raha,
töö

Ettevõtja vihastab. Mari lugu

Meile kirjutas väikeettevõtja Mari*, keda ajasid Levila vaikivate taandujate lood närvi. Ta ütleb, et tööandja pole süüdi selles, kui töötajal kaob motivatsioon.

  • Autor:Lennart Ruuda
  • Pilt:aifo.co
  • Avaldatud:12.2023

Pean tunnistama, et enne Levila lugude sarja lugemist polnud ma väljendist “vaikiv taanduja” kuulnudki. Esmapilgul seostasin seda millegipärast töötajaga, kes tahab midagi olemasolevas töökohas muuta, kannatab töökiusu all või muud sarnast, mistõttu on otsustanud vaikselt taanduda. Noh, olla nagu vaikne ohver.

Kuid pärast lugude lugemist valdasid mind aga hoopis teistsugused tunded. Need inimesed ei olnud mingid hääletud ohvrid. Oma valikud olid nad teinud ise. Nad liikusid oma eluga uutesse kohtadesse: kes “kapitalistliku kurnaja” juurest riigiameti mõnusasse pessa, kus töö kõrvalt sai ilma pingutamata ka loenguid ette valmistada ja isiklike asjadega tegeleda; kes uude, südamelähedamasse valdkonda jne. Mis jäi aga häirima mind kui ettevõtjat ja tööandjat: kõigi kolme jutust jäi mulje nagu oleks tööandja süüdi selles, et kadus motivatsioon või tahe samal kohal jätkata.

Need inimesed ei olnud mingid hääletud ohvrid. Oma valikud olid nad teinud ise.

Viimasel ajal on ettevõtja see, keda otse väljendudes pidevalt kotitakse, kes on süüdi, et tema töötajad on stressis ja õnnetud! Ridamisi ilmub artikleid, kuidas me peaksime kõiki motiveerima, mõistma, võimaldama seda ja toda, kuid vastu küsima – mitte midagi! Tööd tahab töötaja teha siis – nagu Kevini loost välja tuli – kui muust elust aega üle jääb, nii tunnikene päevas. Otse loomulikult peab selle töö eest olema vääriline tasu, lisaks muud soodustused ja hüved – talvepuhkus, spordipakett, auto, telefon, ühisüritused ja koolitused! Kui siis ütled, et jagada saab seda, mida me teenime, siis näevad paljud töötajad ainult tulu, mitte kulu poolt. Unustatakse ära kõik need tasustatud vabad päevad, kui ma näiteks ei pidanud sul palgast kinni seda aega, kui sul kass sünnitas ja sa ei saanud tööle tulla.

Kindlasti on keerulisi ja ebameeldivaid ülemusi, kuid enamasti on juht või omanik see, kes töötab kõigist rohkem, kes peab välja vedama ka siis, kui teised seda ei tee. Ka siis, kui tal isiklik või tööalane elu kokku variseb. Tunnistan, et vahel ootan aega, kui töötan firmas üksi, et ma ei peaks kogu aeg olema nagu mingi õnnerõõmu-spetsialist, tujutõstja ja motivaator ega süüdi tundma end selles, kui töötaja ütleb, et “mul on vist depressioon". Vaikivate taandujate lugudest kumas läbi laialt levinud suhtumine, et keegi teine peab kogu aeg minu heaolu eest vastutama. Kodus vanemad, koolis õpetajad, tööl ülemus.

Ma arvan, et kogu see suhtumine, kus “tööandja peab pakkuma disainmööblit, mängunurka, spordipaketti ja makstud tervisepäevi” sai alguse koos idusektoriga, kus võis lõdva randmega investorite raha põletada. Nüüd kui ka seal tuleb kasumisse jõuda, lõpevad need ettevõtted ja hüved.

Tunnistan, et vahel ootan aega, kui töötan firmas üksi, et ma ei peaks kogu aeg olema nagu mingi õnnerõõmu-spetsialist.

Teine faktor, mis vaikset  lahkumist, või olgem ausad, “tahaks lihtsalt ja kergemini” suhtumist võimendab, on sotsiaalmeedia. Seal nähakse elu, mida arvataksegi teisi elavat ja no nii väga tahaks ju ka vahvat ja pingutust mitte nõudvat kaugtööd, tasuta hotelle ja lennupileteid ja brändirõivaid ja mida kõike veel. Elu on pidev chill ja grill, kohustusi pole, pingutada pole vaja, kõik lihtsalt juhtub ja mis peamine – nii peabki olema, sest ma olen seda väärt!

Arvatakse, et koroonakriis andis vaikivale lahkumisele sisse uue hoo, sest inimesed olid kodukontorites ja ülemuste silma alt ära. Samas ma pole selles nii kindel. Kindlasti mitte seal, kus ka enne tuli päevade täitmiseks ise ülesandeid välja mõelda. No näiteks riigisektoris. Võtame kasvõi kõik need ametnike hordid, kes püüavad enda eksistentsi õigustamiseks järjest uusi ja “huvitavaid” reegleid ja nõudmisi välja mõelda. Vaadake, palju annab põllumajandus meie SKTst (vaid 2,52 protsent aastas!) ja kui suur on selle sektoriga seotud ametnike arv! Alles hiljuti oli veel terve eraldi maaeluministeerium, rääkimata kõiksugu ametitest ja kontrollorganitest. Või haridus, kuhu me rahaliselt panustame väidetavalt kõige rohkem Euroopas, aga õpetajate palgatõusuks ikka raha ei jätku.

Olen näinud vaikseid lahkujaid, kes oma motivatsiooni kadumist põhjendavad sageli sellega, et liiga palju peab tühja tööd tegema, teisisõnu pingutama. Millegipärast nad arvavad, et enda ettevõtte tegemine tooks justkui motivatsiooni tagasi ning rikkuse majja. Et see tähendab väiksemat stressi kui töövõtja olles. Olen sellistel puhkudel alati öelnud, et kui see on sinu soov ja tahtmine, proovi ära. Sisimas aga usun, et üldjuhul ei pinguta nad ettevõtjana kuidagi rohkem kui töötajana.

Elu on pidev chill ja grill, kohustusi pole, pingutada pole vaja, kõik lihtsalt juhtub ja mis peamine – nii peabki olema, sest ma olen seda väärt!

Tööandjana soovin, et inimesed hindaksid oma juhte, vaataksid ja mõtleksid, kas nende endi panus ja see, mida nad vastu saavad nii rahas kui ajas on ikka nii tööandja poole kaldu, kui nad arvavad. Tuttavale ettevõtjale helistas kord töötaja ja küsis, miks ta on vähem palka saanud kui tavaliselt. Tegemist oli puhkuserahadest tingitud erisusega. Samas ei saanud tuttav ühtegi tänukõnet, kui ta marulise hinnatõusu leevendamiseks tõstis omaalgatuslikult kõigi töötajate palku 20 protsenti. Kuidas see lugu Jeesuse ja kümne tervenenud pidalitõbisega oligi?  

*Nimi muudetud

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.