Vapilõvi. Sõna on vaba

"Presidendi Mercedes ning saateauto pööravad vilkurite sähvides Vilmsi tänavalt Poska tänavale.  

Autod mööduvad Kadrioru majadest, kus elab rohkelt haljale oksale jõudnud inimesi. Maalid seinas. Diivanid, millel on tegelikult ka mugav istuda. Villeroy ja Bochi santehnika. Tenniselaagri diplomid.

Mõne veel korda tegemata maja aknast võib vilksatada nõukogudeaegse emanda kortsus pale, kuskil võib näha kanepit suitsetavaid Tallinna Ülikooli tudengeid, kuid peagi aetakse tudengid ja emand sealt välja, majade fassaadid rebitakse palkideni lahti ning pannakse kokku tagasi ning pööningule ehitatakse üks korrus juurde. Seejärel läheb maja palju kõrgema hinnaga müüki. 

Kunagi varjas siinsamas kõrval, Tina tänaval, ennast revolutsionäär Viktor Kingissepp ning kui kolonn pöörab presidendi kantselei suunas paremale,  jääb kohe vasakut kätt Kadrioru loss, milles on praegu kunstimuuseum, kuid mille rõdul seisis 1940. aasta juunis president Konstantin Päts ning karjus lärmavale rahvahulgale: “Rahu! Rahu!”

“Ma paluksin hetkeks täh…” ütles Päts, kuid lärm ja vahelehüüded lõikasid tema lause pooleks. Kui protestijate karjumine hetkeks vaibus, jõudis Päts öelda veel: “Kaaskodanikud, meie elame tõsisel ajajärgul. Teie ees seisab inimene, kes oma elust nelikümmend aastat on aasta-aastalt teinud selleks, et võidelda meie rahva õiguste eest …”

Ent publikust kostis seepeale hüüe: “Aga mitte töölisrahva!” 

See oli Pätsi viimane avalik esinemine. 

Palju on 80 aastaga muutunud. Presidendi roll on täiesti teine, sümboolsem, kujuteldavam, ning õigupoolest on ka endisaegses mõttes töölisrahvast  järele jäänud vähe. Kuid üks asi on sama. See on süüdistus, et president ei seisa kogu rahva eest. 

“Tõesti pole mõtet sellise katlakütja peale puid raisata,” kirjutab üks kommentaator, kui ma postitan Facebooki uudise siinse raamatu kirjutamisest. Mõne aja pärast istub ta koos minu kolleegi Karmen Lauriga Stockmanni MySushis. Karmen aitab mul selle peatüki jaoks intervjuusid teha.

Mehe nimi on aga Aarne, ta on terve iseseisvuse aja olnud ettevõtja. Ta nendib, et võib-olla ta pingutas selle Facebooki kommentaariga üle. “Ma ei mäleta seda konteksti, aga see tuli eelmise kommentaatori kommentaari peale,” lisab ta. 

Kuid Kerstile heidab Aarne ette, et ta on ühiskonda lõhestanud. 

Talle ei meeldi Kersti tegevus presidendina esimestest sammudest peale. Ametiaja alguse tänutseremoonia ärajäämist näeb ta traditsiooni murdmisena ning julgeolekunõukogu kampaaniat arutu raha- ja energiakulutamisena. Putiniga kohtumise kontekst, aeg ja koht olid valed ning hiljem ei tekkinud sellest kohtumisest Aarne arvates ka mingit praktilist tulu.

Karmen kohtub ka ühe teise kommentaatoriga, tema nimi on Peeter ning ta on pensionär. 

“President peaks olema isikuomaduste poolest empaatiline. Aga kuskilt ei näinud seda. Läks sinna Kagu-Eestisse inimestele rääkima, et me ei ole kunagi nii hästi elanud kui praegu,” räägib ta Karmenile. 

“President peaks olema rahva ühendaja. See ühendamine käis tal küll täpselt miinusmärgiga,” lisab Peeter. Peeter, kes kirjutas meie Facebooki seinal Kersti raamatu kohta “tänan, ei huvita”,  näeb ainult ühte head asja, mida Kersti presidendina tegi – käis suitsukonisid korjamas. 

Mõni aasta varem olin ma konsultandina tellinud ühe uuringu, mille käigus intervjueeriti Eesti uuskonservatiive. Me leidsime kergesti selliseid inimesi nagu Aarne ja Peeter, kuid mitte ainult neid. Me nägime üksikemasid, pensionäre, õpetajaid, noori mehi ja naisi, keskealisi ettevõtjaid. Nad olid erinevad, kuid neid ühendas üks asi – nad ei uskunud, et Eesti riik nende eest seisab. 

Nad ei uskunud ka seda, et president nende eest seisab. 

Neid inimesi häiris eriti lause “Eestil pole kunagi varem nii hästi läinud nagu praegu”.  Midagi, mida tipp-poliitikud on Eestis tihti korranud. Inimesed vastasid sellele lausele: “Võib-olla teie Eestil on hästi läinud, kuid jätke mind sellest jutust välja, mul pole üldse hästi läinud.” 

Need inimesed tundsid sageli, et nende harjumused, veendumused, traditsioonid on ohus, ning nad ütlesid meile, et Eestit juhib väike klikk poliitikuid ja ametnikke, kes sellest kõigest võidab. See klikk ei hooli, et lasteaias on nüüd kadripäeva asemel Halloween ning et pealinna teenindajad ei räägi enam eesti keelt. See klikk, see eliit sogab aga selle kõige varjamiseks vett keerulise jutu, erialaterminite ning abstraktsete loengutega.

Kõik need eri taustaga inimesed tajusid ühtmoodi mingisugust majanduslikku või kultuurilist kaotusvalu. Paljud neist inimestest leidsid lohutust EKRE valijatena. “Mart Helme ei pehmenda ega häma,” ütlesid nad.  

Kui ma käisin selle uuringu tulemusi Kerstile tutvustamas, kuulas Kersti huviga. Ainult Tiit, konkreetsust hindav mees, hakkas toolil nihelema, sest tema arvates oli süvaintervjuu meetod liiga meelevaldne viis millestki arusaamiseks, rääkimata selle põhjal tegutsemiseks. 

Mina pole kuulnud Kerstit rääkimas, et Eestil läheb tohutult hästi. Kersti ütleb mulle samuti, et “erinevalt paljudest” ta sellist väljendit ei kasuta. “Oma kõnedes olen öelnud, et heaolu ei tähenda majanduskasvu, vaid seda, kuidas me selle toel suudame abivajajaid järele aidata.”  

Tagasi ajalukku. On olemas fotod, millelt on näha, et Pätsi viimase kõne ajal seisid Kadrioru lossi kõrval juba Vene soomukid ning et meeleavaldust aitasid läbi viia ka Vene sõdurid, punaväelased. Meeleavaldus oli osa lavastusest, mille varjus võeti Eestilt iseseisvus.

Kindlasti oli 1940. aastal Eestis inimesi, kes polnud oma riigiga rahul. Võib-olla oli nende seas neid, kes kogunesid lavastatud meeleavaldusele, sest nad lootsid, et lõpuks on neil hääl. Kuid teisest küljest kasutasid seda rahulolematust ära need, kes tahtsid Eesti riigi hävitada. 

Hirm ja mälestused neist aegadest on tänaseni elus. Kes meie seast on kes? Kes on rõdul? Kes on platsil? Kas ajalugu kordub? Nagu lõpuni paranemata haavad, sünnitavad tolleaegsed sündmused tänaseni kahtlustusi ja paranoiat, samal ajal kui poliitikud murravad pead selle üle, kuidas teha vahet sellel, kellel on päriselt paha olla, ning sellel, kes tahab lihtsalt teistele paha teha. 

Ning nad loodavad muidugi, et need kaks seltskonda omavahel ei ühine.

Hirm sünnitab koletisi. Ning hetkel, kui arvestatav osa ühiskonnast arvab teisest arvestatavast osast ühiskonnast, et see on parandamatult paha, olemegi ringiga samas kohas tagasi. 

Mu telefon salvestab ühe juhusliku vestluse ühe ametnikuga. Ta kahtlustab, et Mart Helme on Vene agent. “Võimalusi tema värbamiseks oli hulgaliselt, kui ta oli saadik Venemaal,” ütleb ta paljutähenduslikult. 

“Tal ei ole nutitelefoni ega midagi. Käib oma vana telefoniga. Ta muretseb prokuratuuri ja kõigi organite pärast, kes võiksid tema puhul tegevust teostada,” räägib ametnik edasi. Kuid tõendusmaterjali Helme reeturlikkusest ei ole. On ainult kõhklused." ...

Siit saad edasi lugemiseks osta peatüki, eelmisi peatükke või tellida terve raamatu.