Kuula(13 min)
manna,
noored,
noorte vaimne tervis,
vaimne tervis

3. osa. Uued külalised

"Seitsmeteistaastane roosade juustega Maria oli väsimusest nurka nii kühmu tõmbunud, et ei jaksanud uutele külalistele teedki pakkuda. Aga neil polnud sellest lugu, nad sättisid ennast mu ajulohkudesse mugavalt sisse, et end ööpäevaringseks tööks vaimselt valmis panna."

  • Autor:Maria Vainumäe
  • Illustratsioonid:Joonas Sildre
  • Toimetaja:Iisa Laan
  • Audiolugu loeb:Maria Vainumäe
  • Originaalmuusika:manna, Markus Palo
  • Helikujundus :Janek Murd
  • Avaldatud:12.2021

Seitseteist, tuul ja torm! See peab väga hästi paika, tuul ja torm oli see aasta kindlasti. Mu seitsmeteistkümnes eluaasta algas tegelikult väga hästi – kolisin enda kaaslasega kokku ja võtsime kaks kassi, kelle abil õppisin, et alati saab rohkem närvi minna, kui juba oled. Elasime ilusas korteris head elu, paremaks ei saanudki minna! Hea osa sellest eluaastast lõppes aga juba paari kuuga.

Tulin töökohast suure jamaga ära ja see mõjus mu vaimsele tervisele kohutavalt. Sain ülemuselt konstantselt kõnesid, meile ja sõnumeid, mille sisu polnud mitte kuidagi okei ega eetiline. Pidin lõpuks võtma enda kaela süü, mis poleks tegelikult tohtinud seal rippuda, aga olin lõpuks emotsionaalselt nii kurnatud, et olin nõus ühe ebaõiglase sammu tagasi astuma, et see kõik lõppeks.

Veetsin nädalaid lihtsalt kodus, võimetu midagi tegema. Olin masenduses ja vaimse tervise mõjul ka pidevalt füüsiliselt haige, kogu aeg oli paha olla ja pea valutas. Kui lõpuks terror lõppes, olin kergendatud, aga ikka halvas kohas. Proovisin ennast lohutada juuste värvimise ja üldiselt välimuse muutmisega, sest seestpoolt ei osanud ma end kuidagi muuta. Arstiaeg oli alles paari nädala pärast ja mul polnud endaga nii kaua midagi peale hakata, nii et istusin lihtsalt kodus ja olin oma lombis. Muutusin selle ajaga ka täiesti töövõimetuks ja tundsin ennast kõige kasutuma inimesena maailmas. Tavalisele masendusele hakkasid lisanduma imelikud kõrvalmõjud, mida ma kunagi kogenud polnud.

Tere tulemast skisofreenia, psühhoosid ja isiksushäired

Seitsmeteistaastane roosade juustega Maria oli väsimusest nurka nii kühmu tõmbunud, et ei jaksanud uutele külalistele teedki pakkuda. Aga neil polnud sellest lugu, nad sättisid ennast mu ajulohkudesse mugavalt sisse, et end ööpäevaringseks tööks vaimselt valmis panna.

Hahaa, vaimselt.

Neid külalisi poleks ma elu sees enda ukse taga näha oodanud. Olin neist lugenud, kuulnud, aga polnud kunagi oma silmaga näinud või kogenud. Aga siin nad nüüd olid, ebaviisakalt mu peas trampimas. Nad ei oodanud pärast koputust luba, et siseneda.

Töö oli tõesti ööpäevaringne – varjud silmanurkades, koputused kappides ja paranoia tulid mulle hommikul riietega koos selga, et olla minuga terve päev. Magama jäädes seadis ärevus ennast minu ja mu partneri vahele sisse, et minuga jutustada, kuni ma enam magada ei taha. Ma polnud ise arugi saanud, kui palju ma muutunud olin. Ma olin enne selle perioodi algust olnud näiteks väga hea eneseanalüüsija. Nüüd ei saanud ma kunagi aru, mis mu peas toimus, mida ma mõtlesin või tundsin. Kõik oli segamini, nagu oleks mu peas korraga hästi palju asju, aga samal ajal mitte midagi.

Varjud silmanurkades, koputused kappides ja paranoia tulid mulle hommikul riietega koos selga, et olla minuga terve päev.

Lähenemas oli arstiaeg. Üldiselt lasin neid üle, kuni sain omast käest aru, milline privileeg see aeg ise juba on, ja ma olin sellises seisus, kus ma lihtsalt pidin arstile minema. Seekord läksingi ilusti kohale, rääkisin arstile ausalt kõigest, tema vaid noogutas ja vaatas mind kulmu kortsutades, pea kallakil. Ta polnud mind mitte kunagi niimoodi vaadanud. Rääkisin talle külalistest, kes kapiustega kolistavad, minuga jalutavad ja räägivad, ja ka psühhoosidest, kus tegin tühjade silmadega asju, mida ise pärast ei mäletanud. See vastuvõtt kestis terve igaviku, ta hakkas küsima küsimusi nagu:

“Kas nad räägivad sinuga otse? Mida nad sulle ütlevad?” Sain täpselt aru, mida need küsimused tähendavad.

Sain haiglajärjekorda ja uued rohud. Võtsin rohte nädal aega ja siis hakkasin kartma nende kõrvalmõjusid, kuna need olid päris tugevad. Lõpetasin rohtude võtmise ja jäin ootama haiglasseminekut, mis polnud kindlasti parim otsus, mille teinud olen. Külalised olid muutunud kaaselanikeks ja toimetasid elavalt edasi, sokid laiali ja nõud kraanikausis. Rohtudelt mahatulek andis neile uut energiat, mida tundsin oma värisevates kätes.

Ootasin haiglajärjekorras kaks kuud. Olin maruvihane selle olukorra peale, oleksin vabalt võinud end selles järjekorras oodates ära tappa. Nüüd mõistan, mis koormuse all arstid ja haiglad on ning olen endas selle teemaga empaatiat kasvatanud, kuid siis olin endast väljas: see tegi üldises pildis terve mu olukorra hullemaks ja empaatia oli pigem taandarengus. Kahe järjekorras oodatud kuu jooksul läks kõik aina hullemaks: psühhoosid intensiivsemaks, hakkasin ennast tubadesse luku taha panema ja vigastama, keelasin agressiivselt inimestel endale kiirabi kutsuda, ise mitte midagi mäletades. Sõltuvused kasvasid üle mu pea, hakkasid mind endasse tõmbama, uusi elanikke lahkelt kaasa kutsumas. Kaotasin taas kord kaalu, sõpru, sidet pere ja enda armastatud kaaslasega, kassidega. Olin selleks hetkeks täiesti sajaprotsendiliselt töövõimetu, tekitasin endas vastikust sellega, et ei suutnud end ise üleval pidada. Reaalne taandarengu tunne. Olin olnud aastaid hügieenifriik, kuid hakkasin sujuvalt unustama hambapesu, deodoranti, riietevahetust.

Ootasin haiglajärjekorras kaks kuud. Oleksin vabalt võinud end selles järjekorras oodates ära tappa.

Vahepeal ei julgenud kaaslane tööle minnes mind üksinda kojugi jätta. Ta ei kartnud, et ma kodust minema lähen. Ta kartis seda, millises seisus ta mind koju tulles leiab. Mul oli raske talle otsa vaadata. Teadsin, millist pinget ma talle peale panen, ja ma ei saanud sinna mitte midagi teha. Natuke oli selline tunne, nagu oleksin ma väike laps suure inimese kehas. Mul oli küll alles mingi kaine mõistus, aga see oli mu peas surutud kuskile taha nurka, ja see ei tulnud sealt nurgast eriti välja. Nurgas on mugav, ma tean.

Sain kõne esimesel detsembril. Olin kolmandaks detsembriks haiglas. Haiglasse jõudes võeti mu kotid ning pabereid allkirjastades küsiti:

“Sa tulid siia vabatahtlikult, jah?”
“Nojah, ju vist…”

Sõna vabatahtlik kõlas selle naise suust nii, nagu oleksin ennast spaapuhkusele sisse kirjutanud.

Käisin haiglas, sain uued rohud, mis ei töötanud, kogusin traumapagasisse uusi asju ja sain haiglaõdedelt vahepeal kommi, kui paanikahoost rahunesin. Kaotasin kahe nädalaga kümme kilo, pool stressist ja pool söömishäirest, mis uuesti ärganud oli ja ennast mu peas kõrvaltuppa sisse seadis. Need kommid andsin alati enda palatikaaslasele, kes terveid päevi magas. Ta andis mulle ükskord teed ja mandariini. Võtsin need naeratades vastu. Praegu sellele ajale tagasi mõeldes ei mäleta ma tegelikult suurt midagi, kuna iga kuuga läksid olemasolevad probleemid aina hullemaks. Las ma räägin sulle, mis tunne on olla täiesti lõpus, või selle kõrval jalgu kõlgutada.

Nõutu. Sul on lihtsalt nii paha olla, et sa ei oska midagi teha. Ma olen tunde lihtsalt voodis istunud, silmad pahupidi, suu lahti, ila välja voolamas, ja lihtsalt tühja vahtinud. Sest sees toimub nii palju, et on vaja ühte pikka hetke, et ennast koguda. Aga tegelikult sa isegi ei kogu ennast, vaid lihtsalt… oled. Sarnane olukord, kui tõmbad ennast kivist üle ja oled nii pilves, et kõik hakkab paanikasse ajama ja paha on olla. Siis sa tunned seda kõike enda ümber, kõike on liiga palju ja raske on ennast maandada. Tunne on sarnane, aga kõik toimub seespool, keegi teine nagu juhiks su aju, sa ei saa peatada seda sigimist, mis seal on, ega saa ka midagi muud teha, nii et pead selle lihtsalt ära vahtima.

Mu kaaslane tegi minust pilti, kui ma sellises seisus olin. Ja see oli üks hirmsamaid pilte, mida ma näinud olin. See oli keegi teine, kes nägi välja nagu mina. Ma nägin välja, nagu oleksin ma surnud. Ta on teinud ka videoid, kui mul on psühhoosid ja ma kokku hakkan kukkuma. Ma ei suuda siiani neid pilte ja videoid vaadata. Täiesti haiglane on vaadata ennast käitumas täiesti teistmoodi, nagu teiselt planeedilt. Seda on võimatu seletada.

Need on haigused, mida manipuleerida ega taltsutada ei saa. Nendega tuleb lihtsalt õppida elama.

Need asjad juhtuvad ikka veel, aga pärast aastat olen õppinud nendega elama. Psühhoosid on ikka ja alati sama hirmsad, ning peeglisse vaatamine ja enda nägemine viib mind endiselt päris tihti rivist välja. Sest et need on haigused, mida manipuleerida ega taltsutada ei saa (või siis ma ei oska veel). Nendega tuleb lihtsalt õppida elama. Pean leppima ka sellega, et kaheksateistkümneselt olen sunnitud olema rohtudel, et igapäevaste tegevustega hakkama saada.

Mul ei ole häbi. Mu vanaemale meeldib ikka öelda: “Ära siis endast räägi, eks?” Aga miks? Ma just nimelt räägin endast. Sest mul on midagi öelda ja ma ei karda seda teha. Me oleme kõik sarnasemad kui arvame, samas ka erinevamad, kui arvame.

Keeruline, eks? Ela üks päev minu peas.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.