Kahekõne: Miks sool tapab su ema?

Klõpsates pildil näed videot. Kui eelistad lugeda, siis keri allapoole ning loe video põhjal tehtud teksti.

Üleskirjutus

Tristan:

"Eestlased armastavad soola. Jaanipäeval sööme soolakurki, jõuludel soolapekki ja 24. veebruaril soolaheeringat. Ja see pole mingi ime, et meie söögilaud nii soolane on. Juba ajal, mil külmkappe veel ei olnud, töötas sool imelise säilitusainena.

Nüüd on meil külmkapid, aga miks toit ikka veel soolane on? Esiteks, sool on endiselt üks parimaid looduslikke säilitusaineid. Teiseks, me oleme lihtsalt soola maitse ja kasutamisega harjunud."

Taavi:

"Või siis ka see, et meil on kogemata sattunud selline nagu toidu kasvatamise ja söömise kontekst, kus meil pole nii palju põnevaid vürtse või ürte."

Tristan:

"See on Taavi Tillmann, üle maailma tsiteeritud arst, kes töötab Tartu Ülikoolis rahvatervise kaasprofessorina."

"Kahjuks ka mina ei saavutanud vajalikku normpiiri väärtust."

Taavi:

“Kuna ma olen olnud väga huvitatud selles, et kuidas ma saaksin oma enda toitumises soola vähendada. Siis mul oli väga suur elevus, kui ma sain kutse, kus Tervise Arengu Instituut Eestis kutsus juhuvalimi alusel tuhatkond inimest osalema soolauuringus.

Kuigi ma olen pingutanud aastaid, et oma soola tarbimist allapoole viia ja mingit edu saavutanud, siis kahjuks ka mina ei saavutanud vajalikku normpiiri väärtust."

Tristan:

"Soovitusi on tegelikult väga palju erinevaid, aga üldjuhul jääb soola tarbimise piirnorm päevas nelja kuni kuue grammi vahele.

Aga uuringust, millest Taavi räägib, selgub, et meile meeldib soola tarbida topelt.

Eesti mehed tarbivad 12 grammi päevas ja naised kaheksa. Ja kui me räägime keskmisest, siis tähendab see seda, et leidub ka neid, kes tarbivad kõvasti rohkem kui topelt. Näiteks selle uuringu rekordimees tarbis väidetavalt 60 grammi päevas ehk siis kümme sellist lusikatäit soola."

Taavi:

"Ja soola söömine on üks suurim pahe, mida inimesed Euroopas ja eriti Eestis teevad. Kujutame ette, et sinu veresooned on natuke nagu voolikud, mille sees voolab mingi vedelik. Kui me paneme sellesse vedelikku nüüd sisse rohkem soola... See, et see veri on muutunud soolasemaks, tähendab, et ta nagu imeb ja tõmbab rohkem vett ja vedelikku.

Kogu see sisu läheb suuremaks, suuremaks, suuremaks. Et siis seda peatada, ta hakkab pigem vastupanu osutama ja pigistab, et säilitada samasugust diameetrit nagu alguses oli."

Tristan:

"Iga söömisega see treening kordub, lihas paisub, voolik muutub üha kitsamaks, aga verd peab läbi käima sama palju kui enne.Ehk siis see rõhk, millega teda seal surutakse, suureneb ja tekibki kõrge vererõhk.

Kuna soola liigtarbimise tagajärjed ilmnevad väga aeglaselt, siis on väga raske täpselt hinnata, kui palju inimesi me soolale kaotame. Uuringute tulemused sõltuvad suuresti ka teadlaste valikutest, kui nad eeldavad, et sool põhjustab otseselt mingeid terviserikkeid, näiteks infarkte või kasvajaid, siis saavad nad palju väiksema tulemuse kui siis, kui nad arvestaks ka seda, et…"

Taavi:

"Soola liigtarbimisega tuleb kõrgem vererõhk, mis on see peamine mehhanism, kuidas lõpuks inimestel eriti palju insulte, infarkte, neeruprobleeme ja mõned muud haigused ka, et see sool läbi vererõhu teeb oma kahju."

Tristan:

"Viimasel juhul võidakse riskiteguriks ehk siis näiteks selle insuldi põhjuseks märkida kõrgvererõhk. Ja nii saame tulemuseks 130 surma aastas. Aga kui me arvestame ka seda Taavi mainitud soola seost kõrgvererõhuga, siis jääb tulemus 1000 kuni 2000 vahele.

Ja tegelikult ei ole ju asi ainult suremises, sest et soola liigtarbimisest tekkinud haigused on üldjuhul pöördumatud ehk siis nendega tuleb elada lihtsalt elu lõpuni.

Aga! Pigem tundub, et see vererõhk tõuseb nagu vanusega onju?"

Taavi:

"Igas Euroopa riigis meil on selline müüt või arusaam, et vanusega vererõhk läheb ülespoole ja me usume, et see on osa nagu vananemisest. Aga tegelikult see tuleb puht soola söömisest."

Tristan:

"Ehk siis, kui ma olen näiteks 16-aastane, miks ma peaksin olema motiveeritud?"

Taavi:

"No tõsi, see on alles siis, kui keskmine eestlane jõuab 60ndasse eluikka, siis pooled meist saavad diagnoosi. Kahjuks sinu vererõhk on nüüd üle kriitilise piiri. Kui me vaatame inimesi, kes elavad kuskil vihmametsades Amazonases, siis neil vanusega vererõhk on alati nagu sama. Nad jäävad vanemaks, aga soola tarbimist neil ei ole ja nende vererõhk ka ei tõuse."

Põhimõte number kaks. Mida vähem soola, seda parem. Mida vähem soola, seda parem."

Tristan:

"Jah, selles mõttes kõik on õige, et sool ongi eluks vajalik mineraal. Lihtsalt millised soolad ja kui palju?

Kui me räägime soolast, siis tavaliselt peavad inimesed silmas söögisoola ehk siis naatriumkloriidi ja..."

Taavi:

"Neid inimesi Eestis, kes alatarbivad soola, on arvatavasti kuskil 0,001 protsenti.

Minna ekstreemselt nii madalasse soola tarbimisse, et see on ohtlik tervisele, vajab umbes 5 või 10-kordset langetust, mis on sisuliselt võimatu meie kultuuriruumis. Et see tõenäosus, et keegi sellega hakkama saab, on nii nullilähedane, et ma isegi ei viitsi selle peale mõelda."

Tristan:

"Tavalist söögisoola on lihtsalt kõiges, mida tarbime.

Leivas, saias, juustus, singis, vorstis. Ja siis on lisaks need tooted, mida läbi soola reklaamitakse, näiteks soolakristallidega või. Või näiteks mineraalvesi. Okei, mineraalvesi kõlab väga hästi. Lihtsalt kõik mineraalid ei ole ühesugused.

"No vähemalt on siin Vytautasega võrreldes väga palju vähem soola."

Kui me räägime naatriumist, siis seda on meie ümber igal pool. Kui me räägime magneesium-, kaltsium-, kaaliumsooladest, siis nende liigtarbimist kartma ei pea. Nendest on väga paljudel inimestel isegi puudu. Aga kui sina oled see, kellel on puudu, siis siia seda otsima tulla ei tasu. Selles pudelis on sinu päevane soola kogus.

Aga ka eestlased teevad väga huvitavaid soolatooteid. Siin minu käes Põhjala Treeninglaager, mis tsiteerin "aitab taastada mineraalainete kaotust". No vähemalt on siin Vytautasega võrreldes väga palju vähem soola.

Aga ma mõtlen, et kui on tehtud siuke soolane toode, nagu tundub, et sportlastele, kas sportlastel on siis mingi eelis, et nemad võivad millegipärast nagu rohkem soola tarbida?"

Taavi:

"Ma arvan, et olla nii palju higistav ja nii palju soola väljutav, sa pead tõesti olema nagu kaheksa tundi päevas trenni tegev sportlane.

Et kui sa oled professionaalne sportlane, jällegi me räägime siin üks protsent eestlastest. Aga see 99 protsenti eestlasi, kes pole professionaalsed sportlased, aga teevad tavatööd, teevad sporti kõrvalt. See võimalus, et nad oma higistamisega selle liigsoola väljutavad, on ikkagi väike."

Tristan:

"Aga mida me siis selle soolaprobleemiga peale hakkame? Üks, mis on täiesti selge, tõestatud, on see, et kui teadlased on mõjutanud inimesi, kellel on kõrge vererõhk, sööma vähem soola, siis nende vererõhk on langenud pea sama palju kui siis, kui nad oleksid võtnud ravimit, mis seda vererõhku tavaliselt siis madalamale toob.

Seega kõige lihtsam ja loogilisem tundub lihtsalt hakata oma soolakoguseid vähendama."

Taavi:

"Et peab ka natuke olema enda vastu helde ja lahke ja võib-olla võtma pigem sellise eesmärgi, et aeglaselt aastatega nihutada oma maitsemeelt magedama suunas, aga teha mingi muutus, kus võib-olla ühe kuuga viia soola tarbimine 50 protsendi võrra väiksemaks, on võib-olla liiga kiire.

Et tasa ja targu on parem, kui üle hüpata ja siis pettuda ja siis kuidagi üle kompenseerida."

Tristan:

"Aga kui see nii raske on, siis tegelikult saaks aidata meid ka ju meie oma riik."

Taavi:

"Natuke juba Eesti riik proovib kutsuda teatud tootjaid laua taha, et neid nügida. Nagu Leibur on viinud oma leibades soola natukene allapoole, aga hästi natukene, mitte tegelt piisavalt.

Tempo, mida tootjad kasutavad, et oma soola vähendada, on hästi aeglane ja liiga aeglane, et meil oleks vaja natuke tugevamat mehhanismi, et tootjaid survestada, vähendamaks soola oma toodetes."

Tristan:

"Seda saab teha riiklike regulatsioonidega.

Näiteks me saaksime maksustada kõrge naatriumkloriidi sisaldusega tooteid. Nagu teeb Ungari juba 2011. aastast. Kuigi nende praktika näitab seda, et inimesed alguses vähendasid nende toodete tarbimist ja siis see normaliseerus, siis ikkagi tootjad hakkasid oma retsepte muutma, mis tähendab seda, et Ungari toodetes on palju vähem soola kui varem.

Aga sama tulemuse saaksime ka siis, kui riik lihtsalt sunniks tootjaid oma toodetes vähem naatriumkloriidi kasutama. Või kui riik näiteks piiraks kuidagi liigsoolaste toodete reklaami. Samas saaks riik ka tarbijaid lihtsalt nügida. Näiteks paljudes riikides aitab tarbijatel orienteeruda Nutri-Score märgistus. Võib-olla oled seda mingites riikides kohanud?

Ilmselt üks parimaid nügimise näiteid pärineb 20. sajandi algusest, kui USA peatas oma riigi põhjaosas levinud kilpnäärme suurenemise niimoodi, et nad hakkasid söögisoolale lisama joodi. Ja siis said inimesed poodi minnes valida, kas nad võtavad tavalise soola või jodeeritud soola. Ja mulle tundub, et midagi sellist saaksime teha ka tänapäeval."

Taavi:

"Kui inimene läheb poodi ja vaatab, mis ta sealt valmisolevatest toodetest korvi viskab. Üks viis on vaadata peale näiteks ketšupi puhul, et palju seal soola on. Mõnes on ühe grammi asemel äkki 0,9 või 0,8.

Aga siis üks mind täitsa jahmatas, sellel ketšupil pole mitte ainult 0,8 vaid 0,05 grammi soola, et nagu hästi-hästi vähe. Nad saavutavad selle mõnusa maitse seeläbi, et nad asendavad soola kaaliumkloriidiga.

Ja see on väga kaval nipp, sest seda halba naatriumit on vähem ja see kaalium, mis tuleb asemele, on sisuliselt sama kaalium, mis näiteks on väga rohkesti leitud banaanis. Kaalium on hästi-hästi hea, mida rohkem seda süüa, kas banaanidest või miks mitte ka, kellel juba banaanist on kopp ees, mõnes low salt tootest. See teeb kehale head. "

Tristan:

"Nii, palun, teie ees selle sama kaaliumkloriidiga valmistatud soolakurgid. Teeme otsa lahti! Proovime!"

Johanna (kolleeg kaadri tagant):

"I would eat - seitse kümnest."

"No päris soolakurki see asi kindlalt ei meenuta."

Tristan:

"No päris soolakurki see asi kindlalt ei meenuta, selle ma ütlen teile ära. Aga põhimõtteliselt need variandid ongi sellised, et puhas kaaliumkloriid. Siis on siin 30 protsenti naatriumkloriid ehk siis 70 protsenti kaaliumkloriid, mida saab osta poest, toidupoest. See on palju lihtsam.

Ja üllatus-üllatus - Pansuola. Ma olen seda varem oma elus kasutanud. Nüüd ma sain teada, et siin on 40 protsenti vähem naatriumit, mis tähendab, et...

Nii tavalise kurgiga võileivad.

Nagu sool. See on täpselt nagu sool. Võib-olla ma panin lihtsalt liiga palju.

Johanna:

Nämm.

Tristan:

Ma proovin teist ka. Pansuola.

Tead, ma ütlen ausalt. Minu arvates see on nii hea maitsega.See on isegi liiga soolane sool. See on mega hea."

Taavi:

"Ja seda on ka näitanud igasugused uuringud, kus me oleme vahetanud välja selle halva naatriumi kaaliumi vastu. Näiteks uuringud, kus on kas Peruus või Hiinas mindud inimeste kodudesse ja ära võtnud selle halva soola ja seda asendanud siis naatriumkloriidi asemel kaaliumkloriidiga.

Need on olnud väga veenvad. Nende inimeste vererõhk kukub, nende insuldi teke kukub, isegi üldsuremus kukkus 12 protsenti Hiinas kõrge riski inimeste seas, et need on päris pirakad kasulood.

Tristan:

"Muidugi ka nendes riikides, mida Taavi mainis, Peruus ja Hiinas, on inimeste kaaliumi tarbimine tavaliselt väga madal.

Võrreldes siis Eestiga, kus meie kaaliumi tarbimine on pigem normis. Ehk siis selleks, et öelda, kas tark on kasutada neid alternatiive, oleks vaja teha samasugused uuringud ja seniks, kuni neid uuringuid tehtud ei ole, tasub ise oma soolakogustel silma peal hoida, neid vähendada ja kui soola ikkagi süüa, siis ilmselt tasub katsetada neid samu alternatiive."