2. osa. Raamatud, mis räägivad inimhäälel

Kus ja kuidas valmivad heliraamatud? Kas heliraamatu sisselugemine on esitaja jaoks treening, haltuura või hoopis meditatsioon? Käisime Eesti Pimedate Raamatukogu stuudios ja saime ka ise hääle valgeks.

  • Autor: Priit Põldma
  • Toimetaja: Tõnis Tootsen
  • Illustratsioon: Joonas Sildre, Midjourney AI
  • Audiolugu loeb: Priit Põldma
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 08.2022

„See ei ole lihtne töö,“ ütleb helindaja Riho Rausma, kui Suur-Sõjamäele proovilugemisele lähen. Riho teab, millest räägib. Kolme ja poole aasta jooksul, mil ta on Pimedate Raamatukogus töötanud, on tema käe all valminud üle 300 heliraamatu.

Töö käib paralleelselt kolmes stuudios. Iga lugeja peab ennast ise jälgima, oma eksimusi ise parandama, vea korral salvestuse peatama ning vigase lause või fraasi uuesti lugema. Osa esitajaid on tarkvara isiklikku arvutisse laadinud ja loevad raamatuid sisse kodus. Hiljem ühtlustab helindaja helikvaliteedi ning infotöötaja kuulab raamatu pisteliselt üle, keskendudes kohtadele, kus lugeja on salvestuse katkestanud ja uuesti alustanud, veendumaks, et midagi pole lugemata jäetud või topelt loetud. Sisseloetu eest vastutab siiski teksti lugeja ise.

Heliraamatute esitajaid on üle 30, nende seas on nii professionaalseid näitlejaid kui teisi inimesi, kes elu jooksul palju tekstide esitamisega kokku puutunud. Stuudios on salvestussessioonid kolmetunnised – aga mõned eriti profid lugejad broneerivad endale kaks stuudioaega järjest ning loevad ühtejutti kuus tundi.

Heliraamatute esitajaid on üle 30, nende seas on nii professionaalseid näitlejaid kui teisi inimesi, kes elu jooksul palju tekstide esitamisega kokku puutunud.

Heliraamatute staažikas kuulaja Jaanus Riimets toob Eesti Pimedate Raamatukogu eripärana välja just nimelt lugejate professionaalsust. „Nõukogude ajal oli Pimedate Ühing küllaltki jõukas ja finantseeris seda tegevust. Eesti heliraamatuid lugesid tippnäitlejad. Soomes pole tippnäitlejad kunagi heliraamatuid lugenud, seal loevad ainult vabatahtlikud.“

Riimetsa lemmiklugejad on Helle-Reet Helenurm ja Jüri Karindi. Praegustest esitajatest kiidab ta Mart Aasa. Jakob Rosin nimetab parimaks heliraamatute esitajaks Andres Otsa. Otsa sisseloetud on ka üks Rosina lemmikteoseid, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil“. „Andres Otsa „Švejk“ meeldib mulle kusjuures rohkem kui Tõnu Aava oma, kes on seda lugenud kassettidele,“ mainib Rosin.

Mis teeb lugemise kuulajate arvates heaks? 

„Selge diktsioon ja kaasaelamine,“ kostab Riimets. 

„Ta ei tohi olla ülemängitud ja ta ei tohi olla alamängitud,“ leiab Rosin. „Mulle meeldib väga see, kui lugeja elab loosse sisse. Kui tegelane on pahane, siis see väljendub ka lugeja hääles. Kurbus ja rõõm tulevad kaasa. Kui raamat on mina-vormis, siis tuleb esitajana ära tajuda selle jutustaja olemus. Mulle meeldib, kui diktorit ei ole niiöelda vahel ja mul tekibki tunne, et tegelane räägib. Muidugi läheb vahel ka ülemängimiseks. Kui meesdiktor loeb naistegelast, siis ei pea häält peeneks tegema, seda saab ka intonatsiooniga edasi anda. Aga noh, kõigil ei tule see nii hästi välja.“

Anda endast kõik, midagi vastu tahtmata

Eesti Pimedate Raamatukogus esitavad raamatuid põhiliselt professionaalsed lugejad, kes saavad selle eest ka tasu, kuid lisaks neile loevad heliraamatuid sisse ka Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ja Haapsalu Sotsiaalmaja vabatahtlikud.

Haapsalus on selle tegevuse eestvedajaks kohalik vaegnägijast kirjanik Anni Oraveer. Sealses sotsiaalmajas on pikka aega olnud traditsiooniks lugeda pimedate tarvis plaadile valikut Lääne Elu artiklitest, 2014. aastal hakati salvestama ka raamatuid. Tänaseks on 31 vabatahtlikku salvestanud ligi 600 raamatut.

Haapsalu vabatahtlikud lugejad valivad ise välja teosed, mida soovivad lugeda. „Me ei loe usku, seksi ega poliitikat!“ sõnab Anni Oraveer. Kui vabatahtlik lugeja on oma raamatu välja valinud, oodatakse Pimedate Raamatukogult kinnitust, et see raamat pole juba kellegi teise poolt sisse loetud. Hiljem võtab Pimedate Raamatukogu salvestised oma kogusse.

Tänaseks on 31 vabatahtlikku salvestanud ligi 600 raamatut.

„Need inimesed annavad endast kõik, midagi vastu tahtmata,“ iseloomustab Oraveer oma vabatahtlikke. „Nad tahavad head teha ja teevadki, hoolimata aja- ja transpordikulust. Ainuke, mis neile rõõmu teeb ja jõudu annab, on teadmine, et nägemispuudega inimesed neid raamatuid hiljem ikka loevad.“

Haapsalus võib ette lugeda igaüks, kes vähegi soovib. Salvestiste läbikuulamise ning vajadusel toimetamisega tegelevad Oraveer ja tema kolleeg Reet Kaljula. Kui veel mõne aasta eest otsiti vabatahtlikke lugejaid lisaks, siis praegu ütleb 80aastane Oraveer, et seda ringi suuremaks ajada ta enam ei jõua. „Uusi lugejaid võtta ei jõua, aga vanadest lahti lasta ka ei suuda.“ Tegevus Haapsalus jätkub.

Ligineda usalduslikult kuulaja kõrvale

Näitleja Lauri Kaldoja on alates 2016. aastast sisse lugenud 37 heliraamatut. Pärin, mis see töö tema jaoks on – trenn, haltuura või midagi hoopis muud. „Muidugi on see trenn,“ vastab Kaldoja.

„Perioodidel, kus ma eriti tihti etendusi ei mängi, on see päris hea vahend, millega end vormis hoida. Hääl ja kõneaparaat ärkab minu puhul ikka vähemalt tund aega, nii et kui vahetult enne lugemist ärgata ja kohe stuudiosse sõita, on see tegelikult veidi raisatud aeg. Kuus tundi järjest lugemist on mõnikord päris väsitav, aga sõltub muidugi teksti stiilist, tõlkest ja nii edasi. Kui näiteks inglise keele täisminevik on tõlgitud otse eesti keelde, muutub tekst paratamatult kohmakaks.“

Oma väga vähese kogemuse põhjal olen Kaldojaga päri – olles sisse lugenud ühe tõlkeraamatu (Inglise loomaarsti ja kirjaniku James Herrioti autobiograafilise jutustuse „Kui nad vaid rääkida oskaksid“) ja ühe algupärase teose (Lauri Sommeri Tartu lugudest, portreedest ja seostest koosneva „Toome tuled“), oli erinevus vägagi tajutav.

Tõlketeksti puhul oli mõtet ja lauseloogikat haarata tunduvalt keerukam, ehkki teose sisu võis iseenesest lihtsam olla. Sommeri looklevate mõtete vahendamine läks märksa ladusamalt: emakeelt vabalt ja loovalt pruukiva kirjaniku mõttevooga oli võimalik sujuvamalt kaasa minna ja seda ühe hooga edasi anda ka siis, kui lause alguses ei olnud aimata, kuidas see lõpeb. Keel ja mõte ise kandsid lugejat läbi teksti.

