4. osa. Kass – vang või vagabund?

Inimesed üle loetud. Autod on üle loetud. Isegi põllumajandusloomade register on olemas. Aga lemmikloomade kohta ei tea keegi mitte midagi. Kui palju neid on või kui palju neid sureb.

  • Autor: Lennart Ruuda
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Toimetaja: Hille Saluäär
  • Audiolugu loeb: Inga Salurand
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 11.2022

„Alguses on üks emane lõikamata kass,” ütleb Kertu Jukkum ja näitab mulle joonist, mille tipus troonib suur, veidi silmi kissitav valge-mustakirju hiirekütt. Peagi toob ta ilmale neli kassipoega. Kaheksa kuud hiljem on neid 12 ja veel kaheksa kuu pärast juba 36. Püramiidi alumises otsas on harilikke triibikuid, oranže, halle, valge-mustakirjusid ja valge maniskiga musti kasse, kes kõik mind küsiva näoga vaatavad. Aga meie? Mis meist saab?

„Kasside populatsioon kasvab meie kliimas erakordselt kiiresti,” selgitab Jukkum, ajakirjanik, saatejuht ja loomakaitsja, kes on terve elu kassidega tegelenud. Juba lapsena tõi ta metsa veerest kassipoegi koju. Siis kui vanematel sai küll, ladus kiisud korvi ja pakkus naaberküla inimestele. Täiskasvanuna on ta end avastanud olukorrast, kus tema väike Kalamaja korter muutus hoiukoduks 12 kassile, kel oli seenhaigus ja kes vajasid igapäevast ravi ja tegelemist. 2015. aastal asutas ta MTÜ Nurru Ometi, mis aitab hätta sattunud loomi, peamiselt kasse. Selle aja jooksul on nad päästnud sadu kasse, kümneid koeri ning viinud läbi mitmeid kampaaniaid steriliseerimise toetamiseks. 
Kuna Eestis on kasse üle jõu käivalt palju, ei suuda keegi enam ammugi nende kõigiga tegeleda. Varjupaigad ja hoiukodud on loomi pilgeni täis. Kassikolooniates vohavad kassiaids, katk ja seenhaigused. Ehkki täpseid andmeid pole kellelgi, hindab Jukkum, et varjupaikades sureb või hukatakse aastas enam kui 6000 kassi.

Ehkki täpseid andmeid pole kellelgi, hindab Jukkum, et varjupaikades sureb või hukatakse aastas enam kui 6000 kassi.

„Selleks, et arvukust piirata,” räägib ta, „tuleb neid steriliseerida ja kastreerida. Paraku pole paljud inimesed selle vajalikkusest aru saanud. Endiselt ringlevad müüdid, mida usuvad ja toidavad muu hulgas mitmed tuntud inimesed, isegi üks endine minister. Näiteks öeldakse, et viljatuks tehtud emane kass ei püüa enam hiiri. Pole mingit teaduslikku alust nii väita! Kui kassil on väljakujunenud jahikäitumine, jätkab ta hiirte püüdmist.” 

Siis on hirm isase kassi kastreerimise ees. „Mehed ütlevad, et las kassidel jääda ka mingid rõõmud. Nad arvavad, et kassid tahavad seksida. Kassile pole see mingi rõõm. See on instinkt, et nad peavad kellelegi pojad tegema. Kusjuures sellele eelneb tohutu arveteklaarimine, n-ö kassipulm, mille käigus saadud vigastustesse ja haigustesse sureb samuti palju loomi.”

Kertu Jukkum asutas 2015. aastal MTÜ Nurru Ometi, mis on aidanud sadadel kassidel uue kodu leida. Foto: erakogu

Kõik see annab Jukkumi sõnul tunnistust, et kasse ei peeta meie kultuuriruumis eriti väärtuslikuks. Koer on hierarhias kindlasti kõrgemal kohal, koeri päästetakse ja aidatakse rohkem, ka rahaliselt. „Me ei ela vanas Egiptuses või vanas Kreekas, kus kassidest peeti lugu, kus nad olid püha looma staatuses. Kui Eestis hulguvad kassid metsatukas või lauda ümber, pole see kellegi asi. Vaadatakse ja mõeldakse, et vast saab rebane hea kõhutäie.”

