Ma olin turvamees

Tere!

Soovin kandideerida Teie firmasse turvatöötajaks. Ausõna, olen norm vend.

Parimate soovidega!

Lühidalt minu taustast. 24-aastane, pärit Tartust. Omandanud põhihariduse Tartu Waldorfgümnaasiumis, kus alustasin ka gümnaasiumiõpinguid, aga… ei tulnud välja. Õppimise asemel keskendusin siis hoopis spordile, tegelesin aastaid ratsutamisega, esialgu Eestis, siis juba Saksamaal ja Hollandis. Töötasin professionaalse ratsutajana ehk treenisin hommikust õhtuni rikkurite hobuseid, et nad saaksid need jälle suure raha eest maha müüa. Erinevatel põhjustel – okei, peamiselt kuna see töö oli sitaks faking kurnav ja mitte kõige tulusam  – otsustasin sportlaskarjääri pausile panna ja kolida tagasi Eestisse. 

Olles nüüd juba suurilmamees, leidsin, et Tartu mind enam ei tõmba ja sihiks sai Tallinn. Selleks oli raha vaja. Avasin tööportaalid ja hakkasin tööd otsima. Mida siis pakutakse põhiharidusega ekssportlasele? Aa, ja vahepeal otsustasin ka gümnaasiumiga uuele katsele minna. Seega põhiharidusega, poole kohaga gümnasistile, endisele sportlasele… 

Ausalt öeldes oli päris masendav kammida päevast päeva läbi töökuulutusi ja saada aru, et tegelikult ei taha mitte ühelegi neist kandideerida. Iga scrollimisega muutusid standardid madalamaks ja enesetunne halvemaks. Kuna iga väljavaade tundus ühtviisi mõttetu, hakkasin kandideerima suht valimatult – äkki joppab ja leian vähemalt enam-vähem normaalse koha, enam-vähem normaalsete inimestega.

Töövestlus

Mind kutsuti kolmele töövestlusele: kahe Eestis üsnagi tuntud turvafirma ning ühe robottolmuimejaid müüva ettevõtte poolt. Vastavalt siis turvatöötaja või tolmuimejamüüja ametikohtadele. Käisin kõigil kolmel vestlusel ära ja valik jäi minu teha – kas turvameheks või müüjaks. Hmm… otsustasin hakata turvameheks. Ainult et kummas firmas?

Töövestlus oli mõlemas kohas vägagi sarnane – kiire ja konkreetne. Väikeses ikea-modernses kontoris võttis mind vastu keskealine härrasmees, kes oli arvatavasti aastakümneid samas ettevõttes töötanud ning läbi viinud sadu selliseid vestlusi. “Eelnev töökogemus? Palk sobib? Millal alustada saad?” Mõlema vestluse puhul jäi tunne, et töötajaid pigem napib ning uusi inimesi on hädasti vaja. Koolis käimine nende jaoks probleemiks ei olnud, ainsaks murekohaks ehk vähene vene keele oskus, muidu olin ideaalne kandidaat. Sain aru, et töökoht on soovi korral minu. 

Erinevuseks osutus palgasüsteem. Firma, mille kasuks lõpuks otsustasin, maksis küll põhitöötasuna vähem, kuid sellele lisandus ka tulemustasu ehk teatud summa iga kinnipeetud varga kohta. See tundus nagu hea variant, et oma sissetulekute üle veidi rohkem kontrolli omada. Kui näpud päris põhjas, siis saab rohkem pingutades ka rohkem teenida. Iga ärahoitud varguse eest lisandus palgale 25 euri ja pool varguse summast. Ütlesin oma jah-sõna ning mõne päeva pärast oli leping allkirjastatud.

Iga ärahoitud varguse eest lisandus palgale 25 euri ja pool varguse summast.

Enne tööle asumist tuli läbida tervisekontroll. Mingil põhjusel olin sinna minnes isegi veidi närvis. Jõudsin suure, suhteliselt mahajäetud välimusega betoonlahmaka ette. Tundus väga kahtlane, aga aadress oli õige ja uks lahti. Koridori, mida ääristasid kindlasti juba aastaid kasutusest väljas olevad  büroo- ja äripinnad, lõpus paistis lift, mis viis küll ainult neljandale korrusele. Viiendale, tervisekontrolli, tuli ikkagi trepist minna. 

Järgmisest kõledast koridorist leidsin õige kabineti ukse ja istusin koos teiste tüüpidega oma korda ootama. Enne kui silmad telefoni naelutasin, mõtlesin korra, et kes need inimesed on ja mis mul nendega ühist on? Varsti kuulsin trepikojast kõva venekeelset vandumist ning mõne aja pärast pressis end suure hingeldamise saatel uksest sisse kuldhammaste ja karguga tugevalt ülekaaluline mees, kaasas sama ankeet, mis mul (Turvatöötaja tervisekontroll vms). Ta sai oma kontrolli enne mind tehtud ning väljus kabinetist igatahes rahuloleva naeratusega. Mõni hetk hiljem, kui oli minu kord, sain aru miks. 

Tervisekontroll oli pehmelt öeldes põgus. Küsiti mõned üldised küsimused varasemate haiguste ja elustiili kohta: kas suitsu teen? Alkot tarbin? Spordin? Vastasin, et teen, tarbin ja et olin varem ratsutaja. Siinkohal saime naerda minu eelneva karjääri üle, kui tädi küsis, et kas ratsutasin äkki kepphobusega? Siis küsis raha ja sain minema. Selle kogemuse maksis õnneks kinni tööandja. 

Esimesed neli kuud võib turvamehena töötada ilma igasuguse ametliku väljaõppeta. Pikemas perspektiivis tuleks see paarinädalane väljaõpe siiski teha, õnneks või kahjuks minu karjäär selleni ei küündinud. Õpe maksab mõnisada eurot ning ideaalis tasub ka selle tööandja. Sellisel juhul peab mingi kaks aastat kindlasti selles ettevõttes töötama, muidu maksad ise kinni.

Esimesed neli kuud võib turvamehena töötada ilma igasuguse ametliku väljaõppeta.

Väiksemamahulisi koolitusi oli minu sealse aja jooksul mitmeid, kuid kooli tõttu jõudsin neist küll ainult ühele ja sedagi üsna karjääri lõpusirgel. Olin siis juba töökohta vahetamas, koolitus toimus samal päeval kui andsin sisse lahkumisavalduse. Siiski õpetati seal mulle lõpuks selgeks, kuidas kasutada igapäevaseid (ja kohustuslikke) töövahendeid nagu pipragaas ja käerauad, käidi läbi mõned enesekaitsevõtted, olukordade seaduspärane ja eetiline lahendamine jms. Parem hilja kui mitte kunagi. 

Kaubanduskeskuse vahetus

Äratus 7.20. Ülikond selga. Bussi peale. Bussiga 47 minta teise linna otsa. Kuna kooli tõttu ei olnud ma nõus tegema öövalveid, sai minu “objektiks” üks tavaline Tallinna kaubanduskeskus. Esimene vahetus kestis üheksa ja pool tundi. Vahetused olid kas pikad või väga pikad, kuni 16 tundi, ja jagunesid laias laastus kaheks – kaubanduskeskuse ja toidupoe vahetusteks. Sisseelamise mõttes alustasin lihtsamatest ehk keskuse vahetustest. 

Jõudsin objektile viisakad minutid enne vahetuse algust ja helistasin mulle varem edastatud numbrile. Boss tuli uksele vastu ja juhatas mind läbi koridoride väikesesse akendeta ruumi. See oli meie põhiline tööruum: laud, ekraanid, turvakaamerate pildid, kaks tooli, nurgas väike külmkapp, selle peal kleepuv mikrolaineahi ja filterkohvi kann. Laes turvakaamera, sest nii nagu sina jälgid inimesi, jälgitakse ka sind. Katsuda seal ruumis midagi eriti ei tahtnud, tegelikult oli päris vastumeelt ka sellele päevinäinud ja vähemalt minu kujutluses läbihigistatud toolile istuda. Hais… Ruumis lõhnas nagu ühes väikeses ventileerimata ruumis, kus keegi juba aastaid tundide viisi istub, hingab, higistab, sööb ja joob. Tahaks öelda, et seda ei pannud varsti enam tähele, aga panin küll.

Selles kleepuvas kuubikus istumiseks olin selga ajanud lausa ülikonna. Jalanõud, püksid ja vöö ning turvafirma logodega kaunistatud pintsaku, samuti särgi ja lipsu, mille olin juba varem tööandjalt kätte saanud. Nüüd lisandusid vormile ka pipragaas ja käerauad, mis pidid igal hetkel kaasas ja kasutusvalmis olema. Sellest, kuidas neid kasutada, sain ülemuselt küll paarilauselise ülevaate, aga ei midagi põhjalikumat. See oli päris veider. Ja naljakas. Kuidagi nagu eeldasin, et sellisel teataval võimupositsioonil olevad inimesed teavad päris täpselt, mida teevad. Aga ju siis mitte alati. Lisaks kuulus komplekti veel raadiosaatja koos kõrvamonitoriga, mis pidi terve päev kõrvas olema ja tegi lõpuks sitaks haiget, ja kaela riputatav töötõend, ilma milleta sa turvamees ei olnud.

Vormile lisandusid pipragaas ja käerauad, mis pidid igal hetkel kaasas ja kasutusvalmis olema. Sellest, kuidas neid kasutada, sain ülemuselt küll paarilauselise ülevaate, aga ei midagi põhjalikumat.

Ülikond istus iseenesest hästi ja tekitas endalegi suht „bossi“ tunde. Niimoodi võis tähtsa näoga ringi jalutada küll. Samas oli selle “bossi” tunde sees väga selge teadmine, et kedagi tuttavat tööl olles kohata päris kindlasti ei tahtnud. Ikkagi piinlik oli. Et võiks eluga ikka midagi enamat teha, kui kuskil suva kaupsis turvamees olla. Võimalusel vältisin sõpradele ja tuttavatele oma uuest töökohast rääkimist, kuid kui see jutuks tuli, siis sain vastuseks pigem imestunud pilke ja küsimusi: “Turvameheks? Ma arvaks, et sul on nagu rohkem potentsiaali…”

Minu otsene ülemus oli umbes 50ndates mees ja tema hakkas mulle siis seletama, kuidas kogu see elu käib. Tegemist oli oma tööd väga tõsiselt võtva inimesega ja turvameheks olemine oli tema jaoks ikkagi auasi. Seda esindasid ka kohvi-, ketšupi- ja vereplekid tema särgivarrukal. Särgi oleks saanud ju tegelikult uue küsida, aga ilmselt oli plekkidel sentimentaalne väärtus. Igaüks neist jutustas oma loo. Kuulsin neid lugusid lõpuks ikka mitmeid ja mitmeid kordi, peamiselt varaste “ära väänamisest” ja muust sellisest. Lugusid saatsid ka turvakaamera lindistuste klipid, mille ta oli salvestanud oma isiklikku kaustakesse tööarvutis. Minu teada polnud selline videomaterjali salvestamine küll lubatud, kuid ei hakanud autoriteeti siinkohal korrale kutsuma. Ta oli seda ametit pidanud ikkagi juba aastakümneid. Tegin hoopis näo, nagu ma kuuleks lugu esimest, mitte neljandat või viiendat korda, ja noogutasin innukalt kaasa. Pingutuse tulemuseks sain umbes kolmandal päeval tunnustuse, et olen “norm vend” ning et minulgi on lootust kunagi objektivanemaks saada.  

Töökorraldus oli suhteliselt lihtne: paar tundi turvaruumis kaamerapiltide vahtimist ja siis paar tundi keskuse peal ringi jalutamist, lisaks tuli iga paari tunni tagant tervele hoonele tiir peale teha, vaadata, et ei toimuks midagi kahtlast. Peamine jauramine käis ümber asotsiaalide, narkarite ja joobes inimeste, et need keskuse rahulikku toimimist oma tegevusega ei häiriks. Tore oleks kui keegi kuskil üledoosi ei saaks ja ära ei sureks. Üldjuhul sai kahtlusi tekitava inimesega jutule ning kui ta suutis enam-vähem sirgelt oma teed minna, oli ta siis paukus või purjus, olin mina oma töö teinud.

Halvemal juhul tuli inimene aga kinni pidada, turvaruumi viia ja jääda vastavaid abijõude ootama. Võib arvata, et selline vabaduse piiramine ei meeldi kellelegi, eriti aga mitte siis, kui oled maani täis, ei suuda ei istuda ega astuda, nina korduvast näoli kukkumisest verine. Toimetasin sellises seisus härrasmehe kinnipidamisruumi ootama “taksot” kainestusmajja. Kuna ta ei kujutanud endast otsest ohtu, siis ei olnud me politseile just prioriteetne väljakutse ja “taksot” tuli oodata pikemat aega. Täiesti tavaline oli oodata patrulli saabumist kaks, kolm, isegi neli tundi. See oli aga tüütult pikk aeg ootamiseks nii meie endi kui ka meie kinnipeetu arvates, selle kinnituseks kuses ta meil demonstratiivselt terve kinnipidamisruumi täis. Pärast vist kukkus ise veel sinna sisse. Minu õnneks lõppes mu vahetus enne, kui temaga edasi tegeleda tuli. Väga tõenäoline, et politsei ei jõudnudki kohale ja vähe kainemas olekus lasti tal minna.

Täiesti tavaline oli oodata patrulli saabumist kaks, kolm, isegi neli tundi.

Toidupoe vahetus

Kuna olin ikkagi “norm vend”, siis sain päris ruttu ka “ametikõrgendust”. Pärast umbes nädala jagu keskuse vahetusi lisandus ka toidupoe vahetus. Või noh, toidupoe kuubik. See oli veel väiksem, aga enam-vähem sama kleepuv. Seinas metalltoru, mille külge vajadusel vargaid käeraudadega kinni aheldada, ja kardin, millega neid omakorda hoolega hoitud ametisaladustest ehk turvakaamerapiltidest eraldada. 

Toidupoe vahetus tõi kaasa aga juba 16-tunnised vahetused. Hommikul kella seitsmeks kohale ja õhtul üheteistkümnest jälle välja, 47-minutiline bussisõit koju, et magada kiire iluuni enne järgmist vahetust või koolipäeva. Kuigi selle 16 tunni sisse mahtusid ka loetud suitsupausid ning paar ringi läbi toidupoe, möödus ülejäänud aeg istudes ja ekraane vahtides. Et silmad päris ära ei väsiks ja jalad kangeks ei jääks, tuli leida põhjust, et liigutada. Tuli hakata vargaid otsima. 

Mul oli nüüd uus mentor, seekord umbes 30ndates mees. Jällegi oli tegemist oma töösse väga tõsiselt suhtuva inimesega. Mingis mõttes. Kui jälgida teda umbes paar-kolm tundi täispikast tööpäevast, oli tegu mustertöötajaga – fokusseeritud, süsteemne, tähelepanelik. Tuvastas ja pidas kinni märkimisväärse hulga vargaid ning pidas ise Excelis veel selle kõige üle arvet. Tema enda hinnangul toimus selles konkreetses poes umbes paarsada vargust päevas ja oma treenitud silmaga suutis ta neist vahele võtta kuskil viieteist ringis. Kuigi selline kinnipidamiste protsent ei pruugi just eriti kõrge tunduda, tuleb arvestada, et see on siiski vaid mõne tunni töö tulemus. 

Ülemuse hinnangul toimus poes umbes paarsada vargust päevas ja oma treenitud silmaga suutis ta neist vahele võtta kuskil viieteist ringis.

See tähendas talle ka päris head lisatulu – kolme päevaga võis ta niimoodi juurde teenida terve kuupalga. Seega teenis ta enda sõnul “rohkem kui mu ülemused kokku, nahhui, vittu, raisk”. Väidetavalt oli tema keskmine kuupalk 6000–7000 euri, rekord-tulemus aga 12 000. Selle eest võiks nagu piinlikkustundest üle saada küll… Mul ei olnud põhjust tema sõnades kahelda ja tegelikult ei olnud mul isegi võimalust neis kahelda, sest enne kui ma midagi vastata jõudsin, oli mul tema konto väljavõte nina ees. Summad olid tõepoolest suured. Nii pluss-märgiga kui ka miinus-märgiga. 

Siit tuli välja tema süsteemi teine pool. Teha paar tundi tulusat tööd, et siis ülejäänud aja telos kasinni mängida. Ta ei teinud oma sõltuvusest ka saladust: “See vittus, jaa, aga no, mis teha putsi küll”. Vahel käis kasiinos kohapeal, aga enamasti mängis telefonis tuhandeid ja tuhandeid maha. Igatahes oli tal imetlusväärne süsteem oma sõltuvuse rahastamiseks, kõik sendipealt tabelisse kantud ja välja arvestatud. 

Aga kuidas siis ikkagi selliste summadeni jõuda? Ehk siis, kuidas vargaid kätte saada? Peamine juhtnöör, mida siin järgida, on see, et kõik varastavad. Kui esialgu arvasin, et esmaseks filtriks on ilmselt inimese välimus, siis selgus, et minu hüpotees ei pidanud paika. Nii nagu varastavad vaese väljanägemisega inimesed, varastavad ka väga rikka väljanägemisega inimesed. Ka kuldsed krediitkaardid ei ole siinkohal mingi näitaja. 

Kõik varastavad: nii nagu varastavad vaese väljanägemisega inimesed, varastavad ka väga rikka väljanägemisega inimesed.

Teine põhimõte on see, et kõike varastatakse. Sama järjekindlalt nagu on kasvanud inimeste majanduslikud raskused, on viimastel aastatel tugevas tõusutrendis ka poevargused. Järjest enam varastatakse esmatarbetooteid nagu leiba, vorsti ja võid, ning, nagu ikka, on meeliskaubaks ka alkohol. Väikevarguste kasvule annavad hoogu aina juurde ka iseteeninduskassad, mis võimaldavad esiteks osad toodetest skaneerimata jätta või skaneerida hoopis odavam toode, ning teiseks pakuvad ka teatavat anonüümsustunnet. Kui ei pea vargust sooritades konkreetsele inimesel otsa vaatama, siis pole ka tunnet, et midagi nii väga valesti teeks. Lisaks veel fakt, et üldjuhul väiksema varguse puhul kriminaalmenetlust ei algatata, ning ongi loodud soodne pinnas varguste vohamiseks.

Kui olin asjale enam-vähem pihta saanud, võtsin üle oma kolleegi strateegia. Tegin mõned tunnid korralikult tööd, ülejäänud aja passisin telos. Sättisin end nii, et telefon jääks ilusti turvakaamera ulatusest välja ning et “kõrgematele jõududele” jääks mulje nagu ma vaataks hoolega turvakaamerate pilte. Tegelikult vaatasin “Sõpru”. Selle paari kuuga vaatasin ikka päris mitu hooaega ära. 

Sättisin end nii, et telefon jääks ilusti turvakaamera ulatusest välja ning et “kõrgematele jõududele” jääks mulje nagu ma vaataks hoolega turvakaamerate pilte. Tegelikult vaatasin “Sõpru”.

Varaste püüdmises ma küll oma mentori tasemeni ei küündinud, aga sain neid iga päev kätte umbes kolm-neli tükki. Üritasin teha nii, et hommikul kaks ja õhtul kaks. Vahel võis kogemata ka viis kokku tulla. Sellegipoolest olin väidetavalt tema parim õpilane. Ei teagi, mida sellest arvata. Igatahes tunnustusega ta kitsi ei olnud, kui juba, siis ikka nii, et kõik, kes vähegi keskuse territooriumil viibivad, kuulevad. 

Turvatöötajate kasutada oli ka evakuatsioonisüsteemi helisüsteem, mille abil oli võimalik edastada kiiret ja olulist infot üle terve kaubanduskeskuse, juhuks kui kuskil on tulekahju või mõni muu taoline oht. Või siis tema puhul hoopis sellisteks sümpaatiaavaldusteks nagu “Kaius on pedeee!”, “Kaius on faking homoooo!” Üle toidupoe, üle koridoride, teiste poodide, vetsude, kontorite, parkla. Isegi majavälistest kõlaritest võis seda teadaannet kuulda. Kindlasti ilus täiendus ühele pimedale novembriõhtule. 

Vargad

Kui olin oma hommikused kaks pätti kätte saanud, sättisin end vaikselt “Sõprade” lainele. Üldjuhul saigi päeva üsna rahulikult tehtud. Üks muutuja oli siin veel siiski juures. Lisaks meile jälgisid neidsamu turvakaamerate pilte ka turvatöötajad, kes ise kohapeal ei viibinud. Kui nad midagi tähele panid või kedagi kahtlustasid, helistasid nad meile, meie tegelesime asjaga edasi. Seda juhtus küll pigem harva, aga vahel ikka. Loomulikult oli ka neil iga varga tabamise eest oma rahanatuke võita. 

Lisaks meile jälgisid neid samu turvakaamerate pilte ka turvatöötajad, kes ise kohapeal ei viibinud.

Telefon helises. “Naine lapsevankriga, praegu piimatoodete juures, peitis vankrisse paki juustu ja leiva, jälgi, mis ta edasi teeb.” Jah, märkasin teda juba ise ka. Noor, arvatavasti üksikema, oli korvi ladunud mõned beebipüreed ja ülejäänu sujuvalt vankrisse nihverdanud. Liikus siis rahulikult iseteeninduskassasse, maksis ilusti püreede eest, kuid leib ja juust jäid sinna, kus nad olid. Laps sai oma söögid kätte, aga ise tahaks ju ka midagi. Hea meelega oleks teda “mitte tähele pannud”, aga kuna vihje tuli kõrgemalt, pidin ikkagi sekkuma. 

Lähenesin naisele, tutvustasin ennast, näitasin töötõendit ja palusin tal endaga kaasa tulla. Parasjagu oli kuu lõpp, arvutasin peas, et mitme juustupaki jaoks mul endalgi raha kontol alles võis olla. Jõudsime turvaruumi, panin ukse lukku ja küsisin tšekki näha. Laps magas rahulikku lõunaund, vankri alt leidsin varastatud leiva ja juustu. “Oi, ei, mina ei varasta, ma unustasin, et need seal olid.” Muidugi üsna tavapärane vastus, vähemalt ei saanud seekord sõimata, et “nahhui, teil need masinad ei tööta ju, türa, kuidas ma üldse maksma peaks?” Lubasin, et kui ära maksab, ei juhtu midagi, võime oma eludega edasi minna. Tema mõne euro võrra vaesem, mina jällegi rikkam. 

Võtsin ette oma õhtused kaks ja asusin jällegi ekraane jõllitama. Seekord jäi mulle silma hilises keskeas mees, kes alkoleti ääres esialgu sobivat aega ootas ja siis viinapudeli põue peitis. Võttis kaasa veel ühe saiapätsi ja läks sarnase skeemiga kassadest läbi. Minulgi sama skeem. Pakkusin, et maksame ära ja saabki rahus jooma minna. Tal oli rahadega eriti kitsas, arvatavasti oli pudel viina talle igapäevane teema. Kuna raha pudeli eest maksmiseks ei jätkunud, siis ütlesin, et pean kutsuma politsei. See pani mehe juba hoopis loovamalt mõtlema, ilmselt oli tal politseiga juba eelnevaid kokkupuuteid, mistõttu ta neid ikka mitte mingi hinna eest enam näha ei tahtnud. Pakkus, et teeb paar kõnet ja ajab raha kähku kokku. Kuna see oli tegelikult ka mulle mugavam variant, siis nõustusin. Esimene õlekõrs – kõne emale. “EI OLE ENAM RAHA!” kostus telefonist. Kõik oli juba niigi maha joodud. Tema õnneks sai seda õlekõrt veel kolm-neli korda katsetada, kuni ühe sõbraga ikkagi näkkas – tal oli raha ja nõustus selle ka üle kandma. Tore, ei olekski tahtnud politseid kutsuda.

Inimeste kinnipidamine oli alati kas vähem või rohkem ebameeldiv. Nende rohkem ebameeldivate hulka kuulusid ka näiteks pensionärid. Siin oli kaks ebamugavust tekitavat asja. Esiteks, pensionid on meil väiksed ja pensionärid pigem vaesed. Teiseks oli lihtsalt nõme minna noore nolgina väärikas eas inimesele ütlema, et mida võib teha ja mida mitte. 

Seekord jälle telefon. “Tuleb mees, proovis just teisest poest šokolaadi varastada, vaata, mis teeb.” Tuli ja laduski koti täis erinevaid šokolaaditahvleid. Läksin talle juba varem vastu. Kui ta mind nägi, keeras käigupealt ringi, leidis vähe kõrvalisema nurga ning ladus oma šokolaadid kotist jälle välja. Neid jäi temast sinna maha paarisaja euro väärtuses. Šokolaad jäi seekord jälle söömata või edasi müümata, aga vähemalt sai enam-vähem ausa mehena minema jalutada. Mina teenisin siit oma suurima lisatasu, midagi üle saja euri.

Üldjuhul on üsna mugav viis lisaraha teenimiseks võtta vahele inimesi, kes kaaluvad puu- või juurvilju või saiakesi odavama sordi hinnaga. Õuntega on see kõige lihtsam: odava Poola õuna hinnaga läbi löödud ilusad rohelised Granny Smithid jäävad kohe silma. See vahe pole ka liiga suur kinni maksta, üldiselt seal mingit probleemi ei tule. Panin mingit sarnast õunajama tähele, läksin asjaga tegelema ning jõudsime lõpuks kassasse, et kõik õigesti ära maksta. Seisin seal siis tõsise näoga kõrval, kuni teenindaja kauba uuesti läbi lõi, sendid kassast välja luges ja minu vahele võetud “vargale” raha tagasi maksis. Olid hoopis odavamad õunad… Nice.

Üldjuhul on üsna mugav viis lisaraha teenimiseks võtta vahele inimesi, kes kaaluvad puu- või juurvilju või saiakesi odavama sordi hinnaga.

Tagasi kuubikus. Minu varaste otsimise osa päevast lõppes umbes viie-kuue ajal, kuna siis lõppes tööpäev ka mind jälgivatel inimestel. Üldiselt ma pärast seda enam eriti ei pingutanud. Sain siis ennast veits mugavamalt tunda ja ei pidanud telefoni kaamera eest peitma. “I’ll be there for youuu”. Siia mahtus nüüd veel mingi kümme episoodi ja oligi päev läbi. 

Kuidas saada endiseks turvameheks?

Töötasin turvamehena kaks kuud. Rohkem ei oleks tahtnud ka, polnud päris minu teema. Liiga palju passimist ja üksluisust, 16 tundi üksi haisvas, kleepuvas kuubikus. Töökeskkond ei olnud just kõige meeldivam. Varastega tegelemine oli tüütu, väsitav oli suhelda inimestega pidevalt ainult konflikti pinnalt. Ei leidnud selles töös midagi rõõmupakkuvat. Minu palk nendel kuudel jäi 1200–1300 vahele ja mind ei motiveerinud turvamehena jätkama ka võimalus seda oluliselt kasvatada. Otsustasin lahkuda.

Avaldus

Palun lõpetada minuga __.__.__ sõlmitud tööleping (nr.___-__). Viimaseks tööpäevaks lugeda __.__.__ .

Lugupidamisega!