VARBAKIIKSU MEEDIAIMPEERIUM

Varbakiiks on 20 000 jälgijaga Eesti meediaimpeerium Instagramis. Konto autorid on Mattias ja Ralf. Nad tulid Levila kontorisse ja rääkisid, kuidas nad teevad postituse, saavad 6000 laiki ja lähevad alla korrusele ema tehtud pannkooke sööma.

Johanna: Kas te tõesti haldate seda kontot ainult kahekesi?

Mattias: Meid on täpselt kaks.

Ralf: Jah, mitte rohkem ega vähem.

Johanna: Aga te olete teadlikud, et mingid inimesed võib-olla arvavad, et teid on palju rohkem?

Ralf: Aga on ka vastupidi, inimesed imestavad, et meid on nii palju. Ükskord tahtsime peol listi saada ja kirjutasime Kermo Murelile, kes oli suht kaua juba meie asju jälginud. Ta ütles "saada oma nimi", ja kui me vastasime et meid on tegelt kaks, siis ta ütles, et ta poleks kunagi seda arvanud.

Daniel: Kui tüütu. Kaks inimest tasuta peole. 

Mattias: Väga halb ürituste korraldajatele.

Johanna: Okei, kuidas te üldse teineteist teate?

Mattias: Seitsmendas klassis käisime kaks kuud koos jalgpallitrennis. Siis mõnda aega ei suhelnud. Aga kümnendas sattusime samasse gümnaasiumisse ja tundsime teineteist kohe ära. Sealt edasi läks asi käima. 

Johanna: Hakkasite bestukateks. 

Mattias: Hakkasime täiega nagu bestukateks. Olime täiesti locked-in. 

Johanna: Mis oli algne impulss selle konto loomiseks? Miks te seda tegema hakkasite? 

Ralf: Tol hetkel, kui me kümnendasse läksime, oli Eestis võib-olla kaks või kolm natuke suuremat meemikontot. See oli üsna uus asi. Me jälgisime neid ja vahel, kui mõni postitus meile meeldis, jätsime sinna enda arust hästi naljaka kommentaari. Ühel hetkel avastasime, et olime kommenteerinud samu postitusi. Me ei olnud tol ajal isegi nii head sõbrad, aga kommentaaride all suhtlesime: “Aa, Mattias, sina ka siin.” Need kommentaarid said isegi arvestataval hulgal like’e. Siis tekkis mõte, et mis siis, kui me teeks ise oma konto. Miks me peaksime halvemad olema. Kui inimestele juba meie kommentaarid meeldivad, siis tegelikult peaksime me sarnase konto tegemisega ka hakkama saama.

Mattias: Meemilehti oli igasuguseid, aga enamik välismaiseid kontosid lihtsalt repost’ib teiste asju. Teevad screenshot’i kellegi postitusest ja panevad enda lehele, mida iganes. Aga sel hetkel oli näiteks Pedeleht suht populaarne, sest nad tegid nalja Eestis päevakajaliste teemade üle. Mimmufikatsioon oli ka teema tegelt. Igatahes, seal oli suur market gap.

Ralf: Kõiki neid kontosid, kes inspireerisid meid Varbakiiksu tegema, jälgime siiani. Nad on meie alged, meie juured.

Johanna: Kui vanad te üldse olete?

Mattias: Kakskümmend. 

Johanna: Okei, ja millega te tegelete?

Mattias: See on väga lai küsimus.

Johanna: Te käite koolis, onju?

Mattias: Vist erialasid ei hakka avaldama, äkki isegi kooli mitte. 

Johanna: Aga teil on samad huvid? Õpite sarnaseid asju? 

Mattias: Ei, mitte väga. Kuigi, noh, ma ei tea, kuskil poliitika juures saavad mõlemad erialad kokku. 

Johanna: Ma saan justkui aru, et anonüümsuse taha saab ennast peita, et teha mingeid haigeid asju, aga samas nüüdseks on teie konto nii suureks läinud. See on teie elutöö.

Ralf: Praegu on meil olnud väga lihtne Varbakiiksu hallata, sest inimesed ei tea, kes selle taga on. Kui me teeks seda oma näo ja nimega, oleks surve justkui oma isiklike tõekspidamiste järgi postitada. Anonüümsus on võimaldanud võtta meil nii paljusid erinevaid rolle, postitada nii palju erinevaid asju.

Anonüümsus on võimaldanud võtta meil nii paljusid erinevaid rolle.

Ühel story’l oli kuskil kätt või midagi näha. Kohe kirjutas meile mingi 15 naissoost inimest, et "aa, ma arvasin, et sa oled tüdruk". Me oleme teinud palju postitusi, mis võivad jätta mulje, et Varbakiiks on naine, ja mingis mõttes see ongi hea, et inimesed ei tea. Või, noh, pole teadnud. 

Mattias: Girly pop.

Johanna: Kuidas te oma sisu koordineerite? On teil mingi Exceli tabel, kust tuleb välja, kes ja millal postitama peab? 

Ralf: Ei, üllataval kombel ei ole meil nelja aasta jooksul mingit sellist asja olnud. Me saame teineteisest täpselt aru ilma, et me üldse läbi räägiks. Kui Mattias on teinud kolm postitust järjest, siis ma vaatan, et okei, miks ma slack’in, teen ka midagi. Samas, vahel saavad ideed otsa ja siis on hea, kui Mattias üle võtab. Ja vahel tuleb paus ka sisse, kus kummalgi pole lihtsalt ühtegi ideed. See on ka normaalne.

Daniel: Kas elate vanemate juures?

Mattias: Mõlemad elame. 

Daniel: Sööte ema tehtud pannkooke, samal ajal kui endal meediaimpeerium run’ib taustal. 20 000 follower’i ootab. 

Johanna: Emps karjub alt korruselt, et "korista oma tuba ära!"

Daniel: Ja siis sa ütled, et "oota ma kohe tulen, ma teen selle postituse ära". Saad mingi 6000 laiki. 

Mattias: Ei, mul ema-isa on suured fännid.

Johanna: Miks te ikkagi tahate nüüd oma näo ja nimega välja tulla? 

Mattias: Me ei ole tegelt täiesti anonüümsed. Me oleme avalikel üritustel käinud Varbakiiksu nime all, ehk kui sind nagu piisavalt kotib meie sisu ja see läheb sulle nii korda, et sa tahad teada, kes seda teevad, siis sa uurid selle suht lebolt välja. Ja siis meil pole ka midagi selle vastu, sest tõenäoliselt oleks meil millestki rääkida ka. 

Daniel: Natuke sarnane point on tegelt paljudel. Alates FMMB-st ja lõpetades Nubluga. Kui sa tahad teada ja hakkad uurima, siis tuleb see lõpuks ikkagi välja. Enamasti sa tegelt ei tahagi teada, kes selle taga on. Nad esindavad ikkagi seda karakterit, ja mõnes mõttes tunneksid sa piinlikkust, kui hakkaksid nende ridade taha ronima. See oleks justkui kogu kogemuse õõnestamine. 

Mattias: Jah, nagu sa ütlesid, siis mingil määral see ongi nagu impeerium. 

Okei, see on väga suur sõna, eks ole, aga neid inimesi, kes meid jälgivad, on päris palju. Mõnede jaoks olemegi me lihtsalt üks looja miljonite seast, kes pakub neile nalja. Aga meile on tulnud palju kirju selle kohta, et mingid inimesed panevad meie profiili telekasse, scroll’ivad meie postitusi ja naeravad koos. Need on kaks väga erinevat sihtgruppi. 

Mingid inimesed panevad meie profiili telekasse, scroll’ivad meie postitusi ja naeravad koos.

Aga su küsimuse juurde tulles – ma ütleks, et kui inimesed päriselt tunnevad me tegemiste vastu huvi ja mõtlevad kaasa, siis pole meil midagi nendega suhtlemise vastu. 

Johanna: Meil on kogu aeg mingisugused Varbakiiksu-pausid. Kui ma olen sõpradega väljas ja keegi ütleb, et Varbakiiks tegi uue postituse, siis me lõpetame kohe kõik tegevused ja vaatame koos seda postitust.

Daniel: See on võrreldav mis tahes oodatud sündmusega, näiteks raamatu ilmumisega. Inimesed ootavad alati uusi asju, millest saaks rääkida. Ja on täiesti võimalik, et praegu on kuskil terve laudkond inimesi, kes räägivad teist veerand tundi järjest lihtsalt seetõttu, et olete toonud nende ellu mingi ägeda asja.

Johanna: Mis sitt see üldse on, mida te postitate?

Mattias: Naljakas sitt. Ma arvan, et see on ühiskonda peegeldav sitt. Enamasti räägime vist 20-ndates noortest. Samas, mu mamps naerab ka. 