„Aga haltuuraks muutub see asi täpselt sel hetkel, kui loed sisse midagi, mida ise elu sees ette võtta ei tahaks,“ märgib Lauri Kaldoja, kes esitab parasjagu Henrik Normanni autobiograafiat. „Mul on ikka üsnagi vedanud, olen pakkunud ise päris suure hulga raamatuid: Haruki Murakami, Laura Esquivel, Iris Murdoch, Michel Houellebecq, Neil Gaiman ja nii edasi. Neid olen tahtnud niikuinii ise lugeda. Ja palju huvitavat on raamatukogu poolt ka pakutud.“

Kaldoja möönab, et isegi kui ettelugemiseks satub endale huvipakkuv raamat, ei saa sellesse stuudios siiski samamoodi süveneda kui kodus diivanil vedeledes. „See on selles mõttes natuke trikikas,“ märgib ta.

Näitleja Andres Ots on üks staažikamaid esitajaid, kes on lugenud sisse sadu raamatuid – alates Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvistist“ lõpetades Valdur Mikitaga. Veebiraamatukogus on tema kontol 221 teost, kuid nende tegelik arv on veelgi suurem, sest kõiki heliraamatuid pole digiteeritud.

Kui Ots 1980. aastate keskpaigas lugemist alustas, asus Eesti Pimedate Ühingu helistuudio ühes Vene tänava ümberehitatud korteris. Hiljem kolis stuudio Tondile, Pimedate Ühingu majja, seejärel Sõjamäele. Praegu loeb Ots raamatuid sisse kodus, vastav tarkvara on tal oma arvutis. „Möödunud aastal, koroona ajal, lugesin ka maal,“ räägib Ots. „Endale tundus, et jõle jama – linnulaul tuleb sisse, eriti Saaremaal. Aga keegi ei kurtnud, et midagi väga segaks.“

Näitleja Andres Ots on üks staažikamaid esitajaid, kes on lugenud sisse sadu raamatuid.

Ots meenutab, et oli juba enne heliraamatute esitamist palju raadios lugemas käinud.

„Mul oli ikka tunne, et olen jõle kõva poiss ja loen pagana hästi. Siis viis raadiorežissöör Einar Kraut mind Pimedate Ühingusse lugema. Kui olin seal aastakese või paar lugenud, oli raadios üks pidu, tähistati ühe kuuldemängu valmissaamist ja tädi Salme (näitleja ja kuuldemängude režissöör Salme Reek) ütles seal kellelegi minu kohta, et poiss on nüüd lugema õppinud. Ma olin selleks ajaks 10–15 aastat raadiotööd teinud. Aga paari aastaga Pimedate Ühingus oli mul tekkinud mingi teine hingamine.“

Ots kirjeldab oma esituslaadi kui usalduslikku ligiminekut kuulaja kõrvale. „Räägin nagu oma nimel,“ ütleb ta. „Õnneks ei tulnud mul Brežnevi „Väikest maad“ ega muud sihukest soga eriti lugeda.“

80ndatel olnud tavaks, et järjest salvestati tund aega. Ka raadio järjejuttu, mis kestab kaks ja pool tundi, käidi osade kaupa sisse lugemas. Heliraamatute lugemine pani Otsa ühel hetkel aga tundma, et ühest tunnist jääb talle väheks. „Kuskil pärast kolmandat tundi tuleb teine hingamine. Siis võib lõputult lugeda, mingit väsimust ei tule.“

Ots meenutab 80. aastatel Eesti Pimedate Ühingu juures töötanud helitehnikut Aleksander Dorožkinit. „Fantastiline oma ala fanaatik. Temaga võis öö läbi lugeda. Ta utsitas mind: loe aeglasemalt! Seda püüdsin ka lavakoolis oma õpilastele edasi anda: et siiski aeglasemalt! Sain selle aegluse endale orgaaniliseks.“

Lauri Kaldoja on lugemistempo osas saanud risti vastupidist tagasisidet.

„Lugesin mõned aastad tagasi Kadrioru kunstimuuseumile pimedate audiogiidi sisse: maalide ja mööbliesemete kirjeldused ja nii edasi. Enne kui failid käiku läksid, andis üks pime ekspert neile tagasisidet. Selgus, et kui nägijale on loomulik, et näiteks maalide kirjeldused peaksid olema pigem rahulikud, kujutlust aegamisi tekitavad – vasakul üleval serval ratsaniku kiiver, veidi allpool sinine kraeäär, siis mõõk ja nii edasi –, siis eksperdi jaoks oli see kõik põhjendamatult aeglane. Tegelikult loomulik, eks – kui üks meel on ära lõigatud, siis arenevad teised infot oluliselt kiiremini vastu võtma. Pärast seda kogemust olen oma kõnetempot pimedatele lugedes pigem tõstnud.“

Mängida raamatuid

Küll aga nõustuvad nii Ots kui Kaldoja, et raamatute ettelugemine on näitleja jaoks väga hea treening. „Vanasti valmistasin kõvasti ette,“ märgib Andres Ots. „Praegu absoluutselt mitte. Esimese paari lehekülje pealt saan aru, mis stiil on, mis asja aetakse. Kõik muu sünnib kohapeal.“

Ots teab, et osa kuulajaid eelistab väga neutraalset tekstiesitust. „Mina seda ei suuda. Pean lugema oma suhtega, näitlejalikult situatsiooni sisse minnes ja sündmusi mängides. Mängin terve raamatu läbi.“

Andres Ots ütleb, et heliraamatute lugemine on praegu ainuke erialane töö, mida ta teeb. „Erinevatel põhjustel, sealhulgas tervislikel,“ täpsustab ta. „See töö päästab hullematest mõtetest. Kui seda poleks, võiks kurvaks võtta. Aga on tore, kui saab midagi mängida – mängin neid raamatuid.“

Suure lugemiselamusena, milleni ta tänu Pimedate Raamatukogule jõudis, kiidab Ots Hollandi kirjaniku Hendrik Groeni „Salapäevikuid“. Kolmeosalise raamatusarja peategelane elab hooldekodus, jõudes päevikute jooksul 83. eluaastast 90ndani. „Salapäevikute“ viimane osa kirjeldab hooldekodu igapäevaelu esimese koroonakarantiini ajal. „Kohutavalt südamlik ja naljakas raamat. Kui niisuguseid raamatuid lugeda, siis on endal ka kergem,“ tõdeb Ots.

Ettelugemine polegi üksnes trenn või haltuura, vaid ka omalaadne keskendumisharjutus, peaaegu meditatsioon.

Lauri Kaldoja suudab ette lugeda kuus tundi järjest ja Andres Ots kõneleb teisest hingamisest, mis tekib kolmanda lugemistunni järel. Ma olen nende kõrval täiesti lootusetult poisike. Pärast paari tundi on kurk kuiv ja köha tikub peale, vett tahaks lonksata iga teise lause järel. Üürikestel õnnelikel hetkedel tekib mikrofoni taga istudes küll vabaduse tunne, mis võimaldab peatumata ja eksimata lugeda mitu lehekülge järjest, kuid siis kaob see vabadus taas, koperdusi tekib üle lause ning mõnd pealtnäha lihtsat mõtet tuleb lugeda aina uuesti ja uuesti, nii et see võtab mitmeid minuteid.

Töö käigus tekib ka hasart: mitu lauset, lõiku või lehekülge suudan takerdumata esitada? Ettelugemises ei tohiks ju iseenesest midagi kaelamurdvalt keerulist olla, kui rahulikult sõna ja lause haaval läbi raamatu liikuda.

Tasapisi taipan, et vead ei teki mitte niivõrd hääle või keele, vaid pigem meele väsimisest. Nii et ettelugemine polegi üksnes trenn või haltuura, vaid ka omalaadne keskendumisharjutus, peaaegu meditatsioon: kuidas lugeda teksti mõttest ette ruttamata, maha jäämata ja kõrvale kaldumata? Nagu igasuguse trenni ja meditatsiooni puhul, on siingi saladus kergelt sõnastatav, kuid raskelt teostatav: tuleb harjutada, harjutada ja siis veel natuke harjutada.

Kui pärast mitmetunnist lugemist bussis number 15 tagasi kesklinna poole sõidan, on tunne nagu pärast pikka tööpäeva. Pea huugab, hääl on väsinud, tähelepanu on nüri ja uni tikub peale. Paneb päris imestama: kuidas võib paigal istudes raamatu ettelugemine sedasi ära väsitada?

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt