- Autor:Alma Boisbourdin
- Fotod:Johanna Reinvald
- Toimetajad:Lennart Ruuda ja Daniel Vaarik
- Keeletoimetaja :Mart Kalvet
- Avaldatud:11.2026
2026. aasta suvi. Mu äsja 20-aastaseks saanud poiss-sõber on kaitseväest tagasi ja alustab septembris ülikooliõpingutega Tallinnas. Mina lähen 12. klassi, aga juba küsitakse, mida ma pärast keskkooli teha plaanin.
Selle asemel mõtlen peamiselt poisiga kokku kolimisele. Avan oma arvutis eri kinnisvaraportaalid. Vaatan kortereid kesklinnas, Kadriorus, Kalamajas ja Kristiines. Siis ei pea me oma unetunde ohverdama, et varahommikul kahe bussiga kooli sõita.
Okei, võib-olla see kõlab nagu liigne luksus. Juhul kui kesklinnale lähemal olevad korterid liiga kallid on, vaatan ka teiste piirkondade omi. Korteris võiks olla ideaalis kaks tuba ja keskküte.
Minu nõuetele vastavad 91 korterit. Neist kõige soodsama üürihind on 400 eurot kuus pluss kommunaalid, mis võivad talviti olla kuni 200 eurot. Ma ei tea, kust me need 600 eurot välja kraabime.
Sinna lisandub ka söögiraha: kui korteris elab koos kaks inimest ja üks neist on taimetoitlane, siis igapäevaselt Pealinna minipelmeenidest ära ei ela. Samuti kipub ununema see, et ülikoolis ei ole tasuta toitlustust nagu gümnaasiumis või põhikoolis.
Kui korteris elab kaks inimest ja üks on taimetoitlane, siis Pealinna minipelmeenidest ära ei ela.
Muu hulgas on värskelt ülikooli läinud noorele oluline ka uute kursakaaslastega hängimine, mis tihti tähendab väljas käimist. Enamasti saab aga ühest kuue-eurosest õllest õhtu lõpuks pangakontol 20 eurot vähem ning see on tava, mis kipub kergelt külge jääma.
Seetõttu on kodust välja kolimine – isegi meiesuguste jaoks, kes pärinevad keskklassi perekondadest – äärmiselt keeruline. Paljud peavadki oma unistustest lahti ütlema.
Ma saan aru, selleks tuleb pingutada, elu ei peagi lihtne olema.
Mine tööle, võite te öelda.
Või elage vanemate juures edasi! Oled ju alles 18-aastane.

Lahendus
Aga tudengi jaoks on veel üks päris hea võimalus, mille me sel suvel avastasime: õppetoetused.
Ma tean, kõlab esialgu igavalt. Aga las ma selgitan.
Õppetoetused jagunevad Eestis laias laastus kaheks. Esimene on stipendiumid. Need sõltuvad aga õpiedukusest, mistõttu on konkurents väga tihe. Lisaks on summad pigem väikesed.
Teine variant on vajaduspõhine õppetoetus, mida saavad üliõpilased, kelle pere sissetulek on väike. Kuni 24-aastase vallalise ja lasteta üliõpilase pere on tema vanemad.
Arvesse läheb pere eelmise aasta kogutulu, mis jagatakse pereliikmete ja kuude arvuga. Kui see jääb alla 756 euro kuus pereliikme kohta, saab üliõpilane 150 eurot toetust kuus. Alla 378 eurose sissetuleku puhul on toetus 270 eurot.
Maksimaalset ehk 440 eurost toetust makstakse siis, kui pereliikme keskmine sissetulek jääb alla 189 euro kuus pereliikme kohta. Seda on Eestis teadaolevalt üsna vähe.
Milles seisneb siis trikk?
Selles, et tuleb luua uus perekond! Ja seda saab teha abielludes. Kui kumbki tudeng – khm, abikaasa – tööl ei käi, on nende sissetulek olematu. Ehk nad saavad mõlemad plaksti 440 eurot kuus, mis kahe peale teeb ligi 900 eurot.
Noored abiellujad saavad mõlemad plaksti 440 eurot kuus, mis kahe peale teeb ligi 900 eurot.
Oma korter ei tundugi enam nii ulmeline unistus…

Kui me elukaaslasega sellest esimest korda kuulsime, tundus see samal ajal veider ja naljakas. Aga mida lähemale kuti ülikoolitee jõudis, seda enam hakkasime me seda reaalselt kaaluma.
Jõudsime järeldusele, et kui me tahame tõesti kokku kolida ja iseseisva eluga alustada, siis väga muud varianti pole. Me oleme pärit korralikest perekondadest – minu vanemad on õpetajad ja poisi vanemad kunstnikud –, aga nad poleks saanud meid siiski vajalikus mahus toetada.
Mingil hetkel arvas vanaema, et tuleks maha müüa meie maakodu lähedal olev metsatukk, et mind ülikooliõpingute alguses aidata. Ka tema tundis muret, kust me selle raha leiame. Praegu pole see veel siiski käiku läinud.
Nii võtsimegi suve lõpus vastu otsuse, et teeme selle abielu lihtsalt ära. Muidugi olid kõhklused ja kahtlused. Ehkki abielu pole meil olnud eesmärk omaette, tundus see siiski väga suur samm, kardinaalne otsus. Lisaks on mu vanavanemad usklikud. Kas me rikume abielu pühadust?
Mu vanavanemad usklikud. Kas me rikume abielu pühadust?
Samas ei tundnud ma süütunnet, sest teadsin, et teeme seda õilsa eesmärgi nimel. Vanemad olid alguses skeptilised, kuid lõpuks mõistsid meie otsust. Lisaks tundsin kindlust, et vähemalt teen seda õige inimesega. Me oleme pea kaks aastat koos olnud. Me teame, et suudame vastutusega teineteise ees toime tulla ja usume, et meie abielu jääb püsima.
70 eurot
Kõigepealt läksime notari juurde, kellega täitsime esmalt abiellumisavalduse. See käis kähku. Kirjutasime paberile oma andmed ja perekonnaseisu ning valisime, millist perekonnanime me pärast abiellumist kanda soovime. Otsustasime mõlemad oma vana perekonnanime kasuks.
Abielu sõlmimisel pidime lihtsalt vastama, et “jah, soovin teda oma abikaasaks” ja allkirjastama tõendi. Kõik kokku läks maksma 70 eurot.

Kes ütles, et pulmad on hullult kallid?
Okei, tegelikult tegime väikse peo ka. Kutsusime sõbrad baari, sõbrannad tõid mulle lilli. Nalja pärast kandsime me sel õhtul pidulikke riideid: mees ülikonda ja mina valget kleiti. Hiljem tegime ka oma peredega kodus tagasihoidliku olemise. Poisi ehtekunstnikust ema tegi meile ka sõrmused, mida me nüüd tähtsa näoga kanname.
Poisi ehtekunstnikust ema tegi meile ka sõrmused, mida me nüüd tähtsa näoga kanname.
Meie silmis ei ole abielu kunagi olnud ülitähtis, kuid nüüd, mil selle ära tegime, on ikka tore järgida abieluga kaasnevaid traditsioone, olgu nendeks tähtpäevad või sõrmuste kandmine.
Pärast abielu sõlmimist kanti minu värske abikaasa pangakontole septembri- ja oktoobrikuu õppetoetus. 880 eurot. Mina toetust veel ei saa, kuna õpin viimast aastat gümnaasiumis. Küll aga saan sellest vajadusel mingi osa, kui rahaliselt hätta jään. Eelkõige paneme me praegu raha kõrvale, et tuleva aastal suvel unistus teoks teha: üürida oma korter.

Töötamine keelatud
Eelmisel aastal otsustas sama teha ka 20-aastane Piia (nimi muudetud).
Ta oli töökaaslaselt kuulnud, et paljud tema sõbrad olid suurema õppetoetuse saamiseks abiellunud. Piia oleks oma päritolupere sissetuleku kohaselt küll toetust saanud, kuid see oleks olnud vaid 150 eurot kuus. Isegi tema korteri üürihind oli kõrgem. Lisaks astus ta õppima erialale, mille kõrvalt tööl käimine on praktiliselt võimatu. Ehk Piia sihtis kõige kõrgemat toetust.
Loogiline olnuks sõrmuseid vahetada pikaaegse poiss-sõbra Tõnuga (nimi muudetud). Samas said nad arvutusi tehes aru, et abielludes oleks nende mõlema õppetoetus sama, mis vanas perekonnas. Nimelt olid mõlemad eelmisel aastal tööl käinud.
Seetõttu otsustasid Piia ja Tõnu teha tavatu sammu ja abielluda suurema tulu nimel hoopis oma parimate sõpradega. Kuigi nad saavad nüüd kahe peale üle 700 euro, elavad nad iga kuu piiri peal. Toetus katab esmavajadused – üüri, söögi ja transpordi –, aga rohkem midagi üle ei jää. Pealegi peavad nad arvestama sellega, et väike tööots võib õppetoetusele kriipsu peale tõmmata.
Piia ja Tõnu otsustasid teha tavatu sammu ja abielluda suurema tulu nimel hoopis oma parimate sõpradega.
Mõtlen noorte abiellujatega suheldes, et võib-olla olekski tööl käimine üldse lihtsam – vähem peavalu, suurem palk, ja ehk saab end ka erialaselt rohkem arendada?
Jah, teoorias küll, aga Piia ja Tõnu puhul see hästi ei tööta, kuna nad õpivad väga nõudlikul erialal, mis võtab peaaegu kogu aja ja energia. Murekohaks on suvel üüri maksmine, sest siis õppetoetust ei maksta. Suvekuudel tuleb loota vanemate toetuse ja säästude peale.
Nii Tõnu kui ka Piia ja nende abikaasade vanemad on mõistvad.

Seevastu Joosep, värske tudeng ja abielumees, pole tahtnud sellest oma vanematele rääkida. Nii ei tea vanemad siiani, et poeg abielus on. Joosepi isa on pigem konservatiivsem ja seetõttu arvab, et raha saamiseks peaks ikkagi tööl käima, mitte maksumaksja rahakoti najal elama.
Joosep abiellus 23-aastaselt oma tüdruksõbraga siis, kui too Tartu ülikooli õppima läks. Tüdruksõbra korterikaaslane oli rääkinud, et ta abiellub oma partneriga, et sissetulekuid suurendada. Joosep tol hetkel sellest erilist kasu ei saanud, kuna ta ise ei õppinud veel ülikoolis. Pigem tegi ta seda armastusest oma tüdruksõbra vastu.
Tänavu septembris, mil Joosep ülikooliõpinguid alustas, hakkas temagi toetus jooksma. See on teda palju aidanud. Näiteks saab ta osta õpinguteks tarvilikku tehnikat, natuke isegi investeerida. Peamiselt kulub raha aga toidule, sest Joosep elab koos oma isaga ning seetõttu üüri ta maksma ei pea, ainult poole kommunaalidest. Oma eriala kõrvalt ei jõuaks temagi töötada.
Joosep saab osta toetuse eest õpinguteks tarvilikku tehnikat, natuke isegi investeerida.
Lahutus
Tänaseks 30-aastane Riho ei kõhelnud enne skeemi käivitamist kordagi. Abielu polnud tema jaoks midagi püha ega sümboolset. Peamiselt korraldas kogu paberimajanduse tema endine tüdruksõber, kes ülikoolis õppis. Aasta pärast astus ka Riho uuesti ülikooli ja kvalifitseerus toetusele.
Toona olid mõlemad erialaselt kunstilembesed inimesed. Tööl nad ei käinud, mistõttu oli toetus neile abiks. Siiski ei olnud see elumuutev, sest umbes kümme aastat tagasi oli vajaduspõhine õppetoetus palju madalam ehk 130 eurot. See summa kattis täpselt korteri üüri.

Riho vanemad ei kuulnud sellest midagi. Nad ei tea siiani, et poeg abielus oli. Ainus, kes perekonnast teada sai, oli tema vanaema, ja ka see juhtus kogemata. Seevastu Riho tüdruku ema oli äärmiselt toetav, võttis seda üsna tõsiselt ja andis neile isegi Indiast toodud sõrmused.
Paaril oli abielus olemisest pigem ükskõik: nad ei pidanud end abikaasadeks, nende suhtes oli see teisejärguline. Põhiline oli kontole tiksuv tasuta raha.
Paaril oli abielus olemisest pigem ükskõik. Põhiline oli kontole tiksuv tasuta raha.
Ajaga kasvasid nad paraku lahku ja otsustasid laiali minna. Ametlik lahutus jäeti unarusse; see toimus aasta pärast lahkuminekut. Kui nad siis üle pika aja taas perekonnaseisuametis kohtusid, oli küll veidi imelik, aga ka naljakas. Samas hakkas kahju neist, kes päriselt lahutama tulid. Riho mäletab, et lahutuse eest maksid nad umbes 50 eurot.
Kui Riho uut tüdrukut kohtas, oli tol raske mõista, et keegi võiks raha pärast abielluda. Riho aga midagi ei kahetse ja soovitab abiellumist teistele tudengitele, kes tõesti muul viisil hakkama ei saa. Siiski täpsustab ta, et kavalam on abielu sõlmida sõbraga nagu tegid Piia ja Tõnu. “Partneriga abiellumine on ka täiesti okei, kuid pikapeale võib abielustaatus mõjuda noortele paaridele negatiivselt, näiteks kui üks võtab seda tõsisemalt kui teine,” hoiatab ta.
Riho ja tema tüdruksõbra lahutusest kuulmine paneb paratamatult mõtlema enda suhtele. Kas meiega võib ühel hetkel samamoodi minna? Tõtt-öelda me ei ole sellest abikaasaga eriti rääkinud, sest me ei mõtle lahutusele. Meie suhe on hea ja stabiilne, meile meeldib koos olla. Kas see võib juhtuda pärast ülikooli, mil toetust nagunii enam ei makstaks? Ei oska öelda.

Küll aga olen mõelnud, et kunagi sooviks ma uhket pulmapidu. Mõistagi ei hakkaks me selle jaoks lahutama, et lihtsalt uuesti ja uhkemalt abielluda. Pigem kutsuksime lihtsalt suguvõsa ja sõpruskonna kokku ja tähistaksime suuremalt. Ja kleidi ostaksin mujalt kui New Yorkerist.
Järgmine kord ostaksin kleidi mujalt kui New Yorkerist.
Mida abielu kaasa toob?
Toetust saada on tore, aga mida peaksid noored enne abiellumist veel teadma?
Abielu, mis sõlmiti raha pärast, on seaduse silmis ikkagi täiesti päris abielu.
Kui abikaasad ei vali abielu lepingus teistsugust varasuhet, seob neid majanduslikult varaühisus. See tähendab, et abielu ajal soetatud vara, näiteks auto ja korter kuulub üldjuhul mõlemale. Ja ka teatud võlgade eest võivad vastutada mõlemad.
Kui naine saab abielu ajal lapse, eeldatakse seaduse järgi, et lapse isaks on tema abikaasa, olenemata sellest, kes on tegelikult bioloogiline isa. Seda saab hiljem vaidlustada ainult kohtus.
Kui üks abikaasa ei saa pärast õnnetust või haigestumist tööl käia, võib teisel abikaasal tekkida ka kohustus teda ülal pidada. See kehtib ka siis, kui abielu on olnud vaid paberil.
Abikaasad on ka teineteise seadusjärgsed pärijad.
Uuesti abielluda ei saa enne, kui vana abielu on lahutatud.
Kui mõlemad on lahutusega nõus, saab selle vormistada perekonnaseisuasutuses või notari juures. Kui teine pool ei ole nõus või temaga ei saa ühendust, tuleb lahutus teha kohtu kaudu.
Kohus võib abielu kehtetuks tunnistada, kui vähemalt üks pool ei kavatsenudki abielus elada ja abiellus muul eesmärgil. Sellise hagi võivad esitada ka abikaasad ise, mitte ainult riik.
Kui kohus tunnistab abielu kehtetuks, muutub see tühiseks algusest peale. Riik võib sel juhul nõuda tagasi ka abielu alusel makstud toetuse. Meile teadaolevalt ei ole tudengitelt seni toetust tagasi nõutud. Kui oled sellisest juhtumist kuulnud, võid meiega jagada.
Hea on teada ka seda, et abielu ei tunnistata kehtetuks, kui paar on elanud koos vähemalt kolm aastat või neil on lapsi.
Loe ise lähemalt perekonnaseadusest!