Nii polevat paljude inimeste, eriti vanema generatsiooni jaoks endiselt midagi imelikku kassipoegade uputamises, n-ö merekooli saatmises. Eestis kehtib juba üle 20 aasta loomakaitseseadus, mis keelab selge sõnaga looma uputamise, kuid ühtegi uputajat tabatud pole. „Samas on Facebookis grupid, kus sellest avalikult räägitakse...” vihjab Jukkum. „Kahjuks ei saa inimesed aru, et see on üks kõige piinarikkamaid surmi üldse. See on tõeliselt kole.”

Soome otsib kassipoegi

Saan Varjupaikade MTÜ juhi Anneli Matsiga jutule aasta kõige kiiremal ajal. Mitmeski mõttes on nad Eesti loomakaitseorganisatsioonide maastikul haruldane asutus. Kui terve sektor on killustunud, on nemad suutnud ühe mütsi alla liita üle Eesti seitse varjupaika, mis omavahel koostööd teevad. Ka Matsi suhtlusstiil on diplomaatilisem kui paljudel tema kolleegidel, ta valib, mida öelda, mida mitte. Paistab, et see suund on olnud Varjupaikade MTÜ-le edukas, eelmisel aastal teenisid nad üle 320 000 euro puhaskasumit. „Tulemit, tulemit,” parandab Matsi mind kohe, viidates, et nad on ikkagi mittetulundusühing, mitte äriettevõte. 

Kiire on Matsil seetõttu, et september-oktoober on kuud, mil jõuab varjupaika kõige rohkem loomi. Vestlemise ajal on nende juures kokku 57 koera ja 815 kassi. See näitab, et kuigi koertest räägitakse avalikkuses rohkem, on sisuline probleem kasside poole kaldu. „Augustis lahkuvad inimesed suvekodudest ja jätavad kassid ula peale. Arvestades, et esimesed kassipulmad peetakse varakevadel, on sügiseks jõudnud sündida ja suuremaks kasvada juba mitu pesakonda kasse. Sel ajal märgatakse ka rohkem hüljatud loomi. Nii jõuabki neid meieni kordades rohkem kui muidu,” selgitab Matsi. 

Samas on sügisel loomadele uusi kodusid leida keerulisem kui muidu. Vanemad saadavad lapsed kooli, kõigil on korraga väga palju tegemist, mistõttu pole mahti uue kodulooma võtmisega tegeleda. See paneb varjupaigad suure surve alla, sest ripakil loomi on alati rohkem, kui jõutakse oma ruumidesse-puuridesse mahutada.

Huvitava vahelepõikena meenutab Matsi septembri hakul Tallinnas toimunud rahvusvahelist loomakaitsekonverentsi. Seal sattus ta ühte töötuppa Soome kolleegiga, kohaliku veterinaarameti ametnikuga, kes oli Eesti kassiprobleemist kuuldes üllatanud. Ta ütles, et neil Soomes on vastupidi, kassipoegi on just liiga vähe. Seetõttu on hakanud seal kõlama hääled, et kodukassidel võiks lubada järglasi saada, et neid hiljem edasi müüa. Ja üldse mitte väikese summa eest. „Soomes on asjad joone peal, kassid on steriliseeritud ja kastreeritud,” nendib Matsi. 

Edasi räägibki ta pikalt steriliseerimise ja kastreerimise vajalikkusest. Inimesed ei taha sugugi aru saada, et kasside arvukuse piiramine on just nende kätes. Kõik suured kassikolooniad saavad alguse ühest lõikamata loomast, kelle inimene on kuhugi laokile jätnud. Ei ole meil sellist liiki nagu metskass, kes ilmub välja ei-tea-kust ja hakkab aga sigima, rõhutab ta. Kõik tulevad inimeste juurest.
Lõpuks taandub Matsi sõnul kõik sellele, et Eesti lemmikloomakultuur on lihtsalt väga madal. Loomi on väga-väga palju, Matsi ei karda isegi öelda, et liiga palju, samas häid kodusid napib. „Olen näinud tegelasi, kes ütlevad, et nad ei näe oma kassi kiibistamisel mõtet, sest kui rebane nende looma nahka paneb, on kiip rebase sees,” ütleb ta ja lisab, et sellised juhtumid panevad mõtlema, kas inimene peaks enne looma võtmist läbima koolitused või tegema testid. Võib-olla ta ei kõlbagi peremeheks.

"Olen näinud tegelasi, kes ütlevad, et nad ei näe oma kassi kiibistamisel mõtet, sest kui rebane nende looma nahka paneb, on kiip rebase sees."

Üks vastuolulisemad teemasid, millest varjupaigad eriti rääkida ei taha ja mis neile tihti varju heidab, on loomade hukkamine. Kui varjupaik pani magama nelja-aastase lapse tapnud ja seejärel varjupaiga töötajat rünnanud koera, leidus väga palju inimesi, kes seda absoluutselt ei mõistnud. Oleks pidanud hoopis ümber kasvatama, õpetasid nad. 

„Me ei eutaneeri,” selgitab Matsi, „vaimselt ja füüsiliselt terveid loomi.” 

Kodulehel kirjutavad nad selle kohta nii: „Kui loomal on väga väike lootus leida uut kodu, ta ei ole sotsiaalne, tema ravi ei anna tulemusi, kass on FIV-viiruse (kassiaids) kandja või varjupaigas ei ole piisavalt ruumi, et tagada loomade heaolu, ei pruugi olla varjupaigal võimalik looma peale 14ndat päeva pidada.” Seaduses kirja pandud 14 päeva tähistab aega, mil varjupaigal tuleb otsida looma vana peremeest ja ka peremees võiks oma looma otsida. Kui see ei õnnestu, võib varjupaik anda looma uude kodusse või ta magama panna. 

Eesti kirjul loomakaitseväljal tegutseb organisatsioone, ka väiksemaid iseseisvad varjupaiku, kes ütlevad enda kohta „no kill”. Elu iga hinna eest. Matsi ütleb, et see kõlab hästi, aga reeglina saavad need asutused valida, keda nad enda juurde võtavad. „Meie ei saa valida, meie peame tänavalt ka need kõige puruhaigemad vastu võtma. Julgelt 80 protsenti kassidest kannab mingit haigust,” tõdeb ta. 

Ükskõik kui palju ma ka ei küsiks, Matsi keeldub ütlemast, kui palju nad aastas loomi hukkavad. Isegi suurusjärku ei ütle. Selleks on tal oma põhjus. Kohe, kui ta selle arvu välja käib, puhutakse see suurelt pealkirjadesse, arvab juhataja. Mitmekihiline kontekst, mis seda kurba arvu saadab, jäetakse aga piisava tähelepanuta või üldse kõrvale. Võivad järgneda süüdistused ja ka isiklikud rünnakud varjupaiga töötajate pihta, kellele loomade hukkamine on niigi raske.

Ühe silmaga ja puuris

Helistan pikaaegsele loomaarstile Tiina Toometile. Küsin, kas kasse, aga ka teisi lemmikloomi pannakse Eestis liiga kergekäeliselt magama. 
„Teate,” ütleb ta, „mulle tundub, et me oleme jõudnud Eestis pigem järgmisse etappi, sinna, kus me ei taha enam kedagi magama panna, kus on elu iga hinna eest. Ja see pole samuti hea.”

"Mulle tundub, et me oleme jõudnud Eestis pigem järgmisse etappi, sinna, kus me ei taha enam kedagi magama panna, kus on elu iga hinna eest. Ja see pole samuti hea."

Just samal päeval nägi ta sotsiaalmeedias üht üleskutset, et kodu otsib kass, kes on viis aastat haigena varjupaigas veetnud. Tema heaks koguti raha, et maksta kinni tema haige silma eemaldamine. Aga Toometil tekkis küsimus: mis on selle mõte? Mitte rahaliselt, aga sisuliselt. Loom on viis aastat elanud puuris, temalt võetakse proove, teda opereeritakse ja väntsutatakse siia-sinna – see on kassidele ääretult stressirohke. Siis pannakse ta puuri tagasi ja keegi ei tea, kas ta üldse kunagi puurist välja saab. 

„Jube lihtne on olla seisukohal, et me ei võta elu, elu on püha. Aga loomaarstina näen olukordi, kus loom ei saa enam oma asemelt üles, kus omanik veab teda mingite voodilinade abil õue, et ta saaks pissitud. Ta ei ole rõõmus. Inimese kohus oleks võtta see oma südamele ja looma piinad lõpetada. Ta jääb ju lihtsalt magama.”

Muidugi ei saa iga väikese häda peale looma eutaneerida, aga loomaarst peab üheks oma ülesandeks teha inimestele selgeks, mis hetkel loomad ei taha enam meie juures olla. Traagiline on see, et inimesed ei kipu seda üldse ära tundma. Toometi sõnul leidub omanikke, kes raiuvad, et ei saa ilma loomata, aga loom vaatab juba ammu sellise näoga taeva poole, et talle aitab. „Armastust looma vastu pole kunagi liiga palju, aga armastuse kõrval peab ka reaalsust nägema.”

Sama lugu on nendega, tihtipeale vanemate üksikute inimestega, kes on enda ümber loonud kassi- või koerakolooniad, kus ühtegi uut tulijat tagasi ei lükata. Nad tahavad head, aga reeglina teevad nad loomadele karuteene. „Kuid siin jäävad veterinaari käed lühikeseks, see on rohkem psühholoogide ja psühhiaatrite pärusmaa.”

Loomaarst on nõus, et kui hulkuvat koera näeb tänapäeval harva, siis kodutuid kasse on kõik kohad täis. „Suur osa neist elab ohtlikku, aga põnevat vagabundielu, nad püüavad hiiri ja linde, liiguvad vabalt ringi. Siis võetakse nad kinni, pannakse kitsasse puuri. Nende eest küll hoolitsetakse, neil on peavari ja piisavalt toitu, aga kas see on ikkagi elu, mida nad tahavad?” 

Loomade eluküünla lõpetamise üle arutades tuleb Toometi sõnul kõigepealt mõista, et loom elab hetkes. Ta toob näite: kui inimesel kaks jalga maha lõigatakse, siis ta mõtleb, et ta elab edasi ratastoolis, ta näeb oma lapselapsi, loeb raamatuid. Aga kui loomal on siin ja praegu väga õudne, on tal raske ette kujutada, et äkki viie aasta pärast on natukene parem.

Appi tuleb koeratoit
Kui ma lemmikloomade teemat uurima hakkasin, mõtlesin naiivselt, et esimese asjana raamistan probleemi ja kogun kokku statistika. Kui palju on Eesti inimestel lemmikloomi, kuidas on nende arv muutunud, mitu looma magama pannakse, mida näitavad hammustused. Üsna kiiresti sain aru, et olin tõesti naiivne. Lemmikloomanduses valitseb krooniline (riikliku) statistika puudus, andmepimedus.

Lemmikloomanduses valitseb krooniline (riikliku) statistika puudus, andmepimedus.

Nagu üks allikas mulle alguses ütles: võib olla 100 000, aga võib olla ka 500 000 lemmiklooma. Ja siis naeris nõutult.

Mingid orientiirid siiski on. Eestis on kaks eraalgatuslikku lemmikloomaregistrit: kohalike omavalitsuste ja väikeloomaarstide seltsi register. Viimane näitab oma kodulehel, et neil on hetkel arvel 55 708 koera, 20 975 kassi, 263 tuhkrut, 9 hobust, 2 jänest, 2 merisiga, 1 hamster ja 9 muud looma. Kõik valdkonnas tegutsevad inimesed ütlevad, et tore küll, aga neis arvudes peegeldub vaid murdosa kõigist lemmikloomadest. Enamikku loomi ei kiibistata ja need, keda kiibistatakse, ei pruugi jõuda registrisse. 

„Meil on inimesed üle loetud, autod ja põllumajandusloomad on arvel, aga lemmikloomi ei pea riik millegipärast arvestamisväärseks,” ütleb Anneli Matsi. Siiski aitab tema meid selgusele veidigi lähemale. Ta võtab välja Euroopa lemmikloomatoidu tööstuse liidu raporti, mis tugineb kaubanduses müüdud toidu kogustele ja teadmisele sellest, kui palju üks loom aastas arvutuslikult sööb. Selle järgi oli Eestis eelmisel aastal 290 000 kassi ja 235 000 koera. „Tegelikult elab Eesti peredes veel rohkem lemmikuid, sest osa loomi sööb ka kodutoitu ja osadele, paraku, ei anta üldse süüa. Lisaks on meil veel pisiloomad, keda raportis polnud,” selgitab Matsi. 

Eraldi lugu on hammustustega. Aastaid kogus loomahammustuste kohta statistikat terviseamet, et selgitada välja marutõve juhtumid. Kui Eesti 2013. aastal marutaudivabaks riigiks kuulutati, vajus peagi soiku ka andmete korjamine. Viimane terviseameti info pärineb aastast 2018, mil registreeriti 1243 hammustust, neist 817 olid koerahammustused.

Nii ei jää mul muud üle, kui võtta iga Eesti haiglaga eraldi ühendust. Peagi ütleb aga ühe väikese maakonnahaigla juht, et ma võiksin pöörduda Tervise Arengu Instituudi (TAI) poole, kes nüüd hammustuste üle arvet peab. TAI kommunikatsioonijuht Valdo Jahilo saadabki mulle rõõmsalt tabeli. Sealt vaatab vastu üllatus. Loomahammustusi oli mullu ligi 3000. Seda on 2,4 korda rohkem kui 2018. aastal! Koerahammustusi registreeriti eelmisel aastal 1598 korral. Jällegi, kasv pea kahekordne. 


Kas tõesti on inimeste ja loomade suhted vahepeal sedavõrd halvenenud? Vaevalt. Viga, tuleb välja, on hoopis metoodikas. Terviseameti ja TAI loomahammustuste statistika pole omavahel võrreldavad, ütleb mulle TAI analüütik Liina Veskimäe. Ta selgitab keeruliselt ja kasutab palju akronüüme (TSTUA, TTO, THA), kuid kui ma temast õigesti aru saan, tugines terviseamet haiglatelt saadud esmajuhtude koondandmetele, TAI aga lähtub haigekassale esitatud raviarvetest. Viimane, annab Veskimäe mõista, peaks olema oluliselt täpsem. 

TAI saab raviarvete andmed igal kevadel, mistõttu jooksva aasta kohta neil infot pole. Uurin haiglatelt, kas hammustuste arv on tänavu suurenenud. Enamik haiglajuhte vastab kirjalikus kommentaaris, et mingit erilist kasvu nad täheldanud pole, veelgi enam, looma ja kitsamalt koerahammustuste tohterdamine on mikroskoopiline osa nende tööst. Siiski saatsid 14 Eesti haiglat (osa haiglaid ei saanud infot kätte või ei andnud seda välja) käesoleva aasta üheksa kuu andmed, millest nähtub, et tänavu on registreeritud sama palju koerahammustusi kui terve eelmise aasta peale kokku. 

Suured lemmikud saavad kiibid

Kuigi Eestis on lemmikloomadega tegelevad organisatsioone lademetes ja kõigil neil on riigile omad nõudmised, kellel suuremad, kellel väiksemad, siis ühes asjas on nad enam-vähem samal nõul. Et Eesti riigil võiks olla parem statistika. Miks mitte teha algust kiibistamiskohustuse ja üleriigilise lemmikloomaregistri pidamisega? Seejärel info loomade magama paneku kohta. Nii on kõigil osapooltel käes üks ja sama alusmaterjal, millest edasiste otsuste tegemisel lähtuda.

Riik kitsamalt on siinkohal maaeluministeerium. Toiduohutuse osakonna loomatervise ja- heaolu büroo nõunik Kadri Kaugerand kinnitab, et loomakaitsjate huvi kiibistamise kohustuslikkuse ja ühtse registri vastu on elav. Seetõttu on nad ette valmistanud seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse ja uurinud kiibistamise mõju nii loomaomanikele kui ka teistele osapooltele. „Oleme nõus, et teema vajab ühtset lähenemist ja süsteemi. Tulemuseks näeme, et mõne aasta pärast on Eestis koerte ja kasside kui peamiste lemmikloomade kiibiga märgistamine ja registrisse kandmine kohustuslik,” lubab ta. 

Kas lemmiklooma võtmine võiks olla keerulisem? Et nii nagu autoga sõitmiseks on vaja juhilube, oleks ka lemmiklooma võtmiseks tarvis läbida koolitus, teha mõni test. Kaugerand jääb ettevaatlikuks. „Sellised otsused vajavad väga tugevat ühiskondliku diskussiooni ja koostööd erinevate organisatsioonidega, seda ei saa otsustada ministeerium üksinda. Lisaks peab kaaluma ka õiguslikku külge.”

Nõunik ütleb, et ehkki arenguruumi jagub, on Eesti loomapidamise kultuur viimastel aastatel paranenud. „Loomakaitseorganisatsioonid teevad igal aastal teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mida oleme neil aidanud finantseerida. Loodame, et see jätkub ka edaspidi.”

Küsin sama asja ka põllumajandus- ja toiduametilt. Nad ütlevad, et Eesti inimesed saadavad neile üha rohkem vihjeid loomade võimaliku väärkohtlemise vastu. Eelmisel aastal laekus 756 vihjet. Kuigi selle põhjal on keeruline loomapidamise kultuuri või kultuuritust mõõta, võiks see siiski näidata mõningast teadlikkuse kasvu. 

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt