Poliitika koduseinte vahel

Ege Tamm uuris inimestelt enda ümber ja ka kaugemal, kuidas mitte minna jõululauas tülli.

  • Autor:Ege Tamm
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Toimetaja:Iisa Laan
  • Avaldatud:12.2020

“Mul ikka väike närv on sees jõuludeks koju minna,” nendib üks. “Mõtlen tegelikult hirmu ja ebamugavustundega sünnipäevadele, mis ees ootavad ja kus ma tean, et peame koos istuma. Selline vastik tunne on,” räägib teine. Sama mõtet kordavad veel kolmas, neljas, viieski. Kui varem oli jõuluks koju minna soe ja hea, siis viimastel aastatel tuleb neil selleks end hoopis vaimselt ette valmistada. Pinge allikaks ei ole kellegi halvad teod või muud traumad, vaid hoopis midagi üldisemat – poliitika. 

Üha enam kuulen inimestelt enda ümber lugusid, kuidas peljatakse minna perekondlikele üritustele, sest kui jutuks tuleb poliitika või nii-öelda tuntud lõhestavad teemad, siis lõppeb asi tüli ja riiuga. “Mingeid teemasid sa ei puuduta ja ei lähe kaasa. Muidu tekiks tüli, sest ühed saavad aru ühtemoodi, tema täiesti teisiti,” räägib X.

Ta on oma ema elukaaslasega pidanud maha kirglikke vaidlusi nii geiabielude, immigratsiooni kui tumedanahaliste lõhna – jah, lõhna – kui töökvaliteedi üle. “Meil oli üks muruniiduk, millega ta meie kivisid täis aias kogu aeg ringi sõitis. Arusaadavalt läks see katki. Siis lajatas ta kogu südametäiega, et see muruniiduk oli raudselt moslemi tehtud, sellepärast see läkski katki. Kust üldse selline mõttekäik saab tekkida? Minu täpsustava küsimuse peale ta kinnitas, et ehkki ta pole näinud, et moslem selle kokku keevitas, siis kõik teavad seda. Kuidas sa sellega üldse vaidled,” räägib X.

“Siis lajatas ta kogu südametäiega, et see muruniiduk oli raudselt moslemi tehtud, sellepärast see läkski katki.”

Perekondlikel koosviibimistel annab sellistele mõttevälgatustele hoogu ka alkohol. Xi sõnul pelgas ta isegi oma elukaaslast vanematekoju viia, lükates seda pidevalt edasi. “Ma ei tahtnud teda eriti koju viia, sest teadsin, et ta saab teatavat sorti ehmatuse osaliseks, kui kuuleb, mida ja kuidas seal räägitakse. Pigem üritan mõelda muudele koosviibimise võimalustele, mitte see, et me istume laua taga ja räägime, sest ma tean, et see tekitab ebamugavust nii mulle kui talle,” räägib ta.

Osa inimesi on aga aastate jooksul õppinud poliitikateemasid teadlikult vältima. Näiteks kirjeldab Y, et nende suguvõsa on viimasel ajal igasuguseid teravaid poliitilisi teemasid jutuks mitte võtnud. Põhiliselt tekivad tal poliitika tõttu konfliktid oma õega. “Kusjuures see mind ei üllata, sest oma õega olen ma eluaeg vaielnud. Ta on minust poolteist aastat noorem, aga väga tugev enesekehtestaja. Ta on aldis vaidlema mitte ainult poliitilistel, vaid igasugustel teemadel. Näiteks mingi püsiteema on see, kuidas ilmaennustused on täitsa mööda.

Mina püüan seletada, et see on ikkagi ennustus või nii, et ei saagi täiesti täpselt. Aga temal on “ei-ei”. Mingist ajast peale tulid ka poliitilised teemad. Näiteks presidendi üle. President midagi teeb või ütleb, õde reageerib, mina vaidlen, tema vaidleb vastu, kumbki teist ümber ei veena,” jutustab Y. 

Kusjuures on just president Kersti Kaljulaid saanud abielureferendumi, immigratsiooni ja muu kõrval üheks lõhestavaks teemaks ja seega tülide allikaks. Näiteks kuulen, kuidas ühe 50ndates aastates naise äi on hakanud rääkima “imelikku juttu”. Neil oli varem kena ja inimlik läbisaamine. Nüüd aga on äi hakanud küsima: kas on ikka õige, et naisterahvas kannab nii lühikesi juukseid nagu “see Kaljulaid”? Seejuures on naisel endal sarnane poisipea, nii et äia kommentaar käis kaudselt ka tema pihta.

Vaikimine summutab 

60ndates Y pakub, et inimesed on hakanud väljendama seisukohti, mida viis aastat tagasi oleksid pigem varjanud. “Kogu see avalik ruum ja kultuur on teine,” nendib ta. Näiteks ei meenu talle, et ajal, mil peamine poliitiline vastasseis ühiskonnas oli Reformierakonna ja Keskerakonna vahel, oleks nende peres poliitikateemadel nii teravaks mindud. Talle tundub, et vestlused läksid pingelisemaks siis, kui poliitikud hakkasid avalikus ruumis jõulisemat teksti kasutama. 

“Ent on ka inimesi, kes – nagu tema – on valinud vaikimise.”

Ent on ka inimesi, kes – nagu tema – on valinud vaikimise. “Mul on isegi oma abikaasaga nii aeg-ajalt. Olen tasakaalukas, vaatan, mida ta räägib. Näiteks feminismist ma temaga ei räägi. Võib-olla annaks teda mõistuslike argumentidega mõjutada, aga arvan, et on lihtsam, kui ma seda teemat lihtsalt ei puuduta,” sõnab Y. 

Ta kirjeldab ka suvist seika, kui kohtus kohvikus temaga samaealise õe ja 90ndates eluaastates isaga nagu aeg-ajalt ikka. “Oli just see aeg, kui oli see Mikk Pärnitsa ja Sveta Grigorjeva skandaal. President oli jälle fookuses. Siis ma küll läksin sinna kerge südamekripeldusega, et mis nüüd saab, isa on nii vana ka, ei tahtnud, et seal läheks – ja veel kohvikus, avalikus ruumis – natuke teravaks. Mõtlesin, et oleks hea, kui see ei tuleks jutuks.” 

Tuli ikka. Nimelt hakkas isa rääkima, et talle meeldis presidendi roosiaias peetud kõne, pidades seda arukaks ja heaks. “Mina ei teinud eriti midagi, aga siis nägin, et mu õde teeb nägusid, grimasse. Ta oli vait ega hakanud seekord õli tulle valama, aga ta näitas oma kehakeele ja miimikaga selgelt välja, et temale see presidendi kõne küll ei meeldinud. Siis ta proovis juttu edasi veeretada, uurides, mida me sellest Mikk Pärnitsa auhinna asjast arvame. Minu isale, kes näeb väga halvasti, oli jäänud mulje, et auhind anti naisele. Isa ütles, et jaa-jaa, ma tean küll, üks naine sai selle auhinna. Selle peale õde kohe täpsustas, et ei, see oli kleidiga mees. Isa ei löönud verest välja ja ütles, et noh, igaühe oma asi, mis ta selga paneb. Ja sellega summutaski teema ära,” jutustab Y. 

Ka õde ei võtnud teemat rohkem üles. “Meie isaga kumbki ei reageerinud ootuspäraselt, ei hakanud seda juttu ajama, mida tema oleks ilmselt oodanud. Siis ta lihtsalt piirdus sellega, et tegi nägusid, tõmbas mossi, aga ei läinud konflikti peale. Vot see on meie viimase aja strateegia,” märgib Y. 

Poliitilised erimeelsused ei pruugigi alati tüliga lõppeda. Näiteks Q on konservatiivne, ent pea kõik tema sõbrad ja kolleegid pigem liberaalse ilmavaatega. Tema arvamus läheb teiste omast lahku sageli nii EKRE, Donald Trumpi kui ka Brexiti osas. “Minule meeldib, et Trump oli USA president. Meeldib, et konservatiivsed jõud on võimul ja nendele nii-öelda peavooluparteidele tuska teevad. See on minu meelest tore,” räägib Q.

Enamik sõpruskonnast, kellega nad perekonniti tihedalt läbi käivad, arvab aga teisiti. “Seal meestega oleme ikka arutanud ja on jutuks tulnud, et need nii-öelda minu mehed on nende arvates ikka täitsa kuradi opakad. Aga mingit tüli meil sellest küll kunagi üles pole tulnud,” ütleb ta.

“Üldsegi ei ole poliitika neid kunagi riidu ajanud ega takistanud ühistel üritustel käimast. Q ei saa isegi aru, mis tähtsust sel on, kui ühele meeldib Helme ja teisele Kallas.”

Üldsegi ei ole poliitika neid kunagi riidu ajanud ega takistanud ühistel üritustel käimast. Q ei saa isegi aru, mis tähtsust sel on, kui ühele meeldib Helme ja teisele Kallas. “Inimeste elud ja arutelud ei tiirle ainult poliitika ümber. Mõnikord tuleb jutuks, aga tegelikult tuleb rääkida elulistest asjadest, mitte sellest, mis poliitikat siin keegi ajab,” märgib ta.

Q soovitab inimestel poliitikateemade asemel rääkida hoopis näiteks spordist. “Alati tasub meestel rääkida ka naistest, naistel jällegi meestest ja nii edasi. Need on teemad, mis võiksid huvi pakkuda igaühele.” 

Kapist väljatulek viis teema laualt

Ka juba mitu aastat ühes Euroopa riigi ülikoolis õppiv Z on jõuludeks koju tulemiseks vaimu valmis pannud. Tema on pigem liberaalne, vanemad konservatiivsed. Z naljatleb, et läkski välismaale õppima, et saada vanematega vaidlemiseks paremaid fakte ja teadmisi oma argumentide jaoks. 

“Kui ma veel kapis olin, siis toetasin ikkagi avalikult geiõiguseid. Ma mäletan, kuidas vanemad ikka rääkisid, et ah, peded paraadidel, mis nad seal teevad ja nii edasi. Ma käisin 2014. aastal ühel meeleavaldusel. Miskipärast olin mina see, kellelt “Aktuaalne kaamera” võttis intervjuu ehk olin õhtul uudistes. Mu isa sai sõpradelt kõnesid, et ou, mis su tütar teeb, toetab pedesid. Mu isa siis küsiski, et mis värk on, miks sa seda kooseluseadust toetad. Tol hetkel ma väga ei julgenud vaielda ka, sest see oli miski, mis mind väga puudutas,” jutustab Z. 

Aga siis tuli ta kapist välja ja vanemad aktsepteerisid. Z arvab, et vanemad on seetõttu geiõiguste suhtes ka oma arvamust mingil määral muutnud. Kindlalt ta seda öelda ei saa, sest nendest teemadest kodus enam ei räägita. Kapist välja tulek kaotas ühe peret lõhestava teema lihtsalt laualt. 

Teised aga jäid. Zi sõnul on suurim tüliallikas rassism ja pagulasteemad. See puudutab teda eriti. “Ma üritan tuua neid argumente, mida olen immigratsiooniloengutes ja rassismi kohta õppinud. Varem oli ikka see, et ah, sa oled noor, mida sa ka tead, saad vanemaks ja muutud konservatiivsemaks. Minu lootus oli, et kui ma saan vanemaks ja targemaks, siis võetakse minu juttu tõsisemalt, aga ei. Siis tuli see – võib-olla ka lihtsalt provotseerimiseks –, et sina oled seal Lääne-Euroopas liberaases ülikoolis kultuurimarksismi poolt ajupestud,” räägib Z. 

Mingi hetk tülitsesid nad vanematega päevapoliitika tõttu sageli. Ka autosõitude ajal on poliitika tõttu kirglikult üksteise peale karjutud. Nüüd aga Z lihtsalt ei puuduta neid teemasid, kui Eestis kodus käib. Seda enda heaolu ja kodurahu nimel. 

Samas ei ole nende lõhestavate teemade vältimine Zi sõnul just lihtne. Näitena toob ta rassismi: ta on paljudelt enda sõpradelt kuulnud ja ka ise lugenud, kuidas just valgenahalised peavad seletama oma sõpradele ja perele, miks rassism ei ole okei. “Rassismi probleem ei ole mustanahalistes, vaid valgenahalistes. Seega saavad seda ka lahendada valgenahalised,” märgib ta. Seda teades ongi tal keeruline, kui nendel teemadel ei ole võimalik tüli ja karjumiseta rääkida.

“Mul ikka väike närv on sees jõuludeks koju minna. Eks ma kindlasti olen jõululauas pidevalt pinges, kas nüüd tuleb midagi või ei”. Poliitika poliitikaks, õli valab tulle ka see, et Z on peres ainuke vegan. “See teema tuleb kindlasti üles.” 

“Poliitika tõttu tülliminek on tema meelest lihtsalt nii uskumatult mõttetu.”

Mõttetud teemad

Suhtlen ka inimesega, kel taolist pinget ei ole. Ei perekonnas, suguvõsas ega sõpradega. Võib-olla teistel neis seltskondades isegi on, aga temast lähevad need konfliktid mööda. Poliitika tõttu tülliminek on tema meelest lihtsalt nii uskumatult mõttetu. 

Tema jaoks on kõigist maailma teemadest kõige olulisem hoopis looduskaitse, mis klassikalisele vasak-parem või konservatiiv-liberaal teljele on raskesti paigutatav. “Kui koroonapandeemia on haripunktis või maailm ökokatastroofi äärel, siis igasugused maailmavaatelised vaidlused tunduvad hästi jaburad. Sa oled nagu ookeanil päästeparve peal, on külm ja märg, ja siis sa arutad selle üle, kas geid võivad abielluda või ei,” räägib W.

See pole aga mõte, mida ta tahaks avalikult välja öelda. “Kui ma ütlen, et pole mõtet võidelda geiabielu eest, siis nad ütlevad, et mis mõttes, kas sa siis ei toeta. Küsimus ei ole aga üldse selle toetamises või mittetoetamises, küsimus on valikutes,” ütleb W.

Näiteks konservatiivsete väärtuste eest võitlev Varro Vooglaid ja liberaalsete väärtuste eest võitlev Tarmo Jüristo on tema arvates üsna ühtemoodi. “Vastandlikud poolused, seda kindlasti, aga olemuselt hästi sarnased – võitlevad samuraid. Kui väljendada poeetiliselt siis – ühe tagumiku kaks kannikat. Üks ei ole teisest parem ega halvem. Mõlemad sümpaatsed inimesed. Kas see on unistuste töökoht olla  "jah"-kampaania ja "ei"-kampaania vedaja? Äkki võiks nende kampaaniate rahade eest midagi tõeliselt olulist teha: looduskaitse, veepuudus, näljahäda või midagi sellist,”  kirjeldab W.

Samas mõistab W, et keegi peab ka igapäevapoliitikaga tegelema, olema ühe või teise ühiskonnagrupi hääletoru. “Aga kuidas jõuda selle äratundmiseni, et inimkond on üks pere, planeet on tervik – emake maa. Oleme kõik õed ja vennad. Kuidas oma kodu mitte ära hävitada ja üksteist rohkem armastada. Ja armastada – see tähendab armastada tingimusteta. Kuidas leida nii-öelda universaalne ühisosa? Keegi ei taha ju maailma halvemaks kohaks muuta, ikka paremaks,” arutleb ta. 

“W pakub, et äkki oleks abi sellest, kui näiteks Tarmo Jüristo, Markus Järvi, Varro Vooglaid ja Eero Epner teeksid koos pikema rabamatka.”

W pakub, et äkki oleks abi sellest, kui näiteks Tarmo Jüristo, Markus Järvi, Varro Vooglaid ja Eero Epner teeksid koos pikema rabamatka. “Või võtaksid õhtu vabaks ja läheksid teeksid koos mõne õlle – see oleks kindlasti eelarvamusi purustav, teravmeelne ja lõbus seltskond. Mihhail Lotman võiks ka kambas olla,” soovitab ta.

On ka teisi jututeemasid

Ent just valmisolek teist poolt üldse kuulata ja oma seisukohta vajadusel ümber hinnata on siin loos rääkinud inimeste sõnul kaduv nähtus. “On osa inimesi, kellega on võimalik pidada dialoogi ja me mõlemad muudame või täpsustame oma seisukohti. Näiteks oma abikaasaga saan rääkida, kuigi me ei ole ühel platvormil. Vahel on tal isegi minu meelest väga imelikud seisukohad, aga temaga on võimalik rääkida,” räägib Y.

Kuid mõned inimesed on tema meelest liiga jäigad ja määratlevad end väga tugevalt poliitika kaudu. Nagu näiteks tema õde. “Ma saan üldiselt oma õega ju hästi läbi, me räägime oma lastelastest, lasen endale õpetada majapidamisnippe ja nii. Jututeemasid on tegelikult küll,” sõnab ta. 

Y soovitab inimestel vähemalt jõululauas poliitikateemasid vältida. Esimese hooga pakub ta jututeemaks koroona, ent siis nendib, et ka see on ju lõhestav. Õnneks tema suguvõsas koroonaskeptikuid ei ole. 

“Aga rääkida võib kasvõi ilmast! Ilmast saab alati rääkida. Talv on jälle kuidagi nii, et ei tule ega tule,” nendib Y. 

Vanasti räägiti ilmast, sest selle teemal polnud võimalik tülli minna. Kuid täna on kerged tekkima vaidlused kliima soojenemise põhjuste üle. Vanasti võis rääkida toidust, kuid täna piisab vaid sõnast “vegan”, et kired lõkkele lööks. Jõulukuusest rääkimine ehk ikka ei polariseeri? Seda kuni tänavuse talveni, mil Rakvere linn sai kaks jõulukuuske, üks konservatiividele ja teine liberaalidele.

*Kõik kõnelejad on loos anonüümsed, et mitte anda põhjust rohkemateks pingeteks.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.