivatsioon. 

Laadisin telefoni ligi 30 keeleõppeks mõeldud äppi, proovisin nad kõik läbi, tegin lausa uurimuse, mis on parimad, need jätsin alles ja jäin kasutama. Äpis hakkasin õppima korea keelt; see ei läinud lausa halvasti. Äkki aitas see, et õppisin iseseisvalt, ainult oma tahtest? Siiski ajas närvi, miks ma tähti kirjapildi ja häälduse vahel segi ajan, miks mulle sõnad meelde ei jää, jne. Ometi tegelesin korea keelega mitu kuud. Sõitsin bussiga Lasnamäelt Mustamäele, panin klappidesse muusika ja hakkasin telefonis keeleharjutusi lahendama.

Esimese poole aasta jooksul lasin soome keele vaid paar-kolm korda üle, mis minu kohta oli kõva saavutus. Mul olid seal endiselt teatavad lootused. Pärast üht puudutud tundi tekkis aga kibe tunne, et oeh, ma olen juba maha jäänud, äkki ei olegi enam midagi teha… Siis ma ei läinud ka järgmisse tundi ja jäin veel rohkem maha. Lõpuks oligi kööga. Nii koolis kui äpis. Moi on tere ja… jah. Ega rohkem väga midagi meelde ei tulegi.

Ajaloos oli võrreldes teiste ainetega nagunii rohkelt iseseisvat õpet, sestap sealsetesse tundidesse ei pistnud me oma nina üldse. Lõpuks juhtus nii, et terve õppeaasta ülesanded tegin ma hiliskevadel paari päevaga. Anusin, et ema ostaks kolme euro eest kasutaja ühel veebilehel, kuhu koolides kasutusel olevate ainete materjalid ja töölehed vastustega üles laetakse. Nii istusin ja vehkisin muudkui maha. Ma ei hakka varjama, see oli nii hea tunne. Aasta otsa ei teinud mitte sittagi, aga nüüd ajan paari päeva asja joonde. Eduelamus. Vahet pole, mis viisil.

Mis mind veel ei huvitanud… Geograafia näiteks. Miks mind peaks kottima, mis kivi meist siin praegu kolm meetrit allpool maa sees on? Täitsa savi. 

Mis mind veel ei huvitanud… Geograafia näiteks.

Minu teema, milles ma ei pea ebainimlikult pingutama, on pigem loogika, matemaatika. Mul polnud seal just väga head hinded, aga sain võrreldes teiste ainetega matemaatikas paremini hakkama. Ega keegi meid ei nõustanud, mis on meie tugevused-nõrkused, pigem tuli see kuidagi ise välja selgitada.

Mu parim sõbranna ei osanud üldse matemaatikat ja ma tundsin end hästi, kui teda õpetada sain. Tema peas lihtsalt ei olnud seda mingit justkui ilmselget, vaikimisi loogikasüsteemi, mida minul ei olnud näiteks keeltes. Peast arvutamisega ma päris hulluks minna ei oska, aga paberil võin igasugu asju arvutada.

Sain järgmisse klassi edasi, aga tingimus oli, et mul on maksimaalselt kaks kuud aega, et 10. klass korda teha. Niisiis ootas mind sügisel suur amps: hakkasin korraga tegema nii 10. kui ka 11. klassi. Kuid häda oli selles, et enamik õpetajatest ei võtnud mind enda juurde järeltööle – oli küll järeltööde klass, aga see tehti lahti alles kuu aega pärast kooliaasta algust. Nii jäi mul järele vastamiseks vaid napp kuu, lõpuks kaks-kolm nädalat. Alguses pusisin küll, aga siis lõin käega. Mind ootasid uued väljakutsed. 

Esimene töökoht

Kandideerisin tööle, sain ühte suurde Tallinna kesklinna kaubanduskeskusesse. See oli mu elu esimene töökoht, esimene töövestlus. Alustasin oktoobris. Töötasin letis, teenindasin kliente ja panin neile toitu karpidesse.

Küll aga hakkas mul seal nii kohutavalt palav, et käisin korra tunnis meie suures tööstuslikus külmkapis. Lihtsalt seisin seal. Kui tuli mõni ülemus, üritasin jätta mulje, et otsin midagi. Kui kolleegid, siis polnud vaja. Nad teadsid, et mul on kogu aeg palav. Telefoni ma kunagi kaasa ei võtnud, muidu saanuks pealesattujad öelda, et scrollin niisama TikTokis või kuskil.

Töö oli täitsa normaalne. Viimaks oli see ju ikkagi päris asi. Ma sain palka. Ma tundsin end kasulikuna. Olin 17-aastane. 

Ma sain palka. Ma tundsin end kasulikuna. Olin 17-aastane. 

Jaanuari alguses juhtus imelik lugu. Läksin hommikul tööle, aga siis tuli letivanem ja ütles, et pean minema ülemuse kabinetti. Okei, tegelen kliendiga ära ja siis lähen. Toppisin jääkapsast ja saiakuubikuid karpi ja mõtlesin, et no mida jama nüüd? 

Läksin kabinetti, lihtsalt seisin seal. Boss võttis minuga rääkides aega, ütles, et istu maha. Ma ütlesin umbes vastu, et köögis on praegu päris kiire, tahaks teistele appi minna. Boss jätkas, et ei, ei, istu ikka maha. Siis libistas ta mu ette lauale vaikides paberi. Seal oli kirjas, et pean lahkuma. Võib-olla oli seal kirjas ka põhjus, võib-olla mitte. Ma tegelikult ei lugenudki seda korralikult, ei suutnud. Olin šokis.

Siis ütles ka ülemus, et täna on mu viimane tööpäev ja rohkem pole vaja tulla. Tema sõnul olevat see töölepingu lõpetamine, osapoolte kokkuleppel. Aga minuga polnud midagi kokku lepitud! Ülemus pakkus, et nad maksavad mulle terve jaanuari palga. Ja vaadaku ma ise, kas tahan tolle päeva lõpuni teha või kohe ära minna. Lonkisin kööki tagasi, võtsin põlle eest ja tulin tulema. 

Eks nad olid juba varem vihjanud, et ma olen liiga aeglane. Lisaks meenus, et ülemus oli ka varem ääri-veeri uurinud, kas mõtlen mujale minna, mõne teise töö peale. Justkui andis märku, et ma hakkaks juba teisi kohti vaatama.

Kodus läks päris mitu nädalat, et jõuaks kohale, et ma ei käi enam tööl. Erinevalt koolis käimisest olin tööga täitsa harjunud. Tunne oli selline, et graafikus on lihtsalt veidi pikem paus, aga varsti saan ikka armsasse salatikööki tagasi. Palavusse, mida leevendavad külmkapi-pausid.

Jaanuaris passisin niisama, veebruaris hakkasin uut tööd otsima. Ma ei osanud aimatagi, et töö leidmine võib nii keeruline olla. Käisin kuni suve alguseni pea iga nädal ühel-kahel töövestlusel: riidepoodides, kiirtoiduputkades, kus iganes. Ei näkanud kohe üldse. Imestasin, kuidas ma toiduletti niimoodi esimese raksuga sisse murdsin. See tundus uskumatu.

Kooli ka tagasi ei läinud, isegi mitte teeruumi aega surnuks lööma. Ei tahtnud minna, ainevõlg oli üüratu. Pabereid pole veel välja võtnud, nii et olen endiselt hingekirjas.

Jõusaali koristajaks

Nii jäingi ma kuidagi ripakile. Pärast vallandamist ei käinud ma ligi aasta otsa koolis ega tööl. Vahepeal jõudsin täisealiseks saada.

Aasta lõpus õnnestus aga jalg ukse vahele saada ühes Kristiine keskuse rõivakaupluses, kuhu mind võeti jõuluabiliseks. Selline tööotsake. Pood oli tohutult suur, mitu korrust, aga nad olid väga understaffed. Õhtuti olin sisuliselt üksinda meesteosakonnas. Seal läks ikka korralikult lappama. 

Kuna kogu aeg käis hull möll – samal ajal tuli paigutada kaupa, lappida riideid kokku ja korda, nõustada kliente –, ei saanud ma kassat piisavalt selgeks. Tõtt-öelda lootsin, et kuna olen vaid jõuluabiline, ei peagi ma kassat oskama. Nii panin ma õhtuti meestekorruse kassad üldse kinni ja suunasin kliendid ülemisele korrusele maksma. Naisteosakonna neiu oli mu peale, täiesti arusaadavalt, tulivihane, sest ka tema oli üksinda. Kusjuures tema kassa läks vahepeal üldse lukku, mistõttu istus letiserval hunnik klientide sularaha, mida me ei saanud kuhugi ära panna.

Naisteosakonna neiu oli mu peale tulivihane.

Iga päev või vähemalt ülepäeviti tõstsid disainerid tootegruppe poes ringi. Niipea kui sain saaliplaani selgeks, tuli aga vaba päev ja naastes ootas täiesti uus maailm. See oli õudusunenägu. Kui poodi tuli mõni nipsakas klient, kes rääkis, et “kuskil tagapool oli selline kohev valge kampsun ja mul on seda otsekohe vaja”, siis pidin piinlikkusest silmi vidutades temaga mööda poodi ringi tiirutama, samal ajal kui kõik muud ülesanded kuskil eemal kuhjusid. 

Kui enne jõule läks eriti kiireks, anti meile korraldus, et me ei tohi kliente riiete otsimisel aidata. Samas ei tohtinud me seda neile otse välja öelda. Selline vältiv krüptiline suhtlus inimestega oli väga kummaline. Mõni palus nii kaua abi, et pidin talle otse välja ütlema: meil pole lubatud teid aidata.

Õnneks sai see tööots peagi läbi. Isu mõnes kaupluses töötada oli aga läinud.

Unistus oma pesast

Möödunud aasta sügisest praeguseni töötan poole kohaga ühes jõusaalis koristajana, öösiti, neli tundi, kella kümnest kaheni. Mustalt. Tööandja maksab kinni öise taksosõidu koju, see on tore. Saan ka ise jõusaalis tasuta treenida ja sõbragi kaasa võtta. Ise ma eriti ei treeni, aga ema plaanib varsti võimalust kasutada küll!

Lähen tavaliselt tund enne õhtust sulgemist kohale ja hakkan pihta kohtadest, kus inimesi on vähem, siis liigun masinate ala peale, viimasena riietusruumid, kui hiliseimad rassijad on koju läinud. Selles mõttes pole elul häda, mul on töökoht, aga mõtlen vaikselt ka oma elamisest. 

Mul ei ole hetkel tervisekindlustust. See, et ma endiselt täiskasvanute gümnaasiumi nimekirjas olen, ei aita; ma peaksin seal ka aktiivselt õppima. Ema väga palub, et ma end taas töötuna arvele võtaks, siis tuleks ka ravikindlustus. Aga ma hetkel ei julge seda teha, kuna võib-olla jään vahele, et ma ikkagi mingit tööd teen, ka mustalt.

Sel aastal olen üritanud mitu korda uuesti Ozempicu süstimisega alustada. Aga kui pikem paus on sisse jäänud, on kõrvalmõjud kohe hullemad. Ühel ööl olin tööl, koristasin jõusaalis, järsku hakkas pea nii meeletult ringi käima, et tundsin, et kohe hakkan kohutavalt oksendama. Õnneks ei hakanud, aga see tunne oli nii rõve. 

Ühel ööl olin tööl, koristasin jõusaalis, järsku hakkas pea nii meeletult ringi käima.

Kodus läksin magama, aga tõusin korraks üles, et vett juua. Kõndisin tagasi magamistuppa, kui kogu see vesi tuli minust välja. Kohe tekkis hirmus janu, jõin, ja oksendasin uuesti. Proovisin lihtsalt nii kaua, kuni viimaks midagi sisse jäi. Kõik tulitas. Kuradi Ozempic. Selle nõel iseenesest ei ole midagi hullu, see on nagu paks pastakas. Krutid endale doosi valmis ja suts, torkad jalga või naba ümber. Aga oleks see vaid suurim mure, tõepoolest.

Nagu ütlesin, tahaksin ema juurest välja kolida, päris oma pesa. Juba kümneaastaselt leelotasin, et tahan üksi elada. See ehk annaks elule mingi uue väljavaate. Aga selle praeguse 300–400 euroga kuus ei saaks ilmselt normaalsemat üüritubagi. Samas saan aru, et hariduseta noori ei oota vist kuskil mingi hea ja kõrgepalgaline töökoht. Nii et pole mõtet kurta. 

Suurim mure on praegu ikkagi ravikindlustus. Ehkki tervisekassa kataks vältimatu abi, näiteks õnnetuse korral EMOsse sattumise, siis kogu plaaniline ravi, uuringud ja operatsioonid tuleks mul enda taskust kinni maksta. Ilmselt tuleks võtta järelmaks. Näiteks hiljuti, kui mul oli kõrvapõletik, snäkkisin lihtsalt kodus leiduvaid valuvaigisteid. 

Hoog sisse

Mida siis minusuguste noortega, kes ametlikult ei õpi ega tööta, teha saab?

Üks asi, mille üle rõõmus olen, on Tallinna linna tugiprogramm “Hoog sisse”, mis aitab noortel leida oma tee tagasi õppimise, töö või igapäevaelu rütmi juurde. Nõustajad kohtuvad noortega neile turvalises kohas, kõnnivad nendega õues, räägivad elust, mitte vaid tööst ja õppest. Samalaadne töö toimub üle Eesti ja sageli ka kohalike omavalitsuste “vaiksetel radadel”.

Mina sattusin “Hoog sisse” -programmi nii, et nad helistasid mu emale. Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrisse oli kogemata saanud kirja tema number. Igatahes, minuga tegeleb nüüd nõustaja-noorsootöötaja Kairi, kes on kõige armsam inimene maailmas. Ma käiksin tema juures ilmselt ka siis, kui peaksin selle eest maksma. Ta tegi minuga alguses paar telefonikõnet; meil tekkis kohe hea klapp. 

Mis saab minust edasi? Kool jäi pooleli, ma ei oska öelda, kas ma sinna tagasi lähen. Samas olen alles 20-aastane; ehk on mul veel aega.

Mul ei ole erilisi unistusi. Tahaksin võita lotoga palju raha, kolida linnast välja ja elada oma väikeses majakeses keset põlde ja metsasid, kus ma ei pea aina inimeste ja arvamuste keskel olema. Töötada ma ei taha. Kes see ikka tahaks. Või?

Mul ei ole erilisi unistusi. Tahaksin võita lotoga palju raha.

Elukaaslast ma aktiivselt ei otsi. Kui keegi juhuslikult mu ellu satub… Mine sa tea. Kui ma olin eelmises suhtes, tundsin end üllatavalt hästi. Panin n-ö hea elu suhte arvele. Aga lahku minnes kadus järsku eneseusk. Seetõttu katsun hetkel keskenduda endale. Ma arvan, et enne iseendaga päriselt sõbraks saamist ei peagi kuhugi kaugemale püüdlema. Pärast seda on aga kõik võimalik. 

*Andmed pärinevad sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist STAR.

Tallinnas tegeleb NEET-noortega tugiprogramm "Hoog sisse". Kui tunned, et vajad nõu või abi, kirjuta meiliaadressil: hoogsisse@tallinnlv.ee. Teenus on tasuta.

Samalaadne töö käib ka mõnedes teistes linnades ja valdades. Abi saamiseks pöördu kohaliku omavalitsuse noorsootöötaja poole ja küsi, kas nad oskavad aidata.