3. osa. Inimene ei ole ainult elu jaoks, vaid ka ilu jaoks

Eestis tegutseb kaks nägemispuudega inimeste kirjandusringi – üks Põhja-Eesti ja teine Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu juures. Nende kogunemised ei pruugi olla alati rahvarohked, kuid on tulvil kirglikku kirjandusarmastust.

  • Autor: Priit Põldma
  • Toimetaja: Tõnis Tootsen
  • Illustratsioon: Joonas Sildre, Midjourney AI
  • Fotod: Erik Tikan
  • Audiolugu loeb: Priit Põldma
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 08.2022

Ühel soojal ja päikselisel maikuu lõunatunnil on Tartu äärelinnas asuvasse Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu majja kogunenud kaheksa luulehuvilist. „Meid on muidu 20,“ mainib kirjandusringi juhendaja Maila Jürgenson. Küllap on just esimene soe kevadpäev põhjuseks, miks paljud pole kohale jõudnud. Kuid kaheksa erinevas vanuses daami on siiski otsustanud veeta kolm lõunatundi mitte aiamaal ega pargis, vaid äärelinna jahedas saalis Betti Alveri loomingu üle arutledes.

Kogenud õpetajana on Maila Jürgenson kohtumise hoolikalt struktureerinud. Alustuseks loeb ta ette Alveri luuletuse „Tänulikkus“: „Miks, algav päev, on argipäev su nimeks? / Ma kuulutan su sekundid kõik imeks / täis iluehmatust ka täna hommikul.“ 

Maila Jürgenson töötab nägemispuudega inimestega alates 1994. aastast, kui asus tööle Tartu Emajõe kooli. Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu kirjandusringi hakkas ta juhendama 2015. aasta sügisel, pärast seda, kui eelmine juhendaja siitilmast lahkus. 

Kirjandusringi liikmete hulgas on nii pimedaid, vaegnägijaid kui tugiisikuid – kaasa räägivad kõik. Soojenduseks jutustab igaüks paari lausega, mida tähelepanuväärset ta elus vahepeal juhtunud on. Siis palub Maila Jürgenson kõigil meenutada esimest kokkupuudet Betti Alveri loominguga.

„Esimene kohtumine Betti Alveri luulega oli ilmselt koolis. Ma arvan, et ma olen elus ka Betti Alveriga kohtunud, aga ma ei mäleta, ma olen juba nii vana,“ ütleb proua Raja ja lisab, et tema lapselaps on saanud Betti Alveri järgi oma nime.

Maila Jürgenson loeb ette katkendeid Karl Muru raamatust „Betti Alver. Elu ja loomingu lugu“ ja liigub siis loomingu tutvustamise juurde. Esimesena võtab ta ette Alveri tundepuhangulise noorpõlveromaani „Tuulearmuke“. „Kas teil on võimalik „Tuulearmukest“ lugeda?“ pärib ta kohalviibijatelt. Vastus tuleb eitav: Betti Alveri loomingut on Pimedate Raamatukogus väga vähe sisse loetud, proosat kohe üldse mitte. „Ütlen siis, et mul on teist kahju,“ lausub Jürgenson. Ta teeb „Tuulearmukesest“ haarava kokkuvõtte ning esitab kirglikul ja mängulisel moel romaanikatkendeid. Kuulajad itsitavad vaikselt Maila värvikat ümberkehastumist ja Betti Alveri vaimukat teksti jälgides. „Mina tahan teha Pimedate Raamatukogule ettepaneku, et see sisse loetaks,“ leiab proua Helga, kui Maila Jürgenson „Tuulearmukese“ sulgeb.

Vahepeal juuakse kohvi ja näksitakse küpsiseid, kuulatakse ERRi arhiivist Mari Tarandi intervjuud Betti Alveriga ning YouTube’ist Kärt Tominga esituses laulu „Korallid Emajões“. Siis liigutakse luule juurde. Maila Jürgenson on pannud paika luuletuste esitamisjärjekorra – ta loeb neid ette ise ja annab sõna ka ringi liikmetele. „Kõik ei ole kõigile kättesaadav, selle järgi valisin, kes mida loeb,“ selgitab ta.

„Tulipunast vihmavarju“ loeb mõnigi kuulaja huultega vaikselt kaasa. Loo käik on küllap kõigile ammu teada, ometi turtsatakse mõnd rida kuulates üllatusest või rõõmust. Kui mänguhoos tüdruku katkestab ema hääl, öeldes „Ole ometi tasem! / Pane vihmavari pingile / ja tule tuppa / sööma“, siis tekitab see kuuldavalt magusvalusat äratundmist.

