Pikim kihlvedu

Pildil: Tiina ja Daniel, umbes 20 aasta eest, mil Tiina oli Eesti Ekspressi peatoimetaja ja Daniel oli suhtekorraldusfirma Hill & Knowlton juht.

Daniel: Kuidas ma kaotasin ühe Eesti ajakirjanduse ajaloo pikematest kihlvedudest?

Jah, ma kaotasin kihlveo, mis kestis 20 aastat. 

Õigupoolest ma ei läinud seda kihlvedu kellelegi pakkuma. 

Aastal 2006 läksin ma lihtsalt esinema teemal “Väikeste gruppide mõju” ja minu ettekande tutvustus algas umbes selliste sõnadega: “Nagu me kõik aru saame, siis 20 aasta pärast enam paberlehti ei ilmu.”

Mulle tundus see tol hetkel täiesti enesestmõistetav väide. Ma ei taibanud kohe, et ma läksin esinema inimestele, kelle äri oli anda välja paberlehti. Saal oli täis naisi-mehi, kes juhtisid suuri ajalehti.

Ja ajalehti ilmus tol ajal võimsalt. Internet oli sel ajal midagi muud kui täna. Facebook oli lapsekingades. Instagrami polnud. 

Siiski sain viimasel hetkel teada, et tulemas on tuline arutelu, ja polnud enam päris üllatus, et minu väite peale kostis saalist ähvardav mõmin. 

“Paber jääb!” karjatas keegi. “Ma käisin Frankfurdis messil; seal öeldi, et jääb!”

Ja üks nendest, minu hea tuttav Tiina Kaalep, tõusis saalis püsti ning tema selle kihlveo siis mulle kõigi ees ka välja pakkus. 

“Kui aastal 2026 ilmuvad Eestis paberlehed, siis võidan mina. Kui ei ilmu, siis sina."

“Kui aastal 2026 ilmuvad Eestis paberlehed, siis võidan mina. Kui ei ilmu, siis sina,” ütles Tiina, ja lisas, et “kaotaja ostab võitjale kasti Hennessy konjakit”. 

Nüüd on 20 aastat möödas. 

Ma kaotasin kihlveo. Aus võit sulle, Tiina! R-Kioskis on ilmselt ka täna näha mitut paberlehte. 

Kuid ma ei tunne samas ka ennast kaotajana. 

Sest see maailm, kus inimesed sel ajal elasid, on kadunud. Paberlehti ilmub füüsiliselt mitu korda vähem. Selle aja jooksul langes viie suurema lehe keskmine kokkuliidetud tiraaž 210 000 eksemplarilt umbes 79 000 peale.

Postimeest ma selles arvutuses arvestada isegi ei saanud! Sest nad ei julge enam mitu aastat paberlehe leviandmeid avaldada. 

Äripäev ja Eesti Päevaleht lõpetasid üldse paberi ilmumisel. Paberlehed ei ilmu enam esmaspäeviti. 

Tiina:

Kuidas ma võitsin ühe Eesti ajakirjanduse ajaloo pikematest kihlvedudest?

Mäletan seda konverentsi ähmaselt. Pidasin seal ettekande, mis algas Danieli tsitaadiga: “Ühel vaiksel päeval, kui keegi ei vaadanud, murdus midagi nii Eesti ajakirjandusväljaannetes kui ka ettevõtetes põhjalikult ja võib-olla jäädavaltki. Murdus nimelt arusaam meedia ühiskondlikust rollist ja see asendus teadmisega, et meedia on ainult ettevõtlus.”

Ma üritasin Danieliga vaielda. Minu jutu mõte oli, et ajakirjanikud lehetoimetustes ei osale tegelikult äris. Nad loovad enda ümber mingit laadi kapsli, mida reklaami- ja turundusosakonnad purustada püüavad. 

Üritasin rääkida toimetuse ja üksiku ajakirjaniku hingeelust.

Väide paberlehtede kadumisest polnud uus, aga üllatas oma kategoorilisusega. 

Lahkusin Eesti Ekspressist 2006. aasta augustis ja viimase minu toimetatud lehe tiraaž oli 48 800. Suur, kuigi mitte nii suur kui mõned aastad varem.

Mingit kahanemist näitasid kõik lehed, aga samal ajal vananes ka lugeja, ja minu hoiak sellele tugineski. 

Tundsin päris paljusid, kes olid paberlehest teinud oma elu osa ja kelle jaoks oli oluline, millisel leheküljell artikkel paikneb ja kuidas oma igapäevast ajalehte tarbida. Tavalised lugejad, aga pigem keskealised ja vanem põlvkond, mitte noored. 

Ja mul oli tunne, et harjumused ei kao nii kiirelt ja inimesed annavad (vähemalt osaliselt) oma kodused harjumused edasi ka noorematele. Nii nagu need, kelle vanemad alati AK-d vaatavad, vaatavad seda pärast kodust lahkumist edasi.

Jah, muidugi teadsin, et osa neist tuumiklugejatest on 20 aasta pärast läinud ja teine osa huvi kaotanud, aga ikkagi. Mulle näis, et protsess on alanud, aga see ei kulge ei kiirelt ega ka ühtlaselt ja ei lõpe fataalselt. 

Seega suhtusin Danieli väitesse skeptiliselt. Sellel oli veel põhjusi peale eeltoodu. 

Ma ei osanud ette näha pöörast arengut veebis. Sel ajal olid ajalehed juba kümmekond aastat olnud veebis, ja ka Delfi, ent mulle tundus, et veebilugu on kahvatum kui paberil. Ma ei näe põhipilti, kujundaja tehtud rõhuasetusi, kujundust üleüldse. Veeb näis mage.

Lisaks kogu ajalehe traditsiooniline ülesehitus, tähtsam ees, juhtkiri rõhutatud jne. Toimetatud ajakirjandus. Lehe omanik Hans Luik käis pidevalt mööda toimetust rääkimas, kuidas see või teine lugu vajanuks paremat toimetamist. Küllap vajanuks, jah. Veebis tundus kõik sootuks juhuslikum. Aga siin me nüüd oleme. 

Muu hulgas näib mulle, et pidurdamatu kirjutamine ja raamatu mahtudes lood on samuti toimetamatus. Oskus end lühidalt väljendada hindab lugeja aega ja tähelepanu, rääkimata olulise ja ebaolulise eristamisest, mis on ka ajakirjandusliku kvaliteedi üks näitajaid.

Aga tagasi paberlehe juurde.

Mulle tundus siis ja tundub ka praegu, et paber säilib väga hästi.

Mulle tundus siis ja tundub ka praegu, et paber säilib väga hästi. On säilinud siiani, säilib edasi. Minu esimene töökoht oli raadios, kus ma nägin  tehnoloogilisi sähvatusi nimega MiniDisc ja DAT-makk. Need tulid, et kaduda. Ei ole vaja kõige uuega nii kaasa tormata, mõtlesin, kui Danieli mana kuulasin. 

Olin nii ülikooli ajal kui ka hiljem reporterina olnud sage külaline Tartu Kirjandusmuuseumis, mis on ju teadupärast täidetud paberiga, vana paberiga. Mismoodi see äkki, vaid 20 aastaga muutuda saaks? Kus ja kuidas see kultuur siis säilib?

Paberkandja kui kultuurimälu on mulle ka isiklikult  oluline. Säilitan olulised kirjad ja dokumendid, lasen paberisse kõige paremad (telefoniga tehtud) fotod, ostan paberist raamatuid.

See maailm ei ole kadunud; ta on muutunud ja killustunud. 

Daniel:

Tiina, kas sa teadsid, et ma olen Hiiu Lehe omanike seas? See on ka siiani siiski paberil ilmuv leht. Ning kuigi Raul Vinni ja Maris Hellrand on ka digilehe pannud kasvama, siis ma saan aru, millest sa räägid. Meediatarbimine ei ole nii palju kinni selles, mis kasulikku infot sa sealt parajasti saad, vaid ka selles, et mis on sinu päevased rutiinid, kogu see krabisev pakend ja lõhn, mis lehega kaasas käib. 

Eksivad need, kes arvavad, et leht on nagu infojaam. Leht on nagu kirik või kogudus, kust käiakse usku ammutamas, et asjad on alles, inimesed on alles sinu ümber. Leht on kaaslane. Ma isegi mäletan, et tõin selles ammuses esinemises välja, et, jah, ma mõistan, kuidas see saabki olla põhjus, miks leht võib paberil alles jääda.

Lehekrabin pole universaalne.

Aga minu vastuväide sinule oli samas, et sellest ei pruugi 20 aasta jooksul piisata. Ja teine vastuväide oli see, et lehekrabin pole universaalne. Selle armsus on kaasa tulnud kodudest; see on kultuur, mis muutub vastavalt sellele, kuidas muutuvad põlvkondade harjumused. Nii on ta määratud siiski muutuma.

Ja siis teine asi, millele ma mõtlesin, oli kojukanne. Mida vähem lehti, seda kallim on üksikut neist kuhugi koju tuua inimestele. Ning see võib tuua kaasa olukorra, kus ühel hetkel kukub paberleht kokku lihtsalt sellepärast, et sellest saab kallis luksus.

Aga elu on näidanud, et see protsess on olnud aeglasem ja visam kui ma arvasin. Ja ka täna ei saa ma kätt südamele pannes täiesti kindel olla, et hoopis internetti ennast ei taba mingit sorti surm, mis toob meid mingit sorti paberlehtede suunas tagasi. Küll kuidagi teistmoodi. Aga siiski. Ma ei näe seda hetkel juhtumas, kuid kes teab, mis juhtub järgmise 20 aastaga?

Tiina:

Jah, teadsin küll. 

Kojukande asi on tegelikult vaat’ et kõige kriitilisem. Ajakirjadest ongi osa juba veebi kolinud ehk paberist loobunud ja paberile alles jäänud ajakirjade kogused teevad iga üksiku viimise väga kalliks.

Siin on oma roll kaasa-aitajatel, kes on teinud otsuseid, mis kaudselt seda protsessi mõjutasid. Pean silmas Ajakirjade Kirjastuse lõhkumist kolmeks osaks, mille tulemusel ühtede ajakirjade sisu rakendati Delfi vankri ette, väiksemad ajakirjad liikusid Õhtulehe alla ja raamatukirjastus veeretati kolmandasse kohta.

Kui ajakirjade kaua ette valmistatud artikleid hakati Delfis päevauudiste vahele pakkuma, oli paratamatu, et sama artikliga oma kaant müüv ajakiri ostmata jäi. Ehk selle tegevusega kannibaliseeriti iseendale kuuluvaid ajakirju. Värske uudis Anne & Stiili kohta vaid kinnitab seda.

Daniel:

Kui sa sõlmid kihlveo 20 aasta peale, siis on naljakas see, et mitte ainult ei ole muutumises see, mille üle kihla veetakse, vaid see, mis on auhinnaks. Kui sa mäletad, siis pidi auhinnaks olema… kast Hennessy konjakit! Milline kauge mõte! Milline väärtust kaotanud valuuta see näiteks minu elus täna on… Ja võin öelda kindlalt, et noored seda küll enam ei joo.

Kui sa sõlmid kihlveo 20 aasta peale, siis mitte ainult ei ole muutumises see, mille üle kihla veetakse, vaid see, mis on auhinnaks.

Mäletan, kuidas Henrik Roonemaa pomises auditooriumis: “Kes ütleb, et Hennessy 20 aasta pärast alles on?” 

Kui jabur. Kas sa tahaksid seda auhinda veel?

Tiina: 

Ma tõesti ei tea, kust see konjak toona pähe kargas. Mulle tundus see anakronistlik ja veider juba toona, rääkimata praegusest. Pole üldse kange alkoholi sõber. Aga vist oli tol ajal kombeks just konjaki peale kihla vedada ja kast tundus kohe eriti võimas. 

Ei, ma ei taha seda auhinda, kui sa otsest vastust tahad.

Daniel:

Jah, kui ma nüüd järele mõtlesin, siis see oli pigem pooleldi isegi nali isegi tookord. 

Mul kolleegid on viimasel ajal hakanud paberlehti avastama. Eelmine nädal tõi keegi Ekspressi, nüüd isegi Postimehe. Loevad ja kommenteerivad. Ehk siis – kõik võib veel olla ja tulevik on meie kõigi teha.

Tiina:

Tundub, et nüüd oled sina see optimistlikum pool. Mina pakun, et järgmist kahtekümmet paberleht enam välja ei vea. 

Daniel:

Välja arvatud juhul, kui interneti võtavad üle robotid ja inimesed vajavad mingit teist meediumit, kus üksteisega suhelda. Järgmine kihlvedu? 😂

Tiina:

Liiga riskantne. Ma olen paberiusku küll, aga pikemas ajaraamis ajalehtedele tõesti ei loodaks. Küll aga raamatutele. Need jäävad.

Daniel:

Me jõudsime sinuga meili teel arutades vahepeal sinna, et teeme konjakikasti asemel õhtusöögi. Näeme seal. Ja aitäh sulle hea kihlveopakkumise eest.

Tiina:

Näeme seal.