Tüdruk, kes tegi kurja koera heaks

Ma suhtlesin Kelli Landesiga esimest korda 2022. aasta oktoobris. Äsja oli Eesti avalikkust raputanud hirmus uudis, kus perekoer pures Tallinnas surnuks nelja-aastase lapse. Rääkisin toona paljude loomaarstidega, kes ütlesid: me ei saa riskida, et nii traagilised sündmused uuesti juhtuvad, sellised loomad tuleb magama panna.

Selle taustal torkas mulle silma Kelli lugu. Tema käitus just vastupidi. Ta nägi ühel päeval Facebookis postitust, et on üks loom, kes vajab väga kiiresti kodu, sest muidu pannakse ta magama. Isegi surmasüsti aeg oli kirjas, homme kell 14. Koer elas pere juures, oli lastega suur sõber, kuni midagi juhtus. Ta oli päevade kaupa jooksus. Siis muutus ta agressiivseks. Ta hammustas peremeest, lõpuks ka last.

Ehkki lähedased olid skeptilised, ütles Kelli sisetunne, et ta peab seda koera aitama. Aega oli vähe, tegutsema pidi kiiresti. Nii tuligi ta ellu Dixi.

Hammustas vere välja

Kelli tassis lapsena endale õuest igasugu elukaid tuppa: tigusid, hiiri, sisalikke, isegi ühe suurnokk-vindi, kes vastu akent lendas ja turgutamist vajas. Iga looma kohta luges ta raamatutest, uuris neid siit ja sealt ja pani avastused kirja. Näiteks leidis ta mõni aasta tagasi kodunt vihiku, kuhu ta oli kümneaastaselt kirjutanud ja joonistanud põhjaliku kokkuvõtte, vaat et raamatu hiirte pidamisest. Levinumad liigid, välimus, toitumine, haigused, isegi õpetus, kuidas hiirt peos hoida. Lisaks olid tal nümfkakaduud, pere pidas ka koera.

"Ausalt, kui mul oleks rohkem raha, oleks mul vist kodus praegu loomaaed," ütles ta ja lisas naerunäo emotikoni. Kelli eelistab suhelda kirja teel, sest telefonikõned tekitavad temas ärevust.

"Ausalt, kui mul oleks rohkem raha, oleks mul vist kodus praegu loomaaed."

2021. aasta suve lõpus kolis ta Haapsalust vanemate juurest välja ja tal tekkis soov võtta päris oma koduloom. Nii tõi ta oma koju süsimusta kääbusküüliku. Aga midagi polnud teha, Kelli igatses ka koera järele. Võib-olla oli asi selles, et nende 14-aastane perekoer suri umbes samal ajal vähki.

Kelli läks loomade varjupaika, kus talle jäi silma üks kutsikas. Ta käis teda veel mitu korda vaatamas. Tõtt-öelda ta oligi teda juba võtmas, kuid ühel õhtul käskis sisetunne kutsikast siiski loobuda. Järgmisel päeval sattuski ta saatusliku Facebooki postituse peale. Esialgu otsustas Kelli pakkuda Dixile hoiukodu (see on ajutine kodu), sest koera taust oli keeruline. Lisaks oli see tema esimene päris enda koer.

Kelli sai eelmiselt omanikult teada, et koer elas kutsikast saati ketis, kust ta end tihti lahti tõmbas ja jooksu pani, mõnikord oli lausa päevi kadunud. Seejärel otsustasid vanad omanikud, et ketist enam ei piisa, vaja on elektrilist kaelarihma. Siis muutunudki koer pereliikmete vastu agressiivseks. Ta küll ei tapnud kedagi, aga hammustas peremeest ja lapsi, nii et veri väljas.

Kui meid ei lahutaks sadu kilomeetreid, julgeksin arvata, et Kelli oma arvutiekraani taga ohkab: "Elektrilise kaelarihma kasutamine oleks pidanud olema kindel märk, et selline lähenemine ei tööta, kuid ikka süüdistati koera ja taheti ta magama panna."

