Miks on Eestis vene koolid?

Tristan uuris vene koole Eestis ning pani koos abilise Oliver Valguga kokku ajajoone, mis annab ülevaate nende ajaloost.

Käivitamiseks vajuta video pildile, nagu ikka. Samuti võid vaadata videot meie Youtube'i kanalilt. Kui eelistad lugeda, siis keri allapoole ning loe video põhjal tehtud teksti:

Vene koolide üleminekust eestikeelsele õppele on räägitud juba 30 aastat. Aga miks need koolid Eestis üldse on? Ja miks need pole ikka veel eestikeelsed?

Et nendele küsimustele vastata, peame minema tagasi algusesse – aega, mil Eestis olid ainult eestikeelsed koolid. 

Haridus Eestis ei ole kunagi olnud ainult eestikeelne.

Enamgi veel, eestikeelne haridus on olnud aastasadu kättesaamatu.

Juba 17. sajandil olid küll eestikeelsed talurahva- ja kirikukoolid, mis pakkusid algharidust, kuid kesk- ja kõrgkoolid olid eestlastele pea täielikult kättesaamatud. Ja kui eestlastel isegi õnnestus hariduses edasi jõuda, pidid nad õppima ladina või alamsaksa keeles. Hiljem, Vene keisririigi ajal valdavalt saksa keeles, kuid 19. sajandi lõpus venestamise käigus muutus domineerivaks hoopis vene keel. 

I Eesti aeg

1918. aastal lõppeb esimene maailmasõda ja kuulutatakse välja Eesti Vabariik.

Paar aastat ja üks vabadussõda hiljem antakse välja Eesti esimene põhiseadus, milles on esmakordselt kirjas, et riigikeel on eesti keel ja kodanikel on õigus ka selles keeles haridust saada. 

Samas leiti, et ka vähemusrahvustel on õigus emakeelsele haridusele.

Nõukogude okupatsioon

Teise maailmasõja tulemusena kaotas Eesti iseseisvuse ja 1944. aastast algas Nõukogude okupatsioon. Eesti põhiseaduse ja senise hariduskorralduse võis nüüd taas ära unustada. 

Selle loo mõttes oleme jõudnud kõige olulisema hetkeni. 

Eestis, mis oli nüüd värske osa Nõukogude Liidust, alustati ulatuslikku tööstuse arendamist. Meil oli näiteks palju põlevkivi, mida hakati kohe kaevandama. Selleks oli vaja töölisi ja spetsialiste. Eestisse kolis massiliselt inimesi Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast ja muudest liiduvabariikidest. Nende lastele oli vaja pakkuda haridust nende emakeeles.

Nii loodigi juba olemasolevatele eesti koolidele lisaks ka vene koolid. Ja need koolid olid tegelikult üle Nõukogude Liidu päris sarnased, sest kõik haridusega seotud juhised tulid tollal ühest kohast – Moskvast.

Kuid praktikas üks suur erinevus ikkagi oli. Eestlased pidid vene keele peensusteni selgeks saama, samas kui venekeelsetes koolides oli eesti keele õpe pigem tagasihoidlik. 

Eestlaste venestamine, vastupidiselt eesmärgile, hoopis suurendas eestlaste ühtekuuluvustunnet. Selleks ei pea küll eriline ajaloolane olema, et aru saada, et need asjad, mida eestlased 80-ndate lõpus ajama hakkasid, peaks Moskva perspektiivist küll väga kahtlane olema.

Taasiseseisvunud Eesti esimene haridusminister Rein Loik meenutab: “Nii nagu see väike pragu tekkis, see andis uskumatu plahvatusliku energia.” 

1988. aasta 16. novembril kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu, et Eesti NSV seadused on Eestis NSV Liidu seaduste suhtes ülimuslikud. Ja 1989. aastal kuulutati eesti keel Eesti NSV riigikeeleks. 

Keeleseadus kinnitas ühtaegu eestikeelse hariduse kogu territooriumil ja venekeelse üldhariduse seal, kus paiknesid venelased. Meie loo mõttes on oluline, et juba selles dokumendis räägitakse, et eesti keele õpe peab olema kõikides muukeelsetes koolides tagatud.

Aga sa lubad okupeeritud riigil öelda, et nende seadused on number üks ja nende keel on ka number üks? Ma ei tea. 

“On nihuke ütlus eesti keeles, et džinni pudelisse tagasi ei pööra, eksole,” ütleb Rein Loik.

No ja sellest kõigest saadi muidugi juba nii suur hoog sisse, et 1991. aastal hakati juba Eesti iseseisvust taastama. Ja Nõukogude Liidul oligi lips läbi.

Taasiseseisvunud Eesti 

Nii, oleme jõudnud kõige olulisemasse ajajärku. On 90-ndate algus ja nüüd sündivad otsused kujundavad taasiseseisvunud Eesti käekäiku aastakümneteks. 

Kujuta ette, et sa oled tollane haridusminister Rein Loik. Sul on eelmisest režiimist kaks eri koolivõrku, eesti ja vene koolid, ja sina pead otsustama, mis saab edasi.

Tallinna Ülikooli võrdleva avaliku poliitika professor Triin Lauri ütleb, et 90-ndate alguses oli meil võimalus ehitada üles selline Eesti, nagu me soovisime. Samas oli suur segadus, sest vanad institutsioonid enam ei toiminud.

“See, mis oli, see ei meeldinud ja see, mida taheti, seda veel ei olnud. See tuli luua," ütleb Loik.

Ja tegelikult ei olnud vene koolide küsimus 90-ndate alguses üldse kõige pitsitavam. 

Lauri ütleb, et hariduse olulisus oli kõigile arusaadav ja väga palju sai kasutada ära olemasolevat koolide võrgustikku ja infrastruktuuri, mille peale ehitati uued ja nüüdisaegsed regulatsioonid. Aga keeleküsimus ei olnud seejuures eriliselt akuutne.

90-ndate põhienergia läks uue ja eestimeelse haridussüsteemi ülesehitamisele, sest kogu varasem materjal oli nii-öelda punane.

“Väga paljud matemaatikaülesanded olid ikkagi nii kirjutatud, et Lenini-nimelises kolhoosis traktorist see ja see,” ütleb Loik.

Kusjuures on väga palju asju, mida sa veel ei tea, sest mingeid analüüse pole jõutud veel teha. Haridusspetsialiste Eestis on väga, väga vähe ja sa ei tea isegi vene koolide õpilaste eesti keele tasemest mitte midagi.

Samas Eesti riiki ei tehta ju päris esimest korda. Kui ajalugu ei kordu, võiks vähemalt proovida seda riimuma panna. Sa vaatad ajas tagasi ja näed, et esimese Eesti ajal otsustati, et kuna riigikeel on eesti keel, siis on ka riiklik haridus eestikeelne. Samas ei oldud ka selle vastu, et vähemusrahvad saaksid õppida oma koolides. 

Tundub küll mõistlik, aga olukord on võrreldes esimese Eestiga täielikult muutunud, sest vaata seda graafikut: 

90-ndateks on venekeelse elanikkonna osakaal võrreldes esimese Eestiga kasvanud 8 protsendilt 30-le.

1990. aastal moodustas venekeelne õpilaskond kõikidest õpilastest 36,8 protsenti. See on üle kolmandiku. Tallinnas jagunesid õpilased isegi pooleks. 

Sa ei saa säilitada kahte paralleelset koolivõrku. See oleks väiksele riigile liiga koormav. 

Samas ei saa sa aga neid koole päevapealt eestikeelseks muuta. Ja mitte ainult sellepärast, et õpilased ei saaks mitte midagi aru, vaid ka sellepärast, et sul ei ole nii kähku venekeelsete õpetajate ja õppematerjalide asemele eestikeelseid võtta. 

Lisaks oleks see ka väga suur julgeolekuoht, sest viimased vene sõdurid lahkusid Eesti territooriumilt alles 1994. aastal. Mis siis, kui nad hakkavad lahkumise asemel hoopis vene koole kaitsma? 

Ja Eesti värske riigina vajas püsimiseks kindlasti ka lääne tunnustust. Läänelikud väärtused tähendasid aga seda, et vähemusrahvustele peab võimaldama haridust nende emakeeles. 

Võib-olla sind natuke lohutab, et tegelikult on ju ka võimalus, et venekeelne elanikkond otsustab Eestist üldse lahkuda. Sellega kaoks ju ka vajadus venekeelsete koolide järele.

Rein Loik meenutab, et ka seda mõeldi, aga väga paljud vene rahvusest inimesed valisid hoopis selle tee, et nad suurima heameelega tahtsid tulla eesti kooli ja õppida eesti keelt. Sellega tekkis ka lootus, et keeleõpe tuleb iseenesest ja kiiremini. Ja need, kellele eesti keel tõesti üldse ei meeldi, valivad selle tee, et lähevad emamaale tagasi.

Noh, nagu näha, seda ei juhtunud ka. Aga mida siis tegema hakati? 

Taasiseseisvunud Eesti esimese peaministri Edgar Savisaare ajutine valitsus võttis vastu näiteks meie esimese haridusseaduse. Teise peaministri Mart Laari esimene valitsus andis 1993. aastal välja põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse. Viimane kehtestas muuhulgas, et põhikooli lõpetajad peaksid olema võimelised jätkama õpinguid eesti keeles. Selle võimalikkuse pidi tagama eesti keele õppimise kohustus alates kolmandast klassist. Ja, muide, selle järgi oleksime pidanud eestikeelsele õppele üle minema aastaks 2000. 

Super idee! 

Ja üleüldiselt on imelik, et meediast on jäänud mulje, nagu kolmkümmend aastat poleks lihtsalt mitte midagi tehtud, sest lisaks eri seadustele loodi 1990. aastal keelega tegelemiseks Riigi Keeleamet. Aastast 1992 tegutses venekeelse elanikkonna küsimustega rahvastikuminister. Aasta hiljem lõi president vähemusrahvuste esindamiseks eraldi organi ja palju muud. 

Nii et ei saa ju öelda, et mitte midagi poleks tehtud. Aga miks need asjad ei töötanud?

Triin Lauri: “Uus haridusparadigma nägi ette seda, et kohalikud omavalitsused on küllaltki vabad oma tegevuses, ja samal ajal koolid on kohaliku omavalitsuse vastutusvaldkonnas ja koolid on oma tegevuses autonoomsed ja õpetajad on oma tegevuses autonoomsed.”

Teisalt aga ei antud isegi täpseid suuniseid, kuidas muutusi ellu viia. Nii et olid küll eesmärgid, kuid kuna koolid olid linnade, valdade ja külade vastutusalas, hakkasid nemad neid eesmärke lihtsalt tõlgendama nii, nagu nad oskasid ja ka heaks arvasid. Ja selle tulemusena avastati 1997. aastal, et okou, aastaks 2000 me seda eesmärki kindlasti ei täida, ja tähtaega pikendati 2007/2008 õppeaastani.

60/40 süsteem (II reform)

On aasta 2000, 2. veebruar, ja see on teine murranguline hetk Eesti haridusloos. Sündis selle loo autor Tristan.

Just nüüd jõudis inimestele laiemalt kohale, et meil on probleem ja vene koolide õpilased ei õpi iseenesest eesti keelt selgeks. Meil on vaja konkreetsemaid plaane. 2000. aastal muudeti eestikeelse hariduse definitsiooni. 

“Jõuti tõdemuseni, et see üleminek ei saa toimuda suure pauguga ja ei saa võib-olla olla ka sajaprotsendiline,” ütleb Euroopa Vähemusuuringute Keskuse juhataja Vello Pettai.

Otsustati, et kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% õppekava mahust. Ehk kui 60% õppest toimub eesti keeles, on see haridus eestikeelne. 

Pettai lisab, et 60% oli kompromiss, et jääks ruumi ka ainete jaoks, mis aitavad inimestel säilitada lisaks keelelisele identiteedile ka kultuurilist identiteeti.

“Sellesse 40% jäid vene keel ja teised võõrkeeled. Lisaks anti ka vene keele kui emakeele toetusena koolidele võimalus õpetada veel mõnda ainet vene keeles,” täpsustab Narva Eesti Gümnaasiumi koolijuht Irene Käosaar.

Uue lähenemisega võeti sihikule gümnaasiumid. Leiti, et suurem eesti keele õppimine peaks toimuma just seal. Ja selleks, et muutus üldse võimalik oleks, peavad põhikoolid selleks ajaks õpilased piisavalt hästi ette valmistama. See tähendab, et põhikooli lõpus peab õpilase eesti keele tase olema B1 ja gümnaasiumiga peab see jõudma tasemele B2.

Selleks võeti aastal 2000 appi näiteks keelekümbluse programm. Selle programmiga liitunud koolid õpetasid eesti keelt mitte ainult eesti keele tunnis, vaid ka teiste õppeainete ajal. Mingil määral töötati välja ka uusi õppematerjale ja koolitati uusi õpetajaid.

Aga leidus ka ohtralt punaseid lippe. Ülemineku eel ehk 2006. aastal hindas keeleteadlane Silvi Vare, et enamik koole ei ole üleminekuks valmis, sest põhikoolid ei ole taganud piisavat keeletaset. Ja mitmed uuringud näitasid, et ei koolijuhid, õpetajad, õpilased ega ka  lapsevanemad pole selleks üleminekuks valmis.

Aga kuidas sellega siis läks? Noh, olen ka ise oma üürikese elu jooksul suhelnud inimestega, kes sellest üleminekust osa said ja kelle suhtluskeeleks paljudel juhtudel on olnud hoopis inglise keel. 

Sarnast pilti näeme ka eesti keele teise keelena riigieksami tulemusi vaadates. B2-taseme, mille gümnaasiumid nüüdsest pidid tagama, saavutavad vaid 50–60% õpilastest. Aga siin polegi mitte midagi imestada. 2023. aastal leidis Riigikontroll, et perioodil 2005–2020 jõudis B1-tasemeni vaid 63% põhikooli lõpetajaist, kuigi riiklik eesmärk aastaks 2020 oli 90%.

Triin Lauri arvab, et mõte eestikeelsele õppele üle minna ei olnud halb, sest vähemasti tehti mingi väga konkreetne samm. Samas tundub talle, et kuna soovitud tulemust ei saavutatud, ei olnud ettevalmistus ilmselt piisav. 

Ehk – otsus oli konkreetsem ja plaanid olid selgemad, kuid siiski ei pööratud piisavalt tähelepanu sellele, et problemaatilised piirkonnad Ida-Virumaal ja mõned Tallinna linnaosad oleks üleminekuga paadis. Taas kord ei leidnud koolid piisavalt tuge, et üleminekuga toime tulla.

Seega, isegi kui reform tegi olukorra mingites piirkondades paremaks, ei olnud see muutus piisav, et asja sinnapaika jätta.

Täielikult eestikeelne õpe (III reform)

Sõda Ukrainas ei jätnud muidugi enam kellelegi õigust uue reformi vajalikkuses kahelda. Aga see ei olnud selleks hetkeks enam ainult julgeoleku küsimus. Spetsialistidega rääkides jäi kõlama mõte, et vene kool taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust.

Kui me vaatame näiteks PISA tulemusi lugemises, loodusõpetuses ja matemaatikas, on venekeelsete õpilaste mahajäämus võrreldes eestikeelsete õpilastega püsivalt umbes üks õppeaasta. Ja PISA tulemused ei ole ainuke mõõdik. Neid uuringuid, mis seda mahajäämust kinnitavad, on veel.

Vene kool taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust. Ehk kui sa lähed vene kooli, on sinu tulemused madalamad, seega ka sinu väljavaated edasi õppimiseks või töökoha valikul kehvemad. Ja kuna varasemad reformid ei suutnud seda lõhet kaotada, oli uus reform lihtsalt hädavajalik.

Selle kohaselt algas üleminek eestikeelsele haridusele lasteaedades ning esimeses ja neljandas klassis 2024. aastal ja kestab... Stopp! Mäletad, ma rääkisin eelmise reformi puhul, et üleminek toimub gümnaasiumis? Aga miks me juba siis lasteaedadest ei alustanud?

“Jah, see on väga hea küsimus. Seda on keeleteadlased ju kogu aeg rääkinud, et varane keeleõpe on see, mis vilja kannab,” arvab eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang.

Lapsed vajavad turvatunnet ja seda pakub neile keskkond, kus nad saavad rääkida oma emakeeles. 2000-ndatel mõeldigi, et lastel on lihtsalt parem, kui alusharidus toetab emakeeleõpet ja eesti keelt õpitakse teise keelena lihtsalt kogu haridustee vältel juurde.

Teisalt võib seda muidugi näha lihtsalt mugavuslahendusena. Hea on minna üle gümnaasiumiastmes, sest gümnaasium ei ole Eestis kohustuslik. See tekitab igal juhul vähem probleeme. Kumb vaade neist rohkem tõele läheneb?

Aga nüüd oleme igatahes kohas, kus hetkel kehtiv süsteem on selline, et 2024. aasta 1. septembril läksid täielikult eesti keelele üle (mitte enam 60/40 vaid 100%) kõik venekeelsed lasteaiad. Samuti alustasid eestikeelset kooliteed kõik esimesed ja neljandad klassid.

Vaata 3. reformi algataja Tõnis Lukase selgitust üleminekule:

Haridus- ja Teadusministeerium vastab küsimustele eestikeelsele õppele ülemineku kohta

Vello Pettai leiab, et nüüd on tõesti võetud ette kõik varem tahaplaanile jäänud küsimused nagu lapsevanemate informeerimine, õpetajate hankimine, koolidirektorite kaasamine ja muu.

“Viimase viie-kuue aasta jooksul on väga palju koolijuhte välja vahetatud ja ka lasteaedade direktorid on välja vahetatud,” lisab Birute Klaas-Lang.

Tundub, et teemale lähenetakse seekord teistmoodi, rangemalt. 60/40 on ära unustatud ja vabadust ise mõelda antakse vähem. Ja kuigi hetkel on veel vara öelda, kui edukaks kogu see asi kujuneb, säilivad mõned punased lipud, mis tegelikult iseloomustasid ka varasemaid reforme.

Kui sa elad näiteks Kohtla-Järvel, Sillamäel, Narvas või Tartu Annelinnas, ei ole sul tegelikult kellegagi eesti keeles rääkida, rääkimata eestikeelsetest trennidest või huviringidest. Kas see, kui me vääname need koolid eestikeelseks, tähendab tõesti, et inimesed hakkavad ka koolivälisel ajal eesti keeles rääkima?

Teiseks, kui meil on õpetajatest puudu isegi eesti koolides, siis kuidas leiame me õpetajad vene koolidesse? 

Irene Käosaar on väga murelik eelseisvate aastate pärast. Sellel ja ilmselt ka järgmisel õppeaastal suudetakse õpetajaskonna vajadus veel katta. Kui õpilased jõuavad aga kolmandasse kooliastmesse, kus on eesti keeles näiteks füüsika, keemia, bioloogia ja matemaatika, siis kust tulevad need aineõpetajad?

Aga kui kõik läheb plaanipäraselt, on aastast 2030 kõik Eesti põhikoolid eestikeelsed ja need õpilased, kes sealt põhikoolist gümnaasiumisse lähevad, jätkavad õpinguid samuti eesti keeles.

Kas seekordsest reformist ka asja sai, võtame ette saate järgmises osas aastal 2030. Pealtnägemiseni!