Arvamus: Lõpp surmavale uimastipoliitikale

Narkokahjude ennetaja Mart Kalveti arvamuslugu. Vaata videona või loe altpoolt video üleskirjutust.

Kui te ei soovi istuda samal prilllaual, kuhu on surnud õnnetu inimene uimasti üledoosi tõttu, siis toetage üledoosi ennetamise kabinettide asutamist.

Kõige põletavam probleem Eesti uimastipoliitikas, kõige valusam koht on tõsiasi, et Eestis on uimastisuremus viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud.

Viimase kolme aasta jooksul katastroofiliseks. Ametliku statistika kohaselt kaotasime mullu üledoosidega seotud surmadele üle kahe korra rohkem inimesi kui hukkus autoõnnetustes.

Me teame uimastite ja muude ainete keelustamise ajaloost, et keelustamine põhimõtteliselt ei tööta.

Noorte osakaal on kasvamas. Me teame uimastite ja muude ainete keelustamise ajaloost, et keelustamine põhimõtteliselt ei tööta.

Reegel selle juures on nii öelda õhupalliefekt – kui sa ühes kohas pitsitad selle turu kokku ja hävitad ära, siis puhkeb see kusagil mujal, kus seda varem ei olnud.

Uimasteid hakatakse tootma teistes piirkondades ja need jõuavad varem või hiljem ikkagi tarvitajateni.

Ja nii läks ka meil: paar aastat pärast fentanüüli kadumist jõudsid meie turule nitaseenid, mida ainerühmana ei olnud ära keelatud ja mille mitmed vormid olid reguleerimata täielikult Eesti turul.

Politsei hinnangul ka aine levitaja tabamisel teda peatada ei saaks, sest metonitaseen ei olnud Eestis keelatud.

Metonitaseen on kuni 200 korda tugevatoimelisem kui morfiin, ehk inimesel on väga raske annustada seda selliselt, et see oleks vähegi turvaline.

Meie kogukonnal on kolm ettepanekut, kuidas uimastikahjusid täiendavalt vähendada.

Esimene, kõige olulisem neist – üledoosiennetuse ehk siis ohutuma tarvitamise kabinetid. Klient tuleb enda hangitud uimastiga kohta, kus on järelevalve ja võimalus, kui ta peaks sellest kaasatoodud ainest üledoosi saama, teda kohe elustada.

Praegu need inimesed, kes ilma järelevalveta tarvitavad, surevad tanklate ja ostukeskuste tualettides.

Selliseid üledoosiennetuse kabinette on paljudes riikides.

Austraalias, USA-s, üheteistkümnes Euroopa Liidu riigis ja üheski neist kabinettidest ei ole kunagi keegi üledoosi surnud.

Teine viis on uimastite tarvitamiseelne testimine. Analüütilise keemia meetodite abil on võimalik määrata ainete koostist, hoiatada tarvitajaid selle eest, kui nende ainetes on midagi, mida nad ei soovi, et seal oleks ja kiiremini reageerida nendega seonduvatele ohtudele.

Kuna Eestis puudub tavainimese jaoks ainete testimise teenus, ei ole tarvitajal tihti võimalik selgeks teha, millest tema doos koosneb.

Testimine aitaks ka uute ainete turuletulekut kiiremini avastada.

Kuna aga jätkuvalt võib narkootikume tarvitanud inimest teatud tingimustel oodata vanglakaristus, ei juleta abi otsida.

See teenus on saadaval mitmel pool maailmas, üldiselt on tulemused valdavalt positiivsed.

Inimesed, kellele öeldakse, et nende hangitud aine sees on midagi, mida seal ei peaks olema, kas loobuvad selle tarvitamisest, või tarvitavad väga ettevaatlikult.

Kolmas viis uimastikahjude vähendamiseks, on niinimetatud safe supply, ehk uimastite väljastamine mittemeditsiinilisel otstarbel.

Näiteks arstiretsepti alusel on sellise inimesel võimalik hankida ainet, mida ta soovib, näiteks, heroiini, kokaiini, metamfetamiini, sellisest allikast, kus selle puhtus ja täpne toimeaine sisaldus on garanteeritud.

Kindlasti see aitab vähendada uimastisuremust, seda kinnitavad pilootprojektide põhjal tehtud uuringud.

Kahjude vähendamine on poliitiliselt habras valdkond olnud. Poliitikud, kes seda toetavad, parema meelega sellest palju ei räägi…need, kes ei toeta, kipuvad pigem sellega kaasnevaid alusetuid hirme esile tooma.

Ning ütlevad, et see on "narkomaanide poputamine", et selliseid inimesi tuleks pigem karistada, vabadusekaotusega, kui võimalik.

...väheneb HIV-viiruse ja teiste vere kaudu levivate nakkuste levimus, väheneb nakatumine muudesse haigustesse, näiteks C-hepatiiti.

Praktika on näidanud, sellest karistamisest ei ole kasu. Mida jõulisemalt keeluseaduseid jõustatakse, seda hullemad on tagajärjed nende ainete tarvitajatele.

Tänu sellistele teenustele:

1) väheneb HIV-viiruse ja teiste vere kaudu levivate nakkuste levimus, väheneb nakatumine muudesse haigustesse, näiteks C-hepatiiti;

2) on meil rohkem ellujäänud inimesi, kes võivad olla valmis elustiili muutuseks, taasühiskonnastumiseks ja uimastitest loobumiseks;

3) väheneb pisikuritegevus – poodidest varastamine, elanike jalgrataste varastamine, keldritesse ja autodesse sissemurdmine;

4) tänavatel on vähem süstlaprügi, avalikes käimlates vähem tarvitamist.

Kui me pakuksime praegu ise testimis- ja ohutuma tarvitamise ruumi teenust, siis me praegu rikuksime tõenäoliselt…seadust. Meist saaksid kriminaalid.

Võib olla alustaks uimastisurmade vähendamist nii, et meie kogukonnal võimaldataks pakkuda neid teenuseid, mis aitaksid uimastisuremust vähendada?

Meil ei ole midagi kaotada.