Iga loom ei ole kaisuloom

Kelli meenutas, et alguses oligi Dixiga väga raske, sest koer kartis absoluutselt kõike. Kui keegi looma ootamatult katsus, eriti saba ja tagajalgade piirkonnast, siis ta võpatas ja proovis instinktiivselt näksata, kuid suutis alati end peatada ja tuli siis vabandama. Kui keegi valju häälega rääkis, trampis või järske liigutusi tegi, puges ta peitu või läks teise tuppa.

Alguses oli Dixiga väga raske, sest koer kartis absoluutselt kõike.

"Minu silmis vihjab see kõik kokku, et koeraga on oldud minevikus vägivaldne. Samas, eelmised omanikud seda ei kinnitanud, mistõttu ei saa ma midagi 100 protsenti väita," ütleb Kelli.

Lisaks kartis Dixi paaniliselt kaelarihmasid, jooksis lausa eest ära. Nii tuli minna trakside peale. "Kuna ta kippus neist välja pugema, kulus üsna palju aega ja raha sobivate põgenemiskindlate trakside leidmisele."

Piiksuvad helid, näiteks pesumasina hääled, ajasid koera paanikasse. Tõenäoliselt oli põhjus varasemas kogemuses elektririhmaga, sest ka see piiksub enne suraka andmist. Tänaval jalutamine tekitas hirmu. Seepeale otsustas Kelli, et veedab suve Tartu asemel Haapsalus, kus on rahulikum ja kus saab probleemiga süvenenumalt tegeleda.

"Ühesõnaga, Dixil oli meeletult palju hirme, vastupidiselt meie eelmisele perekoerale, kes ei kartnud mitte midagi peale loomaarsti. Aga ma hakkasin end kohe koolitama, osalesin ärevate koerte teemalistel vebinaridel, õppisin jälgima ja aru saama koerte kehakeelest. Pingutasin ja pühendusin absoluutselt iga päev," rääkis Kelli.

Juba üsna kiiresti märkas Kelli oma töö vilju. Koer hakkas poole aasta jooksul ilusti kaelarihma kandma. Ta kartis palju vähem. Kelli sai aru, et äreva fassaadi taga peidab end ääretult sõbralik loom, kes mängib lastega ja armastab tähelepanu. Ta ei ähvardanud ega läinud kellelegi kallale. "Distantsi hoidis, aga iga koer ei olegi kaisuloom," ütles naine.

Otsustav suveõhtu

Kellil oli elamises ka kääbusküülik. Kuni Dixi võtmiseni oli küülik korteris vabapidamisel, kuid pärast seda sai ta omaette suure toa. "Ta teab oma piire ega lähe rändama ka siis, kui jätan ukse lahti. Dixi saabudes vajasid nad küll nädal aega tutvumist, aga hiljem hakkasid hästi läbi saama," ütles Kelli.

2022. aasta sügisel oli Kelli äsja astunud Eesti Maaülikooli loomakasvatust õppima. Ta oli värske tudeng, kelle elu võinuks koosneda pidudest, seiklustest ja uute inimestega kohtumistest. Aga tema pühendas suurema osa oma ajast raske minevikuga koera ümberkasvatamisele.

Uurisin, kas tal oli alguspäevil Dixi pidamisel hetki, kus ta mõtles, et enam ei jõua. "Jah, vahel tekkis küll tunne, et enam ei jaksa," meenutas Kelli. "Tegelikult ma kahtlesin ikka esimesed paar kuud, kas ma suudan talle pakkuda seda, mida ta vajab. Ühe korra käis loobumise mõte täitsa tõsiselt peast läbi. Arutasin seda loomakaitseliidu vabatahtlikuga. Ka emaga, kes kartis, et kuna Dixi vajab erakordset pühendumist ja hoolt, võib see minu jaoks liiga keeruliseks minna."

"Jah, vahel tekkis küll tunne, et enam ei jaksa. Ühe korra käis loobumise mõte täitsa tõsiselt peast läbi."

Selgus saabus ühel suveõhtul, kui Kelli perekond grillima läks. "Jalutasin seltskonnast eemale, et mustikaid korjata ja Dixi tuli kaasa. Ühel hetkel hakkasid teised pereliikmed teda hüüdma, neil oli toitu, millega koer enda juurde meelitada. Kuid Dixi jäi minuga, kutsumise peale jooksis täitsa mulle külje alla. Sel hetkel otsustasin, et jätan ta päriseks endale. Tõsi, ta pole päris selline, nagu ma oma esimest koera ette kujutasin, aga nähes, kui hästi ta end minu juures tunneb, ei suutnud ma teda ära anda."

Lisaks ütles Kelli kavala, silma pilgutava emotikoni saatel, et midagi pole teha, talle lihtsalt meeldivad väljakutsed loomadega. "Sellised, kus ma saan midagi teha, et neid aidata. Olen varem pannud mitmed kartlikud hobused maailma ja inimesi usaldama. Õnneks ei ole mul lapsi, tänu millele saan end loomadele pühendada. Dixi vaimne tervis on pikk projekt ja võimalik, et temast ei saagi kunagi nii-öelda ideaalset koera. Aga see pole tähtis. Tähtis on see, et ta on nüüd oma eluga rahul."

Koer tuli padja ümber

Võtan Kelliga nüüd, kolm ja pool aastat hiljem uuesti ühendust. Ta on 23-aastane ja loomad on endiselt ta parimad sõbrad. Ta jättis küll maaülikoolis õpingud pooleli, kuid töötab juba kolm aastat sama kooli hobusekliinikus loomatalitajana.

Kelli ütleb, et äsja 6-aastaseks saanud Dixil läheb väga hästi, ta elab toredat koeraelu. See ei tähenda, et kõik oleks läinud libedalt. Näiteks on nad mitu korda kolinud. Üürikorterid Dixile ei sobinud, eriti linnas sees. Seejärel otsustasid Kelli ja tema elukaaslane minna elama Elvasse, kuid seal oli palju vabalt jooksvaid koeri. Näiteks elas kõrval naaber koos koeraga, kes oli Dixi vastu agressiivne ja keda naaber keeldus rihmastamast. "Dixil tekkis lõpuks selline stress, et maja juures enam häda ei teinud, pidime kolm korda päevas autoga eemale sõitma," kirjeldab Kelli. 

Viimaks otsustasid nad elukaaslasega, et ostavad linnast välja suvilarajooni maja koos hooviga, kus Dixil oleks hea turvaline olla. "Pärast seda on läinud hästi, Dixi on nüüd rõõmus ja supervahva perekoer." Erinevalt "eelmisest elust" pole Dixil ei ketti ega raadiopiiret. Paar korda on küll koduaiast omapäi "jalutama läinud" ja kohalikku poodigi sattunud, kuid muidu on üsna kodulembene, hoiab perenaise ligi.

Kelli ja ta elukaaslane otsustasid, et ostavad linnast välja suvilarajooni maja koos hooviga, kus Dixil oleks hea turvaline olla.

"Koera pärast ostsite maja?" ei suuda ma imestust tagasi hoida.

"Eks ühel hetkel oli nagunii plaanis majja kolida. See juhtus lihtsalt varem," vastab Kelli ja lisab, et talle on oluline, et ta loomad end hästi tunneks. "Siis on ka minul hea olla."

Kelli mainib loomi, mitmuses. Tuleb välja, et ta võttis aastaid tagasi veel ühe koera, kutsika Loterii. Kuigi alguses Kelli põdes, kuidas nad Dixiga klapivad, siis peagi said koertest sõbrad ja mängukaaslased. "Loterii kõrval muutus Dixi ka inimestega palju sotsiaalsemaks."

Ta räägib ühe loo. Noorem koer Loterii magab öösiti tavaliselt Kelli padja ümber. Dixi magab üksi. Ühel ööl ärkas naine aga üles, tundis, et midagi on teisiti ja avastas, et Loterii koha peal oli hoopis Dixi. Hakkas kohe saba liputama ja kõrvu limpsima, kui märkas, et olen üleval. "Selliseid hetked on nii suure tähendusega," ütleb Kelli. 

Iseloomu muutmine

Helistasin ühele oma valdkonna parimale eksperdile, Eesti Maaülikooli väikeloomakliiniku koerte käitumisnõustajale Tiia Arikole, et rääkida probleemsete loomade sotsialiseerimisest. Ariko rõhutab hakatuseks, et kuna ta pole Dixit näinud, ei tunne koera ega omanikku, ei taha ta konkreetse juhtumi kohta midagi öelda. Küll aga võib ta rääkida keeruliste koerte ümberkasvatamisest laiemalt.

Kuid me takerdume kohe alguses. "Kes on üldse keeruline koer?" küsib Ariko. "Ühe inimese jaoks on keeruline, teise jaoks mitte. Eristada tuleb ka iseloomu ja õpitud käitumist. Iseloom on kaasa sündinud, seda niisama ei muuda. Agressiivset käitumist on võimalik muuta, aga see nõuab süstemaatilist tööd."

Siit põrkame kohe järgmise küsimuse otsa. Kui me hakkame looma käitumist muutma, siis kas see on see, mida ta tegelikult tahab? Kas see vastab tema iseloomule? Või teeme temaga seda, mis meile, inimestele meeldib ning loomal tuleb seda lihtsalt taluda? Aga on see üldse eetiline?

Kui me hakkame looma käitumist muutma, siis kas see on see, mida ta tegelikult tahab? Kas see vastab tema iseloomule?

Käitumisnõustaja räägib kiiresti ja sisendusjõuliselt, tunnen end, nagu oleksin sattunud ülikooli õppejõu loengusse. Kõigepealt tulevad definitsioonid, üks probleem ajab teist taga.

Aga siis tulevad õnneks näited. 

"Võtame näiteks koerad, kes on sunnitud elama linnas. Äkki tahab loom rohkem maale, kus on rahu ja vaikus? Linnakeskkond pole koerale sugugi lihtne, selleks et seal hästi hakkama saada, on vaja teatud iseloomuga koera. Me saame teda küll õpetada, kuidas tänaval käituda ja viisakana näida. Aga võib-olla ta kardab nii palju, et see nõuab temalt kõva pingutust, ajab ta stressi."

Seetõttu, rõhutab Ariko, kui loom teeb edusamme, tuleb alati küsida, kas ta end ka päriselt hästi tunneb või on see pelgalt omaniku soovmõtlemine. Koerateemalistes aruteludes muutuvat järjest olulisemaks looma vaatepunkt. "Osalesin hiljuti vestlusringis, kus räägiti tänavakoertest. Ei, ma ei räägi Eesti tänavatel lonkivatest koertest, meil pole tänavakoeri, meil on kodunt välja visatud koerad, vaid välismaa loomadest, kes on põlvkondade kaupa tänaval elanud, kes ongi aretunud seal elama. Sellise looma kodustesse tingimustesse toomine võib olla loomavaenulik tegu. Kas meie tahame päästa või tahab loom päästetud saada?"

Samamoodi olevat inimesed arvamusel, et kui nad päästavad metslooma, kes looduses enam hakkama ei saa, teevad nad suure heateo. Aga keda nad päästavad? Kas looma või enda emotsiooni? "Need on alati kahe otsaga asjad, nende teemade üle ei vaielda, vaid kakeldakse," lisab Ariko ja naerab kurjakuulutavalt.

15 aastaks kinni

Korraks mõtlen, kas nüüd peaks avama teema, mis mulle loomakaitsjate ja koolitajatega suheldes silma on hakanud. Et nad on väga tulised ja omavahel pahatihti raksus.

"See on ka põhjus," jätkab Ariko pausi tegemata, "miks räägitaksegi aina rohkem näiteks loomade antidepressantidest. Kui loom pannakse jõuga keskkonda, kuhu ta ei sobi, siis võibki ta ravimeid ja teraapiat vajada."

Aga, aga, aga kas on võimalik ikkagi tapjakoerast elulooma teha, küsin jämedalt vahele.

"Kõik sõltub," vastab Ariko. "Agressioon," kujutan ette, kuidas ta klassi ees näpu püsti tõstab, "on teist osapoolt kahjustav käitumine. Peamiselt ründab loom siis, kui ta midagi kaitseb või midagi kardab. Kolmandal juhul on tegemist vaimuhaigusega, mis on aga väga haruldane. Valdavalt on agressioon õpitud käitumine, nagu refleks – kui inimene teeb nii, teeb koer naa. Kui tibil on süles chihuahua ja võõras läheneb oma käega, siis koer ei saa põgeneda, asendustegevus ei aita. Ta kangestub ja kannatab pai ära. Kuni ühel hetkel enam ei kannata ja teeb urr. Võõras võtab käe ära. Järgmine kord teeb koer samamoodi, sest ta nägi, et see töötab."

Sama lugu võib olla hammustamisega. "Jah, seda saab välja treenida, aga kui koer surutakse olukorda, kus ta ei leia ühtegi teist väljapääsu, siis meenub talle järsku viie aasta tagune olukord, kus hammustamine aitas. Ja siis ta hammustabki. Siis laiutab omanik käsi ja ütleb, et oi, see on nii ootamatu. Tegelikult ei ole see ootamatu," räägib Ariko.

Missugune peab olema inimene, kes keerulise koera võtab? Mida see temalt nõuab?

"Meeletut pühendumist ja kohusetunnet. Kui sa võtad probleemse looma, saad ta nii-öelda korda, ja kui midagi juhtub, siis võta ajaleht ja anna endale vastu kukalt! Sa oled muutnud looma maailmapilti ja sina vastutad selle eest, et teda ei pandaks olukorda, kus ta peab hammustama. Minu silmis on ka päästja sellisel juhul alati vastutav. Mitte ainult see, kes teda eelmises elus võib olla halvasti kohtles."

Kui sa võtad probleemse looma, saad ta nii-öelda korda, ja kui midagi juhtub, siis võta ajaleht ja anna endale vastu kukalt!

Ariko on veendumusel, et meil on liiga palju koeri, kes otsivad uut kodu, samas kompetentseid kodusid on väga vähe. Seetõttu pole kõikide loomade aitamine võimalik. "Kurb tunnistada, aga need inimesed, kes võtavad keerulise looma ja saavad temaga hakkama, väärivad tegelikult paremat koera, kedagi, kellega neil on esimesest päevast peale koos tore. Meil on palju vahvaid koeri, kes uut kodu otsivad, kuid ei leia. Kas on mõistlik kulutada ressurssi keerulise mineviku ja tulevikuga loomadele ning eutaneerida neid toredaid?"

Me räägime küll pidevalt koertest, kuid suhtes lemmikloom-inimene peab ka viimane rahul olema. Tasub mõelda, paneb Ariko südamele, et kui te võtate raske koera, panete end sisuliselt 15 aastaks kinni. "Võib-olla ei saa te enam isegi vanaema sünnipäeval käia, sest probleemseid koeri ei saa ka kellegi kätte hoiule jätta. Kas see on ikkagi päris mõistlik? Nüüd kindlasti osad arvavad, et ma ei armasta loomi. Vastupidi, mina armastan looma loomana, mitte inimesena. Igas kodus ei pea olema loom, igal loomal peab olema kodu."

Loe ka sarja esimest osa "Inimesed, kes hülga