1. osa. Kuidas nad seda teevad?

Kuidas on võimalik lugeda raamatuid, kui silmad ei seleta? Kuidas jõuab kirjandus nägemispuudega inimesteni ja mis rolli see nende elus mängib?

  • Autor: Priit Põldma
  • Toimetaja: Tõnis Tootsen
  • Illustratsioon: Joonas Sildre, Midjourney AI
  • Fotod: Erik Tikan
  • Audiolugu loeb: Priit Põldma
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 08.2022

59aastane Jaanus lükkab CD-plaadi pleierisse ning sukeldub teab mitmendat korda oma lemmikautori, Fjodor Dostojevski karmi ja tundlikku maailma.

80aastast Mallet ümbritseb kaasaegne kirjandus peaaegu igal hetkel, ta lahkub raamatute juurest vaid paar korda päevas, et uudiseid kuulata.

27aastane Jakob jääb magama, klapp kõrvas, jälgides viimase uinumiseelse hetkeni arutluskäiku selle kohta, kuidas dopamiinivajadus meie elu ja valikuid juhib.

45aastane Marko ühendab oma e-lugeri ribakujulise seadmega, asetab sõrme selle ekraanile ja süveneb Michel Houellebecqi visioonidesse Lääne ühiskonna allakäigu kohta.

70. eluaastates Karini sõrmed liiguvad pianistile omase elegantsiga mööda paberit, kui ta etleb Betti Alveri luulet: „Räägi tasa minuga, / siis mu kuulmine on / ergem. / Räägi tasa minuga, / tasa taibata on / kergem.“

Nad on inimesed, kes ei näe lugeda, aga kelle igapäevaelus on kirjandusel väga oluline roll. Ja kui lugeda ei saa silmadega, tulevad appi teised meeled. Nägemispuudega inimesed, keda on Eestis Sotsiaalkindlustusameti andmetel üle 8000, saavad kuulata heli- ja e-raamatuid ning kombata punktkirjas raamatuid. Nad ütlevad selle tegevuse kohta ikka „lugemine“. Nii minagi. Sest lugemine see ju on.

Heliraamatud või kõnesüntesaator – kumb on etem?

Kõnesünteesitarkvara võimaldab kuulata igasuguseid tekstifaile. Seega – kui teos on kättesaadav tekstifaili või e-raamatuna, saavad nägemispuudega inimesed seda kuulata ka siis, kui see pole inimhäälega sisse loetud.

Enamik kuulajaid eelistab võimalusel siiski heliraamatut. „Inimese häälega ette loetud raamat on ikka teine asi kui süntesaatoriga,“ ütleb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhatuse liige Jaanus Riimets. Kuid tal on tuttavaid, kes eelistavad lugeda kõnesüntesaatoriga – see on neutraalsem ega värvi teksti oma suhtega.

Eesti Pimedate Liidu juht Jakob Rosin räägib oma tuttavast, kellele ta soovitas hiljuti üht heliraamatut. Too öelnud, et ei viitsi seda kuulata – heliraamatud on tema jaoks liiga aeglased. Kõnesüntesaatori tekstiesitust saab hõlpsasti kiirendada. „Mingid vennad loevadki raamatuid 700 sõna minutis,“ teab Rosin.

Rosin meenutab, kuidas pidi gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse raames lugema Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“, aga jättis selle viimasele minutile.

„Arvestus oli hommikul esimeses tunnis, ma hakkasin kell viis hommikul kõnesüntesaatoriga lugema ja sain raamatu läbi kahe ja poole tunniga. Kui arvestusel küsiti, et analüüsi kahe tegelase vahelisi suhteid, siis ega ma detaile eriti ei mäletanud. Kui loed raamatut, läheb ikka mõte vahepeal rändama. Kui inimene loeb raamatut ette, siis jõuad suhteliselt kiiresti tagasi. Aga kui tempo on kümme korda kiirem, siis selle hetke jooksul, kui sul aju kuskile mujale mõtleb, on pool lehekülge mööda läinud.“

Põhja-Eesti Pimedate Ühingu auliige Anni Oraveer rõhutab, et inimhääl ja seejuures aeglane tekstiesitus on eriti olulised just eakamate jaoks. „Paljud vanemad inimesed, kes ei näe, elavadki heliraamatutest. Raadio ja raamatud on nende jaoks põhilised,“ märgib Oraveer. Sünteeskõne tarkvara kasutamist paljud vanemad nägemispuudega inimesed ilmselt ära ei õpi, vaid jäävad truuks heliraamatutele.

