Üks uudis: Reformierakond liigub paremale

Eelmisel nädalal selgus, et valitsus on kiirelt kokku saanud ettevõtjate ettepanekud bürokraatia vähendamiseks. Me proovisime aru saada, miks see nii kiiresti toimub.

Poliitikas on moodi läinud mootorsaed. Nende mörina saatel muudetakse maailma suurimas demokraatias riiki, suletakse ministeeriume ning vallandatakse spetsialiste.

Eesti on koht, kus nii radikaalseid samme astuvaid inimesi pole veel võimule tulnud ning tundub, et Reformierakonnal on plaan, kuidas seda ennetada – vehkides ise natuke väiksema mootorsaega, olles pisut rohkem paremal ja ka senisest veidi populistlikum.

Seda kõike ka selleks, et ise välja ronida viimase 20 aasta sügavaimast august.

Ühesõnaga – kartes kaotada valijaid, proovib Reformierakond ennast ümber häälestada, et jõuda oma “tõelise parempoolsema olemuseni”. Tuleb vist täpsustada, et selle all mõtleb erakond pigem majanduslikku parempoolsust, mitte igasuguseid muid poliitilisi pakette, mis väljendiga “tõeline parempoolsus” kaasas käivad. Ehk tasub neil see kõrva taha panna, et keegi valesti aru ei saaks.

Kuid kas Reformierakonna plaan aitab ära hoida rahvuskonservatiivide võidu sel aastal toimuvatel kohalikel valimistel? Mõned väidavad, et võib aidata, kuigi Isamaa vastu ikka ei saa.

Esmalt, kuidas jõuti põhja?

Meenutame siis esmalt Reformierakonna hiilgeaegu. 2023. aasta märts. Kaja Kallas juubeldab ajaloolise valimisvõidu puhul. Seljatatud on EKRE, kellele vastanduti absoluutselt kõiges. Kibedamad tegelased ütlesid, et vastandumine ei too edu. Reformierakond uskus, et toob ning neil oli õigus. Paistis, et ees ootavad päikeselised päevad.

Siis juhtus aga see, mis ikka tähesäras juhtub. Üllatusena välja käidud maksutõusud maksid reitingus esimest korda kätte. Kadus neli protsenti, 2023. aasta augustis, enne idavedudeskandaali, oli reiting 27,2%.

23. augustil sai Reformierakond järjekordse löögi. Oktoobri alguseks oli idavedude taustal toetusest järel vaid 20,4%, novembris juba 16,7%. Ilma süvenemata otsustesse ning poliitika meeldimisse või mittemeeldimisse, on fakt see, et reiting kukkus ning seda pole päästnud isegi Kristen Michal, kellest loodeti printsi valgel hobusel. Võib-olla jäi puudu valgest kampsunist, jäägu see igaühe enda otsustada. Reiting igatahes peale 2024. aasta suvel peaministriks saamist pole muutunud.

Jõudsimegi omadega käesoleva aasta veebruari lõppu. Reformierakonna reiting on Ühiskonnauuringute Instituudi ja Norstati nädalaarvestuses 13,4%. Kuigi nii sügavale langemine võis olla hetkeline kõikumine, pidi see käivitama nii mõnegi häirekella. Nii madal oli toetus viimati aastal 2004.

Tõsi, Kaja Kallas käis samuti korra 13,5% protsendi juures ära, kuid selge on see, et miski vajab muutmist.

Aeg muutusteks

Kristen Michal asus tegutsema ning viskas Sotsid valitsusest välja. Nüüd jõuame siis asja tuumani – oli see puhtalt reitingu või valitsuse halvatuse tõttu, nagu Reformierakond seda täna väidab?

Rääkisime kunagi ise poliitikas olnud strateegi Ott Lumiga. Tema sõnul on selge, et Kristen Michali ja Reformierakonna sõnumid on läinud parempoolsemaks ning eeskätt tuntakse muret ettevõtjate käekäigu ja majanduse hetkeseisu pärast. Sotsidega valitsuses olles võis Michal küll majandusest igasugu unelmaid maalida, aga ega keegi tema “parempoolseid” seisukohti tõepoolest ei uskunud.

Tundus, et nii tuligi teha muutus, mis näitaks, et reformarid on väga head parempoolsed. Nii ütles Michal pereheitmise päeval Ringvaates: “Reformierakond ja valitsus naasevad koju [parempoolse poliitika juurde] – see toob meile toetajaid juurde”. Mida oligi tarvis tõestada?

Nüüd nad siis on tulnud

Möödunud kuu tõi Eesti poliitikasse omajagu ettevõtjaid soosivaid avaldusi. Esmalt jäetakse ära ettevõtete kasumi täiendav maksustamine, mille Michali eelmine valitsus alles sügisel ise paika pani. Kannapööre on ettevõtjatele soodne.

Lisaks jäetakse ära eraisikute esimesest eurost maksustamine, mis näiteks pensionäridele on ju tore uudis, kuid kaotab riigieelarvest 300 miljonit eurot. Selle peaks ära katma avaliku sektori kärped. Kärpekrokodill on valitsuses õnneks olemas, iseasi, kas talle loota saab – Eesti 200 välisminister Margus Tsahkna nimetab end kärpekrokodilliks juba üle 10 aasta.

Liidame juba loetletud otsustele riigisekretär Keit Kasemetsa juurde moodustatud efektiivsuse ja majanduse kasvu nõukoda, mille eesmärk on bürokraatiat vähendada. Seda on avalikkuses võrreldud lausa USA valitsuse efektiivsuse üksusega (DOGE). Ma isiklikult nii kaugele ei läheks, kuid selgelt on see midagi, mis ettevõtjatele meele järgi on.

Viimase seigana ei saa muidugi unustamata jätta Reforminoore kahtlemata kullafondi minevat pilti, kus noormees poseeris tagajärgedele mõtlemata mootorsaega, lootes, et see on lahe ja toob populaarsust.

Noh, selle puhul on kõik allikad, kellele ma sel nädalal helistasin, nõus, et tegemist on kogenematu inimese pisut ulja tegutsemisega, mis on noortekogude puhul tavaline. Näiteks 2019. aasta peaministrikandidaatide valimisdebatis pommitasid reforminoored Jüri Ratast otse-eetris 14 vastamata kõnega.

Kuigi erakond ise väidab, et puhtalt reitingu pärast viimase aja muutusi pole tehtud, on selgelt näha kannapööret ning käitumist ristivastupidiselt mõnele senisele valitsusotsusele. Kas see tagab neile KOV-valimistel edu?

Helistasime poliitilisele strateegile Tarmo Jüristole, kes arvab, et “20% tuuakse ikka ära”. Ott Lumi lisab, et Reformierakonnal veab, et sel aastal pole riigikogu valimised. Praegu on reiting Norstati andmetel igatahes 17,8%, mis on Jüristo hinnangul ka Reformierakonna lojaalse tuumvalijaskonna suurus.

Näis, mis saab! PS! Tuletan meelde, et 1. juulist on käibemaks 24 protsenti. Ärge siis ehmatage!

Hääd

Brent