Üks uudis: Mis on jaaniõlle sees?

Head jaani, sõbrad! Uudiskiri ei puhka, võtame täna hoopis õlle näppu ja räägime, kuidas õlu pudelisse saab! Käisin selle nimel lausa Pühaste tehases peapruulmeistriga kohtumas.

Hiljuti rääkis Levila JOKK-skeemist alkoholi reklaamidega. See pole ainus skeem. Näiteks paari aasta eest selgus, et Eesti õlletootja teeb oma õlut hoopis Leedus.

Täna toodavad nad Leedus peamiselt siidreid, kuid sekka ka paar õlut. Ülejäänud tootmine on Eestis, vähemalt nii väidab alkoholiregister. Samas varem väitis see register sama asja, aga kogu tootmine oli ikkagi Leedus.

Muide täna maksab nende õlu Reloaded Leedus kahe euro ringis, aga meil üle kolme. Säh sulle Eesti asja!

Põhjus, miks nemad tõenäoliselt Leetu tootma läksid, seisneb kiiremas tootmises ja kogustes. Massi saab seal teha lihtsamalt/odavamalt, väiketootjana saab ka siin tegutseda. Omad masstootjad on A le Coqi ja Saku näol muidugi ka Eestis olemas.

Kuid kas teadsite, mis teeb erinevaks suurtootja ja käsitöötootja õlletootmise? Jah, õlu on õlu, aga meetodid on hoopis teised.

Suurtootjad ütlevad ise tihti: meie õllekvaliteet on sama, mis väiketootjatel. Puhtuse kvaliteet ehk tõesti, aga tegemise meetod on siiski üsna teine.

Laias laastus on õlletegu lihtne ja pole muutunud alates põllumajandusrevolutsioonist: jahvatad linnased, segad need kuuma veega kokku, tekivad suhkrud, suhkruid sööb pärm, keedad möksi humalatega kokku, jahutad maha, mõni väike asi veel ja ongi õlu.

Ja noh, masinad on ka kõikjal sarnased, palju metalli.

Erinevus käsitöö ja masstoodangu vahel tekib aga meetodis. Sisuliselt käib suurtootja õlletegu nii, et tehakse üks suur laar mingisugust õlut ning hakatakse seda maitsestama.

Tehnilisemas keeles on tegemist emavirdega, millele vastavalt soovile maitset antakse. See muudab tootmise väga lihtsaks, sest massist saab võtta vajamineva koguse ning see siis ära maitsestada. Nagu siis, kui võtad suhkruvee ja otsustad, millise maitsega limonaadi soovid.

Käsitöömaailmas on aga asjalood pisut teised. Igat õlut valmistatakse eraldi ehk virdeid tehakse valmis ükshaaval ning lisatakse sellele eristuv maitse. Muidugi saab sellele hiljem järelprotsessis vunki juurde anda, kuid see tähendab, et õllele lähenetakse juba algusest peale teisiti.

Väikeste tootjate puhul on seetõttu palju rohkem katsetamist ning seal võib uusi õlletüüpe kasvõi ühes kuus päris mitu välja tulla.

... segatakse kaks olemasolevat õlletoodet kokku ja antakse sellele mingi uus nimi.

Ja nagu ütlevad craftimehed, ehk siis käsitööõlle tegijad, siis suurfirmades toodab õlut turundusosakond, väikestes pruulikodades pruulmeister.

Suurtootjale ja tema turundusele on vaja massi ning masstarbimist. Levilale kinnitati, et suurtel õlletehasel on kasulik teha väikeses tiraažis uusi õllesorte lihtsalt nii: segatakse kaks olemasolevat õlletoodet kokku ja antakse sellele mingi uus nimi. Turundusel on muidugi pidupäev, sest saab turule paisata uue sildiga ägeda toote.

Kui nüüd kogustest rääkida, siis näiteks Pühaste saab päevas toota umbes 5000 liitrit õlut. Saku või A le Coqi puhul räägime me umbes 10 korda suurematest kogustest. Oleneb muidugi päevast ning pole välistatud ka suurem tootmine. Lisaks saavad suurtootjad õlut toota 24/7, mujal käib see rohkem tööinimese graafiku järgi. Minu teada on Põhjalas ka see võimekus olemas, aga nemad teevad ka siiski õlut just käsitöömeetodil.

Niisiis, kaks eri asja, palju eri maitseid. Terviseks, rahvas!

Hääd jaani

Brent