Eestikeelne sünteeskõne pole praegu veel eriti heal tasemel. Seda saab kasutada üksnes arvutis ning sealgi on sellel omad hädad. „Intonatsioon ei ole paigas, lauselõpus ei ole alati pause, välted lonkavad, helikvaliteet ise pole hea,“ loetleb Jakob Rosin puuduseid.

„Soomekeelse kõnesüntesaatori kvaliteet on parem, aga eestikeelset teksti loeb ta muidugi aktsendiga. Eestikeelse kvaliteet on halvem, aktsenti pole.“ Rosin ise loeb põhiliselt iPhone’is, nii kõlab eestikeelne kirjandus tema kõrvus soome aktsendiga ning soomekeelsete numbrite ja kirjavahemärkidega.

Rosina arvates ei jõua kõnesüntesaator inimkõnele veel niipea järele. „Ta muutub küll realistlikumaks, aga selleks, et ta raamatut oskaks lugeda, peab ta aru saama, mis seal kirjas on. Kas praegu peab tegema kandva pausi või ei? Ma kahtlustan, et ühel päeval hakkab ta ka sellest aru saama, aga täna ega homme veel mitte.“ Seega ei usu Rosin, et vajadus heliraamatute järele lähiajal kaoks.

Punktkiri säilitab grammatikat

Lisaks heliraamatutele saavad nägemispuudega inimesed lugeda ka Braille kirjas ehk punktkirjas raamatuid. Punktkirja oskajate arv on küll üsna väike – aktiivselt loeb punktkirjas tekste Eestis ehk umbes 150 inimest. Sestap valmistab Eesti Pimedate Raamatukogu punktkirjas raamatuid aastas ka ainult 10–15 erinevat nimetust. Põhiliselt antakse välja kooli kohustuslikku või soovituslikku kirjandust.

„Täiskasvanud, kes jäävad pimedaks, õpivad väga harva punktkirja ära. Kui inimene jääb vanas eas pimedaks, siis ega ta sõrmede tundlikkus pole ka enam see. Ta ei pruugi enam väga hästi aru saada, mis punktid tal seal näpu all on,“ selgitab Eesti Pimedate Raamatukogu juhataja Marja Kivihall.

Nii nagu on olemas kõnesüntesaator, mille abil võib kuulata mistahes tekstifaili, saab spetsiaalse kuvariga muuta tekstifailid punktkirjas loetavaks. Jakob Rosin demonstreerib mulle nutitelefoni või arvutiga ühendatavat ribakujulist seadet, mille pinnale tekib sõrmedega loetav punktistik, kuid tunnistab, et ise seda regulaarselt ei kasuta.

„Mina olen see patune, kes küll oskab punktkirja lugeda, aga ma ei loe raamatuid ega igapäevaseid tekste punktkirjas. Ma ei saanud kooliajal punktkirjas lugemise harjumust sisse, lihtsam oli kuulata. Lisaks on see kohmakas: ma pean võtma punktkirja lugemise jaoks eraldi seadme või lugema hästi suuri füüsilisi raamatuid. Aga mõned ütlevad, et punktkirjas on kõige parem lugeda, saad ise ette kujutada, kuidas tegelased kõlavad.“

Värviline ülaltvaates foto mehest, kelle süles on ribakujuline Braille kuvar. Pildil on näha ainult sinistes teksades jalad, süles olev aparaat ning käed, millega mees kompab seadme pinnale tekkivat punktistikku.
Värviline foto, mille fookuses on pruunile lauale asetatud must klaviatuuriga tahvelarvuti, mis on ühendatud Braille kuvariga. Veidi uduselt on näha meest, kes on vasaku õlaga pildistaja suunas ning sõrmitseb tahvelarvuti ekraani.

Punktkirjal on teisigi eeliseid: see võimaldab jääda sina peale grammatikaga. Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu liikmed räägivad, et kui pikemat aega üksnes heliraamatuid lugeda, siis hakkavad õigekirjaoskused tasapisi hääbuma. Heliraamatut kuulates ei saa ju näiteks kokku- ja lahkukirjutusest selget sotti.

Pikad kirjeldused – järelikult pimedatele mõeldud raamat!

Kui Rosin võrdleb oma pimedatest ja nägijatest sõpru, siis usub ta, et pimedad loevad rohkem. „Esiteks sellepärast, et pimedate ligipääs muudele asjadele on piiratud. Kui kodust välja ei saa minna või on kodust väljas rohkem takistusi kui võimalusi, siis elavadki väga paljud oma elu läbi raamatute. Teiseks saavad pimedad raamatuid lugeda igal pool ja igal ajal. Mul ei ole vaja valgust, ma jään öösel magama nii, et loen raamatut, kõrvaklapp kõrvas, et mitte elukaaslast häirida. Või siis teen päeval mingeid käelisi tegevusi, koristan ja saan kogu aeg raamatut kuulata. Heliraamat annab vabadust juurde.“

Värviline foto pargipingil istuvast punase jope ja siniste teksadega noormehest, kes hoiab käes nutitelefoni ja kelle vasakus kõrvas on kõrvaklapp. Noormehest veidi vasakul kõnnib pingi eest mööda sinise jope ja musta nokatsiga poiss, kes vaatab pingil istuva noormehe poole. Pingi tagant möödub oranži jopega nooruk.
Värviline foto, mille suures plaanis on vasakult küljelt pildistatud lühikeste juustega noormehe pea. Vasakus kõrvas on näha valget kõrvaklappi.

Jakob Rosin jutustab meeleoluka vahepalana loo oma elukaaslase lapsest, kes pidi koolis viiendas klassis lugema läbi Gerald Durrelli „Minu pere ja muud loomad“.

„Nagu ikka kohustusliku kirjandusega, jäi ta ajahätta ja ma ütlesin, et olgu, teeme täna sohki, ma annan sulle selle audioraamatu, kuula seda. Mingi hetk küsisin, et kuidas siis on. Ta ütles: „Nii igav, nii pikad kirjeldused!“ No Durrell ju kirjeldabki kas või üht puuoksa hästi põhjalikult... Ja siis ta lisas: „Ma saan aru küll, et see on pimedatele mõeldud raamat.“ Ma ütlesin talle, et see on lihtsalt sisseloetud raamat, mitte mingi pimedate eriväljaanne, kus on rohkem kirjeldusi. Lapsed on tänapäeval harjunud, et ei ole vaja asju kirjeldada, neid saab näidata. See on naljakas mõtteviisi muutus: kui raamatus on kirjeldused, tähendab, et see on pimedatele mõeldud,“ muigab Rosin.

Heliraamatute nappus

Praegu saab Eesti Pimedate Raamatukogus igal aastal valmis umbes 200 heliraamatut, neist suurem jagu eesti, aga mõniteist ka vene keeles. Laiema lugejaskonna tarvis toodab heliraamatuid ka Eesti Audioraamatute Keskus, kuid nende eest tuleb maksta.

Pimedate Raamatukogu tegevusele seavad praegu piiri eelarve ja väike kollektiiv. Seal valmistatud raamatud on kättesaadavad ainult nägemispuudega inimestele või mõne muu lugemist takistava haiguse või häirega, näiteks düsleksiaga inimestele. „Kui teeme punktkirjas või heliraamatuid, siis ei pea autoritelt nõusolekut küsima. Aga me teeme need kättesaadavaks ainult soodustatud isikutele ja mingeid ärilisi eesmärke meil olla ei tohi,“ selgitab Marja Kivihall.

Jakob Rosina arvates võiks heliraamatuid Eestis rohkem toota. Ta usub, et nende vastu võiksid huvi tunda veel paljud teisedki inimesed – näiteks kaugsõiduautojuhid või need, kes teevad monotoonset, mehaanilist tööd, mille ajal oleks võimalik raamatuid kuulata. Marja Kivihall kinnitab Rosina arvamust: talle kirjutavad või helistavad sageli nägijad, kes soovivad kuulata Pimedate Raamatukogu heliraamatuid. Kivihallil tuleb vastata eitavalt. „Me ei tohi neid anda. Ka raha eest mitte.“

„Me võiks jõuda ühel hetkel sinna, et kui raamat tuleb välja, siis sellest tehakse kohe ka audioraamat.“

„Kui muuta Pimedate Raamatukogu sisu avalikult kättesaadavaks, muutuks ka vaade Eestis audioraamatutele,“ arvab Jakob Rosin. „Me võiks jõuda ühel hetkel sinna, et kui raamat tuleb välja, siis sellest tehakse kohe ka audioraamat. Kui audioraamatud oleks ühiskonnas laiemalt levinud, paraneks pimedate olukord, sest tekiks nõudlus ja läbi nõudluse loodaks raamatuid rohkem.“

Soovid on suuremad kui võimalused

Tehes valikut, milliseid raamatuid sisse lugeda, püüab raamatukogu võimalikult palju arvestada oma lugejate huvidega. „Kriminullid lähevad hästi, põnevus, ajaviitekirjandus, ka „Minu“-sarja raamatud,“ loetleb Marja Kivihall. „Meil on eraldi Exceli tabel, kuhu paneme kirja lugejate soovid, millistest teostest heliraamatuid teha. Kolleegidega loeme ka ise hästi palju ja jälgime raamatuarvustusi.“

Paarsada teost, mis Pimedate Raamatukogus aasta jooksul sisse loetakse, on muidugi kordi väiksem igal aastal ilmuvate uute eestikeelsete väljaannete koguhulgast. Kõiki lugejate soove ei ole võimalik täita. Jaanus Riimets kiidab raamatukogu vastutulelikkust, kuid mõistab, et kui ta midagi tellib, peavad raamatukogutöötajad arvestama, et teosel oleks peale tema veel teisigi lugejaid.

Riimets tunneb puudust klassikast. „Pimedate hulgas ei ole klassika eriti populaarne. Tahetakse rohkem põnevust. Aga klassika on ka väga põnev!“ Jaanus Riimets nimetab, et just tema tellimusel luges Andres Ots 2018. aastal sisse Selma Lagerlöfi „Gösta Berlingi saaga“.

Jakob Rosin igatseb jällegi rohkem ulmet ja populaarteaduslikku kirjandust. „Ma olen andnud endale lubaduse, et ma loen igas kuus silmaringi laiendamiseks läbi ühe mitte-ilukirjandusliku raamatu. Aga populaarteaduslikke raamatuid on Pimedate Raamatukogus vähe.“

Rosin on olukorra lahendanud nii, et loeb ingliskeelset kirjandust originaalis. „Ma vaatan, kust ma selle raamatu kätte saan. Kõigepealt uurin, kas ta on Audible’is sisseloetuna olemas. Kui ei ole, siis vaatan, kas ta on e-raamatuna Kindle’is ja sel juhul lasen kõnesüntesaatoril ta ette lugeda,“ selgitab ta. Kindle on Amazoni hallatav e-raamatute keskkond, Audible aga Ameerika audioraamatute ja taskuhäälingute müügiplatvorm.

Raamatute kättesaadavust nägemispuudega inimeste jaoks piirab seegi, et e-raamatud pole Eestis veel väga laialt levinud.

Raamatute kättesaadavust nägemispuudega inimeste jaoks piirab seegi, et e-raamatud pole Eestis veel väga laialt levinud. Kuni 2020. aastani oli ühe aasta jooksul välja antud e-raamatute hulk umbes poole väiksem trükis ilmunud raamatute hulgast. Pimedate Raamatukogus on e-raamatuid võrdlemisi vähe, 120 erinevat nimetust. Tõsi, neid saab laenutada ka Tallinna Keskraamatukogu laenutuskeskkonnast ELLU, kus leidub tuhandeid teoseid.

Salajased trükifailid

Jakob Rosinal on raske mõista, miks ei võiks kirjastused jagada Pimedate Raamatukoguga raamatute trükifaile – nii oleks võimalik neid kõnesüntesaatori abil lugeda ja kirjanduse kättesaadavus nägemispuudega inimestele paraneks oluliselt.

„Igast raamatust on ju fail olemas. Pimedate Raamatukogu lugejate kasutusõigus on kontrollitud – sa ei saa selle raamatukogu lugejaks, ilma et sa oleks tõendanud, et sul on lugemist takistav puue, häire või haigus. Neile inimestele võiks ju küll raamatud failina kättesaadavad olla,“ leiab Rosin.

Jakob Rosinal on raske mõista, miks ei võiks kirjastused jagada Pimedate Raamatukoguga raamatute trükifaile.

Säilituseksemplari seaduse alusel saadavad kirjastused Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi oma väljaannete trükifailid, ent neid on võimalik kasutada ainult viie raamatukogu (Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu, Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu ja Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu) spetsiaalsetes arvutiterminalides ehk autoriseeritud töökohtadel. Failide üldsusele kättesaadavaks tegemine või välistele andmekandjatele salvestamine ei ole lubatud.

Marja Kivihalli sõnul on Pimedate Raamatukogu palunud kirjastustelt, et need failid võiks teha kättesaadavaks inimestele, kes ei saa trükitud raamatuid lugeda. Aastate eest on kirjastuste käest ka mõningaid faile saadud.

Raamatud muutuvad aina kättesaadavamaks

Rahvusraamatukogu teenuste juht Kristel Veimanni sõnul tegeleb raamatukogu parasjagu autoriseeritud töökohtade uuendamise ja täiustamisega. Terminalidele lisatakse muuhulgas ka ekraanilugeja ja kõnesüntesaatori kasutamise võimalus. See tähendab, et vähemalt mainitud viies raamatukogus avaneb nägemispuudega inimestel võimalus lugeda kõiki Eestis ilmunud trükiseid. Praegu Sõjamäel asuv Pimedate Raamatukogu liidetakse järgmise aasta alguses Rahvusraamatukoguga ja peaks 2025. aastal kolima Tõnismäele, Rahvusraamatukogu taasavatavasse peahoonesse.

Käesoleva aasta lõpus plaanitakse avada ka Rahvusraamatukogu uus e-raamatute laenutuskeskkond. Laenutusteenusele liidetakse kõnesünteesi tarkvara, millega on kõiki e-raamatuid võimalik kuulata.

„Lähtume teenuste arendamisel põhimõttest, et neid saaksid kasutada võimalikult paljud elanikkonna grupid,“ rõhutab Kristel Veimann ja lisab, et lahenduse valmimise erinevates etappides on kindlasti kavas kaasata ka nägemispuudega inimesi. Kui 2021. aastal alanud kasvutrend jätkub ja suurem jagu uudisteostest ilmub ka e-raamatuna, siis peaks kõnesünteesi tarkvaraga varustatud laenutuskeskkond kirjanduse kättesaadavust nägemispuudega inimeste jaoks tublisti parandama.

Seni, kuni uued tehnoloogilised lahendused kasutusele võetakse, peavad pimedad aga ise leiutama viise oma lugemishuvi või infovajaduse rahuldamiseks.

Seni, kuni uued tehnoloogilised lahendused kasutusele võetakse, peavad pimedad aga ise leiutama viise oma lugemishuvi või infovajaduse rahuldamiseks. Ning hätta nad ei jää.

Kui huvipakkuvat teost pole heli- ega e-raamatuna saadaval, minnakse lihtsalt raamatukokku või -poodi, laenutatakse või ostetakse raamat ning skaneeritakse see lehekülg lehekülje järel sisse. Skaneeritud faili on juba võimalik lugeda nii kõnesüntesaatori kui punktkirjakuvariga. Siiski tähendab see raamatu pikkusest ja skanneri jõudlusest olenevalt mitmekümneminutilist kuni mitmetunnist tööd, mis võiks olla olemata, kui nägemispuudega inimestel oleks ligipääs raamatute trükifailidele.

„Ühel hetkel tekib olukord, kus sa näed jubedalt vaeva millegi nimel, mille kvaliteeti sa ei tea,“ räägib Jakob Rosin pingutusest, mis mõne raamatu lugemiseks tuleb teha. „Kujuta ette, et kõik räägivad: jube põnev auto! Aga sa pead sellele ise Saksamaale jalgsi järele minema. Lähed Saksamaale, vaatad: no kurat, sulle üldse ei sobi. Aga sa oled mingi meeletu aja sinna alla pannud. Nii on kohati kergem lihtsalt alla anda.“

Jaanus Riimets märgib, et praegu on seis siiski tunduvalt parem kui 1980. aastatel, mil tema heliraamatuid kuulama hakkas. „Siis olid raamatud lintidel. Isa tõi koju terve kotitäie linte ja need pidi pärast tagasi viima,“ meenutab ta. Kui minna ajas veelgi tagasi, siis 1960. aastate lõpus, mil Eesti Pimedate Ühingu helistuudio loodi, loeti raamatuid ette pimedate ettevõtetes töötavatele inimestele läbi kohaliku raadiovõrgu. Pimedad tegid oma igapäevatööd ja said samal ajal raamatuid kuulata. Alles hiljem hakati neid lintidele salvestama.

Tänapäeval saab raamatuid laenutada mälupulgal või -kaardil või CD-plaadil. CD-plaadid raamatutega saadetakse lugejatele posti teel otse koju ning neid tagastama ei pea. Üha populaarsem on ka Pimedate Raamatukogu kodulehel asuv veebiraamatukogu, kust leiab ligi 5700 teavikut, mida on võimalik otse voogedastusena kuulata või alla laadida.

Jaanus Riimetsa arvates lisandub sinna uusi heliraamatuid täitsa parajas tempos. Pealegi meeldib talle juba loetud raamatuid uuesti üle lugeda. „Tahan pigem süveneda ühe raamatu avarustesse kui saada lihtsalt informatiivset ülevaadet paljudest erinevatest raamatutest,“ lausub Riimets.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt