Hersoni okupatsiooni tõmblused

Levila kirjasaatja uus reportaaž Hersonist kirjeldab, kuidas Vene okupandid püüavad Ukraina inimeste südameid võita.

  • Autor: Arseni Nikolajevitš
  • Avaldatud: 10.2022

Arseni Nikolajevitš (nimi muudetud) on Levila püsikorrespondent, kes kirjutab okupeeritud Ukraina linnast Hersonist. Tema kaitseks avaldame ta lugusid varjunime all.

19. oktoober 2022

Tundub, et sündmused on hakanud jälle kiiremini toimuma. Ja kõik on keerulisem, kui esialgu paistab.

Nädal tagasi, 12. oktoobril vapustas Hersoni uudis kuulsa muusiku ja dirigendi Juri Kerpatenko tapmisest. Okupandid kutsusid teda mitu korda „vestlusele” ja nõudsid, et ta võtaks osa traditsioonilisest rahvusvahelise muusikapäeva kontserdist. Kontserti oli vaja, et näidata, kuidas Hersonis taastub rahulik elu ja loominguline intelligents tervitab Vene maailma.

Juri Kerpatenko kuju oli selles suhtes väga tähtis – tal oli palju loomingulisi kontakte Venemaal, ta oli kohaliku teatri peadirigent ja oli põline venekeelne hersonlane. See on ikka midagi muud, kui olla Hersoni kontekstis lääne-ukrainlane. Paraku muusik keeldus. Teda hoiatati tagajärgede eest. Ikka ei midagi. Ja siis tulistati automaatidest läbi korteriukse.

Ma usun, et me saime aru, et see tapmine oli taas sõnum ülejäänud hersonlastele.

Iroonia peitus aga selles, et samal ajal andsid kohalikud gauleiter’id (piirkondlik just NSDAPs; nii kutsuvad hersonlased vene administratsiooni juhte) teada „unikaalsest võimalusest lastele, nende vanematele ja õpetajatele sõita tasuta puhkereisile Krimmi või Krasnodari kraisse”. Sel puhul kuulutati koguni välja erakorraline koolivaheaeg, mis ei ole siiani lõppenud.

Oli neid, kes nõustusid. Ja oli ka neid, kes sidusid seda ettepanekut lähenevate Ukraina vägedega. Kohalik Vene sõjaline administratsioon oli hakanud tõmblema, aga kõige järgneva mõistmiseks tuleb minna ajas tagasi.

Kuidas okupandid püüdsid hersonlaste südameid võita

Kõik algas juba kevadel, kui okupandid said aru, et neid ei võeta vastu lilledega.

Okupatsiooni esimestel nädalatel tulid vene blokkpostide juurde süngete nägudega ukraina mehed, kes püüdsid sõduritele seletada, et neid ei oota siin keegi. Paraku lõppesid need vestlused mõnikord halvasti. Relvituid mehi tulistati, oli haavatuid ja hukkunuid.

Ukraina omavalitsuse juht palus siis sotsiaalmeedias, et meie kodanikud säästaksid end ega läheks okupante sel viisil tülitama. Tõepoolest vestlused blokkpostide juures lõppesid. Kõik oli vist selgeks saanud. Selle märgiks sai okupatsioonivõimude suutmatus panna mitme kuu jooksul kokku kohalikku sõjalis-administratiivset valitsust. Kollaborante oli liiga vähe.

Ometi ei jätnud venemaalased jonni, nende arsenalis olid erinevad meetodid. Jätkub praegugi nii füüsiline kui ka moraalne surve, lähedaste ähvardamine ja siis muidugi ka banaalne äraostmine. Viimane tähendab tuntud inimestele väga kõrge palga lubamist koos „au” ja „lugupidamisega”.

Jätkub praegugi nii füüsiline kui ka moraalne surve, lähedaste ähvardamine ja siis muidugi ka banaalne äraostmine.

Samal ajal hoiatatakse seda inimest kohe, et võimalik on ka teistmoodi „kõnelus”. Teistmoodi tähendab mitmenädalast kinnipidamist kusagil keldris. Genitškes (väike linn Dnepri kaldal) on need keldrid endises tehnikumis, Nova Kahhovkas aga linnavalitsuses ja politseihoones. Hersonis on aga kasutusele võetud endine kainestusmaja, mille linnavalitsus paar aastat tagasi üles vuntsis, et see vastaks Euroopa standarditele. Nüüd on kõikides nendes hoonetes stalinlikud vanglad koos kohustuslike piinakambritega. Ja need vanglad on täis.

Et mõista kohalike meeleolude vastuolulisust, tuleb vaadata, kuidas käitusid need, keda enne sõda peeti venemeelseteks. Näiteks ОПЗЖ (Оппозиционная платформа «За жизнь») saadikud Hersoni linnavalitsuses teatasid pärast okupatsiooni algust oma fraktsiooni laialisaatmisest ja selle juhid esinesid Ukraina ühtsust toetavate avaldustega. Enamik neist lahkusid okupeeritud Hersonist. Mõned neist sõdivad täna, relv käes, vene agressoriga.

ОПЗЖ juht Nova Kahhovkas ja sõja eel sealse linnavolikogu esimees Dmitri Vassiljev veetis 46 päeva „keldris”. Teda püüti veenda okupantidega koostöö tegemise vajalikkuses, kuid härra Vassiljev keeldus. Kes oleks võinud enne sõda arvata, et temast saab Ukraina patrioot. Kui ta lõpuks „keldrist” vabastati – ma ei tea, mis tingimustel –, lahkus ta kohe vabasse Ukrainasse. Tegelikult ei ole see erandlik lugu, sest kümned teised kohalike omavalitsuste juhid vahistati kohe okupatsiooni alguses ja mitmed ei ole siiani „keldritest” välja ilmunud …

Pärast esimesi ebaõnnestumisi läksid okupandid juba läbiproovitud teed, muutes inimesed ühtaegu kerjusteks ja samas zombistasid neid meediaga.

Esiteks tõkestati Hersonis igasugune ukraina kaupade ja humanitaarabi juurdepääs. Teiseks lülitati välja Ukraina telekanalid ja Ukraina mobiililevi. Selle asemel käivitus ainult Vene tele- ja raadiolevi. Selleks, et Vene propaganda pääseks tõesti igaühele koju, jagasid okupandid digiTV vastuvõtjaid.

Samal ajal hakati vaeseid kodanikke regulaarselt varustama toidupakkide ja rahalise abiga. Kõik oleks ju isegi arusaadav, kui televiisorist ei oleks tulnud lood, mis seletasid, kuidas ukrainlased „hülgasid” oma kodanikud okupeeritud territooriumidel.

Lisaks lubati kõikjal meedias heldeid rahalisi preemiaid nendele, kes annavad uutele võimudele informatsiooni „ukronatside” või „natsirežiimi käsilaste” kohta.

Muidugi avaldas see teatud mõju. Eelkõige hakkasid muutuma need, kes olid Hersoni tehastesse ja vabrikutesse saabunud Venemaalt nõukogude ajal. Nagu ütles minu naaber: „Ta muutus imelikuks, sest vaatab vene televisiooni. Aga sealt tuleb ju selge jama.”

Kokkuvõttes on kollaborantide tootmise retsept lihtne: jätta inimesed ilma elatusvahenditest, luua hirmuõhkkond, milles iga liigne sõna võib viia traagiliste tagajärgedeni, valetada kogu aeg, vajutada inimesed väljamõeldud maailma telepilti ja siis … pakkuda heldeid rahalisi tasusid.

Päeval, kui Krimmi sillal toimus plahvatus, õnnitlesid inimesed üksteist pidupäeva puhul.

See retsept kannaks ilmselt vilja siis, kui ei oleks mingitki lootust masendusest välja saada. Ent kui hersonlased kohtuvad, vastatakse küsimusele: „Kuidas läheb?” nii: „Ootame!”. Päeval, kui Krimmi sillal toimus plahvatus, õnnitlesid inimesed üksteist pidupäeva puhul. Ilma sõnadeta said kõik aru, millisest pidupäevast käib jutt.

Aeg kiirendas sammu

15. oktoobril ilmusid linnatänavatele plakatid ja lendlehed, millel kujutati õnnelikku perekonda, meest naise ja lastega. Plakati tekst teatas: „Hoiame perekonda. Sõidame vasakule kaldale”. Hersonlased ei reageerinud sellele kuigi tormiliselt, vaid pigem valas see õli tulle kuulujuttudest okupantide salaplaani kohta.

