Pühapäevahommikune narkoäri minu kodumetsas

Pühapäeval, märtsi esimese päeva hommikul läheb põline nõmmekas Helen (nimi muudetud) koeraga jalutama. Kodust üle tee asub Glehni park, kus ta on lemmikutega käinud juba üle 20 aasta.

Mööda suusarada jalutades märkab Helen ühel järsul nõlval värskelt kraabitud mulla peal oranži pakikest. Ta laseb kiiresti peast läbi viimaste nädalate sündmused ja arvab teadvat, mis asi see on. Narko. Äkki kanep. Või hoopis mingid tabletid?

Helen astub lähemale, kougib taskust koera kakakoti, tõmbab selle käele nagu kinda ja võtab tikutopsi suuruse paki pihku. Ta upitab end tagasi suusarajale, narkot täis kilekott sõrmede vahel rippumas. Mida sellega teha? Ta silmab veidi eemal langenud puud, juured maa seest väljas. Naine peidab paki juurte vahele kitsasse prakku ja jalutab edasi. 

Jõudnud 20 minuti pärast kodutänavale tagasi, ei suuda ta oma silmi uskuda. Ta näeb juba kaugelt tee kõrval lebamas uut oranži pakikest. See läigib hange pealt vastu nagu kuuseehe. Alles hommikul mängisid siinsamas kõrval lapsed. Kui Helen kodust väljus, ei märganud ta veel midagi. Keegi on uimasteid täis paki siia visanud viimase tunni jooksul.

Keegi on uimasteid täis paki visanud kodutänaval viimase tunni jooksul. 

Narkoäri. Vaikses Nõmme asumis. Tema kodutänavas. Pühapäeva ennelõunal. 

Ta võtab paki ja peidab selle eemal asuva kivi alla. 

See ei saa niimoodi jätkuda, mõtleb ta koduväravat avades. Midagi tuleb ette võtta. 

***

Järgmisel päeval, esmaspäeva hommikul sõidan Nõmmele ja pargin auto Hiiu staadioni kõrvale parklasse. Märkan eemal suure jope ja kummikutega 50-ndates naist, kellel on rihma otsas võimsat kasvu koer. Surume Heleniga kätt; sügan sõbralike silmadega koera kõrva tagant.

Pakun, et me võiks teha nende tavapärase jalutusringi. Siseneme suusaraja kaudu Glehni parki ja Helen ütleb, et esimene “koht” on kohe siinsamas. Näen juba kaugemalt, kuidas kahe kõrvuti asetseva jämeda puu juurde viivad jäljed ja maa on üles tuustitud.

“Selliseid kohti on terve metsaalune täis,” ütleb ta. “Osa kaevamisi on värskemad, teistele on lumi peale sadanud.”

Küsin, millal see algas.

Helen hakkas jaanuari lõpus märkama oma igapäevasel teekonnal imelikke asju. Esimesena torkasid paksu lumevaibaga kaetud metsapargis silma mustad laigud, mis olid reeglina puude ja põõsaste all. Tavaliselt oli lumi lihtsalt pealt kraabitud, aga kohati oli pinnas täitsa üles songitud. Alguses kahtlustas Helen mõnd metslooma, aga siin ei käi neid eriti. Ja miks viivad laikudeni inimeste jalajäljed? Miks vedelevad nende ümber puutokid?

Seejärel arvas Helen, et võib-olla on tegemist geopeitusega, mõne mänguga, kus inimesed ajavad mööda maastikku aardeid taga. Ta kolas Facebooki gruppides ja leidis, et see on siiski ebatõenäoline. Geopeituse reeglid ütlevad, et ümbritsev keskkond peab jääma korda. 

Ta arutas nähtut naabrite ja sõbrannadega. Ka neis tekitas pahupidi keeratud pinnas küsimusi. Seejärel hakkas Helen oma jalutuskäikudel põrkuma inimeste otsa, keda ta polnud sealkandis varem märganud ja kes paistsid midagi, pilk maas, närviliselt otsivat. Kui ta ühega juttu tegi, vastas too, et otsib pereliikme kadunud korterivõtmeid. Ühel õhtul nägi ta kaht noormeest, kes rohelist valgust kasutades põõsa all midagi askeldasid.

Ühel õhtul nägi Helen kaht noormeest, kes rohelist valgust kasutades põõsa all midagi askeldasid.

Helenile koitis, et järsku tehakse tema kodumetsas narkoäri. Ja üles kaevatud kohtadest otsitakse uimasteid. Talle meenus ähmaselt kuskilt loetud või kuuldud lugu, kuidas diilerid peidavad uimastipakid metsa alla ja siis saadavad klientidele koordinaadid koos pildiga. Ta guugeldas veidi ja sattus muu hulgas Levila loo “Osturetk keelatud ainete kaubamajja” otsa, mis tänapäeva uimastiärist detailselt räägib. Sealt ta minuni jõudiski. 

Kõnnime mööda paberõhukeseks sulanud Nõmme suusaradu – alles mõned nädalad tagasi käisin siin Tartu Maratoniks valmistumas – ja Helen näitab näpuga üha uutele tõenäolistele peidikutele. Ta räägib, et eriti hulluks ongi asi läinud viimasel nädalal. “Ei teagi enam, kuhu vaadata, pea igal pool on midagi kraabitud või üles kaevatud.”

Korraga meenuvad Helenile porgandid. 

“Porgandid?” imestan.

Ta juhatab mind arvatava peidukohani, mille peal on kaks juppi porgandit. Pigem tunduvad üsna värsked. Porgandiseibe on ta ka varem mitmes kohas märganud.

Ühe narkopeidiku peal kaks juppi porgandit.

“Kas see on nüüd mõni salakood või mis see on?” küsib Helen. “Kui need oleks metsloomadele jäetud, siis vaevalt ainult kaks väikest tükki.”

Heleni suurim mure on see, et Glehni pargis mängivad lapsed. Üks arvatav peidik on näiteks Tallinna Tähetorni juures, kelgumäe kõrval. Kui keegi lastest mõnd värvilist pakikest näeb, võib ta selle lahti kiskuda, suhu pista. “See on hirmutav,” ütleb ta. 

Uitame mööda metsa edasi, koer kuulekalt kõrval. Helen räägib, kuidas looduslik mitmekesisus pargis aasta-aastalt kokku tõmbub. Kui mõni puu maha langeb, veetakse see kohe suurte masinatega ära. Talv otsa on suusarajad tuledesäras, mis toob kaasa valgusreostuse. “Inimese kasvav jalajälg peletab paljud liigid siit eemale,” ütleb ta. 

Ka see häirib teda kodupargis tärganud narkokaubanduse juures – miks häiritakse loodust, songitakse maa üles? Kas seda “äri” ei saaks teha kuidagi… tsiviliseeritumalt?

Jõuame Nõmme suusaraja järsima laskumiseni. Ma olen saanud siit hoo, mis lubab ligi pool kilomeetrit keppidega tööd tegemata libiseda. Helen juhib aga tähelepanu liivasele nõlvale, kus ta eile esimest oranži narkopakikest silmas. Lähme vaatame ka mahakukkunud puu juurte vahele, kuhu ta kakakotti seotud narkopaki peitis. Ta pistab käe urgu ja sobrab veidi, kuni tõmbab kilekoti välja. Endiselt olemas. Jätame paki sinnapaika.

“Sa oled kohalikku narkoäri korralikult saboteerinud,” ütlen Helenile naljaga pooleks. “Müüjad ja kliendid võivad päris närvis olla, miks nende pakid ära kaovad.”

“Võib-olla nad siis taipavad, et siia ei tasu peidikuid teha,” vastab Helen. 

"Müüjad ja kliendid võivad päris närvis olla, miks nende pakid ära kaovad."

Tundub, et koer on hakanud tüdinema. Erinevalt tavalisest kiire tempoga kõnnist teeme me pikki peatusi, käime edasi-tagasi, unustame end vestlema. Sätime end tagasi kodu poole.

Oleme teel olnud veidi üle tunni ja selle aja jooksul märganud julgelt 20–30 tuhnitud laiku, kus on tõenäoliselt olnud kas peidik või kust on uimasteid otsitud. Erinevalt eilsest me siiski ühtegi narkopakki ei leia. 

Heleni kodutänaval kohtume naabriga. Ka talle on viimase nädala jooksul kaevamised ja kahtlased liikumised silma hakanud. Kiikame veel kivi alla, kuhu Helen eile ühe paki suskas. See on seal ilusti alles ja tõenäoliselt ei oska seda keegi sealt otsida.

“Mida ma nüüd tegema peaks?” küsib ta, kui end minekule sätin. 

“Ma ei tea. Ma arvan, et politseisse pöörduma,” vastan. Luban asja tema eest uurida.

***

Helen pole sugugi ainuke looduses käija, kes hiljuti narkopakkide ja- peidikute otsa on jalutanud. Näiteks eelmise aasta detsembris postitas üks naine Facebooki gruppi “Hoiame loodust”, kuidas ta on märganud Tallinna parkides ja metsades kummalist käitumist: puude ümber on sammal ja mullakamar üles kaevatud ning kõrval vedelevad puutokid, panni käepidemed, klaasitükid ja muud “tööriistad”, mida saab kaevetöödeks kasutada. 

Ta nimetab seda üsna “laialdaseks ja regulaarseks tegevuseks”, mis lõhub mullastikku ja näeb kurb välja. Ta küsib, kas otsitakse kulda või trühvleid, või on tegemist uue rahvusliku spordiga. 

Üsna kiiresti vastavad talle inimesed, et tõenäoliselt on tegemist narkopeidikutega.

Iseenesest ei ole peidikutes midagi uut. Nendest on viie-kuue aastaga saanud nüüdisaegse narkoäri lahutamatu osa. Lisaks Levilale on nähtust hiljuti põhjalikumalt kajastanud näiteks Pealtnägija ja Müürileht. 

Hästi lihtsalt selgitatuna käib skeem niimoodi: inimene läheb sotsiaalmeediasse, näiteks suhtlusrakendusse Telegram, kus on kanalid, kus müüakse uimasteid. Üks suuremaid on Utopia. Politsei on Facebookis juhtinud eraldi tähelepanu veel keelatud ainetega kaubitsevatele kontodele nagu "stedquintin", "PaljasPihlakas" ja "ImDaBob". 

Kanalid näevad välja nagu e-poed – klient saab valida endale meelepärase uimasti ja koguse, näiteks kaks grammi MDMA-d või kolm grammi kanepit. Isegi klienditugi on olemas, kui mingi jama või küsimus tekib. Maksmine käib krüptorahas. 

Telegrami kanalid näevad välja nagu e-poed – klient saab valida endale meelepärase uimasti ja koguse, näiteks kaks grammi MDMA-d või kolm grammi kanepit.

Seejärel saab klient koordinaadid ja foto, kus tema kraam asub. See võib olla Kalamajas mõne puitmaja aknapleki all, laste mänguväljakul Lasnamäel või Glehni pargis suusaraja kõrval. Vingemates “narkokaubamajades” saab kauba võimalikult kodu lähedale tellida. Seda, et klient ja diiler näost näkku tänavanurgal kohtuvad, juhtub harva. Diileri rolli täidab selline ametimees nagu droppija ehk peidikumeister, kelle ülesanne on pakid laiali vedada ja hoolikalt ära peita. 

Seni on kõik toimunud tavainimese silmale üsna märkamatult. Samas, kui uimastite tarvitamine ja seeläbi ka “pakivedude” mahud kasvavad, ei pruugi kõik enam nii nähtamatuks jääda. Kas kodupargist võib ootamatult saada moodsa narkoäri tanner?

Räägin mitme narkopolitseinikuga, kes tunnistavad, et droppimine on viimase viie aasta jooksul võimsalt kasvanud. Ehkki statistikat pole, pakuvad nad tunnetuse pealt, et veidi üle poole kõigist Eesti uimastitest müüakse suhtlusrakenduste ja peidikute kaudu. “See on kurjategijatele riskivabam, mugavam ja kiirem lahendus klientidega ainete vahetamiseks,” ütleb Lõuna prefektuuri kriminaalbüroo menetlusgrupi juht Reio Vaht. Käest kätte liiguvad pigem kangemad uimastid nagu nitaseenid ja alfa-PVP.

Ta selgitab, et tavaliselt võtab droppija ühest peidikust – seda nimetatakse põhipeidikuks – suurema koguse ainet, näiteks mitukümmend grammi kanepit, spiidi või MDMA-d, ja hakkab seda jupikaupa mööda linna laiali jagama. “Üks droppija võib ööpäevas vabalt paarsada peidikut teha,” ütleb ta. 

Nii leiab üle linna sama palju kõikvõimalikke keelatud aineid ja koguseid nagu on roogasid mõne vana kooli Aasia restorani menüüs. “Meie teada võivad ained isegi kuude viisi peidikus olla,” ütleb politseinik. Võib ka juhtuda, et peidik asub üldse teises riigis, näiteks Lätis.

Mõeldes Helenile, uurin, kas ja kui paljud inimesed peidikutele või vedelevatele pakikestele peale satuvad. Vahti sõnul teatatakse neile sellest viimasel ajal üks-kaks korda nädalas, mida on rohkem kui veel paar aastat tagasi. Sageli märkavad peidukohti või kahtlast tegevust ka politseinikud ise, kui nad tänaval jalutavad. 

Veidi üle poole kõigist Eesti uimastitest müüakse suhtlusrakenduste ja peidikute kaudu.

Vaht ütleb, et kui inimene kahtlustab peidukohta, võiks sellest politseile teada anda  kas telefoni või meili teel. Kui aga inimene leiab paki, milles võivad olla narkootikumid, tuleb kohe helistada numbrile 112 ja politseinikud tulevad kohale. Kindlasti ei soovita ta pakki näppida või, veelgi hullem, lahti teha.

Seega ütlen Helenile, et ta helistaks politseisse. Järgmisel päeval kuulen, et vormikandjad olid naise kõne peale 15 minutiga Glehni pargis kohal. Üks ütles, et ta on Harku metsas koera jalutades sama märganud. Nad leiavad kaks pakki – ühe puujuurte vahelt, teise kivi alt – kiiresti üles, võtavad Heleni käest ütlused ja tänavad teatamise eest. 

Nädalapäevad hiljem võtab Helen minuga uuesti ühendust ja teatab, et “pidu Glehni pargis” jätkub. Lisaks uutele üleskaevatud kohtadele avastasid nad eelmisel õhtul sõbranna maa pealt tegelase, kes kuuse all energiliselt kaevas. Kui kaevaja tulijaid märkas, pani ta putku. Küll aga jättis ta endast maha vana arvutiprotsessori ja kotitäie riideid. Miks tal need kaasas olid või mida ta nendega tegi, pole Helenil aimugi. 

***

Võtan ühendust vabakutselise ajakirjaniku Mihhail Boitsoviga, kes on droppimist lähemalt uurinud. 

Näitan talle Heleni tehtud fotosid Glehni pargis küütlevatest oranžidest pakikestest. 

“See on crazy,” ütleb Mihhail.

Kuna teema pakub talle jätkuvalt huvi, sebib ta intervjuu droppijana töötava Dimaga (nimi muudetud). Levila huvi on teada saada, mis tuuled selles maailmas viimasel ajal puhuvad ning miks jõuavad narkopakid ja -peidikud aina rohkem tavaliste inimeste vaatevälja. 

Nad kohtuvad Dimaga tolle kodus. Rahulik, intelligentne inimene. Ei ropenda. On õppinud mitu korda ülikoolis, kuid pole kordagi lõpetanud. 

Dima räägib, et Nõmme, sealhulgas Glehni park, on peidikute jaoks hea koht. Kraam veetakse laiali ja peidetakse tavaliselt öösel, kuna siis on äärelinnad, erinevalt Tallinna kesklinnast, inimestest tühjad. Nii saab seal segamatult tegutseda. Seetõttu on palju peidikuid ka näiteks Lasnamäel ja Pirital. 

Ehkki Dima on ise ametilt droppija, jagub tal kolleegide aadressil ohtralt krõbedaid sõnu. “Paljud neist on lollikesed, täiesti marginaalsed inimesed,” ütleb ta. Näiteks ei suuda nad ette näha, et kui peidavad pakikese lume sisse, võib see mõne aja pärast välja sulada. 

Tihtipeale on droppijad ka ise sõltlased. See tähendab, et nad võivad oma vahetuse teha “paugu all”. Nii on nad näiteks paranoilised, kartes, et keegi neid metsast filmib, mistõttu viskavad nad tihti paki suvalisse kohta ja teevad sääred. “Või on neil lihtsalt täiesti pohui,” ütleb Dima.  

Tihtipeale on droppijad ise sõltlased. See tähendab, et nad võivad oma vahetuse teha “paugu all”.

Droppijate palgad on korralikud; kuuga võib teenida umbes 2000 eurot. Samas püsivad nad tavaliselt ametis vaid paar kuud – saavad lohakuse pärast kinga või lahkuvad omal soovil, sest töö on riskantne. Kuna kaader pidevalt vahetub, ongi selles “äris” palju praaki, millele Heleni-sugused loodushuvilised pühapäeva hommikul koeraga jalutades peale satuvad. 

Ülestuhnitud metsaalune on aga reeglina teise poole, kliendi “teene”. Esiteks ei pruugi kaubapeitjate saadetud koordinaadid olla eriti täpsed. See tähendab, et ostjal on keeruline peidukat üles leida, eriti pimedas männimetsas, kus kõik puud näivad ühesugused. Ta kaevab ühe puu, teise puu all, siis läheb meeleheites kolmanda juurde ja tuhnib seal.

Teine põhjus võib peituda kliendi ahnuses. Näiteks hammustab ta oma kaubale järele minnes läbi, et tõenäoliselt on siia lähedale maetud veel mõni narkopakk, mida võiks “rottida”. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Tulemuseks on aga auklik metsaalune.

Mis värk on aga porganditega? Ehkki Dima näeb seda esimest korda, pakub ta, et need aitavad peidikut paremini nähtavaks teha. Teisalt võivad need olla ohtlikud, kuna tõmbavad asjatut tähelepanu. “Tundub, et tegemist on mingi väga kummalise poega,” ühmab ta. 

Kui politsei ütles, et üks droppija võib ööpäevas paarsada peidikut teha, siis Dima sõnul on see siiski liialdus. “Droppijad ei käi iga päev väljas. Seega pakun, et nädalas tehakse Tallinnas 200–300 uut peidikut,” ütleb ta. Veel tuleb arvestada sellega, et peidikud on eri kaaluga. Mõnes võib olla kümme grammi, mõnes aga isegi kuni 50 grammi kokaiini. 

Pikaajaline droppija nõustub, et lohakaks muutunud narkoäri on teatud mõttes tiksuv pomm. Ta ei välista, et võime varsti kuulda juhtumitest, kus kellegi koer või laps leiab vedelema jäänud paki, teeb lahti ja sööb kogemata ära. Samas vastutavad Dima sõnul ka vanemad, et nende väike laps ei hulguks omapäi ega sööks mulla seest kõike, mis kätte satub. “Samamoodi võib ta leida pooltühja viinapudeli ja selle ära juua,” leiab ta. 

Siiski on käpardlikkus hakanud muret tegema ka ülemustele, narkogruppide omanikele. Tööjuhend näeb ette, et peidik tuleb teha kohta, kuhu on raske niisama sattuda. Näiteks Lasnamäe tühermaale, mitte Hobujaama peatusse. Teiseks peab see olema peidetud, möödaminnes silmale nähtamatu. Maa sisse kaevatud, mitte niisama puu kõrval vedelemas.

Kõigist puudustest ja inimlikest eksimustest hoolimata käib äri edasi. Veelgi enam, Dima, kes näeb äri seestpoolt, ütleb, et uimastite tellimine on “superpopulaarne” – mitmete narkopoodide klientide arv on viimastel aastatel mitmekordistunud. Kas või mainitud Utopia grupi liikmete arv on kasvanud 300 pealt 3000-ni. “Odavam on osta 20 euro eest amfetamiini kui mängida padelit,” leiab ta. 

“Odavam on osta 20 euro eest amfetamiini kui mängida padelit."

Droppija arvab, et tõus tuleb inimeste arvelt, keda võib nimetada pühapäevatarvitajateks. Nad pole sõltlased, “veendunud narkomaanid, keda kollane press demoniseerib”, vaid tavalised inimesed – kontoritöötajad, ehitajad, ka poliitikud –, kes aeg-ajalt aineid tehes lõõgastuvad. Seda enam, et Telegrami gruppides on n-ö kanged uimastid nagu heroiin, fentanüül ja nitaseenid reeglina keelatud*. “Kui keegi neist midagi rääkima hakkab, saab ta tavaliselt bänni,” ütleb Dima.

“Inimest, kes joob vahel alkoholi, ei peeta alkohoolikuks, aga inimest, kes harva narkootikume tarvitab ja seda kontrollib, peetakse narkomaaniks, millele järgneb hukkamõist,” väljendab Dima oma hämmeldust.

Märtsi alguses avaldatud reoveeuuringust selgub, et kolme enamlevinud uimasti – kanepi, amfetamiini ja kokaiini – tarvitamine kasvas eelmisel aastal kõigis Eesti suuremates linnades.

***

Küsin politseilt üle, kas neil on juba teada, mis oli Glehni pargist leitud kahe oranži pakikese sees. Politsei pressiesindaja Martin Raid ütleb, et tegemist oli ilmselt uimastitega, aga ainete täpne koostis ja kogus selgub Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis. Politsei esialgse hinnangu järgi oli kogus pigem väiksem, mistõttu kriminaalasja ei alustata.

LISALUGU: Narksipoode peavad neljakümneaastased

Dima sõnul on praegu Eestis aktiivselt tegutsevaid suuremaid narkokanaleid ehk poode kuskil seitse-kaheksa. Samas on uutele tulijatele keeruline näppu peale panna, sest avalikku reklaami tavaliselt pole, kaupluste lingid liiguvad isiklike tutvuste ja vastutuse kaudu.

Küll aga toob ta uue trendina välja n-ö petupoed. Need näevad välja nagu teisedki poed, ainult, et nende peidikud on tavaliselt tühjad. Valid toote, maksad raha ära, aga metsa kaevama minnes on mulla ja juurikate all tühjus. “Kui esitad pretensiooni, siis sind lihtsalt blokeeritakse,” räägib Dima.

Droppija sõnul tekivad petukauplused niimoodi, et omanik müüb pikemalt tegutsenud ja normaalse mainega poe uuele omanikule. Too pole aga huvitatud äri tegemisest, vaid ülelaskmisest. Näiteks on üheks selliseks kohaks kujunenud kanal nimega “Keskus”.

Tüüpilist poepidajat kirjeldab Dima neljakümneaastasena, kusjuures naisi ja mehi olevat ühepalju. “Nad võivad olla inimesed, kelle sissetulek on langenud, kuid kel on pere, mida on tarvis ülevalt pidada. Ise nad uimasteid pigem ei tarvita, vaid tegelevad orgunnimisega,” räägib ta.

*Uimastieksperdi ja selle loo toimetaja Mart Kalveti siseinfo kohaselt pole see aga juba paar kuud enam päris tõsi. Näiteks üks Telegrami grupp, kus “kanged” uimastid olid pikka aega bännitud, on hiljuti omanikku vahetanud ja nüüd levib seal üle Eesti selline aine nagu “šora” – mingisuguse orfiini ja võib-olla ksülasiini segu. (Orfiinid on uus rühm sünteetilisi opioide, mis on Eestis levinud veidi üle aasta ja mille esimesed kaks analoogi – tsüklorfiin ja spiroklorfiin – tänavu veebruari lõpus keelatud ainete nimekirja lisati. – Toim.)