Ma tahan last saada

Sajad Eesti naised proovivad igal aastal viljatusravi. See võib toimida. Kuid lapse saamine pole kindel ning kõrvalnähud võivad olla julmad. Levila avaldab ühe naise päeviku, milles ta kirjeldab emaks saamise nimel ette võetud teekonda. Last tal veel ei ole.

See on päeviku esimene osa, millele tuleb järg.

Lapsetegu laborimeetodil on igapäevane asi, kuid sellest räägitakse liiga vähe või möödaminnes.

Uudistest näeb, kuidas staarid saavad ise või surrogaatluse abil esiklapse kasvõi kuuekümneaastaselt, kuid kinnitan, et see ei käi nii lepase reega nagu meediast võib mulje jääda. Emake loodus naist kuuekümneselt enam lapse kandjana ja veel vähem munarakuküpsetajana eriti ei soosi. Ja see on fakt. 

Olles ise nüüdseks osa kehavälise viljastamise kogukonnast, ei mõtle ma enam kui eetiline või moraalne selline lapsesaamise viis on. Ma pean kinni haarama lootusest, igast võimalusest, mida meditsiin pakub, et saada esmakordseks emaks, oma rakkudega, oma bioloogilisele lapsele.

Ja ma teen seda, hoolimata kellegi hinnangutest. Mind tõesti ei kõiguta enam vanaonu Peetri napsused jutujätkud pere jõululauas, et see ei ole õige viis lapse saamiseks, sest lapsed tulevad ainult loomulikult. Et kui juba temal on neli last kolme erineva naisega, siis kõik teised peavad ka tema eeskuju järgima.

Aga ma ei valeta, öeldes, kui kuradi haiget võib selline väljendusviis teha. Seda olukorras, kus sa ise võitled lapse saamise nimel ning pead leppima teadmisega, et mees võib surra viljakusvõimelisena, aga naise “parim enne” möödub paraku tema eluea keskel. Ja teaduslikud uuringud viitavad, et naise keskmise viljakuse iga ehk periood, mil ta lapsi saab, näitab langustrendi. 

See on ka põhjus, miks mu lähiringkond minu teekonnast emaks saamisel ei tea. Aga minu puhul on kindel ka see, et enne kuuekümneseks saamist olen ma tahtmise emaks saada hüljanud. Või kas ikka olen? 

Musternäidis

Olen millennial või ka Y-generatsiooni liige, sünniajaga 1988. 

Olen ainuke laps, uskumuselt eestlasest kristlane, range kasvatusega ning juba minule antav rinnapiim pidi sisendama seda, et enne laste saamist tuleb minna ülikooli, leida töö ja luua kodu. Et elu ikka kõigile osapooltele võimalikult lihtne oleks ja kõik oleks soodne ka järelkasvule. Kas kõlab tuttavalt? 

Ei olnud ju võimalik, et pere mulle valetaks. Seetõttu vankumatult ja kindlameelselt ma seda mantrat järgisingi. Tegin kõik täpipealt õigesti kõige lähemate tungival soovitusel: käisin koolis, võtsin mehe, sain tasustatud töö avalikus sektoris, ostsin kodu ja autod. Puhkan minimaalselt kolm korda aastas välismaal ja ostan toidupoest seda, mida tahan. Samas tunnen, et olen kõige vaesem inimene maailmas, sest mul on puudu midagi, mida ma raha eest mitte kunagi osta ei saa  – laps.

Tunnen, et olen kõige vaesem inimene maailmas, sest mul on puudu midagi, mida ma raha eest mitte kunagi osta ei saa  – laps.

Selleks ajaks, kui ma olin oma mõttes „valmis“ lapse saamiseks, olin saanud kolmekümne nelja aastaseks. See on karm, kuid bioloogilises mõttes oli minu kell täis tiksunud. Ühtäkki ei saanud ma enam aru, mis ma valesti tegin? Kuhu see aeg kadus, mida mul varem nii laialt käes oli olnud? Aga paberil oli ju kõik korras ning majanduslikus plaanis lausa ideaalne. 

Ma lihtsalt lükkasin selle ühe olulise osa elu planeerimisest edasi, mõistmata, et selle planeerimise juures aega ma tagasi keerata ei saa. Samal ajal kui kodu ostu ja reisimist saab ajastada absoluutselt igas vanuses. Laps kuulus mu plaanidesse ja on alati kuulunud, ent tuleb välja, et vales järjekorras.

Diagnoos

Oma tervisesse olen alati pigem tähelepanelikumalt suhtunud ja oma ihuarsti vähemalt korra aastas külastanud. Olen täiesti terve, normaalkaalus ja -pikkuses naine: reproduktiivorganid toimivad normaalselt, kõrvalekaldeid ei ole ning proovide-analüüside tulemused on normide piires. Pole kunagi põdenud suguhaigusi ega tegelenud riskantsemat sorti seksuaaleluga. Raseduse vältimine on toimunud teadlikult, arvestades seksuaalelu nõuandeid, mis tulenevad õpikust ja arstidelt.

Kui ma ligi neli aastat tagasi võtsin arstiga teemaks, et soovin seitsmeaastase abielu jätkuna pere planeerima hakata, siis andis arst kohe rohelise tule. Samas oli juba sel ajal ridade vahelt võimalik välja lugeda, et minu soov ei pruugi nii lihtsalt täituda, aeg jooksis halastamatult, tegutsema pidi kiiresti. Arst aga kordagi nii julmalt end ei väljendanud. Tol korral soovitas naistearst kompleksvitamiine ja õpetas arvutama ovulatsiooni aega. Senini aitasid ju pillid ja lühemat aega ka spiraal, kondoomi fänn ei ole ma kunagi olnud.

Panime kirja ka uue kontrollaja. Elu parimad kuus kuud abikaasale, ent tuleb tõdeda, et lapsetegu muutus eeldataval ovulatsiooniajal kontrollkellaajaga lahmimiseks. Kuue kuu möödudes olin taas arstil ning sel korral juba koos abikaasaga. 

Testid, proovid, analüüsid mõlemale ja taaskord nentimine, et kõik on mõlemalt poolt normis, aga last ei paista kusagilt. Naistearst kirjutas esimesed hormoone soodustavad tabletid ja uus kuuekuuline töötegemine kodus sai alguse. Ilma tulemusteta. 

Istusin taas naistearsti juures ja vahtisime teineteisega tõtt. Naistearst diagnoosis täpsustamata naiseviljatuse ning suunas saatekirjaga kehavälisele viljastamisele ehk IVF ravile (in vitro fertilisation). Sain haamriga vastu pead ja saega lõigati jalust. Tol hetkel olin kohanud mõistet “kehaväline viljastamine” vaid kirjanduses ja väljendi sisu oli meie mõlema jaoks täiesti tundmatu.

Sain haamriga vastu pead ja saega lõigati jalust.

Ausalt, ega ma ei tundnudki midagi, niivõrd arusaamatu oli see elu esimene diagnoos. Õnneks oli mu arst väga mõistev ning andis kohe kaasa ka nimed, kelle juurde edasi pöörduda. Nimelt tavagünekoloogid ei tegele kehavälise viljastamisega ise, vaid kontakteeruda tuleb vastava eriarstiga. 

Mäletan naistearsti sõnu väga häguselt, ent tollasest visiidist jäi kõlama mõte, et võtta kõige esimene aeg, mis saadaval on. Kogusin arsti antud paberid laua pealt kokku, tänasin ning lahkusin kabinetiukse paugatusega, nagu arst oleks olukorras süüdi. Aga minu jaoks oligi. Tema ju selle diagnoosi pani ja saatelehe väljastas. 

Õhtul lendas esimene tass vastu koduseina. Pisarateni jõudis asi alles kolme kuu pärast. Erinevalt minust võttis abikaasa uudise vastu väga rahulikult: korjas tassi killud kokku, tegi uue tassi teed ning suunas lahvatanud energia arsti otsimisele. Sukeldusime koos oma turvalises aiaga kodus maailma, kus me arvasime, et me olema ei peaks.

Esimesed süstid

Kõige esimene üllatus saabus siis, kui hakkasin endale kohe järgmisel päeval uue arsti juurde aega kirja panema. Aegasid ei ole saada. Broneerimissüsteemid näitasid esimesi vabu aegu umbes seitsme kuu pärast. Kurat, mul ei olnud ju aega, et seitset kuud veel oodata. 

Käisin korduvalt läbi kõik saadaval olevate haiglate broneerimissüsteemid ja tulemus oli suhteliselt üheülbaline: liiga pikk ooteaeg. Saatekiri peaks andma eelise aja saamiseks aga seda sisestada ei saa. Ja kuna see oli  elu esimene saatekiri siis ei osanudki seda kasutada.

Kammisin haiglad helistades läbi. Saatekiri siiski muutis nii palju, et üks Tartu kliinik pakkus aega kohe järgmisel nädalal. Vahemaa Harjumaa kodu ja Tartu vahel ei tundunud ületamatu suure eesmärgi nimel, kuigi siunasin sel hetkel Eesti ravisüsteemi ja maailma tervikuna. 

Uueks raviarstiks osutus spetsialist, kes oli kolme kaasa antud nime seas ja tegemist on oma ala tõelise korüfeega Eestis. Tema jutt oli lühike ja konkreetne: alustame kohe. Ta tegi ülikiire ülevaate kehavälisest viljastamisest ning selgitas mu elu esimest diagnoosi. 

Tema sõnul on täpsustama viljatus rängim diagnoos, mis saaks olla. Veab neil, kellel on olemas konkreetne diagnoos, näiteks kui munajuhad on katki või emakas on väärarenguga, või on lootusetu hoopis sperma, sest siis saab rakendada juba väljatöötatud raviviise. Kui viljatuse diagnoos on täpsustamata, siis on võrdlus selline, et pane klapid pähe ja tulista pimedas ruumis musta märklauda ehk lihtsalt katsetamine. Võib õnnestuda, kuid mitte eriti tihti. 

Veab neil, kellel on olemas konkreetne diagnoos, näiteks kui munajuhad on katki või emakas on väärarenguga, või on lootusetu hoopis sperma, sest siis saab rakendada juba väljatöötatud raviviise.

Astusin kabinetist välja ühest küljest gramm targemana, aga teisest küljest puhta lollina. Tundsin, et oleks pidanud juba vastuvõtule eelnevalt guugeldama, et vähegi kaasa rääkida ja rohkem küsida. Samas ütles mu sisetunne, et olen spetsialisti järelvalve all ja ajan õiget rida.

Juba järgmisel kuul ootasid mind süstid kõhtu munarakkude stimuleerimiseks ja esimeseks embrüo siirdamiseks, aga siirdamiseni ma esimesel korral ei jõudnudki. Esimene raviplaan tutvustas nõelte “mõnu” ning andis aimduse sellest, mida tähendab lapsetegu katseklaasi meetodil.

IVF ravi sisu

Kehavälisel viljastamisel on sama palju nägusid nagu umbes riigikogus saadikuid. Arstide lemmiklause ongi, et kui üks meetod ei toimi, siis ära anna veel alla, me pole lihtsalt seda õiget leidnud.

Kehavälisel viljastamisel on sama palju nägusid nagu riigikogus saadikuid.

Kõige tüüpilisem viis on teha raviplaan naise loomuliku tsükli järgi. Ja ei tasu lootagi, et kehavälise viljastamise korral süstimisest pääseks. Kui tavaliselt on naiselt oodata iga kuu ühe väärtusliku munaraku valmimist, siis süstidega antakse kehale korraldus neid välja anda palju rohkem.

Sellega tagatakse esiteks valikuvõimalus ja luuakse laboris tekitatud embrüote reserv, mis külmutatakse ja mida saab vajadusel ka hiljem kasutada. Kui embrüoid külmas jätkub, siis saab munarakkude stimuleerimissüstid vahele jätta ehk pool ravist jääb ära.

Minu teekond jätkus nii, et pidin arstile koheselt teada andma, kui menstruatsioon hakkab, ning tema kirjutas välja ravimid. Kappasin apteeki, kust väljusin kotitäie ravimitega, mille hinnaks ainult 5 eurot. See oli tõeline üllatus, sest kott meenutas triiki täis poekotti. Osa laadungist ladusin külmkappi ja osa jäi toatemperatuurile.  

Järgnesid Youtube’i otsingud stiilis “how to inject x ravimit” ja esimene süst munarakkude stimuleerimiseks saigi juba samal õhtul tehtud. Süstide arv ja kogus on individuaalne, aga umbes 15-20 süstiga võib igal katsel arvestada. Kindlasti oled kuulnud inimestelt heietusi, et mina küll end süstida ei suuda, ma vihkan verevõttu ja nõelu ja blablabla… Aga teate mis? Kui sa oled valiku ees, kas nüüd või mitte kunagi, laps või mitte midagi, siis surud hambad risti ja õpid süstima. 

Kui sa oled valiku ees, kas nüüd või mitte kunagi, laps või mitte midagi, siis surud hambad risti ja õpid süstima. 

Tihti teevad süsti ära ka elukaaslased. Mina olen üks neist, kes ei usalda kaasat end süstima ja proovin selle ise ära teha. Lisaks on meie peres kaasa see, kes nõelu kardab. Korra on mul olnud raviplaan, mille esimene süst tuli tuharasse teha. See on kehapiirkond, millele ma just liiga vabalt ligi ei pääse. Kahtlustan, et see abikaasa poolt tehtud tuharasüst tehti mulle tookord silmad kinni, kuid imekombel läks see õigesse kohta ja ravim sai oma töö ära teha. 

Pärast nädalast hoolikat süstimist sõitsin tagasi Tartusse, et teha ultraheli, mis näitab, kas munarakud on ravile allunud. Seis ei olnud just ideaalne, kuid ootuspärane. Sellele järgnes veel nädala jagu süstimist, mis päädis meie esimese kehavälise viljastamisega. Ees oli tundmatu tulevik, huvitav, kuid ka parajalt hirmutav. 

Minult võeti esimesed stimuleeritud munarakud narkoosi all, kaasa toimetas samal ajal eraldi valges toas oma topsiga. Mehi ei panda tavaliselt spermaproovi andmiseks narkoosi alla, kuid kui viljatuse põhjuseks on meespool, võib ka seda ette tulla. Tunni möödudes suundusime tagasi tööpostile.

Selline meelevaldne munarakkude kasvatamine annab tunda erinevatel viisidel. Kõht paisub ja saab süstimise tagajärjel vikerkaare värvides laigud. Emotsionaalne tasakaal on sama habras kui kevadine järvejää ning see pidev surve emakas ja munasarjades esineb tihti ka valudena. 

Kõht paisub ja saab süstimise tagajärjel vikerkaare värvides laigud.

Kõige hullemini mõjub minule ja mu kehale protsessi eelviimane faas ehk munasarjade punktsioon (munarakkude väljavõtmine). Keha oleks nagu hakklihamasinast läbi käinud - kõik kohad valutavad hullemini, kui terve süstimise perioodi valud kokku.

Tühi lastetuba 

Kui mõlemal partneril on proovid antud, siis asub proovidega tegelema embrüoloog ja hakkab koheselt bioloogilist materjali laboris katseklaasil kokku panema. Sisuliselt on selge paari esimese tunniga, kas proovid suudavad ise toimetada või peab embrüoloog neid veel omakorda aitama ehk süstitakse seemnevedelik otse munaraku tuuma. 

Kui viljastumine leiab aset, siis loetakse viljastunud embrüod kokku ja pannakse kasvama spetsiaalsesse keskkonda. Võib aga juhtuda, et viljastumist ei toimu üldse, ei embrüoloogi abiga ega abita. Samuti võib embrüode areng peale viljastumist peatuda ning nad muutuvad kasutuskõlbmatuks. 

Peale viljastumist kasvatatakse embrüod umbes 3-6 päevaseks ning toimub siirdamine emakasse. Sel ajal, kui embrüo kasvab laboris, tuleb naisel jätkata keha ettevalmistamist raseduseks. Jätkub süstimine emaka ettevalmistamiseks, et emakas saaks aru, et embrüo tuleb ja saaks pesastuda ehk kasvatada juba loomulikus keskkonnas. 

See teekond võib käia koos süstidega või kombineeritult tablettide ja süstimisega. Eestis võib seaduse alusel siirdada korraga maksimaalselt kuni kolm embrüod, harva tehakse mitmiksiirdeid, sest keha mõistes on ideaalne kanda üksikrasedust. 

Peale esimest punktsiooni olin ma nii valmis siirdamiseks ja oma mõttes välja mõelnud, et nüüd saangi emaks. Vähe ei puudunud, et oleks juba lapsetoa ära sisustanud, mõttes juba valisin lapsele kooli välja Inglismaal, aga siis käis pauk. 

Vähe ei puudunud, et oleks juba lapsetoa ära sisustanud.

Mõned tunnid enne siirdamisele minekut helistas arst, et paraku siirdamist ei toimu, sest lihtsalt ei ole midagi siirdada – ükski saadud munarakk ei viljastunud. Ometi olime saanud punktsiooni käigus kuus munarakku. Telefonivestlus arstiga möödus nagu udus: oli sõnum, olid sõnad, aga reaalsus meie vahel lihtsalt taandus. 

Arst küsis kolm korda, kas ma olen kuuldel. See kõne tõi reaalsuse kohale: lapsesaamine on minu jaoks raske. Arst rääkis midagi edasisest, aga ilmselt tema jaoks oli vaikus nii kõnekas, et taipas peale kõne lõppu saata mulle ka täiendav e-kiri. Jätkame uuesti umbes kolme kuu pärast…

Peale kõnet suutsin veel mõelda, et Elroni rongipilet läheb raisku ja piletiraha tagasi ma ei saa. Õhtul aga saabusid esimesed [valu]pisarad, viha, enesesüüdistamine, häbi abikaasa ees. Jah, häbi kogu täiega, et mina olengi see, kes ei suuda last anda ja ei olegi naine ega abikaasa. Minu enda väärtus langes komeedina. 

Jah, häbi kogu täiega, et mina olengi see, kes ei suuda last anda ja ei olegi naine ega abikaasa.

Nõude loopimisest ei tulnud midagi välja, mul lihtsalt ei olnud jõudu, kuigi nõudekapi sisu oli silme ees ja kõik lendas efektse märulifilmi heliga kiludeks vastu valget seina. Abikaasa vaikis, seedis ja tegi emotsioonita ilmselt oma kalkulatsioone. Vahetult enne uinumist sosistas: jätkame. Minu armastus tema vastu kasvas kordades.

Tühjana seisev lapsetuba muutus elevandiks portselanipoes, mida ma isegi ei koristanud järgmised kuud. Tegelikult, seda tuba ei külasta ma üldse, see on must auk meie majas senini. Seal käib abikaasa. Hoovis seisavad eelmiste omanike laste kiiged, liuväli, suur mängumaja – olen tahtnud seda kombot korduvalt põlema panna, kuid püromaania algeid minus ei leidu. Samal ajal meenutab hoovi mänguväljak mulle iga jumala päev, miks ma seda teen ja miks ma ei tohi murduda. 

Motivatsioon edasiseks nagu kadus, kõik oli mõttetu. Jah, kodus on kuulaja ja tugi olemas, kuid üksinduse ja abituse tunne on absoluutselt kõikehõlmav ja -haarav. Ühtäkki rääkisin abikaasaga, aga rääkisin nagu õhuga: olemas, aga mitte käega katsutav. 

Tõsi, on ka arst, kellega rääkida, aga minu jaoks on ta alati olnud see, kes tegeleb reaalse ravi – keha, aga mitte emotsioonidega. Selleks on juba teised spetsialistid nagu terapeudid, raseduskriisi psühholoogid, aga ma lihtsalt ei kujuta ette võõra inimese poolt enda emotsioonide juhtimist teaduslikul tasandil.

Aga ma olin augus ja olen murdunud peale igat ebaõnnestunut katset.

Aga ma olin augus ja olen murdunud peale igat ebaõnnestunut katset.

Valgustus

Ja siis äkki ühel nädalavahetusel, täitsa lambist, olles peale esimest ebaõnnestumist kõige sügavamas mustas augus, tuli mulle ei kusagilt valgustusmoment: inimkond on nii suur ja lai, et ei ole võimalik, et sa oled oma murega üksi. Alati on kusagil keegi, kes on vähemalt enam-vähem sarnases olukorras. Ma pean selle teise naise üles otsima ja lihtsalt rääkima. Ilma, et antaks hinnangut või hakataks kohe mõttelaadi ravima. 

Ja nii sai alguse virtuaalsete tugigruppide otsing. Tegin oma teekonnast Instagrami konto nimega Laboribeebi. Tänaseks olen pidevas ühenduses ligi kahekümne naisega, kes on kehavälise viljastamisega kokku puutunud. 

Mõnel on juba lapsed, mõned alles alustavad. Mõned on nooremad, mõned vanemad, mõned isegi palju vanemad. Samasugused naised nagu mina, samas kohati täiesti erinevad. Me nutame ja naerame koos, me vihkame koos ning loomulikult jagame kogemusi ja soovitusi. See on koht, kus saab aimu, kuidas meie erinevad kliinikud töötavad ning millised on IVFi eripärad ja ravimeetodid. Seal on naine, kes käib oma teekonda Soomes ja üks, kes on teinud läbi vist terve Euroopa kliinikud ja nüüd proovib õnne Ameerikas. 

Selline kogemustugi aitab vastu pidada ja annab jõudu. Tore on see, kui kellelgi õnnestub, siis on see ego boost ka kõigile teistele, stiilis, et näete on küll võimalik ja tuleb lihtsalt ravida ja jätkata ja loota. Kuigi, mis seal salata, eks edulood ka murravad omamoodi, aga pisikesi varbaid nähes nutad rõõmust ikkagi. On ka loobujaid, kes ütlevad, et see teekond on liiga konarlik ja võtab elamise tahte ära. Ka siis me toetame ja mõistame otsust. 

Kuigi, mis seal salata, eks edulood ka murravad omamoodi, aga pisikesi varbaid nähes nutad rõõmust ikkagi.

Selliseid erinevaid eestikeelsed gruppe ja kontosid on praeguseks päris palju. Kel huvi, see oskab neid leida. Inimestele valdavalt meeldib oma lugu jagada sama palju, kui hoida ka kellegi teise kätt raskes olukorras. Virtuaalkeskkond on aga virtuaalkeskkond: seal tuleb jälgida, et kellegi teise lugu ei saaks sinu looks ega eluks. 

Samuti olen ma üsna palju kogenud seda, et kui ma jagan Laboribeebi kasutaja alt mõnd lugu, ilmuvad mu sõnumikeskkonda tugitooliarstid, kes kohe hakkavad õpetama, kuidas tegelikult peaks asjad käima või mida ma nüüd kohe peaksin tegema. Uhhuu-tuurid saab siiski viisakalt “tänan, ei”-sõnumiga maha tõmmata. Minu enda eesmärk ei ole kunagi olnud hakata kedagi teist õpetama tema teekonnal. Meil kõigil on siiski oma raviarst olemas, las tema ravib.. 

Minu virtuaalsõsarad andsid mulle lootust jätkamiseks, sest me ei ole üksi. 

Peale esimest ebaõnnestumist ja august välja ronimist suundusime uutele katsetele. Kirjutamise hetkel algas juba kuues katse. Olen jõudnud ka siirdamisteni. Järgmises osas juba sellest, kuidas IVF ravi mõjutab paarisuhet, kuidas muutuvad arvamused lapse saamisest ja kuidas saada hakkama uudishimulike sõpradega. Samuti sellest, kuidas meie ravi ja viljatuse põhjus on muutunud.  

Jätkub.