Levila järelsõna - Levila

Levila järelsõna

Levila helistab musketäridele ning veel ühele artiklis mainitud teatriringi juhile.

  • Tekst: Daniel Vaarik
  • Lisaintervjuud: Erik Tikan
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Audiolugu luges: Daniel Vaarik
  • Avaldatud: 01.2021

Loo tasakaalu huvides otsustasime sõna anda ka musketäridele. 

Pärast artikli autoritega nõu pidamist ning kõigi asjaolude kaalumist, valime Levilas välja kaks musketäri ning veel ühe artiklis mainitud teatriringi juhi, kes tänaseni noortega töötavad, ning helistame neile. 

Kolleeg Erik Tikan saab telefoni teel kätte D'Artagnani ning selgitab talle loo asjaolusid.

Hetk vaikust. Seejärel kostab telefonikõlarist vaikselt: “Jeesus Maria”. 

Vaikus. “Mul ei ole õrna aimugi, mis jutt see on ...”

D'Artagnan nimetab niisiis meie väiteid väljamõeldiseks. 

Me saadame D'Artagnanile tutvumiseks terve loo ning pakume võimalust kommenteerida seda lähemalt. 

Aramise tabame esialgu vaid sõnumi teel. Tal on palju küsimusi. “Kust te teate, kellest ikkagi jutt, kui allikad on anonüümsed?” küsib ta muu seas. Me saadame talle loo. 

Õhtuks saabub osav üldsõnaline vastus, kus Aramis leiab, et “käesolev artikkel baseerub mälestustel ja siin käsitletakse tänasest päris kauget perioodi. See, kuidas keegi olukordi tajub, on erinev sellest, kuidas ta neid hiljem tõlgendab.” 


Meenutagem siinkohal, et meie artikli paljud tegelased olid alaealised, kes võivadki nendega toimunud sündmusi alles hiljem täie tõsidusega mõistma hakata. 

Kolmas mees, keda loos on nimetatud lihtsalt teatriringi juhiks, kes on õpilaste ees oma suguelundit demonstreerinud, on alguses kõigist sõjakam. “See on ju kõik vale!”


“Kätt põlvele pannud … no see võib ikka teatri juurde käia,” arutleb ta edasi, kuid suguelundit ta enda sõnul õpilastele näidanud ei ole.

Saadame talle artikli ning mõne tunni pärast helistab mees tagasi.

“Ma lugesin artikli läbi jah, kohati on vaimukas, oli naljakas, aga kohati selline tõsine… vägistamised ja muu …”. Me oleme üllatunud, et ta suudab lugu näha vaimukas valguses, kuid kohe järgneb viis minutit abivalmit arutelu teemal, et seksuaalne ahistamine on siiski vaid tunne ning inimeste tunded on erinevad. Mees lubab saata ka meili teel lisakommentaari. 

Mõni aeg hiljem saabub temalt e-kiri Jaapani keskaegse munga Yoshida Kenkō tsitaadiga:

“Noori hirvesarvi ei ole kasulik nuusutada. Räägitakse, et neis pesitsevad pisikesed putukad, kes tungivad ninasõõrmete kaudu pähe ja söövad aju ära.”

Kas see tsitaat tähendab kaudset ülestunnistust? Näiteks, et “mis seal salata, andsin kiusatusele alla, lähenesin oma õpilastele seksuaalselt ning see ajas mul pea segi?” Või tahetakse öelda, et ohvrite lood aegunud sündmustest ... ongi vaid pärimus? 


Jah, kahjuks ei ole need lood paljudel põhjustel täna enam kohtukõlbulikud, olgu siis asi aegumises või Eesti seaduste poolt pakutavas väheses kaitses.


Kokkuvõttes eitavad teatriringide juhendajad, kellele helistasime, kõige raskemaid ja konkreetsemaid juhtumeid või libisevad neist üle, rääkides ebamääraseid sõnu subjektiivsusest. 

D’Artagnan pakub välja, et võib olla kasutab keegi Levilat isegi ära, et neid mustata. Meile saadetud e-kirjas küsib ta, kes vastutab, kui tulevad välja inimeste tegelikud nimed.

Oma viimasele e-kirjale lisab D'Artagnan pikema kommentaari, kus ta leiab üksipulgi põhjendusi minevikus toimunud sündmustele. Ta ei kommenteeri konkreetseid juhtumeid, viitab vaid, et need on pärit erinevate mälestuste kihtide vahelt ning esitatud ilukirjanduslikus vormis. Ta kasutab ka väljendit “fantaasiarikkad lood”.

Meie poolt kokku võetuna sisaldab tema tekst 7 õigustust sellistele olukordadele, mida loos kirjeldatakse:

  • Väiksem vanusevahe. Ta ütleb, et kirjeldatud lugudes olid juhendajad ise nooremad, sageli esimese kursuse üliõpilased ning laagris osalejad võisid olla vaid paar aastat nooremad gümnasistid.
  • Erinev alkoholikultuur. Ta ütleb, et alkoholi tarvitamine oli ka noorte seas rohkem levinud kui täna ning alkohol ja noored ei sobi kokku. 
  • Erinev seksuaalkultuur. Ta ütleb, et mis oli kunagi norm, pole seda praegu ja vastupidi.
  • Teatriringis ongi vabam atmosfäär. Ta ütleb, etõppetöö seal erineb tavakooli tundidest, noor inimene, kes pole varem midagi sellist kogenud, võib seda tema sõnul ka mitmeti tõlgendada.
  • Seksuaalsed eneseotsingud. Tema sõnul on oma seksuaalsuse mõistmine teismelisena kõige tähtsam asi elus. Sellel ajajärgul saadakse erinevaid kogemusi, kahjuks ka ebameeldivaid. Ta lisab, et on kahetsusväärne, kui need jäävad aastateks lahenduseta piinama.
  • Laagrites on olnud noori abistama mõeldud töötajad. Ta väidab, et hulk  professionaalseid kasvatajad ja ning kõikvõimalikke muid töötajad on laagrites kaasa löönud ning olnud valmis noori abistama. 
  • Võimalik kibestumine. Ta vihjab võimalusele, et ehk kripeldab rääkijal kunagine teatrikoolist väljajäämine. 
    

Kiri on pikk ja kaunilt sõnastatud. Link selle täisversioonile on kättesaadav siit.

Siiski, kui Paavo Piik ja Heneliis Notton selle loo ideega Levila poole pöördusid, olid nad kuulnud ahistamistest teatriringides juba piisavalt paljudest kohtadest mõistmaks, et tegemist pole väljamõeldud teema ega üksikute juhtumitega. 

Mõned inimesed rääkisid neile oma lood, kuid oleme täna kindlad, et rohkem on neid, kes vaikisid. 

Kõik artiklis esinevad isikud on loo autoritele teada, nende ütlused on täpselt üle vaadatud.  Politseiga ja asjatundjatega on seda lugu tehes nõu peetud ning kõik, mida oleme omalt poolt saanud ette võtta, on võetud. 


Me saame täie tõsidusega aru, kui ebavõrdses olukorras on noored, kellel pole kuhugi pöörduda. Kui abitusse rolli nad võivad sattuda.


Seetõttu, et kaitsta ohvreid, on nende nimed muudetud.

Isegi ahistajate nimed on muudetud, et ära hoida kannatanute tõmbamine avalikkuse ette tavapärase meediaskandaali kaudu, kus ühel pool on Kenkōt tsiteeriv karismaatiline süüdistatav ning teisel pool anonüümsed ohvrid, kelle elu pööratakse taaskord pea peale.


“Kus suitsu, seal tuld, küllap anti ikka ise ka põhjust,” arutlevad kommentaatorid tavaliselt sellise loo sabas. 

Kahjuks keskenduvad meediaskandaalid harva probleemi sügavamale olemusele. 14-15-aastasel noorel ei ole sageli ühtegi kohta, kuhu pöörduda abi saamiseks, kui teda survestab autoriteetne vanem inimene, kes on lisaks kõigele tema treener, õpetaja või huviringi juhendaja. 

On aeg seista selle probleemiga silmitsi.