Kuidas viia läbi võltsreferendumit?

"Referendumi" kohta Hersonis on ainult üks sõna – farss. Hale ja närune farss. Kuid selle farsi hind on ränk.

  • Autor: Arseni Nikolajevitš
  • Foto autor/allikas: Konstantin Rõženko/Telegram
  • Avaldatud: 09.2022

Arseni Nikolajevitš (nimi muudetud) on Levila püsikorrespondent, kes kirjutab okupeeritud Ukraina linnast Hersonist. Tema enda kaitseks avaldame ta lugusid varjunime all.

Herson, 26. september 2022

"Hääletage referendumil!" Üks kolmest naisest, kes istus suurte paberilehtedega kaetud lauakese taga, tõusis järsku püsti ja liikus minu poole, hääletusleht peos. Möödusin temast vaikides, aga selja tagant kuulsin, kuidas ta pöördus sama ettepanekuga juba järgmise mööduja poole. Ka see kodanik möödus naisest vaikides. „Kuidas nad ometi ei väsi inimesi niimoodi tüütamast,“ mõtlesin ma. 

Hersonis käis juba kolmandat päeva rahvahääletus. Plaani järgi pidi see kestma veel kaks päeva. 

Hersoni oblasti sõjalis-tsiviiladministratsiooni isehakanud juht Vladimir Saldo kuulutas 20. septembril välja „referendumi“. Oma sõnul kuulutas ta selle välja ühiskondlike organisatsioonide ja oblasti elanike palvel. Ja nii otsustas see „juht“ küsida hersonlastelt, kas nad tahavad luua oma eraldi riik ja selle riigiga astuda Venemaa koosseisu. Et hääletus mööduks „turvaliselt“, pöördus ta kohe ametlikult „Vene Föderatsiooni“ ja „teiste riikide“ poole palvega „aidata kaasa põhiseadusliku korra kehtestamisel Hersoni oblastis“.

Just täpselt nii oligi avalduses kirjatud: „põhiseadusliku korra kehtestamisel“. Mingi jama. 

Kui siin ei oleks Vene sõjaväelasi automaatide, kahurite ja rakettidega, siis ei oleks siin ei seda „juhti“ ega ka tema „avaldust“ palvega „korra“ kohta. Tema sõnad „turvalisuse“ asjus on aga lihtsalt naljakad. Need samad sõjaväelased ju otsustavad, kes on siin „juht“ ja kes on järjekordne õnnetu, kellele tõmmatakse piinakambris kott pähe ja kellesse lastakse elektrit ja keda pekstakse nuiadega teadvuse kaotuseni. Hiljuti saadeti üks taoline Kahovka (Hersoni naaberlinn) gauleiteri asetäitja „keldrisse“. Kõik. Kadus see gauleiter

Teates referendumi toimumise kohta oli kirjutatud, et esimestel päevadel toimub hääletamine kodu ligidal ja viimasel päeval tavalistes hääletusjaoskondades. Aga hääletusjaoskondade aadresse ei antud kusagil. 

Televiisorist antakse teada, et referendum kulgeb edukalt. Inimesed hääletavad massiliselt. Iga päev hääletab 14-17 protsenti „hääletusnimekirja kantud inimestest.“ Selles nimekirjas oli okupantide andmetel 750 000 inimest kogu oblasti peale. See tähendaks, et iga päev pidi hääletama 112-127 000 inimest. Ja esimese nelja päevaga hääletas 470 000 inimest. Uskumatu hulk. Täielik edu. Teleekraanil teatavad õnnelikud vanaemad ja vanaisad, et lõpuks naasevad nad oma „ajaloolisele kodumaale“ – Nõukogude Liitu.  

Probleem on selles, et tegelikult on Hersoni oblast inimestest tühjaks jooksnud. Siit lahkuti nii okupatsiooni terrori kui ka töötuse tõttu. Mitmekorruselises majas, kus mina elan, on trepikotta jäänud ainult viis perekonda. Ja seda on rohkem, kui enamuses trepikodades. Aga okupantidel lihtsalt ei olnud tööjõudugi, et läbi käia korter korteri haaval kõik trepikojad, et üles leida need 112 000 inimest ja panna nad esialgu nimekirja ja seejärel hääletama. Nende inimeste ümber, kes tänavanurkadel või turul väikese lauakese taga häälatajaid ootavad, ei ole masse. Kustkohast on leitud need 112 000 inimest iga päev? Samal ajal on ametlikult töötavaid hääletuspunkte 198, aga seda on neli korda vähem kui viimatiste kohalike valimiste aegu. 

Vaadake, meie ukrainlased teame väga hästi, kuidas käib aus hääletus. 2004. aastal tulime isegi Maidanile, kui meile tundus, et hääletus ei olnud aus. Ja kõikide suureks rahulduseks korraldati valimiste uus, kolmas voor, ehkki seda ei olnud kirjas üheski seaduses. Aga rahvas tahtis nii.

Hääletussedel kirjaga ”Herson on Ukraina”. Kuidas oli seda võimalik pildistada ja avaldada Telegramis jääb selgusetuks.

Me teame väga hästi, kuidas peavad välja nägema valimisjaoskonnad. Et enne igat valimist tuleb sulle isiklik kirjalik kutse ja siis on sul võimalik oma andmeid valijate nimekirjas täpsustada. Hääletuslehed antakse sulle passi esitamisel allkirja vastu. Politseil ei ole õigust siseneda valimisjaoskonda jne, jne. 

Nüüd aga tuleb välja, et meil hääletas rohkem inimesi, kui tegelikult linnas elab. Hersoni tähelepanelikud ajakirjanikud on näinud fotodel, et samad inimesed on hääletanud mitu korda. Kõige naljakam on see, et sellel rahvahääletusel võivad hääletada kes iganes. Ametlikus teadaandes on öeldud, et hääletusleht antakse välja kas Ukraina passi alusel, värskelt saadud Vene passi alusel või ükskõik, millise isikut tõendava dokumendi alusel. Kui aga dokumente ei ole, siis piisab ka tunnistajatest, kes kinnitavad Sinu isikuvastavust. 

Selle referendumi kohta on ainult üks sõna – farss. Hale ja närune farss. Kuid selle farsi hind on ränk, sest kõik juba teavad, et pärast ”referendumi” heakskiitmist algab sunduslik mobilisatsioon. 

Tegelikult viisid hersonlased oma referendumi läbi juba märtsis. Ja aprillis seda korrati. Just sel ajal hakkasid esimest korda liikuma kuuldused, et okupandid tahavad luua "Hersoni rahvavabariiki“, et see „vabariik“ ise paluks oma vastuvõtmist Venemaa koosseisu.

Tookord me alles toibusime linna kiirest hõivamisest. Okupandid lubasid juba laibad tänavatelt ära koristada. Meie vaimulik Sergei Tšudinovitš mattis eluga riskides nimeta haudadesse hukkunud maakaitse võitlejaid. Linnas kehtestati karm komandanditund, ühistransport ei töötanud, esimesed poed olid vaevalt lahti tehtud.  Rahvamalevasse koondunud linnaelanikud suutsid piirata järsku puhkenud marodööritsemise lainet.

Ja siis tuli teade, et okupandid kavatsevad oma televisiooni jaoks filmida lugu, kuidas oblasti elanikud „tahavad massiliselt ühinemist Venemaaga“. Kogu linn suri välja. Ainult sotsiaalmeedias väljendati tormiliselt oma pahameelt, kuni ühel hetkel tegi kohaliku teatri lavastaja Sergei Pavljuk ettepaneku: „Aga kukutame selle plaani ja tuleme keskväljakule, et ütelda, mida me arvame rahvavabariigist ja referendumist!“ Selles ettepanekus oli tunda lavastaja kätt. 

Ma mäletan oma kõhklusi. Mul oli raske ette kujutada, kuidas ma lähen väljakule automaadi torude ette. Lõpuks leppisime sõpradega kokku ja läksime koos jala läbi linna. Ja siis ma märkasingi, et meie kõrval läksid kõikjal inimesed samas suunad, küll gruppides, küll üksi. Palju inimesi.

Järsku kostusid eespoolt lasud. Me kiirustasime ikkagi edasi. Nagu hiljem räägiti, oli keskväljakul esialgu vähe inimesi ja automaaturid püüdsid ühte inimest vahistada. Teisi otsustati samal ajal hirmutada automaadivalangutega üle inimeste peade, aga inimesed jäid endale kindlaks.

Poole tunni pärast oli väljak inimesi täis ja siis okupandid isegi ei püüdnud enam relvi kasutada. Kogu väljak skandeeris “Herson on Ukraina!” Järgmistel päevadel järel toimusid samasugused meeleavaldused kõikjal oblastis.

See omalaadne referendum kestis terve kuu. Kümned tuhanded hersonlased võtsid sellest osa. Ka mina osalesin seal mitu korda. Aprilli lõpu miiting jäi aga mulle viimaseks. Selleks ajaks olid okupandid ära õppinud, kuidas meeleavaldusi laiali ajada. Kõigepealt visati hoiatamata inimeste hulka pisargaasi granaate, aga pärast võeti inimesi kinni ja peksti. Julmalt peksti. 

Praeguse referendumI ajal ei peksa okupandid kedagi. Kuid iga taolise hääletajaid otsiva grupikese ligiduses seisavad mõned automaaturid, kes vaatavad ka tähelepanelikult, et liigseid küsimusi ei esitataks. Nendega ei vaidle keegi. Neid lihtsalt ignoreeritakse. 

Lõppsõna selles referendumis jääb aga Ukraina relvajõududele. Nende “sõna” on linnas juba väga hästi kuulda. 

Foto Hersoni kesklinnast päevasel ajal Suvorovi tänaval. Kus on inimesed? Foto allikas: Telegrami-kanal "Херсон тут"
Hääletuspunkt koos hääletuskomisjoni töötajatega Põhja kaldapealsele tekkinud stiihilisel turul. Foto allikas: Konstantin Ryzhenko Telegrami-kanal

"Ukraina hääled" on Levila ja MTÜ Slava Ukraini koostöös valmiv sari, kus jälgime ohtlikes sõjapiirkondades elavate ukrainlaste saatust ning toome Eesti lugejateni nende lood.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt