Kuula(13 min)
manna,
noored,
noorte vaimne tervis,
vaimne tervis

1. osa. Olla naine meestekesksel alal

"See, kui palju mind tegelikult seksualiseeriti, ära kasutati, naerualuseks tehti, mulle valetati, on vastik. Ma ei teadnud, mis on tegelikult viisakus, austus, siirus."

  • Autor:Maria Vainumäe
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Toimetaja:Iisa Laan
  • Audiolugu loeb:Maria Vainumäe
  • Originaalmuusika:manna, Markus Palo
  • Helikujundus :Janek Murd
  • Avaldatud:12.2021

Ma olen verivärske täisealine. Sain see aasta kaheksateist. Kõik peaksid teadma, mida tähendab täisealine. Mida tohib inimene teha, kui ta täisealiseks saab. Mis kaitse temalt ära kaob, mis võimalused juurde tekivad.

Ma olen teinud avalikult muusikat sellest ajast, kui olin viisteist. Värske liha, noor, emane. Postitasin enda esimesed lood Soundcloudi aastal 2019, umbes veebruaris. Kuna termin “Soundcloudi räppar” lõi üldiselt tol ajal pildi minuvanustest poistest, siis oli naise nime Raadio 2 räpisaates kuulda üllatav. See köitis inimesi, pani huvi tundma, kas tõesti on maastikule lisandunud naissoost räppar? Kas ta on parem? Halvem? Pole võimalik, et samal tasemel. Kuna mõnel maastikul on naine (siinkohal noor tüdruk) teine liik. Kes ei saa mitte mingil juhul funktsioneerida samamoodi nagu mees (siinkohal poiss).

Mõnel maastikul on naine teine liik. Kes ei saa mitte mingil juhul funktsioneerida samamoodi nagu mees.

Mind kasvatati sellise raamatu järgi nagu “Printsessi käsiraamat”. Mul on see siiani kapis olemas, kannan seda endaga igasse korterisse, kuhu kolin, et meenutada lapsepõlve, mida ma tegelikult traumade tõttu ei mäleta. Ja et kiita ennast, et suutsin olla piisavalt kangekaelne, et mitte olla stereotüüpne naine. Ma pidin kõndima naiselikult jalg jala ette, kuid sain sellest kolmeteistaastaselt vabastuse: olin võistlustasemel sprinter ja mu kõndimistehnika laienes jooksmisse, hakkasin koperdama ja kaotasin sekundeid. Tundsin kergendust, kui sain vanaemale ta noomimise peale vastata: “Mu treener ei luba.”

Mu esimene samm stereotüübist välja. Põhikoolis, kui mu vaimne tervis pasa all murduma hakkas, olin ma sõltuvuses enda kritiseerimisest peaaegu sama palju kui enda keha hävitamisest. Mu suurim hirm oli, et keegi arvab, et ma olen liiga poisilik. Kandsin kleite, seelikuid, kingi, hoolitsesin üleliia oma hügieeni eest, hoidsin enda juuksed pikana, kandsin neid samasugustes soengutes nagu mu klassiõed. Ma oleksin õnnest peaaegu minestanud, kui mu klassiõde mulle ükskord vahetunnis ütles: “Annabel, su hingeõhk on alati nii hea!”

Kas lõpuks olin ma klubisse vastu võetud? 

Olen end alati igal pool tundnud väljajäetuna, isegi kui olin igapäevaselt gruppides, kus minuga suheldi ja ilusti käituti. Aga ma teadsin, et see on pealiskaudne omaksvõtt, ma pole neile reaalne sõber. Lihtsalt tore kompanjon paariks tunniks kindlas keskkonnas. Ma tampisin selle teadmise nii sügavale enda ajju, et see ei puuduta mind enam. Vahepeal arvasin, et see on kadunud, aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem mind varasemad eluaastad ja nende traumad kummitavad.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mind varasemad eluaastad ja nende traumad kummitavad.

Vaimne tervis tegi praks ja ma kadusin igalt poolt. Kaotasin kaalu, sõbrad, sideme perega ja enda tõelise iseloomu. Olen professionaalne varas, näppan vilunult erinevatest iseloomudest kilde. Iga inimene, kellega ma elus kokku olen puutunud, on killuke minu iseloomust. Ma ei teagi enam, kuidas seda vaadata – kas olen läbi varguse leidnud enda või olen ma mosaiikpeegel. Naer, kõnnak, naeratus, miimika, sõnavara, hääletoon, kehahoiak. Kõik on varastatud. Ma ei saa enam ammu aru, mis osa on mina ja mis osa oled sina.

Olid rasked kolm aastat, kui iseendaga maadlesin. Inimesed on mulle näkku naernud, kui ütlen, et mul on raske elu olnud. Mul on privileegid, mul on hea elu, ma olen noor, aga see ei tähenda sulle endale midagi, kui su peas on kõik segamini ja valesti. Ma saan täpselt aru, kuidas see su peas hetkel kõlab. Ma tean, et kõigil on raske, aga inimeste elu raskusastet ei määra keegi peale nende enda. Mis on sinule sittagi, on minule kõik. Kõik on ebaaus ja mitte miski pole loogiline, ja kui sa sellest mõttest veel aru ei saa, siis see tuleb ajaga. Mõnel varem, mõnel hiljem.

Mul on privileegid, mul on hea elu, ma olen noor, aga see ei tähenda sulle endale midagi, kui su peas on kõik segamini ja valesti.

Vanuses 12–14 käisin haiglast haiglasse, sõin erinevaid rohte, mis tegid mu beebipehme naha kuivaks ja karvaseks. Sain diagnoose, mida pidin öösel salaja arvutist guugeldama ja pärast seda brauseri tühjaks tõmbama, et keegi ei saaks mulle midagi selle kohta öelda. Ma ütlesin lahti igast sidemest, mis mul üldse kellegagi kunagi olnud on, ka perest. Kaotasin enda peas kõik, kuigi keskkond mu ümber jäi samaks.

Kuidas see kõik siia üldse puutub? Tahtsin, et teaksid, kust tulen ja kes olen, enne, kui pealkirjateemast rääkima hakkan. Kasuta seda sissejuhatusena.

Olen 15, tegin just online-programmis oma esimese loo ja panin selle Soundcloudi. Kirjutasin kohe Mariale, sõbrannale, kes siiani mu elus on. Tema tutvustaski mind sellele maailmale. Ma mäletan, kuidas aasta enne seda mõtlesin: “Hmh, tahaks räigelt mussi teha, aga kahjuks ainus žanr, mida ma kunagi tegema ei saa hakata, on räpp, sest ma ei oska.” Võta näpust, siin ma olen. Maria oli mu üle õnnelik, me tegime umbes pool aastat koos muusikat, aasta oli 2019 ja me olime viisteist-kuusteist. Meil oli lihtsalt lõbus minu magamistoas õhtuti mingit pläusti salvestades ja YouTube’ist biite otsides. See sidus meid rohkem kui koos kiilaks ajamine.

See oli kõik lõbuprojekt, kuni “markus” raadios mängis ja kuu hiljem reket mulle kirjutas, et koos lugu teha. Siis sain ma aru, et… ma vist saan sellega päriselt tegeleda. Nagu päriselt-päriselt.

Siim Nestor korraldas 2019 kevadel klubi Kolmes ürituse nimega Lil Pidu: Naistepäeva Eri. See oli mu esimene esinemine artistina manna, olin ekstaasis ja oksendasin enne esinemist kaks korda. Tegime Mariaga Kolme taga suitsu ja meist kõndisid mööda marp$, clicherik ja mäx.

“TRA MEES, NÄGID V!?”
“Jaa, ma tahaks nendega rääkida, a ma ei julge.”

Tolle aja Soundcloudi ikoonid tulid seda üritust vaatama. Närv läks kohe suuremaks, aga kuidagi hea oli olla ikka. Kandsin blondi parukat, mütsi, pükse, dresse, särki ja tosse, mille olin palunud emal endale outlet’ist osta, et esineda räpparina.

See üritus möödus meeste keskel, klammerdusin terve õhtu Maria külge, kuna iga teine mees saatis ebameeldiva pilgu või üritas mingit umbmäärast purjus iba ajada. Aga tegin hea näo pähe ja istusin bäkkaris, kus joint’i rulliti. Ma ei suitsetanud siis veel kanepit, nii et keeldusin viisakalt.

See üritus möödus meeste keskel. Iga teine mees saatis ebameeldiva pilgu või üritas mingit umbmäärast purjus iba ajada.

See oli minu esimene esinemine. Tolle aasta suvi oli minu jaoks kreisi. Käisin mööda Eestit Mariaga esinemas ja tegime mu Lasnamäe korteris veel mussi juurde. “Aegluubis” tuli välja päev enne lõpureisi, nii et ilmselgelt lasti seda terve tee puhkekülla ja klassivennad lõõpisid lõbusalt: “Tegelt ka ongi reketiga lugu vä, ma mõtlesin, et sa valetad.”

Käisin suvel esinemas Viljandis, Pärnus, Hiiumaal, Tartus, Tallinnas ja vist kuskil veel, aga ma ei mäleta. Tol ajal oli mul meeletult lõbus. Olin konstantselt millegi mõju all ja lihtsalt hüppasin inimeselt inimesele, kohast kohta. Elasin omast arust rokkstaari elu. Suve lõpuks olin täiesti teine inimene ja kaotasin enda ümbert tohutult inimesi, sealhulgas ka Maria. Me ei suhelnud umbes kaks aastat, aga terve aeg oli minus tühi auk, ja ma tegelikult teadsin, millest see oli. Kui Mariat jälle nägin, kallistasime ja nutsime koos umbes kümme minutit järjest.

Kui ma nüüd tagasi mõtlen, olles teinud seda mida teen peaaegu kolm aastat, saan aru, kui valesti paljud asjad tegelikult olid.

Tuletan sulle meelde, et ma olin kuusteist.

See, kui palju mind tegelikult seksualiseeriti, ära kasutati, naerualuseks tehti, mulle valetati, on vastik. Ma olin naiivne, ja tihtipeale ainus tüdruk meeste keskel. Ma ei teadnud, mis on tegelikult viisakus, austus, siirus. Kui palju minust 6–10 aastat vanemaid mehi mulle ligi ajas, minuga natuke liiga sõbralikult suhtles, ennast mu sõbraks teha üritas. Kui palju on noortes Eesti meestes tegelikult pedofiiliajooni, ja kui normaliseeritud see on. Ma ei saanud aru, et teiste jaoks olin esinedes nagu akvaariumikala. Kõigi arust oli okei mind katsuda, mulle liialt läheneda.

Teiste jaoks olin esinedes nagu akvaariumikala. Kõigi arust oli okei mind katsuda, mulle liialt läheneda.

Sain reality check’i selle aasta alguses, kui mind prooviti vägistada. Mu praegune kaaslane oli üritanud mulle poolteist aastat selgeks teha, kuidas mehed tegelikult mõtlevad, mida nad tegelikult tahavad. Nad ei taha olla mu sõbrad. Tal on iga kord veatult õigus olnud. Aga kangekaelne nagu ma olen, pidin selle ise läbi elama, et aru saada. Ja ma elasin, ja ma sain aru. Ma sain väga hästi aru.

Panen mõttetute kavatsustega inimeste suud kinni enne, kui nad jõuavad midagi öelda. Tundun paljudele pidudel nagu mõrd, paljudele endistele tuttavatele ära tõusnud, paljudele inimestele paljusid asju. Aga see, mida nemad arvavad, ei ole enam minu õlgadel. Ma teen täpselt seda, mida ma pean tegema, et ennast kaitsta. Et kaitsta enda mainet, elu, privaatsust, isiklikku ruumi, lähedasi, energiat, karjääri, enda südant. Piisab vaid ühest valest liigutusest või märgist, ja ma ei ole enam huvitatud mitte millestki, mida sa mulle pakud või räägid.

Ma teen täpselt seda, mida ma pean tegema, et ennast kaitsta.

Ostsin endale müra summutavad klapid. Võtsin isegi enda klappidelt killu iseloomu: blokin välja kõik taustamüra, mida mulle kas või näkku öeldakse. Mulle öeldi koolis, et ma ei jõua kuskile, mis on päris sage asi, mida artistid enda elu kohta ütlevad. Aga nii on. Mõni õpetaja ütles, et minus on palju annet, mõni ütles, et olen kasutu inimene. Aga mõlemad teadsid mind 45 minuti kaupa, paar korda nädalas. Sa ei saa mulle mitte midagi öelda, mis mulle päriselt korda läheks.

Ma olin nagu käsn. Kõik, kuhu sisse mind visati, imendus minusse koheselt. Võta seda, kuidas tahad. Mind ei koti.

Ma ei suuda enam nutta. Ma pean vist Mariaga ära jooksma.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.