Ukraina hääled. Öised lendlehed Hersonis

Ukraina linna Hersoni inimesed ootavad vabastamist ja maksavad vahele jäämisega riskides grivnades. Öösiti ilmuvad seintele lehed, mis kuulutavad okupantidele surma.

  • Autor, fotod: Arseni Nikolajevitš
  • Avaldatud: 09.2022

Arseni Nikolajevitš (nimi muudetud) on Levila püsikorrespondent, kes kirjutab okupeeritud Ukraina linnast Hersonist. Tema enda kaitseks avaldame ta lugusid varjunime all.

Herson, 20. september 2022

Vaatan, mis toimus viimase nädala jooksul ja mitte midagi ei mäleta. Mu elu sarnaneb teele udus, kus ma hulgun ilma jalgu liigutamata. Ma ei näe, kuhu ma lähen ja ei mäleta, kust tulin. Sõrmeotsad on kaugeim punkt, mida näen. Kusagilt väljastpoolt kanduvad minuni õudsed hääled ja midagi hirmsat lendab aeg-ajalt mööda. 

Ma ei ole kunagi lugenud nii palju uudiseid kui praegu, okupatsiooni ajal. Loed, loed, loed: Facebook, Telegrami kanalid, Twitter, uudiste portaalid. Meie omad, vaenlaste omad ja siis jälle meie omad. Mingil hetkel mõistad, et midagi peaks sööma. Lähed kööki, lülitad sisse Youtube’i. Ja mõne minuti pärast katkestad järjekordse sõjalise eksperdi jutu, et vaadata, mida keegi kirjutas oma sotsmeedia leheküljel.

Kokkuvõttes ei mäleta sa sellest tormilisest sõnadevoolust mitte midagi. Aga mul on niigi ebatavaliselt vedanud. Mul on internet. Ja möödunud nädalal sain sõnumi ühelt vanalt tuttavalt. 

Mäletan, kuidas kohtasin teda juhuslikult suvel. Ta küsis meeleheitel: „No mida teha?!! Ma ei suuda neid enam näha ...“ Ma vastasin: „Meie omad on juba ligidal. Kas te tõesti ei tea? Hiljuti nad ju lasid õhku nende staabi seal. Te ju olete sellest ometi kuulnud?“

„Ei, mul on ainult televiisor, mida ma kardan sisse lülitada, sest ma ei suuda neid kuulata ja vaadata.“

Tuli välja, et minu tuttaval oli olnud ühe suure Ukraina telekomifirma internet, mis suleti okupatsiooni saabudes. Ja ta jäi ilma kõige väärtuslikumast, mis inimesel okupatsiooni ajal olla võib – vabast juurdepääsust informatsioonile. Alles okupatsiooni ajal mõistad, kui väärtuslik on see, et võid lugeda ja vaadata seda, mida tahad.

Öösiti ilmuvad Hersoni seintele lendlehed, mis seejärel jälle maha kistakse. Aga kõik teavad nagunii, mis seal kirjas on. Okupante ootab surm.

Ma hakkasin talle rääkima ja nägin, kuidas tuhm meeleheide tema näol muutus esialgu kahtluseks ja seejärel hakkas tema silmades sädelema lootus.

Ühel hetkel otsustasin, et aeg on minna koju, aga ta haaras tahtmatult mu käest ja palus veel rääkida. Ma siis jäin ja jätkasin. Jah, ma valisin hoolikalt sõnu ja fakte, et mitte toita kahtlusi, mis mu hinge täitsid. Olukord ei ole ju ühemõtteline. Vaenlane, kellega meie maa võitleb, on väga tugev. Ja kõik, mis me saavutame, tuleb ohtra verevalamise hinnaga. Väga hirmus on uudistevoos näha langenud tuttavate ja sõprade portreesid.

Ja ma aina rääkisin talle kõike, mida ma olin lugenud nende mõttetult veedetud tundide jooksul lõppematust uudistevoost. Minu tuttav lahkus lõpuks reipalt. Mulle näis, et ta vist isegi vilistas mingit lõbusat viisikest. Hüvastijätuks lausus ta mulle poolihääli: „Slava Ukraini!“

Kahe nädala pärast õnnestus tal pere ja koeraga murda läbi vabale maale. Viis päeva elas ta stepis laagris, mis kulges kilomeetreid Vassiljevski blokkposti juurde viiva tee ääres. See oli ainuke punkt, kust okupandid ukrainlasi teisele poole rindejoont lasid.

„Me ju vabastasime teid, kuhu te veel sõidate ja sõidate?“ küsis temalt rahulolematult armetu välimusega Vene sõjaväelane.

Mu sõber kirjutas mulle Viberis, et sellele küsimusele ta ei vastanud. Teda oli hoiatatud, et okupantidega tuleb olla väga ettevaatlik, sest vastupidisel juhul tõmbavad nad su järjekorrast välja, peksavad või saadavad filtratsioonilaagrisse. Kõige olulisem oli aga see, et mu sõber tänas mind, kuna meie kohtumine andis talle jõudu hakata tegutsema pärast nädalaid kestnud infoblokaadi ja Vene telekanalite piinu.

Vene propaganda plakatid lubavad, et põllumajandus on prioriteet. Tegelikkuses võetakse kohalikelt farmeritelt masinaid ära ja saak konfiskeeritakse. Teine plakat lubab, et meditsiin on tasuta, aga tegelikult toimib Venemaal hoopis ravikindlustuse süsteem. Teisel pool on aga mälestusmärk eelmistele vabadele valimistele, kus tookordne valimisplakat on nüüd ribadeks kistud.

Mind muidugi väga rõõmustas see tänu, sest järsku olin ka mina teinud midagi kasulikku selle okupatsiooni ajal. Mõtlesin, et peaksin kokku panema seletava sõnastiku neile, kes kuulavad Vene uudiseid. Peamine idee on selles, et kõike, mida uudistes öeldakse, tuleb tõlgendada täpselt vastupidises tähenduses ja siiski leida sellest sonimisest mõned infokillud. Näiteks fantaasiajutust, kus nad mingi asula juures hävitasid sadu Ukraina tanke ja tapsid tuhat Ukraina „natsi“, tuleb meelde jätta ainult asula nimi ja seejärel kaardile vaadates aru saada, et meie omad peavad seal praegu vastu. Või isegi ründavad, väga ja väga aeglaselt. 

Aga kõige ebameeldivam möödunud nädalast oli ükskõikne küsimus ühes väikeses poekeses: “Kas maksate rublades?“ Ma oleks kui elektrilöögi saanud. „Ei. Loomulikult grivnades," vastasin ma, mõeldes, et ka sellesse väikesesse äärelinna poodi on ilmunud „russki mir“-i viirastused. 

Okupandid peavad alates aprillist pidevat sõda Ukraina grivna ja kõikide makseterminalidega, kus saab arveldada grivnades. Selle võitluse käigus on korraldatud reide poodidesse, et konfiskeerida pangakaartide makseterminale, aga meie müüjad jällegi peidavad neid terminale ja hoiatavad üksteist ohu saabumisest. Võimud kontrollivad ka, et poodides oleks hinnad märgitud rublades. Aga poed panevad omakorda alati käeulatusse hinnakirja grivnades. Okupandid on ka ise avanud mõned supermarketid, kus müüakse ainult Vene kaupa ja seal on hinnad ainult rublades. Nende Vene poodide nimed on kuidagi moonutatud. Näiteks oli enne Ukraina supermarketite kett „АТБ-маркет“, mille nimeks on nüüd  hoopis «AБЦ-маркет“.

Viimastel päevadel on kohalik administratsioon hakanud maksma inimestele, kes kaebavad poodide peale, kus keeldutakse rublasid vastu võtmast. Sel puhul on avatud isegi spetsiaalne Chat-bot keskkond internetis. Lisaks esines linna sõjalis-tsiviiladministratsiooni juht Jekaterina Gubareva teatega oma Telegrami kanalis: „Me hoiatasime. Chat-boti saabunud informatsiooni põhjal korraldati kontrollreide üheksateistkümnesse poodi.“

Kuid hoolimata ähvardustest peavad väikesed poed ja turud ikkagi vastu. Peamiseks maksevahendiks on ikkagi grivna. Ja lõpuks leidub ka suurtes poodides kusagil makseterminal grivnade jaoks. Hersonlastele on see tähtis, sest enamus saavad endiselt oma Ukraina palga või pensioni elektroonilisele arvele. Ja turul on kõik hinnad endiselt ainult grivnades, hoolimata okupatsioonivõimude käskudest. 

Just turuputkad on järsku saanud ühiskondliku elu keskpunktiks. Seal käib kauplemine isegi siis, kui eemalt kostavad tugevad plahvatused. Üleüldse on suurtüki kanonaad meie igapäevase elu fooniks viimastel päevadel. Kui just midagi väga kõvasti kõmiseb, siis märgib keegi flegmaatiliselt: „Kuidagi liiga valjult.“ Vastuseks kuuleb tavaliselt: „Aga need lasevad rakette Nikolajevisse.“ Seejärel vaikivad kõik korraks raskelt, püüdes ette kujutada õudust, mis lendab naaberlinna. 

Aga on ka vastupidist, kui tugev helilaine valgustab järjekorras seisvate inimeste nägusid: „See lendas meile.“ 

„Nüüd said orkid pihta.“ 

Süda jääb korra seisma: „Meie omad on kusagil ligidal.“

"Ukraina hääled" on Levila ja MTÜ Slava Ukraini koostöös valmiv sari, kus jälgime ohtlikes sõjapiirkondades elavate ukrainlaste saatust ning toome Eesti lugejateni nende lood.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!