Kooliuuendajad. 1. osa. Uue aja erakoolid

Levila rääkis ettevõtlike inimestega, kes on teinud ära selle, millest räägitakse viimasel ajal paljudes seltskondades, põrgatatakse ideid kogukondade meililistides. Unistatakse väikesest ja oma näoga koolist kodu lähedal, mille kulgemine passiks hästi kokku pere elustiiliga.

Eraharidust saavate laste arv on viimase kümne aastaga kahekordistunud. Neid on nüüd rohkem kui 10 000. Kui 2010. aastal tegutses 33 erakooli, siis praegu on neid üle Eesti 57. Üksjagu erakoole ei vasta ammugi tavaettekujutusele sellest, milline peaks olema üks tõeline erakool – uhke ja kallis.

Uusi erakoole loovad need, kelle kodukandi külakool pandi kinni või kes mõtlevad lihtsalt teisiti. Nii mõnegi loodut peetakse eemalt vaadates natuke hullumeelseks.

Paljud erakoolid asuvad kaugetes maanurkades, kus ei ole hirmus palju raha ega glamuuri. On aga tugev kogukond ja sarnane maailmanägemus – usk sellesse, et koos osatakse pakkuda oma lastele midagi enamat kui riigi kõrgetasemelise standardhariduse rada. Seda, et nende koolidega mõne silmis uhhuu-maine kaasas käib, teavad nad ise väga hästi. Sellepärast ei tasu muretseda. Nii võib endale vaat et rohkemgi trikke lubada.

***

“Isiklik koolitrauma on üks tüüpilisi ajendeid, mis paneb peresid lastele alternatiivseid koole otsima.”

Pealinna eliitkoolides on esimese klassi katsed juba tehtud. Vaid Reaalkoolis käib veel protseduur, mida nimetatakse nüüd kooliküpsusuuringuks. Uuringu läbijad hakkavad järgmistel aastatel tooma medaleid, mis taaskinnitavad Eesti hariduse fantastilist taset. On veebruari kolmas nädal. Pandeemia pole veel sisse murdnud, lapsed käivad veel koolis, inimesed saavad kokku ja kavandavad oma laste haridusteed.

Näiteks Harjumaal Harmil kiirustavad 50 kilomeetri kauguselt pealinnast töölt koju kümmekond kohalikku Kose kandi lapsevanemat, et koguneda lumetult pimedal õhtul Harmi mõisa suurde saali. Istutakse ringis, nurgas praksub ahi. Hingeõhk aurab, külmal põrandal tõmmatakse sokkis varbaid krõnksu. Tutvutakse. Räägitakse oma lastest, kes mürgeldavad saali kogunenute pea kohal teisel korrusel.

Kooli on peetud Harmi mõisas juba ammuilma. Ainult vahepeal liideti see omaette õppekohana suurema Kose kooli tiiva alla. Sel ajal korraldasid innukad vanemad Harmi koolimajas oma võsudele ise koduõpet. Tänavusest õppeaastast liituti oma 13 lapsega muidu Kadriorus tegutseva saja õpilasega Gaia kooli koosseisu. Selliseid Gaia rakukesi on üle Eesti praegu veel kolmes kohas.

Kaks noort õpetajat räägivad, et juba on antud teada viiest lapsest, kelle vanematel on kindel plaan nad sügisel Harmile kooli tuua. Plaanitakse avada esimene päris esimene klass, mis ei ole enam liitklass.

Mõni tahaks tuua lapse juba septembris Harmile Gaia kooli. Mõni uudistab niisama. Mõni käis oma kooliteed ise kunagi samasse mõisa. Mõni ütleb kohe, et veetis kooliaja Tallinnas 44-pealises hiigelklassis ega taha oma lastele mitte kunagi midagi sellist, sest suures klassis on õnnelikud vaid need, kes on eos viielised ja ülilahtise peaga.

Gaia kooli direktori Marit Otsing-Saare sõnul on vanemate kunagine koolitrauma üks tüüpilisi ajendeid, mis paneb peresid oma lastele isegi praeguses palju kiidetud haridussüsteemis alternatiivseid koole otsima.

Otsing-Saar ütleb, et tarkuse monopol pole enam ammu seal, kus hoitakse raamatuid. Nagu oli see keskaja kloostrites. Tema lähtus kuus aastat tagasi Gaia Hariduse Seltsiga oma kooli luues sellest, et koolis käimine ei tohiks takistada pere loogilist elustiili. Sellest tulenevalt ongi Gaia kooli ''ärimudelis'' lisaks Tallinnas asuvale koolimajale Eesti eri paigus veel väiksemaid õpperühmi, nagu Harmil, mis tekivad ja kaovad vastavalt vajadusele.

Aastakümneid alternatiivpedagoogikat uurinud staažika kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul on selline areng igati loogiline ja tervitatav. Kool peegeldab muutunud töö tegemise iseloomu.

''Praegu toimub see muutus intensiivselt. Ilmselt on aru saadud, et senine hariduse andmise viis ei toimi enam. Lapsed on muutunud ja nende lapsepõlved on muutunud,'' lausub Kuurme.

Alternatiivsete koolide järjepanu tekkimist võib tema sõnul mõista ka kui tugevamate isiksuste püüdu eralduda, rakendada laste kasvatamisel neid väärtusi, mille elus hoidmine pole peavoolu koolides võimalik. ''Eks neil on tundmusi peavoolu hariduse suhtes, milles nad ise on õppinud. On teistsugust maailmavaadet.''

Harmi õpetajad vastavad tarmukalt vanemate praktilistele küsimustele õppemaksust, koolibussist ja huviringidest. Lükatakse ümber müüte. Ei – väikese kooli lapsed ei ole laias maailmas ebasotsiaalsed. Kinnitatakse, et nad on just harjunud vabalt suhtlema eri vanuses laste ja ka täiskasvanutega. Õppemaks on painutatav iga pere rahakoti mõõtudesse ja on kindlasti vaid kahekohaline arv.

''Vanasti öeldi ikka, et hakkab jälle see kooliorjus peale. Praeguseks on aru saadud, et ei ole mingit põhjust sellist valikut teha. On ka teistsuguseid koolis käimise viise,'' sõnab Otsing-Saar.

Kreeka mütoloogiast tuntud maajumalanna Gaia – lõputu jõu ja viljakuse allika – järgi nimetatud filosoofia tähendab koolielus peamiselt kahte asja: astutakse ühte jalga loodusega (võimalikult palju õues!) ning fännatakse pärimuskultuuri. Talvel magatakse kauem ja tullakse hiljem kooli. Vahetunnis juuakse teed. Näiteks väljasõitudele ja töötubadele pühendatud nädalal käidi Tallinna lastega nii autoremonditöökojas kui ka hiiesalus.

“Direktori sõnul on nende pakutava individuaalõppe järele tohutu vajadus, sellepärast nad ongi selleni jõudnud.”

Otsing-Saar võrdleb korduvalt tänapäevast kooliskäimist rätsepaülikonnaga: iga pere vajadused vaadatakse üle ja hariduse omandamist kohendatakse pere elustiili järgi. Gaia koolist Tallinnastki on kohe ports häid näiteid varnast võtta.

''Üks eri rahvusest vanemate laps elab ühe kuu Eestis, teise Itaalias. Võib-olla järgmisel aastal nende pere elurütm muutub kuidagi. Üks pere elab pool nädalat Tallinnas ja teise poole maal, kus neil on talupidamine ja maaettevõtlus. Siis on peresid, kes on läinud näiteks kolmeks aastaks Brüsselisse. Muidu käivad lapsed klassitundides, aga äraoleku ajaks lepime mingi muu vormi kokku.''

Haridusministeerium (HTM) suhtub Gaia kooli mudelisse ettevaatlikult. Nii ministeeriumis uute koolide taotlusi läbi vaatav ja kooliloojatega kohtuv Sigre Kuiv kui ka Gaia direktor Otsing-Saar kinnitavad, et on sellistest ''rakukestest'' korduvalt rääkinud.

Otsing-Saar on võtnud neilt kohtumiselt kaasa ministeeriumi seisukoha, et aeg ongi sealmaal, kus tuleb pakkuda vanematele ja lastele paindlikkust. Direktori sõnul on nende pakutava individuaalõppe järele tohutu vajadus, sellepärast nad ongi selleni jõudnud. ''See pole päris klassikaline koduõpe, aga see pole ka iga päev koolis õppimine. See on elust välja kasvanud kombinatsioon neist kahest.''

''Kui Gaia kool oma esimest luba taotles, siis tegijad selgitasid, et nende idee on teha üle Eesti palju väikseid Gaia rakukesi. Aga loa taotlemine on seotud omavalitsusega – iga kord, kui kool soovib uues vallas või linnas tegevuskohta avada, tuleb taotleda selleks uus luba ja läbida kogu hindamisprotsess. Ka nendes väikestes õppekohtades tuleb kõiki kooli nõudeid täita,'' ütleb Kuiv.

Gaia süsteem, kus kohalik punt teeb kooli oma lastele, kes on ametlikult individuaalõppel, teeb oma näoga õpet ihkavate vanemate elu aga hulga kergemaks. Ise ei pea karmide nõuetega koolitegu ette võtma, Gaia kool võtab kogu paberitöö enda kanda ja annab ka päris õpetaja appi. Neile jääb vaid õpetamisrõõm väikeses seltskonnas.

Kuiv selle lahenduse üle ei rõõmusta. Ta ütleb, et kohtades, kus ei ole selleks luba taotletud, ei tohi tegelikult õppetegevust teha.

KÖSTRIKOOL KARULA TALUDES

Karula rahvuspargis asuva nelja talu üheksa last on Tallinnas tegutseva Gaia kooli õpilased. Ann, Meel, Laas, Hinn, Eeri, Loo, Õie, Aale ja Endel on kõik distantsõppel. Palett esimesest kaheksanda klassini.

Valgamaal Hallimäe talus on tänaseks koolitükid tehtud. Kell on veidi üle kahe. On lopane märts, muudkui sajab. Hommikust saati. Õuel seisvate autode numbrimärgid ei paista enam ammu porikihi alt välja. Põllust on saanud mülgas. Suusasaapad toanurgas meenutavad, et eelmisel nädalal oli korraks talv. Tänavu pole metsas selle pere laste lemmikuid – matkasuuski – õieti alla saanudki.

Kas vaid kuuvanused küülikupojad hüppavad tõesti üle meetrikõrguse seina ühest puurist teise? Neljandas klassis käiv Eeri vaatleb asja kahtlustavalt, kõõludes küülikute pesaks ümber kohandatud endise kanaaediku serval.

Küülikud on tema vastutusala. Haned ja mesilased on kaheksandas käiva Endeli jagu. Viiendas käiva Õie hoole all on muud linnud, eriti pardid.

Teisel pool seina määgivad laudas 168 lammast ja üks – selle kevade esimene – tall. Muidu hakkavad talled tulema alles paari nädala pärast, tippajal kümme tükki päevas. Muude lambatõugude hulgas on ka staarid – tõelised kampsunihitid meriinod. ''Kui nüüd saaks veel  ühe rõõmsa sea ka juurde,'' õhkab pereisa Mats Meriste. ''Nii kaua, kui lapsed pole  linna kooli läinud, saab seda endale lubada.''

“Kui oja juba vuliseb, ei taha keegi enam toas õppida. Kui enne kevadet punnitame kogu õppetöö ära teha, siis on ikka jube hea päikese käes koibi sirutada.”

Aga ikkagi: kui viimati olid küülikud poeginud ainult esimeses pesakastis, siis kuidas said pojad teise puuri? Kas küülikud on seal vahepeal salaja poeginud? Tundub kahtlane. Kas pojad hüppasid tõesti juba üle piirde teise puuri? Ka kahtlane, aga ju nad siis hüppasid, juurdleb Eeri.

Kool lõpeb aprillis

Sellised ilmad on kõige paremad kooliilmad. Õue ei tiku naljalt keegi, võib-olla ainult vahetunniks villakoja alla pinksi mängima. Nendel sombustel päevadel pingutatakse täiega, et hiljemalt aprilli lõpuks kooliaastale joon alla tõmmata. Nii juba neljandat aastat.

Tänavu plaanisid Hallimäe lapsed siis juba sõpradele Gruusiasse suunduvalt lennukilt lehvitada, et tähistada intensiivse õppetöö lõppu ja väljateenitud puhkust.

''Kui oja juba vuliseb, ei taha keegi enam toas õppida. Kui enne kevadet punnitame kogu õppetöö ära teha, siis on ikka jube hea päikese käes koibi sirutada, kui tuleb üks tõeliselt ilus kevadpäev,'' ütleb Mats, oma pere lastele ühtlasi ka reaal- ja loodusainete õpetaja. ''Lisaks ei võimalda minu kalender ka kevadel enam nii palju õpetada, sest ma olen lambapügaja.''

Ema Olivia Tilli, lühidalt Olli, õpetada on humanitaarained. Pikemalt mõtlemata ütlevad Mats ja Olivia kui ühest suust, et kõige raskem on ajalugu. Selle võttis Olivia paar aastat tagasi Matsilt enda õlule.

Geoloogide peres on loodusained põhikoolilastel kaetud vaat et ülikooli tasemel. ''Ise loevad õpikust peatüki läbi ja ma teen kohe seminari vormis,'' selgitab isa, hommikupoolikuti õpetaja. Lastega põllul, soos ja metsas mullakaeveid tehes imestas Mats nende suurte teadmiste üle, kuni talle meenus, et lapsed käisid ju koos tudengitega juba maateaduse praktikumis.

Olivia ütleb, et kui õpikuid lähemalt vaadata, on paljudes ainetes omajagu õhku. Matsi sõnul sõltub materjali läbi võtmise tempo laste enda tuhinast. ''Kui septembris alustasime, oli lastel selline hoog sees, et esimese paari kuuga võtsime vist kolmandiku materjalist läbi.''

Vahel tahaks päris kooli

Esmaspäeviti käib kogu kamba juures eesti keele õpetaja, kes õpetab emakeelt eraldi puntides: väikestele Hallimäel ja suurtele viie kilomeetri kaugusel Alakonnul. Teisipäev on ühine vene keele päev ja ülejäänud on kõikide muude ainete päevad. Need sisustavad iga pere vanemad oma taludes ise, nii et kogu kooliprogramm saaks kaetud. ''Tõeline köstrikool!'' märgitakse Hallimäel.

Kui tuleb tasemetöö, siis sõidavad Karula lapsed rongiga Tallinna ja trammiga Kadriorgu ning näitavad Gaia koolis kohapeal oma teadmised ette. ''Pärast istuvad, jalg üle põlve, õpetajate toas. Joovad teed ja räägivad tähtsat juttu,'' ütleb Mats.

“Tunnid toimuvad kolmes talus – Hallimäel, Alakonnul ja Rõõmul. Need jagatakse selle järgi, kelle köögilaua taha kui palju lapsi mahub.”

Viimased neli aastat on õpitud kodus, hindeid saamata ja kontrolltöid tegemata, kuid ei lastele ega üle öö pedagoogideks hakanud Karula vanematele pole pealinna teadmistekontrollid hirmuunenägusid toonud. Olivia sõnul on tulemused head, kontrolltööd on neile pärast näha saadetud. Sealt paistab kohe välja, mille kallal tuleb kodus rohkem vaeva näha. Kooliaasta lõpuks kirjutab tunnistusele hinded Gaia kooli vastutav õpetaja.

Kodus jooksvaid hindeid ei panda. ''Ma ju näen iga päev, mida laps oskab ja mida mitte. Me õpime nii kaua, kuni ta oskab. Ainus võimalik hinne olekski siis ju viis,'' ütleb Mats.

Õie ütleb, et vahel tahaks tavalisse kooli tagasi. Kuigi kodus algavad tunnid alles kell üheksa ja lõpevad palju varem kui kahe kilomeetri kaugusel Lüllemäe koolis, kus ta algul käis. Seal on sõbrad, kes ütlevad, et Õie võiks ju ikka koos nendega koolis käia. Endel leiab, et koolis oleks palju lihtsam kokku leppida, kes pärast tunde kellele külla läheb. Aga eks koolil ole omad miinused, teavad nad.

Kui Endel ja Õie on käinud ka tavalises koolis, siis Eeri alustas kooliteed kohe kodukoolist. Muudatuste tõttu kohalikus koolis lahkus sealt neli aastat tagasi hulk õpilasi. Hallimäe rahvas koos veel kolme perega otsustas siis ise laste õpetamist proovida. ''Meile sai kohe selgeks, et päris oma kooli tegemine käib üle jõu. Aga niimoodi distantsilt on Gaia kool meile väga suureks toeks,'' sõnab Olivia.

Tunnid toimuvad kolmes talus – Hallimäel, Alakonnul ja Rõõmul. Need jagatakse selle järgi, kelle köögilaua taha kui palju lapsi mahub. Algul käisid kõikide talude lapsed koos koolis, igas talus peeti kindlatel päevadel mingi aine tunde. See osutus aga liiga tülikaks ja edasi mindi vaid ühiste keeletundide teed.

''Me oleme nüüd nelja aastaga aru saanud, et mingi välba tagant süsteemi muutmine mõjub motivatsioonile väga hästi. Vahel on lapsed ise tahtnud nii, et teeme klassikaliselt 45 minutit ühte ainet, siis helistame kella ja pärast vahetundi võtame ette järgmise aine. Siis tuleb mõne aja pärast jälle uus süsteem,'' selgitab Olivia.

See, et kodukoolis saab alustada tunde kell üheksa, on Matsi sõnul paras luksus. ''Koolibuss teeb oma ringi nii, et mõne talu laps peaks juba kella seitsmest bussile minema. Kui siin on ilus ilm ja lapsed on teinud hommikust peale usinasti õppetööd, saab pärastlõunal juba õue minna.''

Olivia ütleb, et koolis on väga palju toredat ja ka talle endale meeldis kõige rohkem just koolielu sotsiaalne pool, kuid see, et koduõppelapsed oleksid ebasotsiaalsed, tema sõnul küll paika ei pea. Ilmaasjata alahinnatakse oma perega suhtlemist: tööl ja koolis käijatel kipub just selleks aega nappima.

''Sõbrad, kes tavalises koolis käivad, pole kusagile ära kadunud. Koolisotsiaalsus ei ole alati ka kõige tervem sotsiaalsus. Sellest ei tasu välja võtta vaid kõike head ja unustada kõike halba,'' lausub Mats.

Olivia ise käis suures koolis Tallinnas ja Mats Lihulas. Nemad teadsid oma koolis heal juhul aasta jagu nooremaid ja vanemaid õpilasi. Eri vanuses Karula lapsed saavad aga omavahel kõik hästi läbi. ''Kaheksandas käiv Endel mängib vabalt alles esimeses käiva Anniga.''

Vahel tuleb nutt

Ise oma laste õpetamine ei paku ainult rõõmu, vahel tekivad tülid. ''Tunnistan, et on olnud hetki, mil olen mõelnud: '' ''No kurat!'' Olen saanud mitu peatäit nutta. Mats on nagu jäämurdja, kes läheb läbi, ja kui on kõvem jää, siis murrab kauem. Mina olen rohkem ristleja,'' arutleb Olivia.

“On olnud selliseid päevi, mil ütlen lastele, et täna me küll mingit inglise keelt ei tee. Kui ikka  üldse tuju pole või lapsed on torssis, ei ole mõtet.”

''On olnud päevi, mil ütlen lastele, et täna me küll mingit inglise keelt ei tee. Kui ikka endal ei ole üldse tuju või lapsed on torssis, pole mõtet punnitada. Puhkame närvi välja ja homme omandame sama materjali ja rohkemgi veel kaks korda tõhusamalt.''

Mats ütleb, et talle ei ole laste õpetamine emotsionaalselt raske, mõte läheb rohkem majanduslikule mõjule. ''Igast tööpäevast nudin ju oma neli-viis tundi maha, just selle viljakama osa. Ja väga paljude tööde puhul polegi poole päevaga enam midagi peale hakata.''

Ta teab, et koduõpe on privilegeeritud eluviis neile, kelle elukorraldus võimaldab seda lubada. Kes käib palgatööl, ei saa nõnda elada. Olivia lisab, et selliseks eluks peab olema palju tahet ja julgust.

Pärast nelja aastat laste kodus õpetamist on nad enda arvates juba peast pedagoogid. ''Näeme metsas jalutades igas asjas mingit uut teadmist, mida tuleks kiiremas korras edasi anda. Just ükspäev judost koju sõites rääkisime poole tunniga kliimamuutuse olulisemad asjaolud läbi, sest autoaknast hakkas midagi silma. Ja see aeg lendas,'' märgib Mats.

***

Sama vitsaga löödud

Kuigi uue aja erakoolid toimetavad erinevate alternatiivsete filosoofiate järgi, on neis palju sarnast.

Vanemad on valmis oma lapsi kodust kaugele kooli viima. Võrus kolm aastat tegutsenud Väikese Werrone kooli käib iga päev lapsi Tartust. Kui Võrru plaaniti mullu ka demokraatlikul haridusel põhinevat Unistuste Kooli, olid vanemad valmis tooma lapsi Otepäält ja Põlvast.

Endine Kuressaare abilinnapea Tiia Leppik tegi Kuressaarde väikese Luce-nimelise (hääldada: Luutse) maakooli, et linnalapsed saaksid maakooli hüvesid tunda. Juhtus nii, et ka maalapsed ise hakkasid linna tema maakooli käima.

Järjekorrad on uste taga. Vaid mõne aasta tegutsenud koolides rebivad kolm last ühele kohale, kinnitavad direktorid. Siis tuleb süda kõvaks teha ja perevestluste käigus ikkagi parim sats välja valida. Paralleelklasse ei taha keegi ja kui klassid suureks paisutada, kaotab kogu asi mõtte.

Nendes koolides ei kõla mantrat, et tunni lõpetab ikka õpetaja, mitte kell. Seda enam naljalt ei helistatagi. Kellahelin – olgu see või kaunis meloodia – tekitab stressi ja küll õpetajad nagunii vaatavad kella. Ei pea ju alati sekundeid lugema.

Nagu üha enam kombeks ka tavakoolides, hakatakse vanemate loodud erakoolides hindeid panema heal juhul alles põhikooli lõpuklassides. See ei tähenda, et lapsed midagi ei õpi. Neid juhatatakse teadmisteni lihtsalt natuke teistmoodi.

Erinevaid aineid õpetatakse läbisegi, sest elust enesest õpib inimene ju samamoodi. Peaasi, et laps ise oleks uudishimulik ja tunneks elust rõõmu, mitte ei täidaks vaid õpetaja ettekirjutust. Ja rutiinse tunnis istumise asemel tasub üldsegi sagedamini õues käia.

“Kõik saavad aru, et on vaja rajada mingi teistsugune haridustee, aga keegi ei tea veel, mis see täpselt olema peaks.”

Samas on kõik väikesed erakoolid kimpus idealistlike vanematega, kes on loonud endale ettekujutuse nunnust ja ohutust koolist, kus kunagi midagi ei juhtu. Juhtub küll. Juhtuvad kõik asjad, mis koolis ikka juhtuvad. Kiusatakse ja tõugatakse ka. Aga võib loota, et seda märgatakse hõlpsamini. Ja erakool – see ei tähenda erikooli. Erivajadusega lapse koht ei ole erakoolis. Seda on vanematel vahel raske uskuda.

***

Otsing-Saar selgitab, et koos jagamismajanduse ja krüptorahaga peabki haridus sellele kõigele paratamatult kuidagi järele painduma. Juba Gaia kooli esimese kuue aastaga on haridusmaailm tema meelest väga palju muutunud. Uute koolidega on toimunud justkui mingi plahvatus.

''Kõik saavad aru, et on vaja rajada mingi teistsugune haridustee, aga keegi ei tea veel, mis see täpselt olema peaks.''

Waldorf, Gaia, demokraatlik kool, Maria Montessori ja Johannes Käis on praegu trendinimed. Kuurme sõnul on need kõik omavahel üsna sarnased filosoofiad: rõhutatakse elamusi ja ise uurimist, tähtsad on kaunid kunstid ja õuesõpe, õppetöö on paindlik ja liikuv.

Seal, kus riik on sulgenud järjekordse väikese maakooli, on tihtipeale tulnud asemele n-ö erasektor ehk kohalik kogukond selle kõige hakkajamate lapsevanematega ja teinud maakooli varemetele oma käe järgi uue kooli.

Näiteks kui 2012. aasta kevadel sulges toonane Lasva vald Võrumaal Pikakannu põhikooli, lõid kohalikud vanemad nii kiiresti uue erakooli, et see avati juba samal sügisel. Koolirõõmu jagus seitsmeks aastaks, kuni mullu kevadel helises koolikell Pikakannul jälle mõneks ajaks 23 õpilasele viimast korda.

''Lapsi lihtsalt ei olnud. Ümbruskonnas eriti külasid ka pole. Sügisel jäänuks igasse klassi ainult kaks last. Otsustasime raske südamega väärikalt lõpetada,'' ütleb üks kooli eestvedaja Anne Mägi.

Otsing-Saar märgib, et vanemate loodud koolide eripära ongi see, et enamasti pole need mõeldud igaveseks. Nad mõtlevad ikka oma laste kooliea piires, kuigi nii mõnigi kool võib väga pikaks ajaks tegutsema jääda.

Oma kooli loonud kinnitavad kui ühest suust, et küll on tore, et Eestis on ikka päris lihtne uut kooli teha. Mõnel pool on see nii hirmus kallis, et keegi isegi ei unista oma koolist.

Kuue aasta eest Võrumaal külakooli avanud Hendrik Noor sõnastab asja võlu: ''Haridusmaailmas loevad kooliastme lõpuks saavutatud tulemused. Eestis on eripärane see, et õppe metoodika ei ole väga paika pandud. Kuidas kõiki aineid läbida – see on meie vabadus, milles manööverdada,'' selgitab ta.

***

TÜÜRIMEHE LOODUD LEIUTAJATE KÜLAKOOL SÄNNAS

Tibukollane puidust Sänna mõis asub Pärlijõe orus, Võrust kakskümmend kilomeetrit Rõuge poole. Jõeorgu ääristab ideaalne kelgunõlv. Nii tundub mõisatrepilt vaadates, nagu varjaks vaadet Võrumaa kuppelmaastik, kuigi siinkandis on maa veel täitsa tasane.

“Pikka lõunalauda istub kogu koolipere üheskoos. Võetakse kätest kinni, suletakse silmad ja tänatakse toidu eest.” 

Pikka lõunalauda istub kogu koolipere üheskoos. Võetakse kätest kinni, suletakse silmad ja tänatakse toidu eest.

Enne, kui Hendrik ja Kadi Noor seitse aastat tagasi Sännas oma kooli pidamist alustasid, mõtlesid nad, et nende demokraatlikust haridusest inspireeritud koolis peaks olema kogu õppeprotsess võimalikult spontaanne – iga laps lähtub oma huvist. ''Aga sellele me ministeeriumi allkirja ei saanud. Nüüd on päris hea meel, et me seda ei saanud,'' ütleb Hendrik Noor.

''Tol hetkel olime ikka erandlik ja äärmuslik nähtus. Äärmuslikkus on asendunud küpsusega, kombineerime õppekava palju julgemini oma suurema kogemustepagasiga. Nii on võimalik kenasti rõõmuküllast õpet üles ehitada. Oskuslik õpetaja suudab juhtida kogu protsessi nii, et see oleks lapsele põnev.''

Kui klassikalises demokraatlikus koolis hääletaksid õpilased ja õpetajad hommikuti päeva ühistegevuste üle ja tunnis õpiks iga laps seda, mis talle endale just parasjagu meeldib, siis leiutajate koolis nähakse kõvasti vaeva selle nimel, et lapsel tekiks endal isu õppida.

''Meie põhiväärtus on lapse sisemine motivatsioon – et ta saavutaks kontakti iseenda soovide ja oma eripäradega. Et maailm avaneks just tema kaudu. Sellele vastandub õpetaja etteantud plaan, mida kõik peavad ühtemoodi täitma.''

Ta toob näite. Nende koolis on olnud lapsi, kes loevad alguses kogu päeva ainult koomiksit. Naudivad tohutult vabadust. Aga kui kõik ümberringi õpivad, siis ühel hetkel tahavad ka nemad selles osaleda ja koomiksi lugemine tundub kohatu. Teistpidi – kui väiksemad nägid, et suuremad õpivad vene keelt, tahtsid nemad ka. Võeti prooviks õpetaja ja õpitakse innukalt.

Praegu peab Hendrik paarikümne lapsega koolis direktori ametit ja Kadi keskendub väiksele lastehoiule. Üheskoos õpilastega peetakse tsirkusepoodi. E-poe pidamine on osa õppetööst. Suur osa kehalisest kasvatusest möödub akrobaatika ja tsirkusetrikkide harjutamisega. Veebruaris käidi tsirkusepoe teenistuse eest pea terve kooliga suusareisil.

Enne kui Hendrik koolijuhiks hakkas ja hariduse alal magistrikraadi tegema läks, oli ta õppinud tüürimees. ''Sõitsin kaheksa aastat suurel liinilaeval merd. Romantika selles töös puudus.''

Ta leiab, et tüürimeheks õppimine ega töö laeval polnud toona kuigi hoolega valitud. ''Eks ametivalik tuli sellest, et õpingute käigus kaotasin kontakti iseendaga ja läksin lihtsalt kusagile edasi. Sellest koorus välja soov teha oma lastele selline kool, kus oleks väiksem võimalus ennast kaotada. Et oleks vähem tagasilööke.''

***

Painav paberitöö

Kooli avamiseks vajalikku paberitööd meenutavad uue aja koolmeistrid õudusjudinatega, mida ei sooviks isegi vaenlasele. Laste õpetamise ja kooli pidamise juures valmistavad kõigile suurimat peavalu vaieldamatult paberid. Need peavad olema laitmatud.

“Õpingute käigus kaotasin kontakti iseendaga ja läksin lihtsalt kusagile edasi. Sellest koorus välja soov teha oma lastele selline kool, kus oleks väiksem võimalus ennast kaotada.”

''Tekib mõte kool avada ja sama tuhinaga kohe tullakse. Suure innuga saadetakse taotlus ära, aga alles siis hakatakse ruume ja õpetajaid otsima. Tegelikult peab olema avalduse esitamisel kool täiesti valmis. Pingid rivis, nii et homme saaksid lapsed sisse tulla ja õppetöö alata,'' ütleb Sigre Kuiv ministeeriumist.

Kuiv koos erinevate komisjonidega töötab läbi koolitegijate avaldusi, õppe- ja arengukavasid. Kohtub innustunud seltskondadega. Ta loetleb peamisi probleeme: lapsed, raha, ruumid ja õpetajad.

Lapsi peaks jaguma kooli kauemaks kui ainult paar tükki mõneks aastaks. Oma raha eest tuleb suuta õpetajatele mõnda aega palka maksta, kuniks riik toetust annab. Tulevastele kooliruumidele peavad kõik muud ametid juba enne ministeeriumi tulekut heakskiidu andma ja õpetajad ei saa olla vabatahtlikud abilised. Neil peab olema magistrikraad ja tööleping. Selle viimasega on uued koolipidajad enamasti kimpus.

Igal aastal esitavad sellised aktiivgrupid 1. aprilliks ministeeriumile taotlusi sügisest oma koolile tegevusloa saamiseks. Rekordaastatel kümmekond tükki, enamasti vähemalt viis. Ametnikele ei meenu ühtegi kooli, kelle avaldus oleks esimesel katsel läbi läinud, ilma et seda oleks kordagi parandusteks tagasi saadetud.

Paar aastat tagasi tõmmati hoogsale koolide tegemisele ka pidurit. Riigilõiv taotluse esitamiseks tõusis peenrahalt 500 euro peale ja kooli isemajandamisaega pikendati esimese kolme aastani, mil riik oma rahaga uuele tulijale väga õlga alla ei pane.

Sel kevadel tabas ministeeriumi üllatus: tähtajaks ei laekunud ühtegi uue kooli avamise avaldust. Koroonaviiruse tüsistusena tulnud majandusmured on muutnud algatajad ebakindlaks. Olemasolevate erakoolide vanemad aga uurivad, kas saaks vähendada õppemaksu. Mõne juba 1. klassi vastu võetud lapse vanemad on ka kohast loobunud.

***

Tagasilükatud unistused

Kuiva selgitusel peab uuel koolil ikka mingi mõte ka olema. Miks seda kooli vaja on – mis on temas erilist? Millist nišši ta täidab? Kuigi ministeerium ei tee avaldustele hinnaalandust, keeldutakse loa andmisest täielikult väga harva.

Eelmisel kevadel pälvisid hulganisti avalikkuse tähelepanu kaks koolipidamise õigust taotlenud demokraatlikku võlukooli. Kumbki luba ei saanud. Kuiv märgib, et demokraatlikku kooli – kus laste inimõigused on eriti kõrgelt hinnatud ja nad peaksid saama ise otsustada, kelle käe all, mida ja kui palju parasjagu õppida tahavad – ongi Eesti haridussüsteemi väga raske mahutada ning õpetaja peab olema sellises klassis tõeline multitalent. Meil tuleb kooliaasta lõpuks ikkagi kokku lugeda, mitu tundi igat ainet õpiti.

Kuigi veel suvel lubasid nii Tartu demokraatliku võlukooli kui Võru Unistuste Kooli eestvedajad tänavu taotlustega kindlasti uuele ringile minna, sest ministeerium hindas nende sõnul koolide sisu kõrgelt, on mõlemad siiski üritusest loobunud ega taha rohkem avalikkuse tähelepanu.

Demokraatliku hariduse suur fänn ja eestkõneleja, Tartu kooli üks mullune initsiaator Katrin Saage ütleb, et ta on ise nüüdseks demokraatliku kooli ideest pisut kaugenenud ja leiab, et isegi see on liiga raamistatud. Ta kaldub üha rohkem päris vabaõpet pooldama. Kusjuures võlukunstiga pole demokraatlikul haridusel tema kinnitusel midagi pistmist. See tundus lihtsalt tore sõna, mis oma kooli nimesse panna.

Kahel korral on saanud eitava vastuse e-õppe kooli loomiseks ka kauaaegne haridusjuht Martin Kaasik. Viimasest katsest, mil ta tahtis luua vaid e-gümnaasiumi, on möödas viis aastat. Kaasik ütleb, et ilmselt läheb veel viis aastat, kuni Eesti haridussüsteem selle jaoks valmis on. Tema eesmärk on säästa aega ja raha koolimajade ülalpidamise arvelt. ''Mind peedistati seal komisjonis ikka päris ära. See oli neile liiga kauge idee,'' ütleb Kaasik.

“Kooli avamiseks vajalikku paberitööd meenutavad uue aja koolmeistrid õudusjudinatega, mida ei sooviks isegi vaenlasele.”

Esimeseks takistuseks sai tema sõnul see, et majata ja inventarita ei saa Eestis kooli asutada. Kuna tal neid polnud, siis polnud esitada millegi kohta ka küsitud päästeameti luba. Kaasiku koolis õppinuks lapsed igaüks oma arvuti taga, distantsilt.

Kui kaks aastat tagasi vahetus Narva õigeusu humanitaarkooli direktor, lahkus koolist tülidega ka hulk personali. Alates 1990. aastatest tegutsenud erakooli kauaaegsed töötajad lootsid teha oma kooli ja kutsuda sinna üle ka oma õpilased. Loodi MTÜ Hariduse Ühing ,,Tuum'' ja mullu esitati taotlus Narva erakooli loomiseks, kuid sellele ettevõtmisele sai saatuslikuks rahapuudus.

''Ma nägin juba ette, kui raske on seda luba saada. Minu vanemad ehitasid minu lapsepõlves üles õigeusu humanitaarkooli. Ilma esialgse suure rahata on ikka raske. Peab olema piisavalt õpilasi, kes tahavad õppima tulla. Selle alusel võib proovida eelarvet koostada ja tõendada. Meil olid lihtsalt ideed, ilusad sõnad. Kahju. Suur töö oli tehtud,'' rääkis Maksim Ivanen, kooli endine arendusjuht, kes abistas vanu kolleege taotlusega.

Sarnaselt Pikakannu kooliga jõudis Viljandis kolm aastat toimetada ka Erakool Oja, kuni sel 2018. aastal kohtuvaidluste saatel uksed sulgeda tuli. Koolil tekkisid ministeeriumiga lootusetud lahkhelid õppekava täitmise üle. Nagu viitas Kuiv – kooliaasta lõpuks tuleb Eestis etteantud määrad täita ja seda ka paberil näidata.

Kuna Oja koolis praktiseeriti üldõpetust – see tähendab, et eraldi ainetunde ei peetud – ei olnud võimalik ministeeriumile veenvalt näidata, milliseid aineid kui palju õpetati. Lapsevanemad kirjutasid Oja kooli poolt küll hoolega toetuskirju, kuid ministeerium kooli luba ei pikendanud, kohus kooli kaebust ei rahuldanud ja kool tuli sulgeda.

Oja kooli looja Piret Anier imestab, et koolide tegemine on jätkuvalt populaarne, kuna alustajate elu on  tema sõnul ajapikku väga raskeks tehtud ja kooli loomine on ikka üks erakordselt kulukas ettevõtmine.

***

MAAKOOL KURESSAARE KESKLINNAS

Kuressaare abilinnapea Tiia Leppik kutsus kord Saaremaal oma sõbrannad kokku. Rääkis välja pikki aastaid meeles mõlkunud unistuse Saaremaa esimesest erakoolist. Sõbrannad ütlesid, et kena mõte – tee ära. Ja koos hakati asja ajama.

''Olen siin Kuressaares vist kõige rohkem eraharidusasutusi teinud: alustasin huvikoolist, siis tuli lasteaed. Kogu aeg mõtlesin, et ükskord võiks selle kooli ka ära teha,'' meenutab nüüdseks kolmeaastase staažiga Luce kooli direktor.

Haridusala eest vastutava abilinnapeana oli tal plaan kenasti kuju võtnud. Kõik saare hariduselu probleemid kanti talle otse kabinetti sisuliselt kandikul ette.

''Linnavalitsuses töötades hakkasin nägema: seda oleks vaja parandada, seda oleks vaja parandada, seda oleks ka vaja parandada! Erasektoris saab kõike ju palju kiiremini teha,'' kõlab kokkuvõte.

Tema tutvusringkonnas jagub koolitegijaid. Tüüpolukord: lasteaed hakkab läbi saama ja lasteaialaste vanemad tahavad hirmsasti oma lastele ise ideaalset kooli teha.

“Paar aastat tagasi tõmmati hoogsale koolide tegemisele pidurit.”

Leppiku lapsed Jane ja John on juba ammu suured. Nende pere 20 aasta eest loodud Naerusuu eralasteaiast polnud ka lapsevanemate initsiatiivil seni kooli võrsunud. Kuni Tiia ise asja käsile võttis ja pool nõukogudeaegset valgetest silikaattellistest lasteaiamaja Kuressaare kesklinnas uuele koolile eraldas.

Närvide mäng viimase hetkeni

Noorele linnapeale Madis Kallasele see mõte, et Tiia ameti maha paneb, muidugi ei meeldinud. Ta õnnitles abilinnapea Leppikut järjekordse uue toreda idee puhul, aga soovitas ikka veel vaagida ja venitada.

''Eks ma oleks võinud omavalitsuses  ju koolielu parandamisse edasi panustada, aga nägin, et suures koolis ei toimi muutused nii hästi, ja mulle on alati meeldinud väikesed asjad. Sellised natuke butiigi moodi. Personaalsed. Siis ma otsustasingi, et teen linna väikese maakooli!''

Nüüd tuuakse ka Saaremaa kaugematest kohtadest lapsi igal hommikul Kuressaare kesklinna väiksesse maakooli.

Leppik muudkui ootas, lükkas ameti mahapanekut edasi. Samal ajal kirjutas kõik õhtud ja nädalavahetused kodus õppekavasid. Vaikselt hakkas kartuseuss närima. Kas pole see kurikuulus huvide konflikt, kui ta kooli ettevalmistamise ajal veel linnavalitsuses ametis on?

Kätte hakkas jõudma kevad – viimane aeg koolist avalikult rääkima hakata ja alustada õpetaja otsimist.

''Ja mitte üks sõbrannadest ei tahtnud olla idee avalik väljakäija. Kes tundis, et töö poolest ei saa või ei tunne sisu piisavalt hästi. Eks see viimane oli muidugi õige ka, sest kogu sisu olin ju mina teinud.''

Kohalik kogukond võttis uue kooli idee hästi vastu. Esimene klass oli komplekteeritud juba enne, kui haridusministeeriumist saabus lõplik jah-sõna.

''Ma ei tea, kust tuli julgus kõik need kokkulepped enne ametliku loa saamist ära teha. Aga kui oleksime hakanud suvel õpilasi ja õpetajat otsima, oleks ammu hilja olnud. Tõenäoliselt suutsin oma unistust hästi müüa. Need, kes oma lapsed juba esimesel sügisel meie kooli tõid, olid küll ülijulged.''

Lõpuks jõudis kätte august, täiesti viimane minut. Leppik pani abilinnapea ameti maha ja tervitas 1. septembril 2017 avaaktusel Luce kooli astunud üheksat last. Sündinud oli Saaremaa esimene erakool. ''See suurte koolide kõrvale tulek oli küll nagu jänesena huntide sekka astumine,'' ütleb Leppik nüüd.

Esimesed õpilased on jõudnud kolmandasse klassi. Eelmisel kevadel oli tung esimesse klassi Leppiku kinnitusel erakordselt suur. Ta võttis ette sama tee, mis kolme aasta eest: Luce kool taotleb haridusministeeriumilt luba teise kooliastme avamiseks, et lapsed saaksid minna edasi neljandasse klassi.

Tundmatu mehe keeruline nimi

Leppik on suur üldõpetuse fänn. See tähendab, et kõiki aineid õpetatakse võimalikult palju koos, üksteise sisse peites. Õpetaja ise otsustab, kuidas ta eri aineid ühendab. Tema suur eeskuju on pedagoogidele tuttav mees – Johannes Käis, kes kirjutanud oma nime ajalukku kooliuuenduste propageerijana.

''Käisi pedagoogika on minu meelest algklasside jaoks ideaalne. Ma olen alati mõelnud, miks ei kasutata koolis eri ainete lõimimist, see on lastele lihtsalt nii palju huvitavam. Nüüd saan ma muidugi aru, miks ei kasutata – see on õpetajale jällegi nii palju keerukam.''

“Meie võlu on väiksus. Tunneme kõik teineteist ja saame olla kogu kooliga ühises ringis. See on väga suur asi.”

Luce kool on saanud oma nime Saaremaal suuri tegusid korda saatnud, kuid vähe tähelepanu pälvinud baltisakslasest estofiili Johann Wilhelm Ludwig von Luce järgi. Muude ettevõtmiste kõrval – lisaks Saaremaale haigla ja kooli rajamisele – andis ta ka taimedele maakeelseid nimetusi, näiteks oblikas või jänesekapsas.

Kord tema haual käies kuulsid Luce kooli lapsed kohalikult surnuaiavahilt, et just Luce olla toonud Saaremaale rabarberi. Leppiku loodud kooli õpilaste helehallidel kampsunitel ilutseb nüüd kuninglikult lillal embleemil Luce nimi.

Igaüht Leppik oma kooli tegemisele innustama ei tõtta. Vahendeid muudkui napib, tööd on aga kümnekordselt. Ise peab kõige eest vastutama. Ja tahe kooli teha peab olema tõesti tugev.

''Kõik oleneb sellest, mida kooli sisuks luua. Nišš peab olema. Kui pedagoogiline filosoofia on paigas ja siiras soov kooli teha hirmus suur, siis tasub asja kallale asuda. Selleks peab ikka saba ja sarvedega pühenduma.''

***

Kooliuuendajaid ei leia muidugi ainult erakoolidest. Selle kevade pandeemia annab uuendustele ilmselt veelgi hoogu, nii et iga lapse koolipõli oleks natuke rohkem tema pere rätsepaülikonna moodi. Järgmistes lugudes kohtub Levila uute inimestega, kes on haridussüsteemi muutmise  oma südameasjaks võtnud.

VAATA FOTOSI
Siit leiad veel Gabriela Urmi pilte Sänna, Kuressaare, Karula ja Harmi koolidest.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!