Vaata(8 min)
elu,
sport,
võitlus

Esko Bros X Levila film: Kõik on hästi!

Euroopa meister kikkpoksis, täna treenerina tegutsev Edvin Kibus on küll tippspordist loobunud, kuid võttis hiljuti siiski vastu matši Hendrik Themasega. Pane siitsamast kõrvalt käima Esko Brosi lühifilm matšist ja loe pärast juurde ka Daniel Vaariku intervjuud Edviniga. Koos otsime vastust küsimusele, miks me võitleme.

  • Film:Raul Esko, Romet Esko
  • Tekst:Daniel Vaarik
  • Biidimeister:Jordan Nassar
  • Avaldatud:02.2024

Miks sina seekord võitlesid? Eriti veel Hendrik Themasega, keda sa oled kunagi juba võitnud. Nüüd pidid leppima kohtunike otsusega ja 2:1 kaotusega.

Kui ma lugesin oma sportlaskarjääri lõppenuks, siis olin mul pikka aega selline madalseis või eneseotsimise aeg. Kui ma sportlane ei ole, siis mida ma teen? Lõpuks leidsin, et võitluskunst meeldib mulle väga ning selle üks äärmuslik väljendus on jätkuvalt see, et ma olen seal ringis.

Foto: Kadi Hunt.

Vaatasin just vendade Eskode videot. Sa suutsid tehniliselt päris hästi löökide eest ära minna. 

Hendrik Themas oli hea väljakutse mulle, aga stiili poolest oli ta ka minu vastand, hästi jõuline, “ainult edasi ja lõpuni”. Mulle see suhtumine meeldib, kuid minu enda ideaal on natuke teine, mul on erinev ettekujutus sellest, mis on võitluskunsti kõrgem tase.

See on selline tase, kus ma ei pea nii palju otsest füüsilist jõudu rakendama, vaid ma rakendan kainet ja külma meelt. Minu tugevuseks on liikumine, erinevad nurgad… sõnades on seda lõpuni isegi keeruline seletada. 

Lüüa oskab mingit moodi igaüks, kui sul on hea füüsis taga. Ma ei taha sellega oma “tantsupartneri” saavutust vähendada, sest jah, tal on väga võimas füüsis ning tema löögiga pihta saada eriti ei taha. 

"Tema löögiga pihta saada eriti ei taha."

Minu mõte oligi võimalikult vähe pihta saada ning kasutada tema head üldfüüsilist jõudu tema enda vastu ära. Ehk siis nagu kohtamislöögid – samal ajal kui ma liigun tema löögi eest ära, siis ma teen oma löögi talle vastu. See on minu jaoks ka selline kõrgem pilotaaž. See tundub nagu lihtne, aga tegelikult ma pean ületama seda hirmu, et ma saan tema löögiga pihta.

Kas see on sinu tätoveeringutega seotud?

Rinna peal on mul tätoveering, mis koosneb sõnadest “mõtle” ja “võitle”. Pikem variant sellest oleks: “mõtle peaga, võitle südamega”.

Ma liigitaks selle “mõtle ja võitle” samasse kohta nagu yin ja yang. Nad käivad koos, nad sulanduvad ühte.

Foto: Liisa Addi.

Ühe jala põlveõndlasse on mul kirjutatud “Luba ma vaikin” ja teisele jalale  “Vaikus on valus”. Need tätoveeringud on lugude pealkirjad, mis mind kõnetasid, palade esitajad on vastavalt Noizmakaz ja Nublu.

Minu jaoks sümboliseerivad need fraasid samuti ühe terviku erinevad pooli. Vajan aeg-ajalt igas mõttes kõigest vaikust ja puhkust. Kuid liiga pikalt eemal olla … see muutuks rõhuvalt üksildaseks. Tasakaal asub kuskil keskel. Pidevas liikumises, kord rohkem ühele, kord rohkem teisele poole.

Kas see ongi sinu jaoks kunst, kui sa suudad nende vastandite abil tõusta kõrgemale lihtsalt tavapärasest tehnikast?

Võib olla küll! Eriti siis, kus mu sportlaskarjäär on läbi, kus ma ei mõtle enam selle matši võitmisele nii palju, see tähendab, et muidugi tahan ma matši võita, kuid kui ma selle kohtuniku otsusega kaotasin, siis ma ei tundnud, et ma oleksin midagi kaotanud.

Foto: Liisa Addi.

Olin saavutanud kõik muud eesmärgid. Mu eesmärk oli näiteks matšiks ette valmistuda ainult niimoodi, et ma treenin koos oma õpilastega.

Sa ei otsinud selle matši ettevalmistuseks spetsiaalset vastast, vaid sparrisid ainult oma õpilastega?

Just. Ka niimoodi on see võimalik, tõestada endale mingeid asju. Lisaks see, et võistlemine on mingil määral show. Aga see, mida me seal ringis teeme, on päris, päris võitlus. Siis see, et ma olen neli aastat olnud võitlusmaastikult eemal, aga ma tulin nii-öelda tagasi. Ja siis ma osalen õhtu ühel s olulisemal ja põnevamal matšil, üritus teeb publikurekordi.. See võiks olla mingi ego-laks, kuid mina võtan seda võitluskunsti ühe osana. 

"Võitluskunsti üks osa on see, mida me teeme saalis, teine osa on see, mis toimub sinu enda sees."

Võitluskunsti üks osa on see, mida me teeme saalis, teine osa on see, mis toimub sinu enda sees, ja siis kolmas osa on see, kuidas teistele võitlushallis esineda. 

Kui vastane kõvatab enne matši, tekitab see publiku jaoks pinget, kuid kas see ei tekita ka teises võitlejas hirmu – äkki ta ongi väga kõva tüüp? 

Matši eellugu mängib muidugi ka vaatajate peale. Varasemas sportlaskarjääris arvasin ka, et kui olid kaalumised ja vastasseisud, siis pidi nagu kurjalt vastasele otsa vaatama. Tundus, et pidi tegema seda kurja nägu. Kuid mida rohkem sa seda teed, seda rohkem näed teise silmist ära, ahaa, teine on ka natuke närvis. Lõpuks ei olnud minu jaoks hirmus enam see, kes vastane on teeseldult  või päriselt kuri. Minu jaoks oli hirmutav selline inimene, kes on lõbus ja kes on põnevil. Muide, kui ma seda praegu räägin, tulevad külmavärinad peale. 

Themas vs. Kibus. Foto: Kadi Hunt.

Sain üha paremini aru, et võitluskunstiga käib kaasas emotsioonide kontrollimine. Ma olen 10-aastasest peale mingis võtmes tegelenud võitluskunstidega, kuid alguses ma ajasin segamini, mis on emotsioonide kontroll ja mis on emotsioonide allasurumine. 

Mis nende erinevus on?

Üks on see, et kui enne ringi minemist keegi küsib, et kas sa kardad ja ma vastan, et “Ei karda ma midagi, ma lähen teist hävitama, mis mõttes ma kardan?”, kuigi tegelikult ma ei saa magada ja ma higistan. Aga lõpuks kui ma hakkasin omaks võtma, et ma kardan, ma fucking kardan seda, päriselt. Võistlemise juures kartsin ma näiteks kõige rohkem seda, et ma lähen ringi ja esimene löök, mida vastane teeb, lööb mu nokki. 

Ja ma tõrjusin seda kujutluspilti endast väga pikalt eemale. Lõpuks ma harjusin sellega. Aga mis siis! Mis siis kui see juhtub minuga! See ei tähenda tegelikult seda, et ma olen sitt vend. See ei tähenda, et ma olen kehvasti ette valmistunud. Et ma olen nõrgem, halvem või kuidagi vähemväärtuslik. 

"Kui ma päriselt harjusin selle mõttega, siis tekkis rahu."

Võib juhtuda, et ükskõik kui hästi ma olen ette valmistanud, ükskõik kes mul vastas on, ükskõik millise matšiga ma olen nõus olnud – see võimalus on alati. Raundi kell käib. Esimene löök. Ja võin olla olen ma ringi põrandal pikali. Kui ma päriselt harjusin selle mõttega, siis tekkis rahu. See on selle mängu osa.

Kui ma olen kõik ettevalmistused ära teinud, nii nagu ma saan, siis on rahuseisund, siis ma saan minna ringi ja võtta vastu ka selle, et mind lüüakse pikali ühe löögiga. Ma ei taha, et nii juhtuks, kuid ma olen selleks valmis. Ja ma tean, et nii võib juhtuda.

Sulle annab muidugi ka see enesekindlust, et sa oled nii palju matše juba teinud, et kõik juba teavad, ja kui nüüd sind lüüakse ühe löögiga põrandale, siis kõik saavad aru, et see ei ole mitte see, kes sa oled, vaid see oli mingi juhus. Aga kui mingi tüüp läheb elu esimest matshi tegema, tal ei ajalugu. Temal ilmselt on ikkagi paanika suurem selle esimese löögi ees…

Nõus, kirjeldasingi seda, kuhu ma praeguseks olen jõudnud. Näiteks ka treeningmeetodid muutuvad vastavalt kogemusele. Ma ei tunne praegu, et ma vajan väga tugevat sparringut. Aga näiteks need, kes teevad oma esimesi matše, kui nad ei ole sparrimist kogenud, siis võistlusringis need esimesed löögid võivad olla väga ehmatavad. On vaja need asjad läbi teha ja saada neist teadlikuks.

Mina hakkasin poksiga tegelema päris hilises vanuses, 9 aasta eest. Kohe esimestes trennides olid sparrid, ma ei olnud elus kunagi varem midagi sellist teinud, ma mäletan seda hirmu ning eneseületust, mis kaasnes iga trenniminekuga. Aga minemata ka ei saanud jätta, sest iga kord kui ma sealt ära tulin, oli hirmust võimsam see meeleolu, see tunne, et ma olin ennast ületanud, käinud mugavustsoonist väljas ning elanud üle selle sparri, mida ma nii väga kartsin.

See toobki mind küsimuse juurde: miks siis inimesed võitlevad?

Kui mu sportlaskarjäär läbi sai, siis ma mõtlesin, et miks minna ringi, see on enda lõhkumine, aga siis pika mõtlemise tulemusel leidsin, et ringis publiku ees võitlemine paneb minu jaoks kokku kolm kõige hirmsamat asja, mida ma muidu kunagi ei teeks. 

"Publiku ees võitlemine paneb minu jaoks kokku kolm kõige hirmsamat asja, mida ma muidu kunagi ei teeks." 


Esiteks, ma olen rahvahulga ees. Kui ma trenni annan, siis mul on ka 10-20 inimest, ma lähen rolli sisse ja mul on seal vaba olla, aga siis kui ma oleksin lihtsalt muus rollis suure publiku ees, siis jookseks kõik kokku. Ringis on sama asi. Kui ma ringis võistlen, seal on paar tuhat inimest vaatamas, ma ei kujutaks ette, et ma oleksin seal mingis muus rollis, nii suure publiku ees. See oleks jube.

Teine on võitlus iseenesest. See on ka minu jaoks kõige hirmsam asi. Võimalikult võrdne mees mehe vastu võitlus.

Ja kolmas aspekt on see, et sa oled seal tegelikult poolalasti. Päev enne lähen meedia ees trussikutes kaalu peale. See on ka nagu selline … ma olen põhimõtteliselt füüsilises ja igas muus mõttes publiku ette pandud.

Mingis muus situatsioonis oleksid need kõige hirmsamad asjad, aga matšis ma saan neid kõiki ületada.

Mida see ületamine sulle annab?

Raske kirjeldada, ma ei ole leidnud muud asja…

Aga mis siis juhtub, kui sa oled matši ära teinud?

Mul oli sportlasena raske aru saada näiteks sellest, et kui ma vahel matši võitsin, siis ma ei tundnud ennast hästi., Ma sain aru, et ma võitsin, võit ongi see, miks ma seda teen, mis tagab kuhugi edasipääsu. Sport võrdub sellega, et sa tahad võita, aga vahel lihtsalt ei olnud hea tunne, sest ma ei saanud teha seda, mida ma tahtsin teha, lihtsalt ei olnud hea maik suus.

Ma olen käinud suurtel turniiridel,MM-idel, seal kaotanud aga tunne oli hea. Seepärast, et vastane oli tugevam ja ma andsin endast kõik. 

Ma olen lugenud ühest teooriast – võitlemine annab sulle hästi konkreetse informatsiooni selle kohta, kus sa asud. Ja see annab sulle turvatunde. Sest tänapäeva maailmas kinnitatakse inimestele, et nad on suurepärased või nad pole suurepärased, kuid tegelikult pole see siiras. Ühesõnaga, müra ja valesignaale on nii palju, et sa ei tea enam, mida uskuda.

Ning väidetavalt on üks halvemaid tundeid see, kui sa ei tea, kus sa asud, sest siis sa ei tea ka seda, kuhu edasi minna. See annab sulle kõige suurema ebakindluse.

Fight on selles mõttes hea koht, et sa saad väga täpselt teada, kes oli täna parem. Kes asus kus. Ja isegi kui sa said teada, et sa olid halvem, said sa midagi uut teada. See on info, info, mille pealt hakata treenima.  Su elule tekkib suund. Sellest tuleb suurem selgus. See võib olla millegi hea algus.

See on päris hea teooria. Väga head point’id. Kui ma siia sõitsin, mõtlesin ka läbi, et miks peaksid inimesed tegelema kikkpoksiga. Kui ma selle võistlemise korraks kõrvale jätan, siis ma jõudsin sinuga sama järeldusenia. 

Enamasti ma tegelen harrastajatega ja kui nad tulevad mu juurde – mul on  füsioteraapia haridus ka – teeme me 10-15 minutit soojendust, liigutusi. Selle käigus inimene saab ta aru, kus ta täna on ja vastavalt sellele võtame ka tänast trenni.

Soojenduse ajal näen, kus inimene asub, see on nagu GPS. Kui on mingi vahepealne vigastus, siis saab ikkagi alati trenni teha. Alati saab teha. Ma ütlen ka inimestele, et kui sul ei ole just kõht lahti ja sa ei ole mingites suuremates valudes, tule kohale. Me saame alati midagi teha. Eesmärk ei ole trenniga sind ära tappa. Eesmärk on, et sa lahkud hea tujuga, oled sama heas või paremas kohas kui trenni tulles.

Tegelikult selle spordi puhul sa saadki kõige rohkem enda kohta teada, mitte vastaste kohta.

Just. inimesed ju peegeldavad. Vahel on seda raske ja valus teada saada. Saad näiteks mingi sirgega sisse, aga sa mõistad, et siit saab kohe midagi paremaks teha. 

Kas sa mäletad, miks sa üldse hakkasid võitlusspordiga tegelema?

Ma nägin filme. Bruce Lee, Jackie Chani, Van Dammega. Võib olla Bruce Lee on kõige suurem iidol – kui näitleja, kui filosoof, aga ka Van Damme, tema “Blood Sport” ja sellised asjad. 

Mingil hetkel, kui ma olin seal oma treeningsaalis, mida ma nimetan dojoks, vaatasin aknast välja, ja mõtlesin, pooleldi naljaga, pooleldi päriselt, et mine metsa, ma olengi Van Damme. Või nagu mingist streefighteri mängust, mulle meeldis Tekken 3 – ma olengi see tegelane! 

Täielik üleminek tegelaskujusse. Aga keha lõhkumine on reaalne – poks, kikkpoks, need lõhuvad su keha. Rääkisin kunagi ühe treeneriga, kes ütles, et tal löödi poksijakarjääri käigus silm loperguseks, muidugi ka peapõrutused, kõik muu. Sa võid oma tervise päris kiiresti ära kulutada. Kuidas selle teadmisega elada?

See oleneb sellest, mis su eesmärk on. Ma ei tahtnud sellest avalikult rääkida, kuid see tegelikult enam ei muuda midagi – ühesõnaga, mina läksin ka hiljutist matši Hendrik Themasega tegema nii, et kolm nädalat enne sain trennis sellise löögi, et mul oli ninaluu katki. 

See oli juba enne katki?

Jaa. Mulle tuli kiirabi järgi, ma läksin traumapunkti, tehti õmblused, öeldi, et sul on ninaluu katki, me ei pea isegi röntgenit tegema. Sain aru, et ma ei tee enam sparringut, kolm nädalat on piisav aeg, et taastuda. Ma blokeerisin selle asjaolu lihtsalt ära.

Ma olin lapsepõlves väga palju haige, mul oli astma. Käisin palju kiirabi vahet. Tõenäoliselt on mul sellest ajast tekkinud selline asi, et ma ei taha, et inimesed muretseksid. Aga trauma võib anda supervõime – kui emotsioone kontrollid, ringis vigastust välja ei näita, siis unustad ka ise ära, et sul näiteks ninaluu katki on. Nina sai päris heaks juba, ma sain seda tugevalt katsuda, aga ikkagi ma ei tahtnud ega tohtinud ühtegi lööki sinna saada. Õnneks ma ka ei saanud. Viimases raundis kuidagi clinch’is (võitlejad on üksteise haardes, toim.) läksime kokku, siis läks mul nina uuesti paiste. 

Foto: Marleen Evisalu.

See on äärmus. Aga see, kuidas mina treenin harrastajaid, me teeme väga pikka aega niimoodi, et me pähe ei löö. Me jätame pea välja. Ma tean ka seda, mida mu treenitavad ootavad – kui nad on täiskasvanud inimesed, kui nad tulevad lõuna ajal oma töö kõrvalt, siis me ei saa hästi lubada, et nad lähevad sinise silma või kumiseva peaga oma raamatupidamisfirmasse või advokaadibüroosse tööle.

Nad tahavadki head enesetunnet. Muidugi, alati võib juhtuda midagi, ka liivakastis mängides võib liiv silma minna Aga kui sa mõtled peaga ja võitled südamega, saab need riskid saab miinimumini viia.

Kas astmal oli mingi roll, et sa hakkasid sporti tegema?

Ilmselt sellepärast ema innustas mind rohkem sporti tegema. Mul oli allergiline astma. Head ravi sellele ei olnud. Mu ema väga toetas, et ma tegeleks mingi spordialaga.

Treener saab trenni juhtimisel väga palju ära teha. Vaatab, et pingutuse tase oleks õige. Ei poleks liiga kerge ega liiga raske. Poksi ju täielikult ilma sparrikogemuseta teha ei saagi.

Kui mul oleks harrastajate grupp, kus on tavaelu inimesed, nad pole sportlased, kes tahavad fight’ile minna, siis nende puhul on treeneri ülesanne väga selgelt sekkuda, tulla vajadusel vahele. Sest isegi kõige parema tahtmise puhul võivad tekkida tugevamad löögid.

Foto: Kadi Hunt.

Kui inimesel on teadmine olemas, et ma võin siin pihta saada, siis minu meelest juhtub vähem ohtlikke olukordi. Kui sa ei oska seda oodata ega karta, siis just juhtub.

See on veel ka minusuguse amatööri jaoks poksis huvitav, et kui ma saan pihta, siis ei ole tegelikult mul meeles, et ma kunagi oleks vastase peale vihastanud. Mis viib selle teise emotsioonini – kui fight on läbi, siis see, kuidas vastased üksteise suhtes austust üles näitavad, on võimas. Sa oled andnud endast kõik, et teisele molli sõita, aga  kui kell käib, siis kallistad.

Kui ma olen filmis või päriselus näinud kaklust, vägivalda, siis see tundub kõrvalt õudne. Kusjuures huvitav ongi see, et publiku hulgas olen ma olnud ainult viiel võitlusspordi üritusel. Reeglina olen ma mingis rollis, kas võistleja, kohtuniku või nurgameeskonna liikmena. Publikust sedavaadata ongi tegelikult päris hull. Kui mingi knockout juhtub,  on see väga rets. Eriti neile, kes esimest korda matši vaatama tulevad. 

"Kuri viha profitasemel ei toida."

Aga kuidas see respekt kujuneb võistlejate vahel: kui ma läheksin ringi kurja vihaga, siis profitasemel see ei toida. See ei aita. Selle emotsiooniga jooksed ennast kohe tühjaks. See on läbinähtav. Muidugi, parim päev kummagi võistleja jaoks oleks see, kui ta lööks esimese löögiga teise nokki, aga selles ei ole absoluutselt mitte midagi isiklikku.

Mulle ütles Maikel Astur pärast meie matši, mille ma kaotasin, et ta mõtles minu peale igal hommikul kui ta üles ärkas ja oma trenni tegema läks. Ja kui ta ei viitsinud trenni teha, siis ta mõtles, et mina ju teen trenni. See on see, kust respekt tuleb. 

Su vastane paneb su trenni tegema, ja mida paremini ta matšiks ette valmistatud, mida paremini ja kõvemini ta sulle seal annab, seda kõrgemale saad ka sina tõusta.

Mentaalselt on mulle kasulik olnud, et ma käin võitluskunstide trennis. Ühes otsas on ilmselt see, mida Martin Plaser kunagi rääkis:noorena maadlustrenni minnes tundis ta nagu oleks talle selga tekkinud kuulivest või raudrüü. See ei tähenda, et sa oleksid kakleja, kuid noore inimese enesekindluse taset see tõstab.

Ma ei ole ühtegi korda tänaval kakelnud. Ja ma ei tahaks ka, et see juhtub. Üks mu treenitav ültes, et oluline on energiatase, mis tekib. Ma olen rahulik, ma ei otsi probleeme, midagi ei ole juhtunud, kuid võib olla see ongi siis see, et tekibki… su näide on äge, nagu turvis. 

Ma olen ka mänginud selle mõttega, et kui päriselt peaks olema mingi kaklus, et mis siis oleks. Et mida ma siis teeksin. Tõenäoline on see, et ma saan löökide eest ära, ma saan ära minna. Mul on kogemust. Aga teine variant on see, et mulle lüüakse selja tagant mingisuguse asjaga pähe, ja ongi kõik. Ja siis, – see on see, kuhu mul see kujutlus tavaliselt jõuab – inimene saab surma. Olen see mina või tema. Ja see ei ole kellegi hea.

“Ma päästsin meid mõlemaid”. 

Ükskõik mis oleks, ükskõik kes seaduse ees süüdi jääks,kuidas ma saaksin edasi elada teadmisega, et keegi on surnud!? Ma olen oma peas mõelnud, et kui peaks juhtuma mingi taoline olukord, siis neela alla, mine ära. Võib olla pool tundi olen närvis, kuid ma tean, et järgmine päev võib olla mu peas selline mõte: “Ma päästsin meid mõlemaid”. 

Foto: Liisa Addi.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.