Juuksed võidu nimel

Kiievi Püha Miikaeli katedraali ees asuv väljak on jäänud tühjaks, kuigi tavaliselt on ta inimesi täis. Katedraal on üks peamisi sealseid kultuuriväärtusi, nüüd aga viivad sinna pimedusse mattunud teed. Pärast novembris toimunud raketirünnakuid Ukraina taristule pidi valitsus korraldama ajutisi elektrikatkestusi. 

Keset tühja pimedat teed kostab generaatorimürin ning valgust on näha vaid ühes juuksurisalongis. See koht töötab vaatamata väljalülitustele, niimoodi toetab ta Ukraina vägesid. See ilusalong on hakanud partneriks projektis „Hair for Share”. Projekti raames annetavad Ukraina neiud oma juukseid juba neli aastat. Enne möödunud aasta 24. veebruari kasutati annetatud juukseid, et teha parukaid vähihaigetele lastele ja naistele. Alates Venemaa rünnaku algusest müüakse patse aga selleks, et toetada Ukraina vägesid. 

„Minu jaoks on see isiklik asi”

Solomiia on 20 aastat vana. Kolm kuud tagasi otsustas keeleülikooli tudeng, et lõikab oma juuksed ära, et toetada Ukraina armeed. Tudengina pole tal eriti raha, et toetada regulaarselt Ukraina vägesid. Tema pikad kuldsed juuksed ongi tema kõige väärtuslikum vara. Kõik need kolm kuud on tüdruk julgust kogunud ja end selleks sammuks ette valmistanud. Et juukseid müüa, peavad need olema vähemalt viiekümne sentimeetri pikkused. Viimaseks argumendiks müümise poolt osutus tema isiklik lugu.

„24. veebruaril äratas mind üles ema sõnadega „Sõda algas”. Ma ei jäänud kohe uskuma, sest see tundus olevat mingi jama. Tundus seni, kuni ei kuulnud ise plahvatusi. Me tegime otsuse sõita ühte külla Kiievi lähedal, Borodjanka ja Irpini vahel. Need ongi need kaks linna, mis olid okupeeritud, mis kannatasid venelaste julmuse tõttu. Meil polnud elektrit, levi, ega vett. Ainukene ühendus oli raadio. Vaatamata sellele, et meil hakkasid otsa saama toit ja kõik asjad üldiselt, mõistsime, et ärasõit on tohutu risk. Sest me kuulsime kogu aeg nendest maha lastud nn rohelistest koridoridest Borodjankas. Kuna olime lähedal, siis oleksime pidanud lahkuma just nõnda,” meenutab Solomiia.

Kui olukord hakkas juba üle jõu käima, otsustas pere, et evakueerumine Ukraina territooriumile on siiski hädavajalik.

„Meil oli oma autokolonn. Pidime sõitma läbi ühe Vene kontrollposti. Seal kästi meil autost välja tulla ning teha pagasnik lahti. Meilt võeti telefonid ära. Õnneks võtsin lisatelefoni kaasa, peitsin autoistme alla. See oligi ainuke telefon, mis meile pärast kontrollposti läbimist alles jäi. Olime väga hirmunud, sest adusime, et tegemist on relvastatud vastase sõduritega. Selles olukorras muretsesin kõige rohkem oma noorema venna pärast. Tema jaoks on kõik need sündmused suur trauma.”

Noor naine meenutab, et juba ärasõidul kuulsid nad tulistamist, kuid ei peatunud siiski. Nad kartsid, et jäävadki tule alla. Esimesed pool tundi ei suutnud keegi sõnagi öelda. Seni, kuni  jõudsid esimese Ukraina kontrollpostini. 

„Meil olid suured emotsioonid. Ukraina võitlejad olid väga heatahtlikud. See aitas ja toetas meid. Aga me ei ole veel lõpuni oma kogemust mõistnud,” räägib ta.

Pärast Kiievi oblasti deokupeerimist sai terve maailm teada mahalaskmistest, massihaudadest ja piinamistest. Need uudised šokeerisid ka Solomiiat.

„Meie olime väga lähedal ning meiega pole juhtunud sama asi ainult tänu Ukraina vägedele, kes ei lasknud Vene armeed edasi. Sellepärast ongi juuste annetamine Ukraina võitjate heaks mu isiklik asi. Seda, mida oleme üle elanud, ei saa andestada. Minu jaoks on tähtis teha kõik endast olenev, et tuua meie võitu lähemale ning tänada kõige selle eest, mida Ukraina kaitsjad on mu heaks teinud,” räägib Solomiia.

„Vahel peame olema ka psühholoogi rollis”

Reeglid on sellised, et kui on soovi juukseid müüa, peavad need olema vähemalt viiekümne sentimeetri pikkused. Solomiiale tehakse patsid ja mõõdetakse nende pikkust. Selleks, et kokku tuleks just viiskümmend sentimeetrit, tuleb neiu kiilaks ajada.

„Mul on kahju teid nulliga lõigata, ma hakkan uneski nägema, et jätsin teid nendest ilusatest juustest ilma,” kahtleb stilist.

„Nad kasvavad tagasi,” väidab Solomiia kindlalt.

See on üsna tavaline, et kahtlusi on rohkem stilistidel kui nende klientidel.

„Kõiki neid emotsioone, [mida kogeme,] kui palmime patse, on väga raske sõnadesse panna. Tihti lubame tüdrukutel need ise ära lõigata. Meie palmime salku, ja siis ta ise väriseva käega... Aga kõik, kes sisse astuvad, on väga sihikindlad. Mul ei ole sellist kogemust, et nad oleksid istunud ja muretsenud, kas jah või ei. Neil on kindel meel. Pisut närveerivad, aga on sihikindlad. Nad teavad, et ei mõtle enam ümber. Esimesed emotsioonid, kui tüdrukud näevad ennast peeglist, kui [varem] olid juuksed vööni ja nüüd on Bob-soeng. Mõnel on isegi pisarad silmis. Aga need on rõõmupisarad. Nad on rõõmsad, et saavad aidata. Vahel peame olema ka psühholoogi rollis, sest juuksed on tüdrukutele kõige kallim vara ning sellega ei ole kerge hüvasti jätta,” räägib ilusalongi administraator Yana. 

Kuid nii lühikeseks ei ole selles ilusalongis juukseid veel lõigatud. Esimene pats antakse lõigata just tüdrukule. Paar minutit ning tema pihus on kümmekond patsi.

„Mul on parem meel, kui oleks oodanud. Ma eeldasin, et tuleb halvemini välja. Raske on ennast ette kujutada ilma juusteta, kui sa oled nendega eluaeg olnud. Sellepärast ongi natuke ebatavaline tunne, kuid mulle meeldib. Olulisim on see, et praegu need ei ole niisama juuksed, need on kodaniku mõiste väljendus,” lausub noor naine ennast peeglist silmitsedes.

Tema juuste hind algab keskmiselt viiesajast dollarist. Hind kõigub sõltuvalt juuste toonist ja tihedusest, heledad juuksed on populaarsemad ja sestap kallimad. Kuhu täpselt raha suunatakse, pole Solomiia sõnul nii tähtis, peamine, et see tooks võitu lähemale.

Juba kuuskümmend annetajat

Alates Venemaa täiemahulisest rünnakust on oma juukseid Ukraina vägede heaks annetanud juba üle kuuekümne neiu. Tänu sellele koguti ligi kolmsada tuhat grivnat, millest osa anti heategevusfondidele, ülejäänud raha läheb retranslaatori ostmiseks.

„Meie kaasasutaja on pidevalt kontaktis sõduritega, küsib neilt, mis on nende vajadused sel hetkel, otsib, kust saab odavamalt osta. Varsti valime uue sihi, tõenäoliselt on selleks soojad riided, sest palju küsitakse just neid,” räägib projekti kommunikatsioonispetsialist Anastasiia Yerastova.

Juukseid ostavad üsna sageli kliendid teistest riikidest. Annetajateks on kõige tihedamini noored neiud. Pikim annetatud pats oli 90 sentimeetri pikkune.

Enne täiemahulist rünnakut oli projektil hoopis teine fookus. Juukseid koguti selleks, et teha parukaid vähihaigetele naistele ja lastele. Hiljem otsustati fookust muuta, sest peamine siht on selles sõjas vastu pidada.

„Meie meeskonna jaoks oli see tähtis otsus. Mõistsime, et olukord on keeruline, [kuid] keegi ei uskunud, et sõda algab, nii ei teatud selleks ka valmistuda. Enne 24. veebruari oli meil hästi mitu patsi ja ka mitu ostupakkumist, siis aga otsustasime, et aeg on käes. Muretsesime aga, et niiviisi võime kaotada tüdrukute usalduse, sest enamus andis oma juuksed ära just lasteparukate tegemise jaoks. Me ei teadnud ju, mida nad sellest muutusest arvavad. Kuid kõik olid lõpuks väga mõistlikud,” räägib Yerastova.

Vähihaigetele lastele ja naistele anti projekti raames igal aastal rohkem kui sada parukat. Nelja aastaga on oma juukseid annetanud ligi kolm tuhat naist ja tüdrukut. Esimesed projektis osalejad olid organisatsiooni asutajad. 

„Tüdrukud kuulsid oma vähihaigetelt tuttavatelt, et parukatega on probleem, et nad ei ole kvaliteetsed. Pidasid nõu ja otsustasid alustada korjandust oma sõprade seas. Plaan oli kaasata sada inimest ja valmistada kümme parukat. Pikaajalisi plaane neil polnud, see pidi olema ühekordne aktsioon, kuid vajadus oli tohutu suur. Hästi palju tüdrukuid kirjutas ka,” meenutab kommunikatsioonispetsialist.

Yerastova ütleb, et need parukad on muutnud sadade vähihaigete elu, kes on kaotanud oma juuksed. 

„Oli ka selline lugu, et laps häbenes kooli minna, nuttis enne uue kooliaasta algust. Ta ei saanud minna, sest oli kaotanud oma juukseid. Niipea, kui ta sai paruka kätte, naasis ta klassikaaslaste juurde. Või ühe koolilõpetaja lugu, kes kartis väga minna lõpueksamile või lihtsalt tundi. Niipea, kui ta sai paruka, läks eksamile, mille sooritas edukalt. Nüüdseks õpib ta ülikoolis. Ta mainis, et parukas andis talle enesekindluse tagasi,” jutustab Anastasiia Yerastova.

Tulevikus plaanivad projekti eestvedajad peale Ukraina armee abistamise naasta ka vähihaigetele annetamise juurde. Sest vajadus selleks ei ole ju Venemaa rünnakust peale kuhugi kadunud.