Johanna: Kas on asju, mille üle te nalja ei teeks? 

Mattias: Ma ütleks, et me oleme oma sisuga leidnud kuldse kesktee. Me vist teame, mis piire ei tohiks ega tahaks ületada. Näiteks ei tahaks me nalja teha nii tõsiste teemade üle nagu vägistamine. Samas me oleme teinud sellise nalja nagu: 

Johanna: Te tabasite suht seda hetke ka, kui räägiti palju korgijoogist. 

Mattias: See on vist kõige kaugem punkt, kuhu me läheme sellega.

Aga üks asi, mida me võib-olla veel väldime, on mingid väga poliitiliselt kallutatud postitused. Eks meil, nagu kõikidel inimestel, on väga tugevad poliitilised arvamused, aga me ei saa ega taha neid seal väljendada. 

Ralf: Kui me räägiksime ühest grupist sitta ja see oleks ainuke postitus, siis see muutuks kiiresti isiklikuks. 

Mattias: No see Instagrami karusselli formaat, kus ühes postituses võib olla kuni 20 pilti, aitab sellele kaasa. Kui kõik saavad pihta, siis on kõik õnnelikud.

Johanna: Aga kas te olete pidanud kunagi mõne postituse maha ka võtma? 

Mattias: Meil on maha võetud üks postitus. Kui olime umbes kuu aega seda kontot teinud, siis me ei teadnud Instagrami reeglitest mitte midagi. Olime tatid ja postitasime pildi Hitlerist. Tal oli käe peal svastika. Panime suure noole selle poole ja kirjutasime: “Kas Hitler oli nats?” See võeti vist üsna kiiresti maha.

Meil on maha võetud üks postitus.

Johanna: Kes neid käperdaja-nalju teeb? See on mu arvates kõige nišim asi üldse. 

Johanna: Aga kust siis kõige rohkem inspiratsiooni saab? Kus te käite? Mökus? IDAs? D3-s?

Ralf: Ma ütleks, et kõige suurem inspiratsioon tulebki lihtsalt sellest, et sa ei ole kodus. Väga paljud postitused on inspireeritud sellest, et näiteks mõni sõber koolis ütleb, et tal juhtus mingi asi, ja mul tuleb kohe mõte. Teen selle kohe pärast loengut koridoris valmis.

Johanna: Et ei käi siis Mökus?

Mattias: Vahepeal ikka käime. 

Ralf: Ikka, jah, aga ega seal tavaliselt midagi väga head ei juhtu. 

Daniel: Kas oli ka mingi kindel hetk, kus te saite aru, et Varbakiiksu konto on muutunud väga suureks? 

Ralf: No meil on üks selline, mis meenub kohe. See oli mingi kolm aastat tagasi. Umbes aasta aega olime teinud. See oli postitus Koit Toomest: 

See sai suht palju like, aga meil ei olnud tegelt üldse suur jälgijaskond, ja siis üks Eesti influencer… Võin ta nime öelda või?

Mattias: Pohui. 

Ralf: Kristina Pärtelpoeg pani sellest postitusest screenshot’i, ilma meie kontonimeta, enda story’sse. Ta ei jaganud meie postitust, vaid tegi lihtsalt ilma nimeta screenshot’i. Tema konto oli sel hetkel arvestatavalt suurem kui meie oma. Pärast seda pani raadiokanal MyHits selle oma lehele nii, et nad tegid screenshot’i Kristina story’st. Seega polnud jälle kuskil ühtegi Varbakiiksu nime kõrval. Ja siis Kroonika kirjutas artikli stiilis, et Kristina Pärtelpojale kirjutas Koit Toome libakonto ja küsis kümnekat. 

Mattias: See oli ülikreisi, sest me olime äkki mingi 17 ja ei teadnud, mida teha. Mõtlesime, et kas me peame Kroonikaga kohtusse minema, kuna nad varastavad meie sisu. Lõpuks kirjutasime neile üleoleva, aga viisaka kirja umbes sellises stiilis, et: “Tere, postitasite meie tehtud sisu. Võite tag’i panna või selle näiteks maha võtta.”

Ralf: Kirjutasin Kristinale ka tegelikult. 

Mattias: Kirjutasime või? 

Ralf: Mina kirjutasin. 

Mattias: Oot, mis sa kirjutasid siis? 

Ralf: Kirjutasin, et "ou, saad mulle viieka kanda?" 

Mattias: Ja mis sellega veel kaasnes, oli see, et Koit Toome blokkis meid Instagramis ära. Nii et mina vist näen oma isikliku kontoga tema asju, aga Ralfi ta blokkis IP-aadressi põhiselt ära. 

Koit Toome blokkis meid Instagramis ära.

Ralf: Seega ma ei ole mitu aastat näinud Koit Toome sisu. 

Mattias: No me algusaegadel kasutasime Koit Toomet väga palju materjalina, sest ta on lihtsalt nii naljakas. Ei tea, kas ta ise saab aru kui naljakas ta on? Oot, ma võtan Instagrami lahti ja vaatan, mis ta täna teeb… No vaata, selline naeratus ja pealkiri on: “Vaba reede, kuidas peaks käituma?”

Johanna: Ma nägin ka täna temast ühte videot, mis on tehtud nullindatel. Ta on mingi klaveri ees ja ütleb “boom-shakala-boom, kuulake minu uut albumit”, või midagi sellist. See video jääb igaveseks mu ajusse elama. Ta on väga šarmantne mees. 

Mattias: Tal on kogu aeg see mog face (Mog face – ingl slängitermin domineeriva nn alfaisasena (või üldse teistest ülema või paremana) poseerimise kohta; “karjajuhi lõust”).

Ralf: No täpselt. Ma saaks sellestsamast postitusest teha screenshot’i lihtsalt ja postitada selle Varbakiiksu konto alt. 

Mattias: See saaks kohe 6000 laiki. 

Daniel: Kas te olete märganud, et stand-up'is on ka see efekt, et kui sa juba tead, et see on stand-up, ja mingi mees astub lavale ning ütleb ükskõik mida, siis publik on juba iseenesest ette valmistatud ja hakkab naerma? Põhimõtteliselt on Varbakiiksu konto puhul sama teema. Mõni screenshot toimiks ka ilma tekstita väga haigelt.

Mattias: Kusjuures, me katsetasime sellega kunagi veits. See siin on tegelikult üldse meie teine intervjuu. Kaks aastat tagasi tegime Kinomaja filmikooli õpilastega ühe sisuloojate-teemalise filmi jaoks intervjuu. Ja nemad tahtsid, et me kohapeal teeksime mingi postituse. Me küsisime: okei, kus sa elad? Aa, seal? Võtsime suvalise pildi ja kirjutasime peale “sitt koht”. Panime selle intervjuu ajal üles ja see sai normaalselt like. Nii et, ma ei tea… See tõesti toimib mingi piirini. Aga, noh, eestlastele läheb täiega peale spetsiifiliste kohtade diss’imine.

Mattias: Alguses täiega lüpsime seda. Tegime postitusi nagu "Raplakad, kui see juhtub". 

Ralf: See on äkki sellepärast, et Eestis ei toimu tegelt mitte midagi. Kui mingi välismaa konto teeb TikToki, kus mainitakse ühe korra Eestit, siis sa avad need kommentaarid ja seal on kindlalt mingi 3000 eestlast, kes kõik kirjutavad"Estonia mentioned".  See toimib ülihästi.

Daniel: See Rapla on minu meelest on mingi eriline mahategemise hit mark. 

Johanna: Sa teed seda läbivalt. 

Daniel: Ma ise teen ka neid maha, jaa. Mul on selle kohaga veits kokkupuudet. Tegelt kohe Rapla lähedal on Alu. Ja neid Alu inimesi kutsutakse alukateks.

Mattias: Alukad! Crazy! 

Ralf: “Vaata, kolm alukat tulevad!” 

Mattias: Mõtle, sa oled 80-aastane ja ikka oled alukas.

Johanna: Kas teil on ka mingeid imelikke või veidraid kontakte oma jälgijatega olnud? 

Mattias: Ma arvan küll, jah. Kas räägime? Nad ei vääri seda, aga...

Ralf: Üks privaatkonto, kus oli äkki 10 follower’i. Nad kirjutasid meile ja me vastasime umbes, et: “mis teema on?” Veits aega tekstisime. Alguses oli ülinaljakas. Rääkisime täiesti tavalist small talk’i, nagu me ei oleks mingi meemikonto. Hiljem saime teada, et seda kontot haldasid kümme tüdrukut. Nad hakkasid meile suvalisi pilte saatma ja lõpuks me ei viitsinud enam vastata. Nad kirjutasid hästi veidraid asju. 

Ühel õhtul olin ma baaris Suhe ja keegi neist saatis mulle pildi minust sellel peol. See oli ülilähedalt tehtud pilt minu näost. Esiteks: see pole avalik info, et mina seda kontot haldan. Kuidas ta üldse teab, et see mina olen? Ja pärast seda blokkisin ma ta ära. Paar päeva hiljem avastasin, et ta vaatab minu isikliku konto story’t.

Mattias: See oli crazy. Mingid inimesed lihtsalt väga tahavad meiega suhelda. Üks konto kommenteeris iga meie postitust. Kirjutas mingeid seniilseid asju.

Ralf: Siis laikis neid ise oma viie kontoga. 

Mattias: Ma ei tea… Seda on võib-olla imelik tunnistada, aga mingil määral on inimestel Varbakiiksuga tekkinud parasotsiaalne suhe. Eesti on nii väike. Ma üldse ei oodanud midagi sellist. 

Mingil määral on inimestel Varbakiiksuga tekkinud parasotsiaalne suhe.

Daniel: Aga sellel kõigel on ka positiivne pool. Ma käin ise GAG-is tunde andmas ja seal ma näen küll, et teil on tegelikult võime noori inspireerida. Nende ülesanne oli leida mingisugune koht, kus sõnumit levitada või mõju tekitada, ja nad mõtlesid ise välja, et võiks Varbakiiksule kirjutada. Nad läksid päriselt elevile, kui nägid, et te vastasite.

Mattias: Me oleme selle peale nii palju mõelnud, et ühel hetkel saime aru, et Varbakiiksul on selline jälgijaskond, mille ees peame ikkagi vastutustundlikud olema. Me peame teadvustama endale, mille üle ja kuidas me nalja teeme. 

Ralf: Mingi piirini. 

Daniel: Tunnete siis mingit vastutust?

Mattias: See väljendub näiteks koostöödes. Üks meie põhimõte on näiteks see, et kui me kunagi tahame Varbakiiksuga raha teenida, siis ainult moraalselt mõistlike koostööde kaudu. Meile on tulnud pakkumisi, näiteks hasartmängufirmadelt. Nad kirjutavad stiilis: “Davai, teeme collab’i. Me anname raha ja teie panete meie logo oma postitustele.” Selliseid asju me teadlikult ei teeks kunagi.

Mingil määral tundub mulle, et me läheme inimestele peale just sellepärast, et me ei tee collab’e. Tänapäeval on nii vähe sisuloomet, mis ei oleks kuidagi reklaamiga läbi põimunud. Alati kuskil midagi sneak'itakse. See omakorda teeb meid ettevaatlikuks kõige suhtes, mis puudutab promomist. 

Tänapäeval on nii vähe sisuloomet, mis ei oleks kuidagi reklaamiga läbi põimunud.

Daniel: Mis mind Varbakiiksu juures inspireerib, on just see mõte, et on võimalik üles ehitada platvorm, mis toimib ilma kontorite ja suure tiimita, kuid jõuab ikkagi inimeste ellu ja loob tugeva kogemuse. Mõtle, kui keegi loeb seda intervjuud. Lame oleks, kui ta hakkaks teid lihtsalt kopeerima või jäljendama, aga kui ta saab selle tunde, et: “Oo, ma võiks ka midagi teha. Ma ei pea ootama, et millegagi alustada. See ei tule kindlasti ühe nädalaga, aga kui ma viitsiks pool aastat teha ja näeksin, kuidas see asi töötab, siis võib-olla ma saaks ka hakkama.” 

Aga kas on mingi asi, mille puhul on tunne, et teie juurest läks mingi asi käima või tekkis arutelu?

Mattias: Kas sa saad korraks uuesti küsida, ma pidin oma empsile kirjutama.

Daniel: Ja-jaa, et kas sa tunned, et mõni teie postitus on mingi asja käima lükanud? Mingi teema või arutelu?

Mattias: Ma arvan, et meie roll pigem ei ole olla algataja. Meie roll on olnud teadlikkuse tõstmine. Et näiteks mina olen proovinud naljade vahele sisse sneak’ida mingit, ma ei tea, Trumpi kriitikat, onju. Noh, muidugi läbi nalja, sest muidu see oleks liiga igav. Väga paljud inimesed Eestis näiteks ei viitsigi jälgida meediat ja nad ei tea, kuidas Trump oma sõjaväge haldab või mis ta praegune policy on. See kipub väga mitmes punktis nende põhiseadusega vastuollu minema. Inimesi väga ei koti sellised asjad. Aga võib-olla, kui seda läbi nalja tutvustada, siis läheks see rohkem peale.

Johanna: Ma ei ole täpselt aru saanud, mis on meemikontode käitumisstandardid. Paljud kohad lihtsalt “varastavad” või repost’ivad teiste asju. Mõned võtavad nalja ja panevad uue pildi või tausta. Eestis oleks seda suht lihtne teha: tõlgid lihtsalt ingliskeelse nalja eesti keelde. Ma ei tea, kui okei see on. Kas kõik teie postitused on originaalid?

Ralf: 100% saame me inspiratsiooni USA ja mis iganes ingliskeelsetest meemikontodest. Aga, noh, me ei saa lihtsalt teha screenshot’i ingliskeelsest meemist ja seda üles panna. Kui miski on tõesti nii naljakas ja me arvame, et see kõlaks eesti keeles ka naljakalt, siis me vahel tõlgimegi ja paneme eestikeelse twist’i sellele peale. 

Mõnikord me saame välismaa kontolt mingi mõtte, mille peale saab siis ehitada. Eestistame selle. Teeme nii, nagu me näeme, et võiks olla. 

Mattias: Üks asi on tõlkimine, aga teine asi on see, kui sa selle Eesti konteksti tood. Oletame, et on mingi nali selle kohta, et UK mees läheb kuradi, ma ei tea, pubisse, või midagi sellist. Ostab pindi õlut. Raske öelda, kui paljud eestlased sellega suhestuksid. Aga kui me paneme "Mökusse" ja mingi “kirsiõlu”, siis inimesed saavad paremini aru. Me oleme suht haiged peast, aga me nii haiged ei ole, et full originaale kogu aeg postitada. Iga inimene saab oma inspiratsiooni mingist kohast. Ükskõik, mis sisuloomega sa tegeled. Alati võtad sa kelleltki midagi ja annad selle põhjal midagi tagasi. 

Johanna: Mõne jaoks vist ongi okei, kui tehakse nii. Samas, paljud inimesed võivad väga närvi minna, kui sa nende asju lihtsalt tõlgid või veits muudad. On selles maailmas üldse mingid kindlad reeglid välja kujunenud? 

Ralf: Ma tahaks loota, et ei ole mingeid reegleid. Samas, meile on küll kirjutatud pärast mingi postituse tegemist, et "kas te lihtsalt kopeerisite seda ingliskeelset postitust, mis on enam-vähem sarnane?" Seda juhtub, aga, noh, ma tõesti loodan, et inimesed ei arva, et kõik need teemad, mille kohta me postitusi teeme, on minu läbi elatud. 

Mattias: Ma loodan ka.

Ralf: Kui ma teen kord kahe nädala jooksul postituse selle kohta, kuidas keegi mind maha jätab, siis ma… tahaks loota, et inimesed ei arva, et see päriselt nii on.

Kui ma teen kord kahe nädala jooksul postituse selle kohta, kuidas keegi mind maha jätab, siis ma… tahaks loota, et inimesed ei arva, et see päriselt nii on.

Mattias: Et see armuelu nii masendav on.

Johanna: Kas teil on armsamad olemas? Kas te olete suhtes? 

Mattias: Mina isiklikult ei ole. 

Ralf: Ma ka ei ole. Muidu me ei saaks postitada, et “keegi jättis mind maha”, või pilti inimesest kuskil põrandal veinipudeliga ja selle alla caption’it on "mu ex kuuleb minust täna". 

Johanna: Ei, te võitegi ju muutuda lihtsalt suheteteemaliseks meemikontoks. "Kui su ex ütleb, et ta on rase" -type asju. Siin on tegelt market gap. Suhtes olla on nii igav. Keegi võiks rääkida sellest. Tehke selle elu üle nalja!

Mattias: Jah, ühel hetkel, kui me vanaks jääme, siis areneb see konto sinna ka. "POV, kui sul sünnib poeg" (POV – ingl lüh fraasist point of view: vaatenurk, aspekt, vaatajale avanev vaade).

Johanna: Pilt oma naisest sünnituslaual täiesti ribadeks olemas.

Mattias "POV, kui su naine on täiesti ribadeks". 

Ralf: Liiga haige.