Miks Eesti skatepargid on sitad?

Käivitamiseks vajuta video pildile, nagu ikka. Samuti võid vaadata videot meie Youtube'i kanalilt. Kui eelistad lugeda, siis keri allapoole ning loe video põhjal tehtud teksti:

Sel suvel pöördus minu poole kamp eesti rulatajaid.

Ja neil kõigil oli üks ja sama mure.

Eesti rulapargid on sitad.

Kristo Õismets: „Meil ei ole kunagi olnud nii palju väliseid skateparke kui meil praegu on. Ja valdav enamus nendest on väga ebaprofessionaalselt ehitatud.”

Siim Sild: „Selliseid skateparke, kus nüüd läheks ja veedakski päeva või kus käikski kogu aeg sõitmas – neid väga ei ole.”

Liidia Maier: „Probleem on selles suhtumises: ei võeta piisavalt tõsiselt, tehakse ainult enda eesmärgi täitmiseks.”

Allan Raudsepp: „Asjad on viltu, raadiused paigast – kas liiga järsud või liiga lauged. Paljud pargid juba lagunevad.”

Kristo Õismets: „Bad skatepark is worse than no skatepark.”

Need on päris retsid süüdistused.

Seega hakkasin asja uurima.

Üsna kähku leidsin artikli, kus keegi skeiter Jakob Aruvald ütleb, et meil on palju skateparke, aga nende kvaliteet on halb.

Siis leidsin teise artikli, milles väidetakse, et “Eestil on 12 rulaparki 100 000 inimese kohta, kaks korda rohkem kui teisel kohal oleval Euroopa riigil” ehk Austrial.

Nende andmeil peaks meil olema siis umbes 164 parki. Usaldusväärsemast allikast – Eesti spordiregistrist – leidsin 180 skateparki ja pumptracki.

Aga igaks juhuks saatsin ka kõigile 78-le Eesti omavalitsusele päringu. 

Okei, vahet pole… 

Ütleme, et meil on vähemalt 180 rulaparki Eestis.

See teeb umbes kaks parki iga omavalitsuse kohta!

Kõlab nagu luksus!

Kuidas tunnevad siis rulatajad, et olukord on halb?

Mõtlesin, et võib-olla ongi asi ainult rulatajates; äkki BMX-i- ja tõuksisõitjatele sobivad pargid paremini?

Andreas Taru: „Selliseid skateparke, mis oleksid siin korraldaval tasemel, mis tegelikult on võistlustel või kuskil mujal – [neid] ei ole.“

Andreas Hinojosa: „Meil on hästi palju kvantiteeti, aga meil on vähe kvaliteeti.“

Karel Kaldasaun: „Eestis tehakse skatepark valmis ja siis mõtled: mis asi see siin on? Siin oleks võinud hoopis nii teha.“

Aga kuna eri ekstreemspordialade vajadused on erinevad, siis erinevad natuke ka ettekujutused sellest, millised skatepargid olema peaks. Ühed tahavad suuremaid elemente, teised leiavad, et võiksid olla madalamad ja väiksemad. 

See tegi mind natuke skeptiliseks – äkki skatepargid on liiga subjektiivne asi, mida hinnata?

Siiski jäi vestlustest kõlama skateparkide kehv kvaliteet. Kui see tõesti nii on, siis peaks olema võimalik seda ju kohapeal tunnistada? 

Valisin intervjuudes mainitud 17 kõige problemaatilisemat parki ja asusime Oliveri ja Allaniga teele. 

Muide, Allan on paljude meelest üks Eesti paremaid rulatajaid. Võtsin ta kaasa, et ta saaks parke testida. Ja Oliver aitab mul neid videosid teha.

Kõigepealt hakkasidki sõitjad näitama asju, mida on palja silmaga näha.

Pärnus võttis meid vastu kohalik skeiter Mikk, kes rääkis, et esiteks on osa pargist pärast iga vihma mõnda aega kasutuskõlbmatu, sest pargi kalded ei ole tehtud nii, et vesi ja muld minema voolaks.

Teiseks, kohe pärast avamist avastasid kohalikud pinna, mis lainetas, ja seda üritati küll parandada, aga siis tekkisid rämpi augud ja praod.

Lisaks on paljud üleminekud jõnksuga, kuhu väiksemad rattad võivad kinni jääda. Metallääred on betooni sees, mis pidurdab libisemist, ja jooned silmaga nähtavalt kõverad.

Kuna Pärnu pargist võib jääda mulje, et äkki me lihtsalt norime, siis Tallinna Kase pargis olime targemad ja võtsime mõõdulindi kaasa.

Seal mõõtsime ühe elemendi eri nurkade kõrgusteks 40 ja 36 cm. 

Sama pargi minirambi nurkade kõrgused on 148 vs 138 cm ja 144 vs 132 cm. See teeb rambi loperguseks ja sellel on halb sõita.

Türil oli ühe elemendi kõrgus ühest nurgast 34,5 cm ja 37,5 cm teisel pool. Teise elemendi mõõdud 26 vs 29,5 cm. 

Tondirabas ei olnud mõõdulinti vajagi.

Üks kõver element võiks olla juhus, aga me leidsime eri parkidest uuesti ja uuesti elemente, mille kaks otsa erinesid sentimeetrite võrra. Kaldpindu, mis lainetasid, üleminekuid, mis ei olnud sujuvad. Kohti, kuhu vesi jäi seisma, lagunemismärke, ja parke, kus tehti parandusi, mis vahel tegid aga olukorra hoopis halvemaks…

Näiteks Türil paigaldati vee ümbersuunamiseks metalltoru, mis tegi halva olukorra isegi ohtlikuks, sest sinna taha võib kinni jääda.

Ja muidugi! Skatepark ei peagi olema ohutu selles mõttes, et seal ei saa kukkuda. Aga ohtlikuks peaks sõitmise tegema trikid, mitte elemendid. 

Näiteks sõitja peab saama usaldada, et kaldpind, millele ta peale sõidab, ei muutu keset elementi ootamatult.

Viljandlase Alo arvates on nende pargis üks-kaks sellist kohta, kus elemendi pind on nii ebaühtlane. Tekib tunne nagu pind kaoks jalge alt.

BMX-i liidu juht Kaspar Peek toob sellise koha välja Tondiraba skatepargis:

Laagri skatepargist avastab Allan muidu väga hea bowl’i, aga sellel on üllatuslik muhk.

Lisaks toovad selle pargi puhul mitmed välja toru, mis on liiga väljas. Kui sellest elemendist suure hooga üles sõita, jääd sa sinna toru taha kinni ja… ilmselt kukud.

Ja mõnes kohas on uued elemendid lihtsalt vanale asfaldile pandud

Kirsiks tordil oli muidugi Narva pumptrack, kus ei saagi varsti enam midagi mõõta, sest see laguneb enne ära.

Algselt tundus, et sõitjate mure seisnebki põhiliselt ehituslikes probleemides, mis teevad sõitmise ebamugavaks või isegi ohtlikuks, aga siis läksime Kari parki Põhja-Tallinnas. Seal märkasime nii asümmeetriat kui ka karedat viimistlust, mis raskendab elementidel libistamist.

Aga sellele vaatamata ütles Allan, et tegemist on ühe parima rulapargiga Eestis.

Kuidas?

Selgub, et sõitjaid ei häiri mõningad ehituslikud iseärasused, kui park on hästi disainitud ehk hea flow’ga.

Tristan küsib Chatilt:  „Mis see tähendab, kui skatepark on hea flow’ga?”

ChatGPT vastab: “Kui keegi ütleb, et skatepargil on hea flow, siis ta mõtleb, et pargi elemendid (rambid, railid, kurvid ja üleminekud) sobivad omavahel nii hästi kokku, et saad sõita pikalt ja sujuvalt ilma, et peaksid pidevalt uuesti hoogu andma või ebamugavalt pidurdama.”

Klassikaline näide flow puudumisest on Kindluse kooli rulapargi massiivne kauss. See on liiga lauge, ehk peab hoogu lükkama, et ühest äärest teiseni jõuda. 

Allani arvates on Kari park nii hästi disainitud, et igal pool saab midagi teha ja ühelt elemendilt teisele liikumine on loogiline.

Flow on kohati muidugi subjektiivne mõiste, aga vähemalt saab elementide kasutatavust mingilgi määral hinnata.

Hea pargi kasuks räägivad kulumisjäljed elementidel.

Võrdle seda näiteks Pirita pargiga, mis näeb oma vanuse kohta nagu liiga hea välja.

Allan: “Ma ei teagi, mida öelda, sest see on nagu nii hull.”

Käisin seal pargis mitmel korral. Ka siis, kui vihma ei sadanud, aga ei kohanud ühtegi kasutajat.

Allan: „Kui ma elan rulapargist 500 meetri kaugusel ja ei taha sinna minna, siis midagi on valesti.”

Allan räägib oma kodupargist, Ilmarise skatepargist, mis oli varasemalt tema lemmikpark, aga pärast uuendust ei käi ta seal enam üldse. 

Seda parki iseloomustab laiemalt levinud nähtus, kus väikse ala peale kuhjatakse palju suuri elemente. 

Rakveres rääkis sama asja kohalik BMX-i-mees Ross. 

Rainer Ross: “Kui ma esimest korda siia tulin, tegin esimese tiiru siit fly’st alla, sain teada, et mul on juba kolm kümpi sees ja mul tuleb kuradi 90-kraadine vert-wall otsa kohe. Siis ma sain aru, et ma ei viitsi vist täna igaks juhuks.”

Rossi arvates on veider ehitada park, millest oleks kasu vaid ekstreemspordi koorekihile, Rakverre, kus seda kasutavad peamiselt väiksed lapsed.

Aga probleem on selles, et isegi väga heal sõitjal pole suurest ja keerulisest elemendist palju kasu, kui pärast seda pole kuhugi minna.

Ja seda nägime paljudes parkides. Probleem ei olnud alati selles, et mõni element oleks iseenesest halb. Probleem oli selles, kuidas elemendid omavahel “suhtlesid”.

Näiteks Tallinna Tondiraba skatepargis on üks suur metalltoruga äär, mida polegi võimalik kasutada, sest selle jaoks pole kuskilt hoogu võtta.

On ehitatud suured trepid, aga jällegi – kust saada hoog, et neist üle hüpata?

Ebamäärane betoonplönn pargi nurgas, mis tekitab sõitjates küsimusi. 

Ilus kaldpind, aga… 

Ja isegi kui see park oli aastal 2021 nomineeritud aasta betoonehitiseks, siis ei tähenda see, et park oleks ka sõitjate arvates hea koht, kus harjutamas käia.

Varem mainitud Kase pargis sõidad pärast seda kasti otse prügikastidesse…

Aga tõele tuleb au anda!

Vaatamata kriitikale ei olnud ükski meie külastatud park täiesti inimtühi (v.a Pirita). Enamik parke oli noori täis. Kuidas need pargid siis nii halvad saavad olla?

Ka see tekitas algul päris suuri kahtlusi, kas seda teemat üldse uurida või mitte. 

Aga kui peaaegu igas Eesti nurgas, kus me käisime, tuli mõni kohalik rääkima, mis tema kodupargiga valesti on, sain aru, et asi on päris tõsine.

Näiteks Narva skatepargi noored demonstreerisid meile, kuidas sealne hüpekas on ehitatud nii, et nad ei lenda üle elemendi, vaid tagasi.

Laagri pargis osutasid noored tõuksipoisid täpselt samadele probleemidele, millele oli hetk tagasi osutanud ka Allan. 

Ehk siis – isegi kui pargid on täis, ei tähenda see, et tegu oleks heade parkidega. 

Kui sa elad näiteks Viljandis, Rakveres või Valgas, siis ei ole sul lihtsalt kuhugi mujale minna. Ja, noh, skatepargis sõitmine on palju etem kui kuskil bussijaamas niisama tiksumine. 

Aga milles siis probleem on? Kas normaalse skatepargi ehitamine ongi nii keeruline?

Valgas võttis meid vastu Lauri, kes oli kohaliku pargi ehitamisega otseselt seotud. Just temalt küsiti nõu, et park tuleks selline nagu Valga elanikud soovivad. Kahjuks ei läinud kõik aga nii, nagu Lauri oleks soovinud.

Lauri Lomp: “See on nagu üsna arusaadav, et kui me teeme mingid koosolekud, mille vahe on mingi kuu või rohkem, siis ilmselgelt asjad ei suju nii kiires tempos kui tahetud. Ilmselgelt loodeti, et tullakse, tehakse ära ja minnakse koju, n-ö raha taskus. Aga, noh, nii ta ei läinud.”

Lauri suurimaks mureks oli ehitajate suhtumine. Talle tundus, et tuldi ideega teha midagi kiiresti ära, ja kui ta hakkas surkima, siis läks suhtlus ebameeldivaks. Selle tulemusena valmis park, millega ta rahul ei ole. 

Märkasin mustrit.

Paljude arvates võetakse kohalike arvamust liialt vähe arvesse, ja isegi kui võetakse, siis faasis, kus ei saa enam eriti midagi muuta. 

Või kaasatakse inimesi, kes isegi ei tea päris täpselt, kuidas skateparke ehitatakse. 

Näiteks leidsin, et Türi rulapark valmis kohalike noorte jooniste järgi.

Mis kõlab küll väga toredalt, aga lõpptulemusena on ehitatud sinna parki kaldpind, millelt võid sõita otse metsa. 

Teiseks tõid paljud sõitjad välja, et hanked võidab kõige odavam pakkuja ja seepärast sünnivadki kehva kvaliteediga skatepargid. 

Jah, Eestis on enamik hankeid hinnapõhised – hanke võidab odavaim pakkumine. 

Aga! Näiteks Viljandi skatepargi puhul kasutati “70% kvaliteet ja 30% hind” -lähenemist ja ikkagi ei sündinud sellist parki, kuhu inimesed üle Eesti tahaks kokku tulla.

Aga miks see nii on?

Skateparkide ehitus on väga nišš teema. Meil on Eestis vähe ettevõtteid, kes skateparke ehitada oskaks. 

Kui vaadata neid parke, kus me käisime, tooksin hangete poolelt välja kolm kitsaskohta:

Esiteks, mitme pargi rajamisel osales hankes ainult üks pakkuja.

Teiseks, mõnel juhul on küll mitu pakkujat, kuid kui ma uurisin nt Ilmarise pargi tagamaid, siis selgus, et kolmest pakkumuse esitanud ettevõttest kvalifitseerusid vaid kaks.

Ja siis on ka neid juhte, kus hanke võidab ettevõte, kes vastutab mingi suurema maa-ala täitmise eest. 

Noh, sellised kohad, kus on nii skatepark, pumptrack kui ka välijõusaal ja mingi park ja pingid. Neil juhtudel kaasatakse skatepargi ehitaja üldse alltöövõtjana.  

Aga kõiki neid hankeid uurides hakkasin märkama üht korduvat elementi. Kõik pargid, mida me külastasime, on ühel või teisel viisil seotud ühe ettevõttega. 

Gruuvi Groupiga.

Gruuvi on viimase kümne aasta jooksul disaininud, projekteerinud või ehitanud väga suure hulga Eesti rulaparke.

Ja kuna nendega seotud parkide küljes on ka Gruuvirampsi silt, siis on Gruuvil skeidi skeenes ka väga halb maine:

Veider on ka see, et kui vaadata näiteks Gruuvi sotsiaalmeedia kontosid, siis nad on Instas isegi kommentaariumi kinni pannud.

Miks?

Võtsin Gruuviga ühendust Instagramis, e-mailis, saatsin sõnumi ja helistasin. Aga tundus, et jääme vastuseta.

Õnneks mitte! 

Siiski ei soovinud nad videointervjuud anda ja sain vastused kirjalikult.

Nii! Põhiline asi, millele Gruuvi rõhub on see, et iga pargi puhul, vaatamata sellele, kas pargil on nende silt või mitte, tuleb vaadata, mis on olnud nende tegelik roll seoses selle pargiga.

Kas nad on olnud disainija, projekteerija, ehitaja või kõik kolm kokku.

Näiteks, kuna Gruuvi ei ole disaininud Tondiraba skateparki, siis ei saa me pargi halba loogikat nende kapsaaeda panna. 

See aga ei vabasta Gruuvit vastutusest nende tehtud ehitustööde kvaliteedi eest.

Samuti ei vastuta nad näiteks Kindluse kooli madala kausi eest, või selle eest, et osa parke otsustatakse rajada vanale asfaldile.

Aga…

Kui ma selle 17 pargi nimekirja uuesti läbi käisin ja vaatasin, milliste puuduste eest võiks Gruuvi rolli arvestades vastutada, siis jõudsin järeldusele, et enamiku välja toodud probleemidest saab ikkagi neile omistada.

Ja kui juhtisin mitme pargi ehituslikele probleemidele konkreetselt tähelepanu, libises Gruuvi oma vastuses neist sujuvalt üle, öeldes, et peavad "asjaolusid täpsustama" või "projektlahendusega tutvuma". 

Näiteks elementide kõrguste erinevuste kohta ütlesid nad üldiselt, et on vaja tagada ka sadevee äravool. 

Kas selleks peab tõesti üks rambi ots olema teisest 16 cm kõrgem? 

Ja tegelikult nendivad nad isegi, et näiteks ehitajana on neil üldjuhul võimalik esitada muudatusettepanekuid – iseasi, kas tellija neid ka kuulda võtab.

Ja see on üks olulisemaid seisukohti nende vastustes!

Nad rõhutavad, et tellija otsustab, millist rulaparki ta soovib rajada ja kes selle lõpuks ehitab. 

See on tegelikult täitsa aus!

Tellija peab olema teadlik ja tellija on ka see, kes võiks kogukonda kaasata.

See muidugi ei tähenda, et kui mulle lubatakse ilusat parki, aga saad mingi käki, siis see oleks okei, aga…

Siit sõnum omavalitsustele:

Eestis on olemas nii BMX-i-, tõuksi- kui ka rulaliit, kes ootavad teie küsimusi, kui läheb uue skatepargi ehitamiseks! 

Aga kui enne rääkisin parkidest, mida toodi enim esile halbade näidetena, siis oli üks park, mida tõid kõik välja kui parimat parki Eestis.

Tartu Tähtvere rulapark, mis on ühtlasi ka Eesti suurim. 

Mille poolest see teistest erineb?

Esimene asi, mis võhikule silma paistab, on muidugi see, et see ei ole Gruuvi ehitatud.

Aususe huvides võtsime ka Tartusse mõõdulindi kaasa, ja teate, mis?

Tristan pargis: “Ma ei suuda oma silmi uskuda!”

Elemendid olid sirged! 

Aga küsisin ka sõitjatelt, mis nad pargist arvavad.

Romario Siimer: “See on kvaliteetselt tehtud. Ta on sile, kuskile mingeid auke pole tekkinud. Vesi ei jää kuskile seisma. Hästi läbimõeldud ja hästi teostatud park.”

Morten: “Väga aus park!”

Ja siis, täiesti randomly oli seal rulataja Uus-Meremaalt, kes ehitab Soomes skateparke.

Tristan: “How would you rate this skatepark?”

Dylan Sutton: “This one is probably one of the better ones, I think. There’s a little bit of something for everybody. There could be some bigger features, though.”

Tristan: “What's wrong with the other ones?”

Dylan Sutton: “They are absolutely – can I say? SHIT!”

Näitasin talle pilte, mida olen Eesti skateparkidest kogunud, ja ta andis veelkord kinnitust, et sellised nähtused pole okeid.

Enne selle loo tegemist piirdusid minu teadmised skate’imisest pmst Street Sesh mänguga. 

Aga pärast mitut kuud tööd selle loo kallal tundsin end Tartu skatepargis juba päris enesekindlalt.

Aga selleks ei pea ekspert olema, et saada aru, et Tartu skatepark on tõesti hea.

Miks meid see teema üldse kottima peaks?

Esiteks, iga park maksab raha ja see raha on meie kõigi raha! 

Teiseks, nii rula kui BMX on olümpiaalad. Kui me tahame, et Eesti oleks konkurentsivõimeline, siis me peame ehitama parke, kus tipud saaksid treenida.

Kolmandaks – ja see on ilmselt kõige olulisem – kui pargid on kehvasti ehitatud, on ka neil viga saamine tõenäolisem.