Üks uudis: Ametnikule siiski rohkem palka?

Tere taas, hea lugeja!

Meile jäi silma, et avaliku sektori palgad hakkavad taas tõusma. Palgatabeli tipus on kohtunikud, linnapead, ametite juhid, kantslerid. Tihti hakatakse meediakanalites sellise uudise peale karjuma, et näete, jälle see paks riik priiskab, samal ajal, kui tegelikult peaks dieedile minema.

Otsustasime aga hoopis ise pisut arvudesse süveneda, et mõista, kas kõnealused palgad on tegelikult kõrged.

Võtame palgatabeli ette ja mis me sealt näeme, avaliku sektori kõige kõrgem palk on 9724 eurot kuus. Palju õnne, riigikohtu esimees, Villu Kõve! Tallinna Linnapea Jevgeni Ossinovski ei jää kaugele maha, 9617 eurot, pole samuti paha!

Võtame nüüd aga ette erasektori palgataseme ning kuigi seal on palju salastatut, siis juba 2023. aastal oli sealsete juhtide keskmine (!) palgatase 8884 eurot. Toona oli sellest avalikus sektoris kõrgem vaid presidendi, riigikohtu esimehe ja riigikogu esimehe palgatase.

Toonitan, et nende andmete vanusevahe on kaks aastat. Nüüd on erasektor samuti palgasurvega kaasa roninud ning ilmselt on sealne keskmine juhi kohta juba üle 10 000 euro.

Miks on oluline erasektori ja avaliku sektori palkasid omavahel võrrelda? Sest me ei tahaks, et riiki juhiks inimesed, kes mujale tööle ei saaks. Eriti rasketel aegadel on vaja tipp-tegijaid. Kui aga erasektori juhi keskmine palk on sama, mis avaliku sektori kõige kõrgem sissetulek, siis pole tegijal huvi avalikku sektorisse tööle tulla.

Tõsi, palk pole ainuke motivaator, kuid mängib kahtlemata ühte olulisimat osa töökoha vahetamisel. Kui nüüd mõelda veel paarile asjaolule, nagu hüved, preemiad ja kasvõi tasuta jäätis ja limonaad, mida mõnel edufirmal terve hiiglaslik külmkapp täis on, siis tuleb vahe veel suurem.

Erasektoris on kohti, kus töötajate tingimused on absoluutselt igas aspektis paremad. Risk tööst ilma jääda on muidugi samuti suurem, kuid tunduvalt kõrgema palga eest on inimesed seda nõus võtma. Näiteks start-upil võib raha otsa saada, kuid riigil ilmselgelt mitte. Sellepärast öeldaksegi, et riigi leib on pikk, aga peenike. Aga äkki ta võiks pisut paksem olla.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Sandra Särav ütles mulle hiljuti ajakirja Edasi intervjuus nii: “Kui sa siiski erasektorist avalikku sektorisse tööle tuled, siis see otsus peab sündima puhtalt missioonitundest, sest palk või muud boonused kindlasti motivatsiooni ei anna. Me peame isegi kohvi eest ise maksma. Õnneks ma ei joo kohvi, kuid fakt on, et boonuspaketid neis kahes maailmas tõesti erinevad. Samas missioonitunne on siin tugevam.”

Missioonitunne! Ja see ongi riigi ainus müügiargument? Tundub küll, sest isegi, kui inimesed on juba ise tööst huvitatud, siis lõpuks juhtub ikka nii nagu ikka. Konkurss on edukas, inimene leiti, kuid siis saab ta teada palga ja loobub.

Samas on täiesti arusaadav, et riigil ongi väga keeruline veel kõrgemaid palku maksumaksjale maha müüa. Miks? Sest riiki lihtsalt ei usaldata.

Eestlastest usaldas riigikogu 2024. aasta sügisel 30 protsenti, valitsust 36 protsenti ja presidenti 77 protsenti. Kuidas sa sedasi palka tõstad? Näiteks, kas sa oleksid nõus kõrgemat palka maksma töömehele, keda sa usaldad ainult 36%?

Seesama madal usaldus tekitab olukorra, kus poliitikud ise ei lase teistel poliitikutel ametnike palku tõsta. Isegi, kui üks poliitik arvab, et palkasid võiks tõsta, siis toetuse huvides tõmbavad teised kohe plaanile pidurit.

Rahandusminister Jürgen Ligi läks ETV saates “Esimene stuudio” tormi jooksma ning hõiskas kõlavalt välja, et riigisektor vajab selget palgatõusu. Talle muidugi meeldibki kõiki ja kõike provotseerida.

Ligi ütles, et ametnikud hoiavad hoiavad riigi kvaliteeti tegelikult üleval ja “sõltumata sellest, missugused lambad valitakse lõpuks riigikokku ja pannakse valitsusse”. Õilis plaan tõepoolest.

Läks vaid paar päeva aega ja peaminister Kristen Michal tõmbas avalikus kommentaaris ideele pidurit, öeldes, et ootusi pole mõtet üles kruvida. Samas tunnistas ka tema, et ka julgeolekut puudutavatest valdkondadest liiguvad helged pead erasektorisse. Palgatase on lihtsalt niivõrd erinev.

Arvestades, et palgatase just tippude seas on niivõrd erinev, siis ehk oleks isegi mõistlik rahvale veel pisut meelehärmi tekitada ja nende palkasid tõsta? Meelehärmi tehakse ju niikuinii pidevalt, asi see siis pole seda veel korra teha. Ilmselt küll peale valimisi.

Fakt on igatahes see, et erasektori kõige tipumad tipud teenivad Eesti avaliku sektori tippudest mitu korda rohkem. Võta vastu või maksa kinni.

Riik vajab kõige helgemaid päid, sest me ju tahaksime, et kasvõi sedasama riigi kärpimist ennast juhiksid targad inimesed.

Hääd

Brent

PS. Kas riiki päästaks ühekordsed tulemustasud? IT-ärimees Taavi Kotka on pakkunud välja, et reformide hästi ära tegemise eest võiks lihtsalt reformijale väga suure preemia maksta.

PPS. Sarnasel teemal kirjutasin ka eelmine kord – millal asendab tehisaru esimese asekantsleri?