“Sa oled nii ilus kõhn”

Varasest lapsepõlvest on mul meeles väga vähe. Tihti öeldakse, et see on märk traumadest, kuid mina kasvasin üles kodus, kus vanemad olid mulle toeks. Seetõttu ei kanna ma kaasas olulisi negatiivseid mälestusi. Ma tegin sporti, käisin muusikakoolis ja suhtlesin teistega vabalt. 

Siis läksin kooli. Mäletan sealt esimesi ebaõnnestunud kontrolltöid ja tunnet, et olen teistest maas. Ehkki püüdsin alati pingutada ja õppeainest aru saada, võtsid pahatihti muud mõtted ja tegevused mu tähelepanu üle. Korrutustabeli juurest hõljusin märkamatult jalgpallitrenni, mõne filmi või vanematega ette võetud reisi peale. Mul oli väga keeruline fookust hoida.

Korrutustabeli juurest hõljusin märkamatult jalgpallitrenni.

Saatuslik metüülfenidaat

14-aastaselt tabas mind elu esimene tõsisem madalpunkt. Mu ema, kes on erivajaduste teemaga hästi kursis, kahtlustas aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Tõtt öelda oli ta seda mõelnud juba pikalt: lapsena liikusin ma ringi peamiselt tantsides, olin väga impulsiivne. Nüüd oli aga lisandunud ka kurvameelsus. Veelgi enam – ma hakkasin end vigastama, ma ei tahtnud enam elus olla. Käisin psühholoogi ja psühhiaatri juures; mul diagnoositi kliiniline depressioon. Võtsin antidepressante.

Tagantjärele olen kahtlustanud, et pigem oli tegemist siiski diagnoosimata ATH-ga. Noortel tüdrukutel esineb see eri viisidel; ma ei olnud ega ole siiani hüperaktiivne, ei rääkinud vahetpidamata. Pigem olin ma emotsionaalselt erakordselt tundlik ja ei suutnud seda kuidagi kontrollida. Võtsin iga märkust solvanguna, ei mõistnud sarkasmi. Kui minu üle tehti sõbralikku nalja, võtsin ma seda nii hinge, et jooksin nuttes minema.

Lisaks ei mõistnud ma, miks ma ei suuda õppida nagu kõik teised – isegi siis, kui päriselt üritan. Tegin pidevalt lohakusvigu ja kiirustasin. Matemaatikas ei jäänud valemid meelde. Reaalainetest ei saanud ma tuhkagi aru isegi siis, kui mitu korda nädalas eratundides istusin. Jätsin enamasti laisa mulje, kuid tegelikult pingutasin igapäevaselt. Sellele ei järgnenud aga kunagi piisavalt head tulemust.

Gümnaasiumis sain sisse teatri erialale, mis nõudis pidevat keskendumist ja oskust aega planeerida. Üsna kiiresti tekkis aga hirm, et ma ei saa ei iseenda ega ka koolitöödega hakkama ning langen välja.

Läksin suures mures paar nädalat hiljem psühhiaatri juurde, täitsin küsimustikke ja läbisin QB-testi, mis mõõdab ATH sümptomeid. See näitas, mida olin juba ammu kahtlustanud: mul ongi ATH. Mulle kirjutati välja metüülfenidaat, mis on üks peamisi ATH ravimeid.

Sa lausa särad!

Mäletan siiani koolipäeva, mil ma esimest korda ravimit võtsin. Korraga valitses mu peas totaalne vaikus. Ma kuulsin kõike, mida mu ümber räägiti ja ei kadunud oma mõtetesse ära. Olin ekstaasis, sest esimest korda elus tundsin end teistega võrdväärselt.

Psühhiaater oli mind hoiatanud, et ravi alustamisel kaob söögiisu ära, kuid tol hetkel tundus see viimane asi, mille pärast muretseda. Nagu igal teismelisel tüdrukul, esines ka mul hetki, mil mõtlesin, et võiksin ju natuke kaalu kaotada. Teadmine, et mulle määratud ravim seda võimaldab, oli seega hea boonus.

Siiski ei olnud minu keha midagi, millele ma varasemalt oleksin pidevalt mõelnud või mille üle muretsenud. Ma ei kartnud kanda liibuvaid riideid; peeglisse vaadates olin iseendaga enamasti rahul. Ma nautisin kokkamist, sõin alati suure isuga ja mul ei olnud aimugi, mida tähendavad kalorid. 

Arst hoiatas, et ravimi võtmisel kaob söögiisu ära, kuid tol hetkel ma ei muretsenud.

Kõigest hoolimata teadsin, mis on minu kehale tervislik ja milliseid toite ei peaks iga päev sööma. Nii noorena ei oleks ma ilmselt pidanud sellele mõtlema, kuid teadmised tervislikust toiduvalikust olid mind algkooliaastatest saatma jäänud. Tegelesin pikalt tantsimisega, mille juures pandi palju rõhku toitumisele.

Näiteks käisid meil rääkimas toitumisnõustajad, kes julgustasid kümneaastaseid tüdrukuid hoiduma süsivesikutest ning toituma peamiselt puu- ja juurviljadest – selleks, et säilitada täiuslik tantsijakeha. Ma ei võtnud neid jutte toona liiga tõsiselt, kuid aastaid hiljem märkasin, et olin hakanud vältima just neid toite, millest meile tantsukoolis räägiti.  

Esimesel kuul, mil ravimeid võtsin, ei läinud mul kordagi kõht tühjaks. Seetõttu ei näinud ma mõtet süüa, millega kaasnes esimene kaalulangus. Mulle endale ei olnud see midagi suurt, kuid lähedastele jäi silma. Siit-sealt hakkasid tulema komplimendid.

“Sa näed viimasel ajal nii hea välja!”

“Vau, kas sa oled vahepeal trenni teinud?”

“Sa oled kaalu kaotanud? Ilus! Sa särad!”

Ühel hetkel avastasin, et kiitused on pannud mind teistmoodi mõtlema. Jõudsin samuti äratundmisele, et peenemana olen ma ilusam, mind väärtustatakse rohkem. Söögiisu oli selleks hetkeks tagasi tulnud, aga siis oli juba liiga hilja. Klõps oli ära käinud. 

Aga oli veel midagi. Kõik, kellel on ATH, ilmselt teavad kui lihtne on kaotada kontroll iseenda ja oma tegevuste üle. Mõtted tulevad ja lähevad; ühele asjale keskendumine on võimatu. Tihti esineb hetki, mil tahe midagi ette võtta on suur, aga püstitõusmine füüsiliselt võimatu. 

Nüüd, uute ravimitega, tekkis mul järsku kontroll. Kontroll selle üle, mida ja kui palju ma söön. Hakkasin vahele jätma aina rohkem toidukordi, valisin neid vaid toitaineväärtuse järgi, seadsin endale piire. Lisaks vältisin sõbrannadega suhtlemist, et ma ei peaks nendega koos söömas käima. Et kodus mitte kahtlust äratada, hakkasin igal õhtul iseendale kokkama. Kaalusin hoolikalt iga komponenti; arvutasin kalorid kokku ja panin need telefoni kirja.

Kontrollimatu nälg

Seejuures asusin ma ennast igal hommikul esimese asjana kaaluma. Number, mis kaalule ilmus, otsustas, kui palju ma sellel päeval süüa võin. Kui mu kaal oli eelmise päevaga võrreldes madalam, lubasin endal süüa kaks korda päevas. Kui kaal oli tõusnud, ei tohtinud ma sel päeval midagi süüa. Kaalusin end koolist koju tulles ja õhtul enne magamaminekut. Mul ei olnud kunagi täpset eesmärki, kuid mida rohkem kaal langes, seda enam langes ka siht.

Kaalusin end koolist koju tulles ja õhtul enne magamaminekut.

Korraga ei otsustanud ma enda eest enam ise, vaid seda tegi kaalunumber. Enne kodunt väljumist riideid selga pannes lõpetasin alati peegli ees pisarates; mu voodile tekkis kuhi riietest, mis mulle minu silmis enam ei istunud. Iga riideese nägi mu seljas halb välja. Need olid jäänud liiga suureks; püksid vajusid ka vööga alla ja särgid olid liiga laiad. Selle aja peale oli juba ka ripsmetušš maha voolanud ja sageli jäingi niimoodi koju, et keegi mind nägema ei peaks. Olin veendunud, et kõik näevad mind nii, nagu mina ennast näen. Minust oli saanud anorektik.

Lisaks halvenes mu kehaline tervis. Olin pidevalt valudes ja kurnatud. Mu jalad olid kaetud sinikatega, alumised ribid nihkusid paigast. Koolis toolil istudes tundsin iga selgroolüli; kõhus olid pidevad krambid. Kehalise kasvatuse tundides ei suutnud ma kaasa teha, sest iga kehalise pingutusega kaasnes iiveldus ja tunne, et ma kukun kohe järgmisel hetkel kokku. Mu keha hakkas iseennast seestpoolt sööma. 

Mul ei olnud enam jaksu pingutada ei teistega suhtlemisel ega ka õppeainetes, mis mind varem köitnud olid. Kuigi jätkasin ATH ravimitega, kadus mu keskendumisvõime koolis täielikult. Iga eesmärk, mis ma tänu rohtudele endale seadsin, mattus justkui halli uttu. Tunnis istudes mõtlesin vaid toidule. Koolist koju jõudes ei suutnud ma enam kodutöid teha, vaid läksin kohe magama. Hakkasin vaikselt inimesena kustuma.

Ühel õhtul läksin magama tundega, et ilmselt suren öösel infarkti – valu südamepiirkonnas oli niivõrd hull. Järgmisel varahommikul EMOsse sõites tundsin, et olen oma elu täielikult ära rikkunud. Pärast kaht tundi uuringuid tuli välja, et kuna olin end nii kõvasti näljutanud, oli ka mu süda massi kaotanud, mis omakorda ajas veresooned südame ümber sõlme. 

Ühel õhtul läksin magama tundega, et ilmselt suren öösel infarkti.

Anorexia nervosa muutub ühel hetkel hüperfaagiaks ehk kontrollimatuks näljaks või ülemääraseks söögiisuks, kuna kehal tekib soov viimaks toidu kallale asuda. See tabas ka mind. Koolist koju tulles oli mu kõht nii tühi, et vohmisin kõike, mis käepärast oli. Ostsin snäkke ja sõin paki korraga tühjaks.

Nii avastasin end olukorrast, kus mul kadus järsku kontroll oma taldrikutäie ja kalorite üle. Mis omakorda tähendas, et tuli hakata toitu väljutama. Hakkasin igal õhtul võtma tohutus koguses seedimist soodustavaid ravimeid, sest teadsin, et järgmisel päeval ajavad need mu oksendama. Minust oli saanud buliimik.

Minus oli nagu kaks poolt: üks nautis kontrolli, teine tundis sisimas muret ja hirmu suure terviserikke ees. Olin proovinud külastada eri arste ja toitumisnõustajaid, aga kui esimese asjana öeldakse, et “sa ei ole lihtsalt maitsvat toitu söönud” või “kui sa niimoodi jätkad, oled varsti viljatu”, tekib paratamatult abi küsimisega blokk ette.

Igalt arstilt kuulsin ma samuti lauset “proovime siis äkki uut ATH ravimit?” Igal korral pidin ma seletama, et söömishäirele vaatamata päästis metüülfenidaat minu elu. Tänu sellele olin ma saanud oma esimese kiituskirja, esimesed positiivsed hinded reaalainetes ja oskuse iseseisvalt õppida. 

Tundsin, kuidas söömishäire mu elu aina rohkem häirima hakkas. Proovisin kodus vaikselt uuesti regulaarselt sööma hakata, kuid see ei kestnud enamasti kauem kui kaks päeva. Ka vanemad olid mu pärast mures, kuid arvasid endiselt, et järsk kaalulangus võib olla ATH ravimite kõrvalmõju. Isegi kui nad üritasid aidata, lükkasin nende abi iga kord tagasi.

Kaalumispäevad ja vereproovid

Ajapikku siiski mõistsin, et ma ei tule iseendaga toime. Võtsin ühendust perearstiga, et ta teeks mulle Tartu Ülikooli Kliinikumi söömishäirete osakonda saatekirja. Äkki sealt saab abi. 

Kui mulle ühel esmaspäeva pärastlõunal teatati, et homseks oodatakse mind haiglasse, tundsin, et tegelikult ei taha ma paraneda. Ma ei mõistnud, miks ma olin abi palunud. Aga valikut enam polnud. Kuna mind kutsuti ravile nii lühikese etteteatamisega, ei jõudnud ma oma peas leppida mõttega, et nüüd toimub see muutus reaalselt. Ma lihtsalt ei olnud valmis kaalus juurde võtma ja toituma muust kui juurviljadest. 

Selle tõttu olid esimesed päevad ülirasked. Esimesel kolmel päeval tohtisin ma üksinda palatis süüa, et portsjonitega harjuda. Söögisaalis said süüa need, kes sajaprotsendiliselt oma taldriku tühjaks söövad. Kuna söömishäirega patsient võib tihti oma portsjonit teiste omadega võrrelda, oli oluline, et kõik patsiendid sööksid täpselt ühepalju. Sõime kuus korda päevas: kolm põhieinet ja kolm oodet. Toit oli mitmekülgne ja tervislik; ma sõin kõike ilma vastu hakkamata.

Haiglas peavad kõik patsiendid sööma täpselt ühepalju.

Neljandal päeval läksin suurde söögisaali, kuid mulle ei meeldinud seal. Tundsin, et teised pidevalt vaatavad ja hindavad mind; arvavad, et olen paks. Seetõttu palusin, et saaksin palatis einestamisega jätkata.

Siiski harjusin tasapisi haigla õhkkonna ja inimestega. Varem hirmuäratavana tundunud rutiin muutus kodusemaks ning korraga ei olnud grupiteraapiad ja hommikused protseduurid enam nii võõrad. Teraapiaseanssidel suutsin juba kaasa rääkida. Rääkisime oma enesetundest, õppisime reguleerima emotsioone. Tihti tegime ka teadveloleku- ja lõõgastumisharjutusi.

Kaalumispäevadel ei tekitanud enda kaalu nägemine mulle enam ebamugavust.

Kaalumistega kaasnesid alati ka vereproovid, mille tulemuste teadasaamine oli ilmselt minu ja teiste patsientide päeva huvitavaim osa. Vereproove tehti selleks, et jälgida, millised ained meil verest puudu on. Jälgiti, milliseid vitamiine keegi vajab ja mõõdeti elektrolüütide taset. Kui hommikul saadeti vereproovid teise majja, teadsime alati, et paar tundi hiljem on need Terviseportaalis üleval. Kaks korda nädalas kuulsin alati palatitest hõikeid: “Vereproovi tulemused tulid!”

Tundsin, kuidas elu jälle minu sisse naasis. Ma ei olnud enam pidevalt kurb ja suutsin päriselt rääkida. Ühel õhtul helistas mulle sõbranna, kellega vestlesime pikalt, ja mulle ei tundunud see kuidagi imelik. Enne kõne lõpetamist ütles ta, et mu hääl pole ammu nii elav olnud. Kui mulle külla tuldi, öeldi samuti esimese asjana, et ma näen juba palju tervem välja.

Tundsin, kuidas elu jälle minu sisse naasis.

Kahele viimasele aastale tagasi mõeldes sain aru, et minuga suhtlemine oli nagu poolsurnuga rääkimine. Ma ei olnud ainus, kes kannatas, vaid seda tegid ka kõik mu lähedased. Mulle üritati pidevalt toeks olla, aga ma ei võtnud kunagi kellegi nõu kuulda. Hakkasin alati vastu; ma ei tahtnud perega koos süüa. Lisaks harjusin varjama ja valetama, mistõttu arvati, et tegelikult on mul kõik hästi.

Uued tulevikuplaanid

Lõpuks olin ravil kuu aega, millest oli reaalselt abi. Mõistagi ei olnud ühelt toidukorralt päevas kuuele üleminek meeldiv. See ei tundunud normaalne, kuid sain aru, et see on vajalik. Ravi eesmärk oli ikkagi kaalus juurde võtta ja kehaliselt kosuda. Oluline oli seegi, et sain rääkida ja kogemusi vahetada inimestega, kes elasid läbi sama haigust. Tavaelus ei pruugi seda juhtuda.

Lisaks sain haiglas vaikselt lahti tohutust kontrollivajadusest. Seal ei otsustanud ma ise enam ei oma portsjonite, käitumistavade ega isegi WC-s käikude üle. Koju tagasi tulles sain ma toidu väljutamisest täielikult lahti. Kuna haiglas olles ei olnud mul võimalust sellega jätkata, kadus ka tung. Ma andsin kontrolli edasi oma vanematele, nagu haiglas andsin õdedele. 

Võtan endiselt samu ATH ravimeid, mis toetavad minu igapäevaelu. Aga eks tagasilööke on ikka. Ma mõtlen siiani, et ma ei näe hea välja, mistõttu võin aeg-ajalt söömist piirata. Mul on jätkuvalt meeles iga toidu kaloraaž; alateadlikult loen kaloreid peas siiani.

Haiglas viibimise ajal rõhuti patsientide kehalise olukorra parandamisele, aga vaimse osaga jäid ilmselt kõik aeg-ajalt hätta. Mind suunati psühholoogi juurde, kelle ootenimekirjas olen ma peagi olnud kaks kuud. Söömishäirest ei saa vabaks, kuni ennastkahjustavad mõtteid ära ei kao, aga kui nii pikalt nende küüsis vaevelda, jäävad harjumused veel pikaks ajaks alles. 

Psühholoogi ootejärjekord on kaks kuud.

Õpin endiselt gümnaasiumis, mida olen aina rohkem nautima hakanud. Mul on tulevikuplaanid – näiteks soovin minna õppima Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogikat – ja ma soovin nende nimel ka pingutada. Koos haigusega kadus mul huvi igasuguste hobide vastu. Ma küll tahaks uuesti jõusaali minna ja aktiivne olla, aga tean, et mu keha peab veel puhkama. Ma käin kooli kõrvalt Sakala teatris tööl. Lisaks püüan taas sõprade, tuttavate ja perega tihemini suhelda.

Üht asja tean aga kindlalt: ma ei soovi enam kunagi käia ringi kahvatu näo ja kondise kehaga ning kaotada kõik oma oskused. Mis peamine: ma tahan ellu jääda. Seetõttu ootab mind ilmselt veel teine ja kolmaski haiglakülastus.