2. osa. Mis on metsa hind? - Levila

2. osa. Mis on metsa hind?

“Kõik tahavad kümne minutiga metsandusest aru saada, kuid see on võimatu.”

  • Tekst: Eero Epner
  • Illustratsioonid: Joonas Sildre
  • Toimetas: Tõnis Tootsen
  • Audiolugu luges: Märt Avandi
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 03.2021

Kui ma üle kraavi hüppan, hakkab Mati Polli rohekas selg juba mändide vahele kaduma. Kiirelt jalutades osutab ta vasakule ning paremale, me seisatame lumiste puude all ja minu märkmetele langeb räitsakaid, leotades tindi loetamatuks. Siis tormab ta edasi ja mina, 30 aastat noorem, suudan vaevu kannul püsida, kui ta osavalt üle mahalangenud poolmädanenud puutüvede hüppab, korraks peatub ja pead vangutab, et metsa keegi majandanud pole, ning siis edasi läheb.

Seal ta kõnnib – mees, keda mõned peavad Eesti metsade kõige suuremaks vaenlaseks. Tema korraldas peaaegu 30 aastat tagasi Väätsal esimese metsaoksjoni siirdesoo kehvapoolse kaasiku peale ja tegi seal ise ka esimese pakkumise (ta kaotas).

Tema pani koos kursusekaaslastega aluse suurimale metsatööstuskontsernile Sylvester – müüs maha oma rohelise Žiguli ja ostis selle eest mõned mootorsaed, kuni lõpuks kasvas välja hiigelettevõte, mille saeveskites lõigati aastas sadu tuhandeid tihumeetreid puid aastas. Kui ta mõned aastad pärast kontserni mahamüümist RMK nõukogu esimeheks valiti, kaitses ta tõusvaid raiemahte ning kutsus üles metsasid aktiivselt majandama.

Tema soovis rajada tselluloositehast, tema kuulub metsatööstuste liidu juhatusse, talle kuulub metsasid umbes Vormsi-suuruse saare jagu ning ühe erakonna juht on teda avalikult nimetanud “suurekaliibriliseks metsavargaks”.

Ent kui ma küsin Mati Polli käest, kes ta on, peatub ta korraks vaiksete puude all ja vastab siis kiiresti: “Metsakasvataja.” Seejärel kõnnib ta edasi, peatub suurte mändide juures ning näitab taeva poole. “Võra pikkus peaks olema vähemalt kolmandik tüve pikkusest, siis on puu elujõuline,” ütleb ta.

Me vaatame väikeseid okkalisi tutikesi kõrgel üleval – nende pikkus on vaevalt kaheksandik tüve omast ja varsti ronib siia võraürask, hakkab sööma oma igapäevast sööki, kuni terve puu alla annab ning hääletult sureb. “Siin oleks tulnud teha harvendusraiet, oleks pidanud majandama ja hoolitsema, sest ainult siis kestab mets ka tulevikus,” ütleb Mati Polli. “Nii on metsamehed alati teinud, sest me ei taha metsasid hävitada, vaid neid tulevikule hoida. Kuid täna ei mõista seda peaaegu keegi.”

Mati Polli räägib metsadest palju ning kirglikult, kuigi ta ei taha. “Mul on hirm,” ütleb ta oma maja ees, silmitsedes muigega minu hädiseid metsaminekuriideid. “Kõik tahavad kümne minutiga metsandusest aru saada, kuid see on võimatu.”

“Kõik tahavad kümne minutiga metsandusest aru saada, kuid see on võimatu.”

Ta pakub välja, et võib kõneleda nii metsade muldadest kui seemnete valikust, nii puude geneetikast kui ka selektsioonist, nii metsade niiskusest kui nende väetamisest, nii metsanduse ajaloost kui tulevikust, nii noorendike hooldamisest kui boniteetide määramisest. Hiljem metsades kõndides räägib ta metsade juurdekasvust ja puude laasumisest, Peeter Esimese tammikute majandamisest ja möödanikku vajunud raietüüpidest.

Ta räägib sinilillede kasvukohtadest ning lepa- ja lehelindude kahanenud arvukusest, kirjeldab mulle arukase seemne levimiskaugust ning piki maanteed sõites alandab kiirust, näidates kilomeetrite kaupa, kuidas kasvavad noorendikud või siirdesoomännikud, kuidas ühes kohas tuleks uuendada segapuistut ja teises likvideerida üraskikahjustused.

Kas see lugu on sulle oluline?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Ta peatub ühes kuusikus ning räägib, kuidas valesti raiudes võib kuuse tüvi avaneda liigselt päikesele, ürask ronib peale, närib augu sisse ja hukkub kohe, sest koorealune vaigurõhk lööb ta oimetuks – kuid siis tulevad uued ja uued üraskid, närivad uued augud, vaigurõhk langeb ning vaik voolab välja, kuusk luitub ning üraskid ajavad oma käigud sinna sisse. Kui üks galerii pakkus Mati Pollile müügiks kunstipäraseid fotosid üraskite poolt uuristatud labürintidest, ei suutnud Polli neid osta. “Ma ju tean, mida need käigud metsale tähendavad,” ütleb ta.

Ta näitab Pirita lähedal võimsaid männikuid ja kirjeldab, kuidas ta neis looduskaitsjate vastuseisust hoolimata aastakümneid tagasi rühmiti puid langetas, et ülejäänud mets saaks areneda täpselt nii ilusaks, kui ta praegu on.

Ta räägib kaitsealustest Hiiumaa laidudest, kus midagi teha ei tohi ning mis seetõttu on muutunud kinni kasvanud võpsikuteks, ja ta räägib, kuidas ostis ära oma lapsepõlvemaad ning istutas sinna tütre pulmadeks pärnadest ringi, arvestades neile asupaika valides ka seda, et kõrvalolev vaher umbes viie aasta pärast maha langeb. “Kui minu lapselapselapsed sinna lähevad, on neil ilus tosinast pärnast ring,” ütleb Polli – ent ka seda ringi tahtsid keskkonnaametnikud keelata.

“Kui minu lapselapselapsed sinna lähevad, on neil ilus tosinast pärnast ring”

Me jalutame ja sõidame temaga mitu päeva metsades. Mati Polli kõnnib tavalisel nädalal laantes üle 30 000 sammu, ta käib metsades kogu aeg ja pidevalt, on käinud juba lapsena, mil ta metsaülemast vanaisa, metsaülemast isa ja metsateadlasest onu käekõrval puude vahel kõndis, metskonna kantseleis laua all vanade metsavahtide jutte kuulas, keskkoolipoisina kuusikutes pärast hiigeltorme üraskipuid langetas või hiljem – peale cum laude metsanduse lõpetamist – isa metskonna üle võttis ja ametisõidukiks antud hobusega läbi sealsete salude ratsutas.

Ta teab metsadest palju, ent kui talle vahel peaminister helistab ja palub kärmelt selgeks teha, kas Eestis raiutakse liiga palju või liiga vähe, tabab teda hirm. Sest kümne minutiga on ehk võimalik õhtul pidžaama selga saada, aga mitte rääkida metsanduse kõige erinevamatest tahkudest.

Seetõttu ei vaata ta enam uudistesaateid ega loe ajalehti. Ta ei ole ka ise kunagi ühtegi pikemat intervjuud andnud, sest ta ei taha osaleda sõdades, kus tema sõnul teadmised ja faktid taanduvad emotsioonide ees, ega poliitikas, kus otsustatakse reitingu järgi – aga reitingu määravad samuti tunded. Polli kirjeldab mulle lindude pesitsemisharjumusi ning nimetab kaske “kasekeseks”, ent metsa kõige suurem vaenlane on tema sõnul see, kui metsal lastakse lihtsalt olla. “Metsa tuleb majandada,” ütleb ta korduvalt, “sest muidu meie lastelastel metsa ei ole.” Ta nimetab seda vanaks metsameeste tarkuseks.

“Jah, metsade raiumine on dramaatiline,” ütleb mulle üks Eesti metsandusettevõtete esindamisega seotud inimene, “sest kõik näevad seda.” Kaevanduste mõju keskkonnale on tema sõnul palju suurem, kuid kaevandus on maa all peidus. Metsad on aga siinsamas. Teede ääres. Linnade juures. Kellegi kodu või suvila kõrval. Igast lageraiest saab teha pildi ja üles riputada – alles olid puud, nüüd on ainult kännud. Mõelda vaid, kännud!

“Jah, metsade raiumine on dramaatiline,” ütleb mulle üks Eesti metsandusettevõtete esindamisega seotud inimene, “sest kõik näevad seda.”

Istume ühes pealinna kohvikus ja joome koorevahuga kaetud kohvi. Ka tema teab, mida räägib, kui peab mulle kiire loengu puidu väärindamisest neljas astmes või sellest, kuivõrd suur on süsiniku jalajälg betooni või terase tootmisel, aga kuidas puud seevastu kasvades CO2 seovad ning kuidas süsinik neisse lukku jääb, kui nad maha võtta ja näiteks puumajaks teha.

Ta räägib mulle pöörastest uuendustest puidu kasutamisel: kuidas juba tehakse sellest isegi kangaid (ühte kleiti kandis mõned aastad tagasi Soome presidendiproua, seda mainitakse mulle tihti); kuidas tselluloos suudab ainukesena asendada plastikut; kuidas peatselt on võimalik puidust välja võtta süsinik ning teha sellest peaaegu et kõike: telereid, telefone, isegi lennukeid. Juba uuritakse võimalusi teha puitkomposiidist autosid ja kuigi praegu on see veel liiga kallis, siis peatselt enam mitte.

Ta ei saa aru, miks me hoiame nii erutunult oma metsasid, aga Bangladeshi laste toodetud kiiresti riknevaid särke kanname ilma ühegi kõhkluseta. Ta räägib, kui märkamatult võttis Eesti Energia maha rohkem puid, kui jääb ette Rail Balticule, ja sellest, kuivõrd digitaliseeritud ja efektiivne on Eesti metsatööstus – ühes ettevõttes pühitakse kokku isegi saepuru ning sellest toodetakse elektrit.

Ta räägib ka sektori olulisusest kogu meie majandusele – tõmba peale kriips Eesti metsade töötlemisele ja sa kaotad iga kümnenda töökoha. “Ei maksa unustada,” ütleb ta, “et enamik neist töökohtadest on maapiirkondades.”

Tõmba peale kriips Eesti metsa raiumisele ja sul pole enam välismaale midagi müüa ning see tähendab tema sõnul, et ühel hetkel ei saa sa enam sisse osta elektroonikat, kütust, isegi ravimeid mitte. Mõelge meie puitmajade tootjate, meie puitarhitektuuri, mõelge meie omariikluse peale, mis on võimalik ainult siis, kui maal on elu ja riik majanduslikult iseseisev – ning kumbki pole võimalik, kui hakkame metsas iga puud lugema.

Ta nimetab mulle peast numbreid, kui palju metsasid on range kaitse või niisama kaitse all, ja kõneleb rahulikult suurimate metsandusärimeeste väärtustest, kes soovivat samamoodi nagu vanad metsaülemad pärandada meie lastele ja lastelastele tugevad metsad.

Ta on proovinud seda kõike rääkida ka ajakirjanikele ning looduskaitsjatele, on korraldanud ekskursioone saeveskites või kohtunud tervete toimetustega, ärganud kell neli hommikul ja sõitnud Lõuna-Eestisse kohtuma metsakaitsjatega, kes pole viitsinud kohalegi ilmuda. Ta oskab mulle nimetada teadlaseid ja sügavate juurtega metsandussuguvõsasid, kes räägiksid hea meelega, kuid üha harvem võetakse neid kuulda – ja üha harvem soovivad nad rääkida.

Vahel nad saadavad talle edasi sõimukirju, mida neile on kirjutatud. “Ma olen ka ise saanud füüsilisi ähvardusi,” ütleb ta vaikselt. “Mind ei üllata, et metsateemal ollakse nii polariseerunud, sest kõiges ollakse. Aga mind üllatab agressiivsus.”

“Metsale tuli õige hind anda.” Seisame Mati Polliga järjekordse mahalangenud puu ees ning minu pastakas suudab märkmikku jätta veel ainult suuri märgi larakaid. Hiljem neid dešifreerides märkan, kuidas Polli on puistanud numbreid nagu vaher sügisel seemneid. Viiendik meie riigi ekspordist tuleb tänu metsandusele – see on mitu miljardit eurot ja peaaegu kümnendik kogu rikkusest, mida riik igal aastal loob. “Eesti elab metsast,” ütleb Polli, sest meie 2 000 000 hektarit metsa annab kümneid tuhandeid töökohti, ning see kõik hakkas peale 90ndate alguses, mil mets ei maksnud peaaegu midagi.

“See oli sotsialism,” ütleb Polli. Ta mäletab sotsialismi ja maailmas pole vist asja, mida ta rohkem põlgaks. Ta mäletab ka 18-tunniseid tööpäevi oma saeveskites ning seda, kuidas vanasti oli saetera tervelt 7,2 millimeetrit paks – see lõikas nii laialt, et igast tüvest pudenes kuus millimeetrit kasutult põrandale. Polli jaoks oli seda liiga palju. Kuus millimeetrit! Tema saeterad kahanesid 1,2 millimeetri peale, saeveskid töötasid efektiivselt ja tänaseks on kogu Eesti metsatööstus üks Euroopa kõige tõhusamaid.

Kui Mati Polli metsaoksjonitega alustas, ei maksnud mets peaaegu midagi. Kui ta tegi oma esimese saeveski, tasuti ühe tihumeetri eest umbes 200 krooni, ent juba poole aasta pärast 460 krooni. Korraga oli metsal hind ja sestpeale enam tagasi ei vaadatud: täna võib küsida sama tihumeetri eest kümme korda rohkem kui toona ning mõnes maakonnas on metsandusega seotud iga neljas töökoht ja iga viies euro.

Mõnes maakonnas on metsandusega seotud iga neljas töökoht ja iga viies euro.

Mati Polli arvates pole selles midagi halba. “Kujuta ette Haanja meest, kellel on neli last ja natuke metsa,” ütleb ta mulle, kui meist suusatajad mööda kihutavad. “Kui ta müüb selle metsa, et oma lastele haridus anda – kas see tähendab, et ta on halb inimene ja metsa müümine ebaeetiline?”

Polli räägib palju eetikast. Kunagi soovisid nad mõnede teiste suurettevõtjatega koostada ärieetika kirjeldust. Ta proovis nii ja naa, käis isegi eetikaprofessoritega rääkimas, kuid lõpuks istus ikkagi kirikuõpetaja Toomas Pauli juures ning tõdes, et ka äris kehtivad ennekõike kümme käsku. Ent tema sõnul on veel üks spetsiifiline metsameeste eetika ja see tähendab mõtlemist tulevikule. Raiuda puid, et teised puud saaksid kasvada. Harvendada ja hooldada.

Kui me sõidame mööda Eesti metsasid ringi, vehib ta pidevalt kätega ja näitab, kui mõni metsaalune on täis langenud puid, mida keegi pole koristanud. Ta näitab laasi, kus juba aastaid pole tehtud ühtegi raiet ja tema arvates on need kurvad metsad, kust pole kadunud mitte ainult rahaline väärtus, vaid ka metsa kvaliteet. See pole tema jaoks eetiline.

Me kõnnime üle lumiste väljade kuusikusse, mis varsti läheb oksjonile – tung tuleb ilmselt suur: lumes ristlevad veel mitmete huviliste jäljed. Metsatukk asub Polli krundi kõrval, kuid tema seda ostma ei lähe. “Siin on raiumine 25 aastat hiljaks jäänud,” ütleb ta ja näitab suuri üraskite poolt söödud puid, peatub mahalangenud kuuskede kõrval, seletab pikalt, kuidas juba ammu oleks pidanud siin kõik maha raiuma – siis oleks praeguseks kasvanud kümnemeetrised uued puud, nende all aga riisikad ja poegiv kitseke. Omal ajal oleks selle metsatuka eest saanud 10 000 eurot, nüüd vaevalt 1000, ja seda kõike seetõttu, et Polli arvates ei mõisteta ühiskonnas enam, et metsa uuenemiseks, arenemiseks ja aastakümnete pärast taas kasutusele võtmiseks peab neid õigel ajal raiuma, et siis raielangile hoolikalt ja hästi uus mets kasvama panna.

Lahkume kuusikust ja sõidame edasi. Mõne kilomeetri pärast võtab ta autol hoogu maha ja näitab mulle oma metsatukkasid, kus kunagi kasvavad kenad arukased – tema nende suurekskasvamist ei näe, kased on tema lastelastele, kelle ta kord aastas kutsub metsa istutama ja jahti vaatama, et nad saaksid aru: filee tuleb põdrast, mets kasvab seemnest, loodus on lakkamatus liikumises ning inimene ei tohi seda vägisi muutumatuna hoida.

Raha on selle kõige juures justkui kõrvaline, kuid ometi keskne. “Mina mängin kapitaliga,” ütleb ta mulle lumisel metsateel. “Aga ma mängin kapitaliga selle nimel, et viiulimängija saaks viiulit mängida.”

Mati Polli ei varja, et mets on ressurss, mis on teinud ta väga rikkaks, aga see annab leiba ka paljudele perekondadele Kagu-Eestis ja mujalgi. “Me ei taha ju palja tagumikuga ringi hüpata,” ütleb ta mulle poolmädanenud kuusikus ning räägib taas töökohtadest, metsatööstuse kõrgetest palkadest, riigi ühisest rikkusest.

Ta ei sõdi looduskaitsjatega, kuid ta ei saa neist alati aru. Polli tunnistab, et ei mõtle metsast ökoloogiliselt, vaid pragmaatiliselt, kuid just pragmaatiliselt mõtlemine on tema sõnul kõige parem ka metsa ökoloogiale. Kui sa tahad, et mets oleks ilus ja liigirikas, siis raiu ta õigel ajal maha, pane kena mets kasvama, kannata neli või viis aastat koledat lagedat vaatepilti ning siis näed, kuidas uus mets juba kasvab.

Polli näitab mulle metsatukkasid, mida tema isa ja teised vanad metsaülemad omal ajal majandasid – need on võimsad ilusad laaned –, ja Polli sõnul pole miski muutunud: samad vanade metsaülemate põhimõtted peaksid kehtima ka praegu – kui ühiskond ei oleks korraga hakanud arvama, et see kõik on lubamatu.

Isegi RMK ei raiu tema sõnul raha nimel, kümned miljonid on vaid kaasuv nähtus, sest mets ise nõuab raiumist – muidu on kolme põlve pärast metsade asemel sarapuuvõsa, selle vahel veidi sakiline laudtee, tehtud jumal teab kust saadud plankudest. Sest miks hoida metsa puutumatuna? Kas meil pole seda niigi piisavalt?

Peaaegu 300 000 hektarit on Eestis kaitse all, tohutud maalapid. Kümme aastat tagasi arengukavasid koostades nähti ette, et kaitse all võiks olla ehk 10 protsenti metsadest, aga nüüd on peaaegu 15 – pööraselt ei suurene mitte raiemahud, vaid kaitsealused mahud. Alles hiljuti võeti juurde veel 26 000 hektarit kuusikuid. “Kas meil on kuusikuid vähe?” laiutab Mati Polli käsi. “Vastupidi, neid on liiga palju. Ja sealne mets langeb 20 aasta pärast niikuinii kokku.”

“Meil on metsasid rohkem kui kunagi varem ajaloos,” kordab ta üht sagedast väidet. Hiiumaal ei puhu tuul enam parmugi ära, sest mets on igal pool, ja Muhumaal ei näe enam saare ühest servast teise vaadata, sest puud on vahele kasvanud. Jah, probleemi ei ole, isegi metsade eripalgeline mosaiiksus olevat alles.

Kuidas Mati Polli ka ei vaataks Eesti metsades ringi, kuidas ta ka ei sõidaks iga nädal mööda maakondi ega hindaks meie metsade varusid ning juurdekasvusid, mille kohta ta hakkas andmeid koguma juba 80ndatel – ta ei suuda näha, et meie metsandus oleks halvas seisus, et meie metsad häviksid või raiutaks liiga palju. Vastupidi.

Tema sõnul peaks raiuma veel rohkem, sest see on tuleviku metsadele hea. Talle ei meeldi graanuliäri – puid peaks väärindama Eestis, biomassi tuleks põletada elektrijaamades ja ilusatest puudest peaks tegema taburette, puitmaju ja põrandalaudu –, kuid ta mõtleb õudusega, mis saab siis, kui Euroopa Liit enam graanuliäri ei toeta ning siinsed raiemahud kolmandiku võrra langevad.

Mati Polli arvates tähendab see meie metsade lagunemist, kokkukukkumist, mädanemist. Inimesed lihtsalt ei tea, ei tunne metsa ega ole harjunud sellega, et mets kuulub kõige muu hulgas ka raiumisele.

Inimesed lihtsalt ei tea, ei tunne metsa ega ole harjunud sellega, et mets kuulub kõige muu hulgas ka raiumisele.

Me möödume ühest tütarlapsest. Ta on kummardunud lumise metsaaluse kohale. Märkan, et ta teeb sellest oma telefoniga pilti.