Kuula(12 min)
manna,
noored,
noorte vaimne tervis,
vaimne tervis

2. osa. Mänguväli

"Astusin vaimsete haiguste mänguväljale kaheteistaastaselt. Keegi ei seletanud mulle mängureegleid ja ma ei näinud seal ühtegi inimolendit peale iseenda."

  • Autor:Maria Vainumäe
  • Illustratsioonid:Joonas Sildre
  • Toimetaja:Iisa Laan
  • Audiolugu loeb:Maria Vainumäe
  • Originaalmuusika:manna, Markus Palo
  • Helikujundus :Janek Murd
  • Avaldatud:12.2021

Astusin vaimsete haiguste mänguväljale kaheteistaastaselt. Ma polnud kunagi seda mängu mänginud ega väljakut näinud. Väljak on ääretult suur. Ääretu. Keegi ei seletanud mulle mängureegleid ja ma ei näinud seal ühtegi inimolendit peale iseenda. Mu ümber olid ainult erinevad tunded, millele ma ei osanud nime anda. Väljak oli suur ja kõle. Mul olid seljas hallid põrsastega pidžaamapüksid ja roosa öökulliga särk, jalas erinevad sokid, juuksed segamini, sest ma ei tahtnud neid enam kammida, ja silmis pisarad. Ma ei nutnud.

Ma hakkasin ennast siiralt ja sügavalt vihkama, kui olin kuuendas klassis. Ma ei olnud kunagi enda jalgu raseerinud. Ma polnud kunagi juukseid värvinud, end meikinud. Ma olin laps. Ma tean, et mõned, kes seda loevad, on lapsevanemad. Ma ei oskaks iial teile lahti kirjutada seda, kuidas ma ennast päriselt tundsin. Olin kaksteist, kui vaatasin peeglisse ja ütlesin, et ma olen paks, rõve ja kasutu. Päris pikalt ei rääkinud ma sellest kellelegi. Ma lihtsalt teadsin, mis ma vastuseks saan. Miks on vaja rääkida sellest perele, kelle hittlause ja ka üks väheseid asju, mida enda lapsepõlvest mäletan, on:

“Sa oled liiga väike, et… tunda.”

Ma saan oma perega hästi läbi. Ma armastan enda peret. Tean, et nad ei osanud teisiti.

Ma hakkasin ennast siiralt ja sügavalt vihkama, kui olin kuuendas klassis.

Kaheteistaastaselt olin hakanud ennast näljutama, toitu välja oksendama ja ülesöömishooge kogema. Ma hakkasin rohkem valetama, sest mul oli vaja kaitsta oma mürgiseid saladusi. Mitte keegi ei tohtinud teada saada, mida ma tegelikult tegin. Keegi ei tohtinud teada, et ma arvutasin koolisööklas peast kaloreid ja võtsin kahe leivapooliku asemel ühe, et keegi mulle midagi halvasti öelda ei saaks. Kuigi kedagi tegelikult ei huvita, mitu leivaviilu nende klassikaaslane sööb. Aga mul oli tunne, et kõik vaatavad mind. Mul oli tol ajal tohutult hea klassijuhataja. Tema oli esimene, kes märkas, et minuga on midagi valesti. Ta tuli minuga rääkima, kui üksinda söögivahetunni ajal maas istusin, ja lasi mul muusikaklassis alati kauem olla.

“Sa oled väga andekas. Kas sa oled kindel, et sul kõik korras on?”
“Jah, ma olen lihtsalt väsinud.”

Aplaus mulle selle eest, et ma arvasin, et olin kõik sellega ära petnud. Triibuliste käte ja aukus silmadega, kahtlaselt vaikne laps on lihtsalt väsinud, milleks üldse pead murda?

Triibuliste käte ja aukus silmadega, kahtlaselt vaikne laps on lihtsalt väsinud, milleks üldse pead murda?

“Kallis laps, mis need su käe peal on?! Sa oled liiga noor selliste asjade jaoks!” Okei, ma olen kaksteist.

Söömisprobleemidega tuli ilmselgelt kaasa ka “lihtne depressioon”, nagu mu esimene ebameeldiv psühholoog ütles. See on iseenesestmõistetav. Psühholoog oli eakas naine, kes võttis mu olukorda kui kõige mõttetumat asja maailmas ja viskas lihtsalt õhku selle, et mul on haigus, andmata mingit seletust, kuidas sellega tegeleda. Ta ütles mulle, et tal on ka raske. Okei.

Olin saanud kuu aega tagasi kolmteist ja sõitsime emaga Tartusse psühhiaatri juurde, sest olin netist lugenud, et seal on paremad arstid ja olin endale ise aja pannud, sest keegi teine minu asjadega ei tegelenud.

“Sa pead ise hakkama saama.” Okei, ma olen kolmteist.

Juunis pandi mind päevapealt haiglasse, aga kuna lasteosakond oli täis (mida oli kohutav kuulda), siis paigutati mind täiskasvanute söömishäirete osakonda. Sõitsime Tallinnasse tagasi, pakkisin asjad ja sõitsime jälle Tartusse. Vanaema oli ka mind saatma tulnud, istusin pärast nende äraminekut voodis, kõlgutasin oma roosasid Converse’i ketse üle voodiääre ja vaatasin maha. Kui haiglaõde tuli minuga rääkima, olin lihtsalt vait ja kuulasin. Ma ei osanud midagi öelda, olin jäetud Tartusse kahe toakaaslase seltsi end ravima. Toakaaslasteks olid mul kahekümneaastane anorektik ja neljateistaastane buliimik. Nad olid toredad, aga neist õhkus mingit negatiivset energiat, mis tegi mind valvsaks.

Esimene nädal oli emotsionaalne. Meil olid grupiteraapiad, mida ma vihkasin, ja söögikordi jälgiti. Seal oli minu mäletamist mööda kolm toiduvarianti: tavatoit, VR ja VR2 (valgurikas). Sain tavatoidu, kuna mu kaal oli täpselt piiri peal. Toit pidi olema söödud poole tunniga ja see oli raske.

Mänguväli oli kuudega natuke tuttavamaks saanud ja teadsin juba ka paari reeglit, et proovimänge teha. Rohtudega muutus väljak aga veidramaks, tunded aina intensiivsemaks ja heitsid väljakule varje, mida mööda ma käima õppisin. Tunnetest said aga poltergeistid, kes hakkasid muutuma vägivaldseks. Uued mängijad.

Rohtudega muutus väljak aga veidramaks, tunded aina intensiivsemaks.

Meil oli ka füsioteraapia, kus pidime ükskord joonistama teise inimese seljale kujusid ja tema pidi ära arvama, mis kuju sinna joonistati. Hakkasin nutma, kui võõras naine mu selga katsus. Läksin enda tuppa, viskasin veepudeli vastu seina ja asjad riiulilt maha. Õde tuli minu juurde ja ulatas mulle sõnagi lausumata ajalehed, mida katki hakkasin tirima.

Toakaaslased muutusid nädalatega lähedasemaks ja meil hakkas isegi natuke lõbus. Nad rääkisid, kuidas käisid duši all suitsetamas ja õpetasid mulle nippe, kuidas suitsuhaisu ära hoida ja edukalt kaalu kaotada. Nooremal toakaaslasel oli kaasas kitarr, mis meid ühendas ja millega ma talle pinda käisin. Ema käis mul igal nädalavahetusel vennaga külas. Meie suhe oli pingeline.

Lahkusin pärast ühte kuud haiglast nippide ja trikkidega. Võtsin veel mitu kuud vastumeelselt rohte, mis mitte midagi ei teinud, ja olin jaanuarist tagasi Tallinna haiglas nagu kellavärk. Mänguväli oli muutunud veel segasemaks, istusin juba kuid lihtsalt väljaku ääres ja vaatasin, kuidas varjud valssi tantsisid, aeg-ajalt mu jalgadesse koperdades.

Mänguväli oli muutunud veel segasemaks, istusin juba kuid lihtsalt väljaku ääres ja vaatasin, kuidas varjud valssi tantsisid.

Võtsin Tallinna haiglasse nipid ja trikid kaasa. Tegin näo, et pidin pärast igat rohuvõtmist nuuskama, ja sülitasin rohud salfaka sisse. Pärast nädalat jäin vahele ja siis hakati iga kord mu keelealust kontrollima. Olin jaanuaris haiglas kaks nädalat, kuna rohkem ei tohtinud, ja mu toakaaslaseks oli satanist, kes joonistas ja kirjutas pidevalt midagi oma märkmikusse. Sain lõpliku vastuse, kui guugeldasin ta Instagrami bios olevat sõna “LaVeyan”.

See haiglakord ei teinud mu jaoks taas kord mitte midagi, elu jätkus samamoodi nagu enne. Pigem oli nüüd jälle raskem, sest teadsin juba, et langen jälle tagasi vanasse rutiini. See on üks valusamaid asju, kui proovid tervemaks saada. Relapse. Sa ootad väljastpoolt abi inimestelt, kes pole su probleemiga kunagi kokku puutunud ja ei plaani ka ennast sellel teemal rohkem valgustada. Sest sa oled ju ainujuhtum. Mõtle oma peaga.

Guugelda!

Elu vanuses 14–16 oli jätkuva imeliku vaibiga. Mul oli tunne, nagu oleks mul sees midagi väga valesti olnud, aga ma ei teadnud, mis see täpselt oli, ja mind lõpuks ei huvitanud ka. Käisin haiglast sisse-välja, mööda arste ja spetsialiste. Kui sain neliteist, hakkasid pubekaea trots ja Sõnni kangekaelsus mu vaateid muutma ja mõtlesin, et miks ma üldse pingutan selle nimel, et terveneda. Elu mürgise ja kurvana oli palju ettearvamatum ja põnevam, milleks olla igav ja rõõmus? Ma ei saa salata, et mingi osa minust arvab ikka veel samamoodi.

Mänguväli oli endiselt sama suur, tunded ikka intensiivsed. Järgmine aasta otsisin endale suveks tööd, et olla veel iseseisvam, kuna seda minult oodatigi. Vahepeal taheti, et laseksin end lõdvaks ja kurdaksin, järgmistel hetkedel sain vastuseks: “Sa oled suur tüdruk, mõtle oma peaga!” Okei, ma olen viisteist.

Hakkasin ärevuse jaoks klassivendadelt suitsu näppama ja kurvameelsuse vastu enda keha jälle lõikelauana kasutama. Olin edukalt aasta aega pausi pidanud. Viieteistaastaselt olin suitsetaja ja lõikuja, vahepeal ka põletaja. Ajasin ennast selles vanuses ka kiilakaks, mis oli tagasivaates päris äge. Tol ajal mitte, sest mul hakkas tekkima tsüstiline akne ja mul polnud enam juukseid kaitseks näo ette tõmmata. Tuju läks aina halvemaks ja suitsupakid hakkasid kiiremini kaduma.

Hakkasin ärevuse jaoks klassivendadelt suitsu näppama ja kurvameelsuse vastu enda keha jälle lõikelauana kasutama.

Ma ei jõudnud silmagi pilgutada, kui juba kuusteist sain. Muutusid nii mina kui mu elu, siis tuli mängu muusika ja sealt hakkasid hoopis omad seiklused, kust enamiku lugusid jätan hea meelega veiniga lõkke äärde. Juuksed olid piisavalt pikad, et neid juba soengus kanda ja nii saidki manna üheks põhijooneks kaks krunni pealael. Keegi vist ei teagi, et kandsin seda soengut iga päev hommikust õhtuni selleks, et mu naturaalset koledat väljakasvu näha poleks. See suvi oli täis erinevaid inimesi, festivale, alkoholi ja drooge. Aga ma ei saa salata – see oli üks kuradi haige suvi. Ignoreerisin igat probleemi oma peas, sest olin kogu aeg tegevuses ja ei jätnud endale hetki mõtlemiseks. Iga õhtu uus koht, rokkstaari elu, tead küll. Ema ikka manitses, et tule see kell koju, ära tee seda jne. Aga mul oli talle perfektne vastus!

“Ma olen suur tüdruk, ma mõtlen enda peaga.” Okei, ma olen kuusteist.

Sügisel algas gümnaasium: olin kuidagi sisse saanud ja suve lõpuga pidin hakkama hetki sisse laskma, et õppida. Olin just oma parima sõbrannaga tülli läinud ja ta kaotanud, mida proovisin ka asjalikult enda peast välja tõrjuda.

Nalja teed? See pailapsemäng kestis nädal aega, ülejäänud neli kuud vedasin end heal juhul kolmel päeval nädalas kooli ja olin pooled tunnid ära. Mind visati välja neli kuud pärast gümnaasiumi algust. Kõik, mida olin suve jooksul alla surunud ja eemal hoidnud, lõi mul septembri algul jalad alt ja raputas päris korralikult. Pärast raputust ei olnud kooli jaoks küll enam tahet alles. Leidsin uue inimese, kellele oma probleemide asemel keskenduda. Olen selle sama inimesega nüüd kaks aastat koos olnud ja kihlatud. See pole halb asi ega tähenda, et mu tunded sellest mõjutatud oleks. Ta aitas mul selle raputuse paremini vastu võtta ja hoiab mind siiani vahepeal kahe jalaga maa peal. Aitäh, kallis.

Mängisin niimoodi tulega (sõna otseses mõttes) aastaid, kuni tunnetest heidetud varjud hakkasid mängu reaalselt huilates kaasa mängima. Siis hakkas hirmsaks minema. Aga muutusin lõpuks mänguväljal profiks ja teadsin täpselt, kuidas tunded tantsima panna nii, nagu mina tahtsin. Hakkasin omaenda haigusi manipuleerima.

Aga ära unusta – karma on päris. Palju õnne sünnipäevaks, 17!

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.