Ma tahan last saada

Sajad Eesti naised proovivad igal aastal viljatusravi. See võib toimida. Kuid lapse saamine pole kindel ning kõrvalnähud võivad olla julmad. Levila avaldab ühe naise päeviku, milles ta kirjeldab emakssaamise nimel ette võetud teekonda. Last tal veel ei ole.

See on päeviku esimene osa, millele tuleb järg.

Lapsetegu laborimeetodil on igapäevane asi, kuid sellest räägitakse liiga vähe või möödaminnes.

Uudistest näeb, kuidas staarid saavad ise või surrogaatluse abil esiklapse kas või kuuekümneaastaselt, kuid kinnitan, et see ei käi nii lepase reega nagu meediast võib mulje jääda. Emake loodus naist kuuekümneselt enam lapse kandjana eriti ei soosi, veel vähem munarakuküpsetajana. Ja see on fakt. 

Olles ise nüüdseks kehavälise viljastamise kogukonna liige, ei mõtle ma enam, kui eetiline või moraalne selline lapsesaamise viis on. Ma pean kinni haarama lootusest, igast võimalusest, mida meditsiin pakub, et saada esmakordseks emaks, oma rakkudega, oma bioloogilisele lapsele.

Ja ma teen seda kellegi hinnangutest hoolimata. Mind tõesti ei kõiguta enam vanaonu Peetri napsused jutujätkud pere jõululauas, et see ei ole õige viis lapse saamiseks, sest lapsed tulevad ainult loomulikult. Et kui juba temal on neli last kolme eri naisega, siis kõik teised peavad ka tema eeskuju järgima.

Aga ma ei valeta, öeldes, kui kuradi palju haiget võib selline väljendusviis teha. Seda olukorras, kus sa ise võitled lapse saamise nimel ning pead leppima teadmisega, et mees võib surra viljakusvõimelisena, aga naise “parim enne” möödub paraku tema eluea keskel. Ja teaduslikud uuringud viitavad, et naise keskmine viljakuseiga ehk periood, mil ta lapsi saab, näitab langustrendi. 

See on ka põhjus, miks mu lähiringkond minu teekonnast emakssaamisel ei tea. Aga minu puhul on kindel ka see, et enne kuuekümneseks saamist olen ma tahtmise emaks saada hüljanud. Või kas ikka olen?

Musternäidis

Olen millennial ehk Y-põlvkonna liige, sünniajaga aastal 1988. 

Olen ainuke laps, uskumuselt eestlasest kristlane, range kasvatusega. uba rinnapiimaga sisendati mulle, et enne laste saamist tuleb minna ülikooli, leida töö ja luua kodu. Et elu ikka kõigile osapooltele võimalikult lihtne oleks ja kõik oleks soodne ka järelkasvule. Kas kõlab tuttavalt? 

Ei olnud ju võimalik, et pere mulle valetab. Seetõttu ma seda mantrat vankumatult ja kindlameelselt järgisingi. Tegin kõik täpipealt õigesti kõige lähemate tungival soovitusel: käisin koolis, võtsin mehe, sain tasustatud töö avalikus sektoris, ostsin kodu ja autod. Puhkan minimaalselt kolm korda aastas välismaal ja ostan toidupoest seda, mida tahan. Samas tunnen, et olen kõige vaesem inimene maailmas, sest mul on puudu midagi, mida ma raha eest mitte kunagi osta ei saa  – laps.

Tunnen, et olen kõige vaesem inimene maailmas, sest mul on puudu midagi, mida ma raha eest mitte kunagi osta ei saa  – laps.

Selleks ajaks, kui ma olin oma mõttes „valmis“ lapse saamiseks, olin saanud kolmekümne nelja aastaseks. See on karm, kuid bioloogilises mõttes oli minu kell täis tiksunud. Ühtäkki ei saanud ma enam aru, mis ma valesti tegin. Kuhu see aeg kadus, mida mul varem nii laialt käes oli olnud? Aga paberil oli ju kõik korras ning majanduslikus plaanis lausa ideaalne. 

Ma lihtsalt lükkasin selle ühe olulise osa elu planeerimisest edasi, mõistmata, et selle juures ma aega tagasi keerata ei saa. Samal ajal kui kodu ostu ja reisimist saab ajastada absoluutselt igas vanuses. Laps kuulus mu plaanidesse ja on alati kuulunud, ent tuleb välja, et vales järjekorras.

Diagnoos

Oma tervisesse olen alati pigem tähelepanelikumalt suhtunud ja oma ihuarsti vähemalt korra aastas külastanud. Olen täiesti terve, normaalkaalus ja -pikkuses naine; reproduktiivorganid toimivad normaalselt, kõrvalekaldeid ei ole ning proovide-analüüside tulemused on normide piires. Pole kunagi põdenud suguhaigusi ega tegelenud riskantsemat sorti seksuaaleluga. Raseduse vältimine on toimunud teadlikult, arvestades õpikust ja arstidelt pärinevaid seksuaalelu alaseid nõuandeid.

Kui ma ligi neli aastat tagasi võtsin arstiga teemaks, et soovin seitsmeaastase abielu jätkuna pere planeerima hakata, andis arst kohe rohelise tule. Samas oli juba sel ajal ridade vahelt võimalik välja lugeda, et minu soov ei pruugi nii lihtsalt täituda; aeg jooksis halastamatult, tegutsema pidi kiiresti. Arst end aga kordagi nii julmalt ei väljendanud. Tol korral soovitas naistearst kompleksvitamiine ja õpetas arvutama ovulatsiooni aega. Senini aitasid ju pillid ja lühemat aega ka spiraal; kondoomifänn ei ole ma kunagi olnud.

Panime kirja ka uue kontrollaja. Elu parimad kuus kuud abikaasale, ent tuleb tõdeda, et lapsetegu muutus eeldataval ovulatsiooniajal kontrollkellaajaga lahmimiseks. Kuue kuu möödudes olin taas arstil ning sel korral juba koos abikaasaga. 

Testid, proovid, analüüsid mõlemale, ja taas kord nentimine, et kõik on mõlemalt poolt normis, aga last ei paista kusagilt. Naistearst kirjutas esimesed hormoone soodustavad tabletid ja uus kuuekuuline töötegemine kodus hakkas pihta. Ilma tulemusteta. 

Istusin taas naistearsti juure; vahtisime teineteisega tõtt. Naistearst diagnoosis täpsustamata naiseviljatuse ning suunas saatekirjaga kehavälisele viljastamisele ehk IVF-ravile (ingl in vitro fertilisation). Sain haamriga vastu pead ja mind lõigati saega jalust. Tol hetkel olin kohanud mõistet “kehaväline viljastamine” vaid kirjanduses ja väljendi sisu oli meie mõlema jaoks täiesti tundmatu.

Sain haamriga vastu pead ja mind lõigati saega jalust.

Ausalt, ega ma ei tundnudki midagi; niivõrd arusaamatu oli see elu esimene diagnoos. Õnneks oli mu arst väga mõistev ning andis kohe kaasa ka nimed, kelle juurde edasi pöörduda. Tavagünekoloogid nimelt ei tegele kehavälise viljastamisega ise, vaid kontakteeruda tuleb vastava eriarstiga. 

Mäletan naistearsti sõnu väga häguselt, ent tollasest visiidist jäi kõlama mõte, et tuleb võtta kõige esimene aeg, mis saadaval on. Kogusin arsti antud paberid laua pealt kokku, tänasin ja lahkusin kabinetiukse paugatusega, nagu oleks arst olukorras süüdi. Aga minu jaoks oligi. Tema ju selle diagnoosi pani ja saatelehe väljastas! 

Õhtul lendas esimene tass vastu koduseina. Pisarateni jõudis asi alles kolme kuu pärast. Erinevalt minust võttis abikaasa uudise vastu väga rahulikult: korjas tassikillud kokku, tegi uue tassi teed ja suunas lahvatanud energia arsti otsimisele. Sukeldusime koos oma turvalises aiaga kodus maailma, kus me enda arvates olema ei pidanud.

Esimesed süstid

Kõige esimene üllatus saabus siis, kui hakkasin endale kohe järgmisel päeval uue arsti juurde aega kirja panema. Aegasid ei ole saada! Broneerimissüsteemid näitasid esimesi vabu aegu umbes seitsme kuu pärast. Kurat, mul ei olnud ju aega, et veel seitse kuud oodata! 

Käisin korduvalt läbi kõik viljatusravi pakkuvate haiglate broneerimissüsteemid ja tulemus oli suhteliselt üheülbaline: liiga pikk ooteaeg. Saatekiri peaks andma eelise aja saamiseks, aga seda sisestada ei saa. Ja kuna see oli elu esimene saatekiri, siis ma ei osanudki seda kasutada.

Kammisin haiglad helistades läbi. Saatekiri siiski muutis nii palju, et üks Tartu kliinik pakkus aega kohe järgmisel nädalal. Vahemaa Harjumaa kodu ja Tartu vahel ei tundunud suure eesmärgi nimel ületamatu, kuigi siunasin sel hetkel Eesti ravisüsteemi ja maailma tervikuna. 

Uueks raviarstiks osutus üks kolmest spetsialistist, kelle nimi mulle kaasa anti, ja tegemist on oma ala tõelise korüfeega Eestis. Tema jutt oli lühike ja konkreetne: alustame kohe. Ta tegi ülikiire ülevaate kehavälisest viljastamisest ja selgitas mu elu esimest diagnoosi. 

Tema sõnul on täpsustamata viljatus rängim diagnoos, mis olla saab. Veab neil, kellel on olemas konkreetne diagnoos, näiteks kui munajuhad on katki või emakas on väärarenguga, või on lootusetu hoopis sperma, sest siis saab rakendada juba välja töötatud raviviise. Täpsustamata viljatuse diagnoos on võrreldav sellega, et paned klapid pähe ja tulistad pimedas ruumis musta märklauda – see on lihtsalt katsetamine. Võib õnnestuda, kuid seda ei juhtu eriti tihti.

Veab neil, kellel on olemas konkreetne diagnoos, näiteks kui munajuhad on katki või emakas on väärarenguga, või on lootusetu hoopis sperma, sest siis saab rakendada juba välja töötatud raviviise.

Astusin kabinetist välja ühest küljest grammikese targemana, aga teisest küljest puhta lollina. Tundsin, et oleksin pidanud juba enne vastuvõttu guugeldama, et vähegi kaasa rääkida ja rohkem küsida. Samas ütles mu sisetunne, et olen spetsialisti järelevalve all ja ajan õiget rida.

Juba järgmisel kuul ootasid mind süstid kõhtu munarakkude stimuleerimiseks ja esimeseks embrüo siirdamiseks, aga siirdamiseni ma esimesel korral ei jõudnudki. Esimene raviplaan tutvustas nõelte “mõnu” ja andis aimduse sellest, mida tähendab lapsetegu katseklaasi meetodil.

IVF ravi sisu

Kehavälisel viljastamisel on umbes sama palju nägusid kui riigikogus saadikuid. Arstide lemmiklause ongi, et kui üks meetod ei toimi, siis ära anna veel alla, me pole lihtsalt seda õiget leidnud.

Kehavälisel viljastamisel on sama palju nägusid nagu riigikogus saadikuid.

Kõige tüüpilisem viis on teha raviplaan naise loomuliku tsükli järgi. Ja ei tasu lootagi, et kehavälise viljastamise korral süstimisest pääseks. Kui tavaliselt on naiselt oodata iga kuu ühe väärtusliku munaraku valmimist, siis süstidega antakse kehale korraldus neid välja anda palju rohkem.

Sellega tagatakse esiteks valikuvõimalus ja luuakse laboris tekitatud embrüote reserv, mis külmutatakse ja mida saab vajadusel ka hiljem kasutada. Kui embrüoid külmas jätkub, siis saab munarakkude stimuleerimissüstid vahele jätta ehk pool ravist jääb ära.

Minu teekond jätkus nii, et pidin arstile kohe teada andma, kui menstruatsioon hakkab, ja tema kirjutas välja ravimid. Kappasin apteeki, kust väljusin kotitäie ravimitega, mille hinnaks ainult 5 eurot. See oli tõeline üllatus, sest kott meenutas triiki täis poekotti. Osa laadungist ladusin külmkappi ja osa jäi toatemperatuurile.  

Järgnesid otsingud Youtube’is stiilis “how to inject x ravimit”, ja esimene süst munarakkude stimuleerimiseks saigi juba samal õhtul tehtud. Süstide arv ja kogus on individuaalne, aga umbes 15–20 süstiga võib igal katsel arvestada. Kindlasti oled kuulnud inimeste heietusi, et mina küll end süstida ei suuda, ma vihkan verevõttu ja nõelu ja bla-bla-bla… Aga teate, mis? Kui sa oled valiku ees, kas nüüd või mitte kunagi, laps või mitte midagi, siis surud hambad risti ja õpid süstima.

Kui sa oled valiku ees, kas nüüd või mitte kunagi, laps või mitte midagi, siis surud hambad risti ja õpid süstima. 

Tihti teevad süsti ära ka elukaaslased. Mina olen üks neist, kes ei usalda kaasat end süstima, ja proovin selle ise ära teha. Lisaks on meie peres kaasa see, kes nõelu kardab. Korra on mul olnud raviplaan, mille esimene süst tuli teha tuharasse. See on kehapiirkond, millele ma just liiga vabalt ligi ei pääse. Kahtlustan, et abikaasa tegi tuharasüsti mulle tookord kinnisilmi, kuid imekombel läks see õigesse kohta ja ravim sai oma töö ära teha. 

Pärast nädala kestnud hoolikat süstimist sõitsin tagasi Tartusse, et teha ultraheli, mis näitab, kas munarakud on ravile allunud. Seis ei olnud just ideaalne, kuid ka mitte halb, vaid ootuspärane. Sellele järgnes veel nädala jagu süstimist, mis päädis meie esimese kehavälise viljastamisega. Ees oli tundmatu tulevik – huvitav, kuid ka parajalt hirmutav. 

Minult võeti esimesed stimuleeritud munarakud narkoosi all; kaasa toimetas samal ajal eraldi valges toas oma topsiga. Mehi ei panda tavaliselt spermaproovi andmiseks narkoosi alla, kuid kui viljatuse põhjuseks on meespool, võib ka seda ette tulla. Tunni möödudes suundusime tagasi tööpostile.

Selline meelevaldne munarakkude kasvatamine annab tunda eri viisidel. Kõht paisub ja saab süstimise tagajärjel vikerkaarevärvilised laigud. Emotsionaalne tasakaal on sama habras kui kevadine järvejää ning pidev surve emakas ja munasarjades esineb tihti ka valudena.

Kõht paisub ja saab süstimise tagajärjel vikerkaarevärvilised laigud.

Kõige hullemini mõjub minule ja mu kehale protsessi eelviimane faas ehk munasarjade punktsioon (munarakkude väljavõtmine). Keha oleks nagu hakklihamasinast läbi käinud – kõik kohad valutavad hullemini kui terve süstimisperioodi valud kokku.

Tühi lastetuba 

Kui mõlemal partneril on proovid antud, tuleb mängu embrüoloog, kes hakkab kohe laboris katseklaasis bioloogilist materjali kokku panema. Sisuliselt saab paari esimese tunniga selgeks, kas proovid suudavad ise toimetada või peab embrüoloog neid veel omakorda aitama, mis tähendab seemnevedeliku süstimist otse munaraku tuuma. 

Kui viljastumine leiab aset, loetakse viljastunud embrüod kokku ja pannakse kasvama spetsiaalsesse keskkonda. Võib aga juhtuda, et viljastumist ei toimu üldse, ei embrüoloogi abiga ega abita. Samuti võib embrüode areng pärast viljastumist peatuda, mis muudab nad kasutuskõlbmatuks. 

Pärast viljastumist kasvatatakse embrüod umbes 3–6-päevaseks ja siirdatakse emakasse. Sel ajal, kui embrüo kasvab laboris, tuleb naisel jätkata keha ettevalmistamist raseduseks. Jätkub süstimine emaka ettevalmistamiseks, et emakas saaks aru, et embrüo tuleb, ja saaks pesastuda ehk embrüot kasvatama hakata juba loomulikus keskkonnas. 

See teekond võib käia koos süstidega või kombineeritult tablettide ja süstimisega. Eestis lubab seadus siirdada korraga maksimaalselt kolm embrüod; harva tehakse mitmiksiirdeid, sest keha mõistes on ideaalne kanda üksikrasedust. 

Pärast esimest punktsiooni olin ma nii valmis siirdamiseks, et suutsin end veenda, et nüüd saangi emaks. Vähe ei puudunud, et oleksin lapsetoa ära sisustanud; mõttes valisin juba lapsele Inglismaal kooli välja Aga siis käis pauk.

Vähe ei puudunud, et oleksin juba lapsetoa ära sisustanud.

Mõned tunnid enne siirdamisele minekut helistas arst, et paraku siirdamist ei toimu, sest lihtsalt ei ole midagi siirdada – ükski saadud munarakk ei viljastunud. Ometi olime saanud punktsiooni käigus kuus munarakku. Telefonivestlus arstiga möödus nagu udus: oli sõnum, olid sõnad, aga reaalsus meie vahel lihtsalt taandus. 

Arst küsis kolm korda, kas ma olen kuuldel. See kõne tõi kohale tegelikkuse: lapsesaamine on minu jaoks raske. Arst rääkis midagi edasisest, aga ilmselt oli vaikus tema jaoks nii kõnekas, et ta taipas pärast kõne lõppu saata mulle ka täiendava e-kirja. Jätkame uuesti umbes kolme kuu pärast… 

Pärast kõnet suutsin veel mõelda, et Elroni rongipilet läheb raisku ja piletiraha ma tagasi ei saa. Õhtul aga saabusid esimesed valupisarad, viha, enesesüüdistamine, häbi abikaasa ees. Jah, häbi kogu täiega, et mina olengi see, kes ei suuda last anda ja ei olegi naine ega abikaasa. Minu enda väärtus langes komeedina.

Jah, häbi kogu täiega, et mina olengi see, kes ei suuda last anda ja ei olegi naine ega abikaasa.

Nõude loopimisest ei tulnud midagi välja; mul lihtsalt ei olnud jõudu, kuigi vaimusilmas lendas kogu nõudekapi sisu efektse märulifilmi-heliga vastu valget seina kildudeks. Abikaasa vaikis, seedis ja tegi emotsioone välja näitamata ilmselt oma kalkulatsioone. Vahetult enne uinumist sosistas: jätkame. Minu armastus tema vastu kasvas kordades.

Tühjana seisev lapsetuba muutus elevandiks portselanipoes, mida ma järgmistel kuudel isegi ei koristanud. Tegelikult ei külasta ma seda tuba üldse; see on senini meie majas must auk. Seal käib abikaasa. Hoovis seisavad eelmiste omanike laste kiiged, liuväli, suur mängumaja – olen tahtnud seda kombot korduvalt põlema panna, kuid püromaania algeid minus ei leidu. Samal ajal meenutab hoovi mänguväljak mulle iga jumala päev, miks ma seda teen ja miks ma ei tohi murduda. 

Motivatsioon edasiseks nagu kadus; kõik oli mõttetu. Jah, kodus on kuulaja ja tugi olemas, kuid üksinduse ja abituse tunne on absoluutselt kõikehõlmav ja -haarav. Ühtäkki rääkisin abikaasaga nagu õhuga: ta oli olemas, aga mitte käegakatsutav. 

Tõsi, rääkida saab ka arstiga, aga minu jaoks on ta alati olnud see, kes tegeleb reaalse raviga – kehaga, mitte emotsioonidega. Tunnete tasakaalustamiseks on juba teised spetsialistid nagu terapeudid ja raseduskriisi psühholoogid, aga ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas võõras inimene saaks minu emotsioone juhtida.

Aga ma olin augus, ja olen murdunud pärast iga ebaõnnestunud katset.

Aga ma olin augus, ja olen murdunud pärast iga ebaõnnestunut katset.

Valgustus

Ja siis äkki ühel nädalavahetusel, täitsa lambist, kui ma olin pärast esimest ebaõnnestumist kõige sügavamas mustas augus, tuli mulle eikusagilt valgustusmoment: inimkond on nii suur ja lai, et ei ole võimalik, et sa oled oma murega üksi. Alati on kusagil keegi, kes on vähemalt enam-vähem sarnases olukorras. Ma pean selle teise naise üles otsima ja lihtsalt rääkima. Ilma, et mulle antaks hinnangut või hakataks kohe mu mõttelaadi ravima. 

Ja nii sai alguse virtuaalsete tugigruppide otsing. Tegin oma teekonnast Instagrami konto nimega Laboribeebi. Tänaseks olen pidevas ühenduses ligi kahekümne naisega, kes on kehavälise viljastamisega kokku puutunud. 

Mõnel on juba lapsed, mõned alles alustavad. Mõned on nooremad, mõned vanemad, mõned isegi palju vanemad. Samasugused naised nagu mina, samas kohati täiesti erinevad. Me nutame ja naerame koos, me vihkame koos, ning loomulikult jagame kogemusi ja soovitusi. See on koht, kus saab aimu, kuidas meie kliinikud töötavad ning millised on IVF-i eripärad ja ravimeetodid. Seal on naine, kes käib oma teekonda Soomes, ja üks, kes on käinud läbi vist terve Euroopa kliinikud ja nüüd proovib õnne Ameerikas. 

Selline kogemustugi aitab vastu pidada ja annab jõudu. Tore on see, kui kellelgi õnnestub – see ego boost ka kõigile teistele, stiilis, et näete, on küll võimalik, ja tuleb lihtsalt ravida ja jätkata ja loota. Kuigi, mis seal salata, eks edulood ka murravad omamoodi, aga pisikesi varbaid nähes nutad ikkagi rõõmust. On ka loobujaid, kes ütlevad, et see teekond on liiga konarlik ja võtab elutahte ära. Ka siis me toetame ja mõistame otsust.

Mis seal salata, eks edulood ka murravad omamoodi, aga pisikesi varbaid nähes nutad ikkagi rõõmust.

Selliseid erinevaid eestikeelsed gruppe ja kontosid on praeguseks päris palju. Kel huvi, oskab neid leida. Inimestele valdavalt meeldib oma lugu jagada sama palju kui hoida kellegi teise kätt raskes olukorras. Virtuaalkeskkond on aga virtuaalkeskkond: seal tuleb jälgida, et kellegi teise lugu ei saaks sinu looks või eluks. 

Samuti olen ma üsna palju kogenud seda, et kui ma jagan Laboribeebi kasutaja alt mõnd lugu, ilmuvad mu sõnumikeskkonda tugitooliarstid, kes kohe hakkavad õpetama, kuidas tegelikult peaks asjad käima või mida ma nüüd kohe peaksin tegema. Uhhuu-tuurid saab siiski viisakalt maha tõmmata sõnumiga “tänan, ei”. Minu enda eesmärk ei ole kunagi olnud hakata kedagi teist tema teekonnal õpetama. Meil kõigil on siiski oma raviarst olemas, las tema ravib. 

Minu virtuaalsõsarad andsid mulle lootust jätkamiseks, sest me ei ole üksi. 

Pärast esimest ebaõnnestumist ja august väljaronimist suundusime uutele katsetele. Kirjutamise hetkel algas juba kuues katse. Olen jõudnud ka siirdamisteni. Järgmises osas juba sellest, kuidas IVF-ravi mõjutab paarisuhet, kuidas muutuvad arvamused lapse saamisest ja kuidas saada hakkama uudishimulike sõpradega. Samuti sellest, kuidas meie ravi ja viljatuse põhjus on muutunud.  

Jätkub.