Vanamutid turul rääkisid justkui kusagilt lekkinud infost, et järgmisel päeval – pühapäeval, 16. oktoobril toimub linnas mingi „jama”. Mis see täpselt olema saab, seda mutid ei teadnud. Igal juhul anti turul inimestele soovitus koju jääda ja mitte nina uksest välja pista.

Järgmisel päeval ei juhtunud midagi.

See-eest esines teisipäeval, 18. oktoobril kohalikus televisioonis juhtiv gauleiter Vladimir Saldo teatega, et Ukraina kuulutas Venemaale sõja (???) ja kavatseb Kahhovka hüdroelektrijaama tammi õhku lasta, et sealne territoorium üle ujutada.

Seepärast otsustas kohalik okupatsiooniadministratsioon „paigutada parema kalda elanikke ümber vasakule kaldale”. Aga iga hersonlane teab, et parem kallas on kõrgem kui vasak ja kui Kahhovka tamm tõepoolest purustatakse, siis ujutatakse üle justnimelt vasaku kalda külad. Nii et järelikult soovitakse hersonlasi evakueerida sinna, kus oht on suurem?

Kohe samal öösel, 19. oktoobril kell 3.22 saabus paljude hersonlaste telefonile SMS: „Lugupeetud elanikud. Evakueeruge kiiresti. Ukraina Relvajõud hakkavad pommitama elurajoone. Kell seitse hommikul väljuvad jõesadamast praamid”. Mida tegid linnakodanikud? Kõigepealt hakati erinevates chat’ides olukorda arutama.

Vahepeal saabus aga hommik. Kodanikud, kes lülitasid sisse televiisori, nägid seal juba reportaaži jõesadamast, kus inimesed seisid kail, samal ajal kui reporterid andsid teada massilise evakuatsiooni algusest.

Võib-olla kusagil kaugel Venemaal uskus keegi evakuatsiooni massilisust, kuid hersonlased nägid pildil tavalist järjekorda jõesadamas. Seal on alati inimesi, kes sõidavad üle jõe oma suvilasse või naaberlinnadesse Golõi Pristani või Oleški. Omal moel sisendas just propagandistide perspektiiv hersonlastele tunnet, et tegemist on järjekordse illusiooniga, mida televisioon tahab tegelikkuse pähe maha müüa.

Samal hommikul nägin oma rajoonis tavalist elu. Bussipeatustes istusid samad inimesed, kes alati. Nägin trollibusse, mis sõitsid oma tavalises rütmis ja viisid inimesi tööle. Kauplused töötasid. Kojamehed koristasid puudelt kukkunud sügislehti. Kui okupantidel oligi massilise evakuatsiooni plaan, siis vähemalt esimesel päeval kukkus see läbi.

Ammugi juba ei usutud, et Ukraina kuulutas Venemaale sõja, kuigi tõsi on, et Putin kehtestas Hersoni oblastis sõjaseisukorra. Gauleiter Saldo keelas nädalaks Hersoni tuleku vasakult kaldalt. See aga tähendab, et linn on suletud ja keegi ei saa siia tuua toiduaineid, juurvilju, puuvilju jne. Meid ootavad ees probleemid.

Lisaks teatas okupatsiooniadministratsioon, et riigieelarvelistel ametikohtadel töötavad kodanikud peavad kohustuslikus korras Hersonist lahkuma. Näiteks peavad lahkuma õpetajad, osa arste jne. Järelikult jätkavad okupandid nüüd evakueerimist juba sunniviisiliselt kuhugi Venemaa siseoblastitesse.

Samal ajal jätkavad Vene väed kaitserajatiste ehitamist ümber Hersoni linna, et muuta Dnepri parem kallas „ligipääsmatuks kindluseks”. Sõda jätkub.

Ukrainat ootavad ees rasked lahingud, ent hersonlased usuvad oma relvajõududesse. Varsti meid vabastatakse.

"Ukraina hääled" on Levila ja MTÜ Slava Ukraini koostöös valmiv sari, kus jälgime ohtlikes sõjapiirkondades elavate ukrainlaste saatust ning toome Eesti lugejateni nende lood.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt