Koolita jäänud külad

Valgamaa, Koikküla. Viis kilomeetrit Läti piirist, 13 kilomeetrit Harglast, 17 kilomeetrit Valgast, 99 kilomeetrit Tartust ja 254 kilomeetrit Tallinnast.

Koikkülas elab 130 inimest. Läbi asula läheb Valgat Võruga ühendav maantee, mis teeb tiiru Karula rahvuspargi alt. Kahekümne aastaga on siit ära läinud üle saja inimese. Kool pandi kinni aastal 2004 ja lasteaed kadus alles hiljuti, aastal 2017. Kolis Harglasse. Seal asub ka lähim kool. Siin Koikkülas on kaks töökohta – üks raamatukogus ja teine poes.

Et siin üldse poodi peetakse, on kohalike meelest paras ime. Suured sisseostud tehakse ikka linnas ehk Valgas, aga hapukoort siit vahel saab. Eakate jaoks on hinnad kohalikus kaupluses parasjagu krõbedad. Kui suvel või nädalavahetuseti on külas lapsi – jah, lapsed saabuvad külatänavatele suvekuudel –, siis nemad ostavad sealt rõõmuga veidraid värvilisi komme: siniseid suhkruussikesi, kolla-rohelise-punasetriibulisi hapusid ribasid või pisikesi kummikommist Coca-Cola pudelikesi.

***

Koolita jäänud külades on vahel alles isegi Kooli-nimeline bussipeatus, kuigi kooli ennast pole võib-olla juba aastakümneid. Nii minnakse Kooli peatuses maha näiteks kinni löödud akendega endise koolimaja või mõne hoopis uue seal tegutseva asutuse ees.

Kool pannakse kinni, sest lapsi ei ole piisavalt palju. Arvamus sellest, kust maalt algab “piisavalt palju“, on eri aegadel erinev. Ühes on aga koolita külade elanikud vankumatult ühel meelel: kui kooli pidamiseks pole lapsi piisavalt palju, siis kooli sulgemise järel külaelus midagi enam paremaks ei lähe.

Ühes on aga koolita külade elanikud ühel meelel: kui kooli pidamiseks pole lapsi piisavalt palju, siis kooli sulgemise järel külaelus midagi enam paremaks ei lähe.

Riik ei ole pidanud arvestust selle üle, kui palju on kas või iseseisvusaja jooksul koole suletud. Haridusministeeriumi riiulis on seisnud aastakümneid üks punane kaustik, kus peitub Eesti ainus andmebaas kõikide kinni pandud tarkusetemplite kohta. Seda hakkas juba nõukogude ajal pidama ametnik Ellen Siimaste ning kümmekond viimast aastat hoiab kinni pandud koolidel hobi korras silma peal ministeeriumi analüütik Priit Laanoja.

Levila palus statistikaametil analüüsida igast maakonnast ühte küla, kus viimased paarkümmend aastat enam kooli ei ole. Ühe erandiga on kõigis 15 nüüdseks koolita külas elanike arv vähenenud – enamasti mitu korda –, elanikkond vananenud ja kasvanud töötute arv. Tõsi, maapiirkonnad ongi kolhoosielu lõppemisele järgnenud kümnenditel eeskätt tööpuuduse tõttu järjepanu tühjenenud. 

Pole võimalik öelda, kas kooli alles jäädes oleksid need külad sama kiirelt tühjaks jooksnud. Küll aga on nii kodukanti jäänud kui sealt lahkunud inimesed veendunud, et kui kool juba kaob, on see kohalikule elule hävitav põnts. Inimesed, kes on, kaovad aegamisi eest. Uusi, liiatigi koos kooliminejatega, naljalt peale ei tule. 

Lääne-Virumaal Annikvere koolis käis headel aegadel igas klassis vaat et paarkümmend last. Eriti palju käis lapsi viiendas, sest piirkonna ainsasse põhikooli koguneti ümbruskonna algkoolidest. Internaat oli samuti olemas. Kooli viimaseks jäänud 1997. aastal õppis kogu üheksaklassilise kooli peale 27 last. Samamoodi oli Tartumaal Ulilas: igas klassis kuni paarkümmend last, aga viimase koolikella eel 1998. aastal kogu põhikooli peale vaid 30 õppurit. Valgamaal Koikkülas oli eri aegadel klasse kolm kuni viis, õpilasi 30 kandis. Viimasel, 2004. aasta sügisel võttis koolitee ette kümmekond algkooliõpilast. Seejärel kool suleti. 

Kõikidele nendele kohtadele sai saatuslikuks mõistlikus raadiuses asuvate töökohtade kadumine. Läks kolhoos, läks sovhoos, läksid tootmistsehhid koos suure osa inimeste ja koolidega. Kas koolide sulgemisega põhjusel, et neisse ei jagunud piisavalt lapsi, ei välistanud riik ühtlasi võimalust, et siia naaseksid kunagi pered, kelle lastel on vaja kooli? Kas kooli kinnipanek on maapiirkondade tühjaks voolamise tagajärg või õnnetul kombel ka pitser sellele, et elu külades enam naljalt hoogu üles ei saaks?

Kõikidele nendele kohtadele sai saatuslikuks mõistlikus raadiuses asuvate töökohtade kadumine.

***

Koikküla kaupluses leti taga kliente teenindava poe ühe omaniku Edda Hekki sõnul on suvi ja talv Koikkülas nagu öö ja päev. Talvel on hulga vaiksem, kohe väga vaikne. Suvel on sagimist rohkem, eriti siis, kui marjade ja seente kokkuostjad poe ees peatuvad. Alates juuli keskpaigast saabub iga päev kell üks kokkuostuauto ja poolteist tundi hiljem teine veel.

“Kunagi ei tea, kui kauaks seda poodi siin jagub. Sellega peab pidevalt arvestama,“ sõnab Hekki. Piirilähedasele külapoele vajutab valusalt ka see, et eluks vajaliku järel kiputakse käima märksa odavamas Lätis.

Piirilähedasele külapoele vajutab valusalt ka see, et eluks vajaliku järel kiputakse käima märksa odavamas Lätis.

Veel viimaseid päevi on avatud ka Tartumaal Ulilas tegutsev pood. Kümme kilomeetrit Puhjast, 18 kilomeetrit Tartust ja 190 kilomeetrit Tallinnast. Ulilas elab veidi alla kolmesaja inimese. See asub peaaegu Tartu-Viljandi maantee ääres. Siia ulatuvad Emajõe-äärsed turbaväljad. Läbi korrusmajadega aleviku voolab madal Elva jõgi. Venekeelne põhikool suleti siin aastal 1999.

Koolis toimus õppetöö vene keeles, sest siin käisid peamiselt ümbruskonna turbatööstuse ja kõikvõimalike tsehhide venekeelsete tööliste lapsed. Armutute vahetustega tööliste laste jaoks oli siin avatud ka selle kandi ainus öölasteaed. Praegu viib lasteaiabuss Ulila lapsi Puhja lasteaeda. See on tülikas, sest vanemad käivad tavaliselt hoopis teisele poole – Tartusse – tööle. Samamoodi sõidavad Ulila tänapäeval valdavalt eestikeelsed lapsed Puhja kooli.

Juust, turvavööde otsad (ainult otsad), kelgud, kiiktoolid, turvas, galvaanika ehk metalli katmine tsingiga rooste tõrjumiseks. Ulilas lokkas tööstus. Praegugi Ulilas elav ja siinses koolis 40 aastat käsitööd õpetanud Ludmilla Samson sattus Tartumaale Novosibirskist, kui leidis Siberi eesti külast endale eestlasest mehe Rudolfi. Koos tulid nad Eestisse. Algul Kallastele, sealt kiirelt Ulilasse, sest Rudolf sai siin hea töö.

Kui suleti kool, läksid ajapikku aga siin elanud teised õpetajad minema. Kes Venemaale, kes Tartusse. Ludmilla jäi ega ole kunagi mõelnud Ulilast lahkuda. “Siin on ju kõik olemas. Kuhu mul minna?“ küsib ta.

Kümme aastat Ulilas kauplust pidanud Leo Jägeril on poepidamisest villand, sest kohalikud käivad kodupoes vaid hapukoort ja suitsu ostmas. “Ja siis tänavad jumalat, et see külapood ikka olemas on!” Suitsu hind on aga paki peal kirjas. Kasumit teenib ühelt pakilt kaks senti. Kui klient maksab suitsude eest kaardiga, lähevad kaks senti terminali rentimise eest pangale. “See on poe mängimine, mitte äri,” lausub ta.

Kümme aastat Ulilas kauplust pidanud Leo Jägeril on poepidamisest villand, sest kohalikud käivad kodupoes vaid hapukoort ja suitsu ostmas.

On olnud ka kasumlikke aegu. Allamäge läks kõik siis, kui tasuta bussid hakkasid inimesi Tartusse poodi vedama. Vaid hädapärase müügist aga ära ei ela. Jäger saab endale lubada vaid ühte müüjat. Kui müüja puhkab, on ta ise leti taga.

“Külapoe pidamine tasub võib-olla siis ära, kui ei oska muud teha. Ma oskan muud ka teha, kui inimestele kohvikoort müüa. Aitab küll.”

Lääne-Virumaal Annikveres läks pood kinni napilt aasta pärast kooli sulgemist. Kümme kilomeetrit mere äärest, teiselt poolt kümme Haljalast, 23 kilomeetrit Rakverest, 90 kilomeetrit Tallinnast. Palju aastaid hiljem, kui Tallinnast tulnud inimesed ostsid endise kauplusehoone, tulid pööningult välja poe viinavarud. Tohutu tagavara kõiksugust kraami.

Internaadiga põhikool suleti siin aastal 1997. Toona oli külas ligi sada elanikku, nüüd kirjade järgi 67. Annikvere on jagunenud kaheks: paneelmajadega keskust lahutab mõisa eraldatud maatükile ehitatud koolimajast kaks kilomeetrit metsatukka. Nõukogudeaegsed kortermajad ehitati hiljem otse mõisa akende alla, kolhoosi ja juustutsehhi tarvis.

Pärast kooli sulgemist toimetas mõisas veel raamatukogu. Nüüd on raamatukogu suletud ja mõis soomlastest omanike käes. Juustutsehhist sai ajapikku moodne Farmi juustutööstus, aga seegi on nüüd maha jäetud. Nii läksid Annikvere külast mullu kümme viimast töökohta ja keset küla nukrutseb nüüd tühi tehas, mille töötajad oleksid justkui kõigest lõunapausi pidama läinud.

Koolimaja, Virumaa vanim pea 120 aasta eest spetsiaalselt koolimajaks ehitatud muinsuskaitsealune hoone, seisab tondilossina tühjalt. Kummalisel kombel on aeg selles koolis 1997. aasta juunis vaat et peatunud. Tunniplaan on endiselt seinal, klassipäevikud kapis, varbseinad saalis, lõpetamata valem tahvlil ning kiituskirjad ja spordirekordid stendil. Annikvere vähesed lapsed käivad koolis kümne kilomeetri kaugusel Haljalas.

***

Valgamaal Koikkülas on käputäis eramaju ja kuus kortermaja. Kaks maja on rahvast täis, ühe ees tõstavad paar meest parasjagu ketis aknast puid keldrisse. Ülejäänud on üsna tühjad või täiesti tühjad. 

Majadest uusim on päris tühi. See sai valmis alles 1989, aga praegu kasvab keldriaknast välja õunapuu ja trepikoja katusel võrsub raudrohi. Olgugi, et maja on juba ammu tühi, hoolitseb naabermajas elav Merike Abolin selle ümbruse eest. Ta ise elas ka kunagi siin. Praegu niidab ta paar korda hooaja jooksul maja ümbert muru ja sügisel lõikab pojengivarred ka ära, sest kuidas ta need nii jätab. Mitte kedagi selle maja elanikest pole enam Koikkülla jäänud.

Majadest uusim on päris tühi. See sai valmis alles 1989, aga praegu kasvab keldriaknast välja õunapuu ja trepikoja katusel võrsub raudrohi.

Lisaks viimasele kortermajale valmis 90ndate alguseks ka uus koolimaja, aga siis läksid õige pea juba inimesed ära. Kõik kuivas kokku, majad jäid tühjaks ja kool jäi hingitsema. Kohalikud ütlevad, et töö saigi Koikkülas otsa koos sovhoosiga ja eraettevõtlust pole pidama jäänud.

Tühi on ka silikaattellistest maja poe vastas. Selle maja ees on bussipeatus. Korra päevas saab siit Tartusse, korra Tõrvasse ja kaks korda Valka. Sovhoosi ajal asusid siin söökla, juuksur, velskripunkt ja raamatukogu. Eesti aja algul peeti baari ja kauplust. Kahekordse kortermaja taga peidab end sinine traktor.

Järgmises 12 korteriga majas elab ühes otsas üks ja teises teine inimene. Keskmise püstaku uks on laudadega kinni löödud. Esimese korruse otsaaknast lehvib välja kardin. Selle kohal teisel korrusel laiutavad akna ees vineerplaadid. Katuselt lahkub suure kisaga tuviparv.

Järgmises 12 korteriga majas elab ühes otsas üks ja teises teine inimene. Keskmise püstaku uks on laudadega kinni löödud.

Vastasmajas on kõik inimesed koondunud elama maja ühte otsa. Kevadel lülitati pool maja küttesüsteemist välja. Teise majapoole rahvas jagab omavahel kütmisgraafikut. Puud riita, riidast keldrisse, keldrist katlasse. “Aga kus sinu puud on?“ peab vahel majanaabritelt küsima, kui kõik enda puud on juba ära köetud, kuid naaber pole ühisesse katlasse veel üldse puudega panustanud. Paljudele toob vald puud. Ja maksab ka vee ning elektri eest.

Mõnes korteris toimetavad edutult kohtutäiturid ja pankrotihaldurid. Mõni korter on veel kaasajalgi omanikku vahetanud, aga sisse kolinud pole keegi. Mõni ootab, et pärijad sellega midagi ette võtaks. Mõnest lahkus viimane omanik hooldekodusse, nii et tema auto ootab veel senini maja ees. Mõnest läks vanaema laste juurde suurde linna, mõnest sõitis omanik Tenerifele talvituma ja kevadel enam Koikkülla ei naasnud.

Paar maja on juba ära lammutatud. Nende asemel on nüüd sile muruplats. Keset platsi laiutab võimas välijõusaal poomide ja rõngastega, naabriteks vana heinaküün ja viltu vajunud puukuur. Kui vaid jaguks võimlejaid ja ronijaid.

Praegu tegutsevad suures kooli- ja lasteaiamajas raamatukogu ja külaselts. Siin hoones käib iga päev tööl ainult Hille Tamman. Tema on raamatukoguhoidja ja külaseltsi juht. Raamatukogus on arvel sada lugejat. Aga kui paljud neist raamatuid laenutavad? “Ikka vähesed. Noored käivad ju riiulitest suure kaarega mööda. Loevad ikka eakad,“ tõdeb Tamman.

Ta on mõelnud, et kui kohapeal jääb lugejaid kriitiliselt väheks, tuleb tal ehk Valka tööle minna. Aga siis mõtleb ta ikka nende viimaste peale, kes Koikkülas veel loevad. “Kust nemad siis raamatuid saavad? Ega vist ei saagi,“ vastab ta ise. “Ja eks on raske loobuda luksusest vähem kui viie minutiga tööle jõuda,“ muheleb ta.

Tamman tunneb muret, et kui tema peaks mõne aasta pärast pensionile jääma, siis pole nooremate seas kedagi, kes külaelu korraldamise üle võtaks.

Tamman tunneb muret, et kui tema peaks mõne aasta pärast pensionile jääma, siis pole nooremate seas kedagi, kes külaelu korraldamise üle võtaks.

Koolimaja hoovis ootab mänguväljak endiselt mängijaid. Tamman seisab väljaku ääres ja räägib, kuidas mõtleb päris tihti sellele, kui tore hääl oli kauguses huugaval viljakuivatil. “Viljalõhn tuli küla peale. Juba hommikul kell seitse elu käis. Aga siis hakkasid inimesed järjest ära minema. Sovhoosi kontor läks kinni, aga seal töötas palju kohalikke. Põllumajandus hakkas hääbuma. Noored pered otsisid omale paremad kohad, kus on ikka tööd ja saab peret üleval pidada. Lapsi ei tulnud enam peale.“

Samas ei tähendanud nõukogude tööstuse lõpp veel elu täielikku lõppemist Koikkülas.

“Kui tuli vald, olid meil ühised suured laudadega jõulu- ja jaanipeod. Meile nii sobis see uus koolimaja, sellega saime omale lõpuks korraliku saali. Naaberküladest käidi ka siia peole. Võtsime oma 15-aastased kaasa ja õpetasime tantsima. Too põlvkond, kes siin peol käis, tantsib ka praegu. Pidudel oli alati korraga kolm põlvkonda. Viimane selline pidu oli seitse aastat tagasi. Kellele seda enam ikka teha, kui inimesi on nii vähe. Lõpetasime siis, kui peole tuli 27 meest ja neli naist. No kuidas nii tantsida saab?“ küsib ta.

Mõni aasta tagasi, kui lasteaed veel tegutses, tuli mitte kaugelt Laanemetsast üks mees, kes hakkas Koikkülas krunti korrastama. Kopp muudkui kaevas ja planeeris maad. Aga siis läks lasteaed kinni ja krunt jäi soiku. Mees läks tagasi sinna, kust tuli. Oli lahkudes öelnud, et miks ta peaks kolima koos lastega järgmisse kohta, kus pole ei kooli ega lasteaeda ega mitte midagi.

***

Ulila kortermajadest ei ole ükski mahajäetud. Nii mõnigi on saanud koguni uue päikesekollase fassaadi. Tühja koolimaja kõrval laiutab võimas mänguväljak, pargis on tõmmatud puude vahele võrkkiiged.

Ulilas on kõigil aiamaad. Aiamaal on omakorda kõigil kasvuhoone ja peaaegu kõigil batuut. Siin peetakse ära kõik peod, kui ilm vähegi kannatab. Sünnipäevad, volbrid ja jaanipäevad. Ühes eramaja aias on 15 satelliittaldrikut. “Püüab analoogpannidega viimaseid Vene analoogkanaleid,“ öeldakse külas.

Siinsete laste vanemad töötasid kõik koos – kes mehaanikas, kes rabas, ja lapsed käisid koolis koos. Suuremad lapsed käisid suvel rabast kände korjamas.

Ulila oli nõukogude ajal täiesti venekeelne asula keset Tartumaad. Pärast kooli sulgemist valitses siin endise õpetaja Ludmilla Samsoni sõnul masendav aeg – kõik läksid muudkui ära. Mõned, kel olid juba pered, jäid paigale, aga kel lapsi veel polnud, lahkusid kõik.

Kui kool kinni pandi, jäi maja üks tiib tühjaks. Selle kolmandal korrusel on aeg jäänud seisma aastasse 1999. Samson leiab klassikapist iseenda kunstitöid. Kingib meile omatehtud puidust mosaiigi. Kõrvalkapist tulevad välja esimeste lauaarvutite kasutusjuhendid. Korrus madalamal vedeleb siin-seal värvikuule. Mahajäetud koolimaja on olnud heaks õppetandriks politseinikele ja vanglatöötajatele, kes on mänginud siin läbi igasuguseid kriise. Koridoridesse kipuvad lendama linnud. Alles käisid mehed ja panid avad kinni.

Kooli sulgemise järel avati maja teises tiivas noorte- ja sotsiaalkeskus. Praegu käib seal kõva remont. Viimasest koolidirektorist Niina Topolevast sai algul keskuse juhataja. Raamatukogu kolis samuti koolihoonesse. Siia plaaniti tuua ka apteek ja perearstikeskus, et koondada kogu Ulila elu koolimajja. Plaan aga ei teostunud, apteek läks lõpuks kinni, hingitsema jäi perearstikeskus. Asju käiakse ajamas Tartus.

Ulila keskuse praegune juhataja Irina Ermel ütleb, et kooli sulgemist mõjutas kindlasti tööstuse hääbumine, aga veel rohkem vene keele kadumine asulast. Koos nõukogude tööstusega lahkus pikkamisi ka venekeelne elanikkond. “Siin käis ka venekeelseid lapsi Tartust ja mujalt ümbruskonnast. Elu läks lihtsalt eestikeelseks.“

Ulila keskuse juhataja Irina Ermel ütleb, et kooli sulgemist mõjutas kindlasti tööstuse hääbumine, aga veel rohkem vene keele kadumine asulast.

***

Annikvere koolis seisab senimaani tahvlil elupõlise matemaatikaõpetaja Linda Rumbergi käega kirjutatud kuupäev 06.06.1997 ja tähtis pealkiri “Eksamitöö matemaatikast“. Laual on pakk 1986. aasta Rahva Hääli ja Viru kolhoosi ajalehti Virulane. Õpetajate toa sahtlist võtab ta elektrikapi avamiseks mõeldud tagavaralingi, mille sinna oma käega umbes 25 aastat tagasi pani. Elekter läks siin tihti ära ja oli vaja kapi kallal käia.

Õpetajate toa sahtlist võtab ta elektrikapi avamiseks mõeldud tagavaralingi, mille sinna oma käega umbes 25 aastat tagasi pani.

Mõned annikverelased käivad senimaani vaat et iga päev oma kunagise koolimaja ees. Siin on ümbruskonna postkastid. Kooli vastas endises õpetajate majas elav Tiina Koort läks ükskord lehe järele ja sattus kooli saabunud muinsuskaitsjate peale. Need kutsusid ta oma vanasse koolimajja kaasa. Sealt sai ta mälestuseks suure gloobuse, mille viis lapselastele.

Koort ostis kakskümmend aastat tagasi vallalt omaaegse õpetajate maja ja kolis pensionile jäädes Rakverest tagasi kodukülla otse toona alles äsja suletud kooli vastu. Algul käis ta isegi koolimaja hoovil olevast kaevust vett toomas. Siis sai oma majja vee sisse ja lapselapsed aitasid ka duširuumi ehitada.

“Me käisime ju noortel õpetajatel siinsamas majas kogu aeg külas, kui olime ise kooli ära lõpetanud. See oli mulle juba ammu tuttav koht,“ räägib ta.

Koort ütleb, et ta polekski võib-olla nii kiiresti maale tagasi tulnud, kui tema eestiaegse Rakvere maja kunagine omanik poleks ühtäkki välja ilmunud. “Nüüd ju paljud tulevad maale tagasi, äkki siia hakkavad ka mõned noored tulema,“ unistab ta. “Mis viga on siit Tallinnas tööl käia, tee on ju tänapäeval nii kiire,“ märgib ta.

Linda Rumberg elab endises direktorimajas, koolimaja uksest 50 meetri kaugusel. Tema abikaasa oli kooli viimane direktor. Rumberg kuuleb oma tuppa ära, kuidas koolimaja uks tuulega koliseb. Vahel käib ta seda kinni lükkamas. Kui tal elekter ära kaob – tormi korral sageli –, läheb ta kooli õuele elektrikapi kallale. Rumberg muretseb, et vale kangi ei tõmbaks ega mahajäetud koolimaja voolu alla ei paneks.

Üle kahekümne aasta tühjalt seisnud koolimajal on nüüd omanik. Haljala vald pani maja oksjonile ning selle sai endale ainus huviline – Haljala perefirma ProBuild Team. Firma esindaja Anton Võssokov ütleb, et tal on koos vendadega ehitusfirmaga kooli jaoks kolm äriplaani, aga ei avalda neist veel ühtegi.

Tema abikaasa läks siin 1996. aastal esimesse klassi. Aga siis pandi kool kinni ja teise klassi tuli tal minna juba Haljalasse. Ometi leidis temagi siit oma kunagisi vihikuid. “Iga kord, kui ta siin käib, on kohe emotsioonid laes. Räägib, kuidas kokatädid läbi luugi kisselli andsid,“ seletab ta.

Linda Rumberg balansseerib mööda väändunud ja otsapidi kraatrisse kukkunud põrandalaudu, et vaadata üle, kas ajalooklassi kapis on vana kaevukoht alles. Veevärki koolimajas ei olnud. Kontrollib ruumi, kus elas kooli kütja.

Sööklas on kapitäis gaasimaske. Üle Eesti jääb koolide sulgemisega tohutult koolikraami üle. Mida selle kõigega tehakse?

Annikveres teatakse, et koolimaja jäeti niimoodi pilla-palla maha, sest toonane vald kartis, et kui alles jäänud Võsu kooliga midagi juhtuma peaks, saab kolida õppetöö Annikvere koolimajja ümber. Kuuldavasti käidi algul veel mitu aastat pärast kooli sulgemist igaks juhuks maja kütmas.

“Kui me selle kaks aastat tagasi ostsime, tegime kakskümmend aastat kinni olnud termose lahti. Hakkasime tuulutama ja värv hakkas kohe kooruma. Kui siin nüüd otsast pihta hakata, on vaja kohe hakatuseks sellesse pool miljonit eurot panna,“ räägib Võssokov. Kõigepealt kutsuvad nad aga koolimajja erinevate muuseumide esindajaid, et päästa sealt kõik säilitamisväärne. Mõnda aega tagasi võeti siin omanäolises majas üles ka paar osa Soome haiglaseriaalist.

***

Koikkülas ütlevad ühed, et kui siit üldse tööl käiakse, siis kas Valgas või Hargla taga hooldekodus. Tallinnas ja Tartus vähem, pigem siis juba Soomes ja Rootsis. Teised ütlevad, et töölkäijad võib üldse ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Laste üles lugemiseks piisab kahest käest.

Enamik Koikküla lapsi tuleb ühest sealsest Läti perest. Siis on paar gümnaasiumiealist, kes käivad Valgas koolis. Ja siis on anomaalia: tänavu suve jooksul on kolinud Koikkülla tervelt kolm lastega peret. Ühed tulid koguni Tallinnast tagasi.

Ja siis on anomaalia: tänavu suve jooksul on kolinud Koikkülla tervelt kolm lastega peret. Ühed tulid koguni Tallinnast tagasi.

On tekkinud suur lootus, et see on mõne uue trendi algus. Paistab lootusekiir, et äkki pöördub elu Koikkülas tõusule. “See on ikka väga tervitatav. Hargla poole peal juba on ju kõik korterid täis. Kaagjärvel olla ka mitu uut peret,“ läheb Hille Tamman elevile. “Ma nii loodan, et noori tuleb veel juurde. Paistab, et mõtteviisis on mingi muutus toimunud.“

Ka Ulilas öeldakse, et äkitselt on eluolu muutunud ja vaja oleks oma lastehoidu. Kusagilt on tulnud järjest eestikeelseid noori. Arvatakse, et põhjus peitub siinsetes Tartust kolm korda madalamates korterihindades, olles samas ülikoolilinnale mugavalt lähedal.

Kusagilt on tulnud järjest eestikeelseid noori. Arvatakse, et põhjus peitub siinsetes Tartust kolm korda madalamates korterihindades.

Ludmilla Samson märgib, et Ulilasse on viimastel aastatel tekkinud üks uus hääl – õuest kostuvad lastekilked. “Ja kuidagi on juhtunud nii, et praegu on meil isegi päris palju lapsi. Väikesed jooksevad mööda õue ringi. Küll see on tore jälle,“ lööb ta energiliselt käsi kokku.

Irina Ermeli sõnul teatakse uuel ajal Ulilat mitte enam turbatööstuse, vaid sealse suveaia järgi. Nõukogudeaegne tööliste lemmik vaba aja veetmise koht on tagasi. Tartus heli- ja valgustehnikaga äri ajav Ülari Toots sattus kord 90ndatel Anne Veski kontserdi õhtujuhina Ulila suveaeda. Kui ta nägi kuus aastat tagasi kuulutust, et vahepeal maha jäetud ja ära rüüstatud suveaed on müügis, ostis ta selle ära.

Nüüd näidatakse siin filme, vahel toimuvad kontserdid ja pereüritused. Juulis toimus suur hot dog’ide söömise võistlus. Toots tellis selle jaoks 200 saia.

“Siia tuleb mul pulmavärav,“ juhatab ta teed. “On ikka maru palju inimesi, kes siin esimest korda kohtusid. Võiks siin pulmi ka tegema hakata,“ plaanib ta. Järgmisena tahaks püsti panna kämpingud. Teeradade katteks sai Maamessilt üle jäänud haket, sõbralt sai lastest üle jäänud mänguväljaku. Üks Räpina aednik aitas taastada kunagise rosaariumi. Noortemalev käis värvimisel abiks. Toots korraldab siin asju pigem kange tahtmise kui paksu rahakotiga.

Kuna Leo Jägeri kauplus on otse suveaia väravas, ostis Toots igaks juhuks ka kauplusehoone ära. Ise ta seal küll poodi pidada ei taha, aga otsib kedagi, kes asja üle võtaks. “Kui kool ja pood lähevad kinni, siis küla jääb seisma. Kool läks juba ammu, aga poodi tuleks nüüd küll hoida. Aga jama on selles, et Ulila on suurest teest eemal ja peale oma küla rahva siia talvel naljalt kedagi ei satu,“ arutleb ta.  

Ta on ka unistanud, et Ulilas võiks olla turbamuuseum. “Enne teist maailmasõda oli siin isegi turba peal töötav elektrijaam, mis varustas elektriga nii Tartut, Elvat kui Otepääd. Tööd sai siin mitusada inimest. Aga igal asjal peab olema hingega eestvedaja. Ma ise ei jõua kõike teha ja turbast ma ju ka suurt ei taipa,“ tõdeb ta.

Linda Rumberg hakkab Annikveres igal aastal sügise lähenedes koolile mõtlema. “Augustis tuleb ikka meelde, et varsti minnakse ju kooli ja kohe varsti peetakse siis juba õpetajate päeva, aga siin pole hingegi,“ kurvastab ta.

Kaks kilomeetrit eemal asuvad kortermajad, kus on liiga vähe lapsi, et kool end ära tasuks. “Kohe imelik mõelda, et haridus ei tasu end ära,“ lausub ta. Kui tulevad sügistormid, läheb tema jälle tuules kolisevat tühja koolimaja ust kinni lükkama. 

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!