„Kevadekartuse“ („Kevad ei tule ja tulla ei tohi – / tuisake, talvised metsad ja mäed!“) lugemiseks tõuseb Maila Jürgenson püsti. Ta teeb käte ja põlvedega rütmilisi liigutusi. Mul läheb mõni viiv aega, et taibata: ta suusatab. Hiljem selgitab ta neile ringi liikmetele, kes tema liikumist üldse ei näinud: „Ma suusatasin seda lugedes. See luuletus on minu meelest suusatajate hümn. Viimaste suusasõitude ajal on seda väga hea lugeda!“

Viimaks loeb Maila Jürgenson ette katkeid Betti Alveri intervjuudest. Materjali, mida ta klubilistega jagada tahaks, on kaugelt rohkem, kui kolmetunnise kokkusaamise sisse mahub. „Väga põnev oli,“ peegeldavad osalenud ja imestavad, kuidas Maila jõuab oma igapäevatöö kõrvalt kooliõpetajana veel kirjandusringi kohtumisi nii põhjalikult ette valmistada. „See, mis ma siin teen, on hingele,“ vastab Maila Jürgenson imestajatele. „Kooliprogramm on selleks, et tervet maailma emmata, aga siin saab minna süvitsi. Olen tänu teile nii palju huvitavaid kirjanikke avastanud. Mõni on selline, et ma poleks teda ise iial lugeda tahtnud, aga pärast selgus: nii huvitav!“

„See, mis ma siin teen, on hingele.“

Järgmise kohtumise teemaks pakub Jürgenson uuema noorsookirjanduse, täpsemalt Reeli Reinausi loomingu. Kokkusaamine lepitakse juunikuusse. Keegi muretseb, kuidas jõuab Jürgenson seda ette valmistada, kui kooliaasta lõpp, eksamid ja muud kohustused on ukse ees. „Ärge muretsege – ööd on valged!“ hõikab Jürgenson rõõmsalt. Kui ringi liikmed avastavad, et Reinausi sulest on mitu teost ka heliraamatutena kättesaadavad, lepitakse kokku, et igaüks loeb mõne raamatu ja kohtumisel tutvustatakse neid üksteisele.

„Ilus oli,“ ütleb proua Helga ukselt enne teeleasumist.

„Ilu on vaataja silmades,“ vastab Maila Jürgenson ja taipab siis täpsustada: „Kõrvades ka.“

Luulelugemine pole töö, vaid nauding

Ühel sompus ja tuulisel novembrikuu õhtul on arvutiekraanide taha kogunenud kolm nägemispuudega kirjandushuvilist, kes moodustavad Põhja-Eesti Pimedate Ühingu luuleklubi tuumiku. Lisaks neile käib luuleõhtutel Kairi Rohtmets. Ta sattus aastate eest Liikumispuudega Inimeste Liidu kaudu ühele Pimedate Ühingu korraldatud koolitusele ja tutvus seal Jaanus Riimetsaga, kes korraldab Põhja-Eesti Pimedate Ühingus kultuuritegevusi. Riimetsa kutsel on Kairi Rohtmets aidanud viimase pooleteise aasta jooksul luuleklubi läbi viia. „Neil on vaja inimest, kes luuletusi valib ja ette loeb. See sobib mulle väga hästi. Neil on huvi luulet kuulata, mul lugeda ja sellest ühishuvist sünnib midagi head.“

„Neil on huvi luulet kuulata, mul lugeda ja sellest ühishuvist sünnib midagi head.“

Kui küsin, kas luuleklubi kohtumiste ettevalmistamine ja luuletuste ettelugemine on Kairi Rohtmetsa jaoks vabatahtlik töö, siis paneb mu sõnastus ta peaaegu kohkuma. „Muidugi. Ma ei nimetakski seda tööks. Luule on ju nauding.“

Iga kuu viimasel pühapäeval arutletakse kirjandusklubis ühe uue heliraamatu üle ja iga kuu kolmandal neljapäeval toimub luuleõhtu. Kui puhkes koroonaviirus, kolis kirjandusklubi oma tegevuse Skype’i ja on nüüd sinna jäänudki. Nii on liikmetele mugavam. „Pimedatel on liikumasaamisega ju ka probleeme, kohaletulek nõuab kulutusi, taksosõit on kallis. Linn küll kompenseerib kolm neljandikku sõidukuludest, aga ühe neljandiku peab ikka ise maksma ja seegi ei pruugi olla väike summa,“ tõdeb Jaanus Riimets.

„Pimedatel on liikumasaamisega ju ka probleeme, kohaletulek nõuab kulutusi, taksosõit on kallis.“

Uudiskirjanduse arutelude kõrval hakati luuleõhtuid korraldama kahe aasta eest. Esmalt arutleti kirjandusklubis Doris Kareva koostatud kogumiku „Eesti tunne“ üle, mille Pimedate Raamatukogu oli heliraamatuna välja andnud. Muljeid vahetades selgus, et kirjandusringi liikmete seas on kenake hulk luulehuvilisi, kellele meeldiks regulaarselt ka spetsiifilisemalt luuleteemadel vestelda.

Jaanus Riimets on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kirjandusringi hing. Ta muretseb veidi, et ring on viimastel aastatel kokku kuivanud, iseäranis vähe on noori inimesi. Ju arutavad nad kirjanduse teemadel isekeskis ja kuskil mujal. Ühel kirjandusõhtul osalenud vaid Riimets ise ja veel üks huviline. Teinekord on kohal olnud kolm-neli osalejat. Skype’i kirjandusõhtute eelis on see, et kohtumine salvestatakse ja seda saab kuu aja jooksul kuulata. Jaanus Riimets teab inimesi, kes ei saa küll kokkulepitud ajal kaasa rääkima tulla, kuid kuulavad hiljem järele.

Värviline foto koduses miljöös diivanil istuvast tumeda särgi ja pükstega mehest, kes hoiab oma vasakut kätt põlvel ja paremat kätt väljasirutatuna tumedal valgete ja oranžide nuppudega seadmel. Laual on näha mobiiltelefon, erinevad puldid, mitmesugused ravimikarbid ja muud väikesed esemed. Diivanist vasakul on roheline radiaator ning aken, aknalaual on kaks kõlarit, akna ääres madalal kapil plaadimängija.

Nädal enne Mats Traadi 85. sünnipäeva võetaksegi novembrikuu luuleõhtu teemaks just tema looming. „Mats Traat on aastakümneid olnud üks mu lemmik Eesti kirjanikest,“ märgib Jaanus Riimets. „Ta on suurepärane proosakirjanik, aga täna räägime temast luuletajana – see on rohkem meie teema.“ Traadi juubelite aegu on Riimets saatnud erinevatesse ajalehtedesse lugejakirju. „Need on minu tänusõnad temale ja tema loomingule.“

Kairi Rohtmets tunnistab, et ei teadnud Traadi luulest varem suurt midagi. Aga see ongi üks kirjandusringi võlusid – võimalus tutvuda uute autoritega või avastada tuttavaid kirjanikke uue kandi pealt. „Ise ma ei tuleks selle peale, et hakata mõnd tundmatut autorit tundma õppima, aga kui sa seda kellegi teise jaoks teed, on hoopis teine asi,“ lausub Rohtmets.

Jaanus Riimets avastas Traadi luule autori enda sisseloetud vinüülplaadi kaudu. „Traadil on väga ilmekas ja isegi sugestiivne hääl,“ sõnab Riimets. Plaat ise on kolimiste käigus kaotsi läinud, aga mõni luuletus on Riimetsal siiani meeles. Näiteks „Avarii“, mis räägib aiva autoga kihutanud ja viimaks üle katuse sõitnud mehest. „Valge näoga tilluke tütrik / justku nöps olli täl. / Esi aga laaberd ümbre, / alati auru all,“ tsiteerib Riimets ja märgib: „See on väga kurb, samas inimlik ja sügav luuletus. Mats Traadi looming on tervikuna selline – natuke melanhoolne ja traagiliste sugemetega, aga väga sügav ja inimlikult soe.“

Luule värskendab hinge

Jaanus Riimets on kirglik kirjandushuviline, kes jälgib uudiskirjandust ja loeb sageli üle klassikat. Ta peab blogi „Jaanus Riimetsa lugemised“, kus kirjutab Pimedate Raamatukogu välja antud uutest heliraamatutest. Ta raamatulembus pärineb kodunt. Jaanuse ema Mare Riimets, kellega nad Rummu alevikus koos elavad, töötas aastakümneid õpetajana Murru vanglas, kus juhtis lisaks emakeeletundide andmisele ka kirjandusklubi Kulg ja näiteringi tegevust. Kohtusin Mare Riimetsaga viie aasta eest, kogudes materjali Murru vangla kohta. Mu kõrvus kõlab siiani Mare Riimetsa vankumatu veendumus: „Ilu ei tee kunagi midagi halvemaks. Ainult paremaks võib ta teha. Ma olen nii kaua vanglas töötanud, et pole paragrahvi, millega ma poleks kokku puutunud. Aga sellist inimest, kelles mitte midagi head ei ole, pole ma kohanud. Igaühes on midagi positiivset. Ja kui sa tahad temaga kuhugi jõuda, siis tegele sellega, mis temas positiivne on!“ Sarnane usk, et ilu ja looming inimhinge igas olukorras toetavad, näib kannustavat ka Mare poja Jaanuse tegevust.

Värviline foto koduses miljöös diivanil istuvast tumeda särgi ja pükstega mehest, kes hoiab süles musta klaviatuuri. Diivanile on kaetud magamisase, näha on triibulist padjapüüri ja lillelist tekki. Diivanist vasakul asetseb kapp raamatutega.

Jaanus tõdeb kerge muigega, et tema praegune töö Pimedate Ühingus sarnaneb mõneti sellega, mida ema tegi vanglas. „Aga vanglas olid inimesed suletud süsteemis, vajasid sellist asja väga. Pimedad on kõik omas kodus, igaüks tegeleb oma asjadega ega tunne võib-olla nii suurt vajadust kirjanduse ja kultuuri järele. Kultuur on üldse vähem populaarne,“ lausub ta veidi nukralt.

Sissejuhatav jutt Mats Traadi loomingust räägitud, loetakse loomulikult luulet. Kairi Rohtmets on välja valinud mõned tekstid ja esitab neid rahulikult, napilt, kuid suure sisemise emotsionaalsusega. „On unistus kui ränikivi,“ loeb Rohtmets Traadi luuletust „Unistus“ ning seepeale arutatakse üheskoos, mis teeb just ränikivi unistusega sarnaseks. Kas ränikivi teravus või tugevus? Või see, et ta lööb tuld välja? Lõplikku vastust ei leita, kuid luuletus on tekitanud elavaid kujutlusi.

Kui kohtumine hakkab lõpule liginema, teen ka suu lahti, et küsida, mida luule kohalviibijate jaoks tähendab, miks seda vaja on.

Jaanus Riimets: „Minu jaoks on ta hinge värskendus. Praktiline elu, reaalelu vohab kõigest üle, mis meil hinges on. Aga inimene ei ole ainult elu jaoks, vaid ka ilu jaoks. Ja ilu on luules.“

„Kui sa luule juurde lähed, siis sa võid olla selline, nagu sa oled.“

Kairi Rohtmets nõustub ja täiendab: „Luule on enda põhiloomuse juurde minek. Muidu pead kogu aeg kuidagi olema või näima. Aga kui sa luule juurde lähed, siis sa võid olla selline, nagu sa oled. Ma ei kujuta enam ette, et saaks ühtegi aega ilma luuleta olla.“

Jaanus lisab veel: „Luuleks nimetatakse eesti keeles ka seda, mis ei ole päris tõde. Aga tõeline, hea luule ongi päris tõde. See läheb inimese sisse sügavuti, mitte pinnapealselt.“

Õhtu lõpetuseks lepitakse kokku järgmise korra teema. Jaanus pöördub kirjandusringi vanemate liikmete poole: „Öelge teie, millest me järgmine kord räägime, te olete elunäinud mehed.“ Peatub hetkeks ja täpsustab: „Noh, näinud te võib-olla ei ole, aga elukogenud küll.“ Kõik muhelevad oma arvutite taga kuuldavalt. Detsembrikuisel kohtumisel otsustatakse lugeda jõululuulet, pärast seda keskendutakse aga Juhan Smuulile, kelle sünnist on möödumas sada aastat.

Punktkirja ettelugeja keskendub ükshaaval igale sõnale ning tunnetab nendevahelisi seoseid vahetult, aistiliselt. See tundub kõige täpsemaid, vahetumaid ja isiklikumaid viise kirjanduse kogemiseks.

Ühel Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Skype’is toimunud luuleõhtul kuulsin, kuidas üks vanem mees luges punktkirjas raamatust ette Ernst Enno luuletusi. Oli tõesti tunda, kuidas ta kompas iga üksikut sõna ning vahendas neid haruldase mõttetäpsusega. Ta tajus luuletust – mitte üksnes kaunitest kujunditest moodustuval esmatasandil, vaid nüansshaaval iga sõna ja tähendust avastades. Tartus nägin, kuidas Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu kirjandusringi liikmed lugesid punktkirjas lehtedelt Betti Alveri luulet – see, kui vilkalt ja tundlikult nende sõrmed punkte mööda liikusid ning kui klaarilt ja kirkalt nende hääl luuleridu kuuldavale tõi, meenutas virtuooslikku pillimängu. Kui kogenud lugeja loeb ette punktkirjas teksti, tundub see olevat täpselt õige tempoga, et ka kuulajana mõtet kõige paremini haarata: ettelugeja tunneb sõna kärmelt ära ja edastab selle kuulajale, samas ei saa kompimismeele abil lugedes ainsastki sõnast hooletult üle libiseda. Punktkirja ettelugeja keskendub ükshaaval igale sõnale ning tunnetab nendevahelisi seoseid vahetult, aistiliselt. See tundub kõige täpsemaid, vahetumaid ja isiklikumaid viise kirjanduse kogemiseks. Kui suudaks ka silmadega samasuguse süvenemise ja tundlikkusega lugeda!

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt